April 2009

…siis sinna tagasi saada on äärmiselt raske.

Blogi kirjutamist pean siis silmas 🙂 Alati on täpselt sama lugu – kui ma mingil põhjusel (koduse püsiühenduse puudumine, reisid, külalised, lihtsalt kiire elu) ei saa pikemalt regulaarselt ja palju blogida, siis hiljem ei viitsi enam üldse.

Seekord oli põhjuseks teadagi õekese külaskäik. Tegelikult läks isegi hästi – natuke ma tolle nädala jooksul kirjutasin ja ka kokkuvõtted sain juba kahe päeva jooksul tehtud (taolistel puhkudel võib vabalt minna ka kaks nädalat või kaks kuud, enne kui ma ennast kirjutamiseks piisavalt kokku võtan).

Eile olin magamatuse tõttu täiesti surnud, aga ega ometigi ei võinud siis ju päeval magada ja puhata – oo ei. Lugesin selle asemel raamatut. Läbi sai ka. Üleüldse tunnen ma viimasel ajal suurt himu muudkui lugeda – just seda kerget ajaviitekirjandust. Mary Higgins Clarki raamatuid on veel viis tükki ootamas – kui need otsa saavad, on jama majas, ma olen temast täielikus sõltuvuses. Aga noh, kolme nädala pärast läheme ju Londonisse – kui hästi läheb, saan seal oma varusid täiendada 😛 Ja kui ei, siis ehk ongi niipidi parem – mul on kodus ilmselt 20 Öölase ringis, mis ka lugemist ootavad. Olengi oma vanad lemmikud Gardneri ja Stouti liiga kauaks unarusse jätnud – Londonis harjusin inglise keeles lugema, tekkisid teatud lemmikud, kelle teosed mul ainult inglise keeles on, senini loen neid. aga Stouti ja Gardnerit on mul juba nii palju eesti keeles, et ei taha asja liiga segaseks ajada – neid ostan edaspidigi ainult eesti keeles.

Aga jah. Kui nüüd jõuda eluoluni ehk panna kirja paar asja paarist viimasest päevast, mis mainimist väärivad, siis…

Käisin täna pediküüris. Pärnus käies sai seekord ainult depis käidud ja esialgu polnud sedagi plaanis – aga siis helistasin spontaanselt, saingi samaks päevaks aja (elagu majanduslangus) ja nii see läks. Siuh-säuh, pool tundi ja valmis. Pediküüri aga seekord ei läinud – oleks liiga kaua aega ja raha võtnud, küünelakk paistis veel ilus küll.

Aga siis läksid ilmad veel soojemaks ja avastasin, et küünelakk on ikka välja kasvanud ja hakkab kohati maha tulema. Ja tuli meelde, et Tartus on selline tore koht nagu Iluravi erakooli õppesalong, kus kunagi õndsal 2005. aastal sai enne Pühajärve beach partyt depis ja pediküüris käidud. Bikiinideppi ma sinna ei läheks, eks, aga pediküür on nii lollikindel asi, et seda ju võib – pealegi saab poole odavamalt kui mu tavalises kohas (125 vs 225).

(Sellega seoses tuleb täiesti offtopic teemana meelde, et sel suvel neli aastat tagasi sai Säästumarketist just tolle beach party jaoks ostetud 25 krooni maksnud punased plätud – need olid mul täna ka jalas. Hästi kulutatud raha või mis)

Nojaa, igatahes on sellel salongil nii plusse kui miinuseid.

Plussideks on esiteks kindlasti odav hind. Teiseks sai seal pediküüri raames ka mõnusat jalamassaaži 😛

Miinuseks on minu puhul asukoht – krdi neli kilomeetrit. Mõtlesin küll jala minna, aga jäin välja minemisega hilja peale, seega jalutasin kesklinna ja läksin bussi peale. Jõudsin punktipealt õigeks ajaks, jala minnes oleks üksjagu hiljaks jäänud.

Teine miinus oli aeg. Tähendab, see pole põhimõtteliselt eriline miinus, see ongi õppesalongi point – raha kulutad vähem, aega rohkem. Aga ma küsisin aega kinni pannes, kaua läheb, kas tund? Vastati, et oleneb. Ei hoiatatud, et võib kaks tundi minna 🙂 Oleks ma teadnud, oleks natuke teisiti planeerinud. Nüüd tean, ega muud polegi midagi. Et selle kallal ma eriti ei irise.

Kolmandaks lõigati mu küüned liiga lühikeseks 😛 Tähendab, lõigati suht samamoodi, kui ma endal ise oleks lõiganud, aga mulle on nagu meelde jäänud, et TEGELIKULT ei tohiks varbaküüsi väga lühikeseks lõigata. Ja mulle vähemalt tundub varasemate pediküürikogemuste põhjal, et ei lõigata. Ah, ma ei tea 😛

No ja siis veel muidugi see, et lakk oli vist sutsu kuivanud ja ei jäänud korralikult peale (oli ebaühtlane vms), neiu ise oli sellest küll rohkem häiritud kui mina – küsis, kas võtab maha, ma ütlesin, et las jääda. Kaugelt paistis normaalne. Nojah, kodus suutsin suure varba laki ära nösserdada, tõmbasin lõpuks ise veel ühe kihi peale, mul on suht sarnase värviga lakk.

All in all – ma jäin siiski rahule. Kui tagasi ei lähe, siis ainult sellepärast, et ma ei viitsi Annelinna ronida. Aga tahaks ometi näiteks üldmassaaži proovida… 😛

Ajaga valesti arvestamine tingis selle, et Piia, kes pidi mulle autoga järele tulema, passis pea tund aega niisama. Istus autos ja luges ajakirja, nii et ehk ta mind elu lõpuni ei vihka. Erwini koha pealt ma nii kindel ei oleks, vaene koer.

Ma ise lugesin ka ajakirju – jõudsin neid kahe tunniga kaheksa tükki läbi lehitseda. Kolm Stiili, kolm Tervist, ühe Anne ja ühe Avenüü. Naisteajakirjad on ikka nii kohutavalt mõttetud – paar korda aastas salongides lugemisest piisab täiesti, et minus küllastumust tekitada.

Ja Plika sai täna esimest korda piimasegu – mul oli Mehe sünnipäevast saadik üks Tutteli pakk varuks (see valmispiim, hea mugav – kinnisena võib toatemperatuuril hoida, ainult vala pudelisse ja valmis), aga nii sünnipäeval kui Kristi juures hakkas alkohol mulle vastu, nii et loobusin pärast poolt klaasi ja piima ei läinud seega vaja. Aga täna hommikul läks ajastamine veidi nihu – laps oli küll kuuest saadik söömata, aga kümnest nii unine, et isu polnud ja imemise asemel hakkas ta mu tissi oma poole hambaga närima – mis tähendas, et söömata tal jäi. No ja otse loomulikult läks ta õige varsti näljaseks ning nii saigi piim ära proovitud – Mehe sõnul tõmbas kogu 200 ml ludinal hinge alla, ei teinud teist nägugi.

Pean tunnistama, et kui ma peaksin edaspidi vahel mingil põhjusel Plikat pudelist söötma, siis ta vist hakkabki seda piimasegu saama – pumpamine on tüütu ja viimane kord sain ainult pool pudelit. Nagu näha, siis mingit erilist alkovajadust mul pole, seega tihti seda nagunii ei juhtu. Kord kuu-kahe jooksul võib ta pakipiima saada küll, ei juhtu miskit. Ja pärast poole ööni joomist pole nagunii midagi vastikumat kui keset ööd üles tõusmine, et kööki piima soojendama minna – palju kergem on voodi kõrvale valmis pandud pakk pudelisse valada ja lapse nälg kähku vaigistada, et siis edasi magada.

Mul on igati hea meel, et olen senini suutnud kõigi oma joomiste puhul Plika varem valmis pumbatud piimaga ära toita, aga ega ma ju tihti ei joo ja nagunii hakkab ta järjest rohkem lisatoitu ja järjest vähem tissi saama – nii et pumpamise ajad on selle lapse puhul läbi ja ma ise olen oma otsustega täitsa rahul 🙂

Sellised juhtumised siis.

Aga nüüd on vaja asjalikuks hakata ja ülejäänud “eksamiküsimused” ära vastata – meil hakkavad leeritunnid läbi saama, homme on viimane, kodune töö tuleb täna valmis kirjutada.