Jun 302007
 

Hommikusöök: kaks röstsaia juustu-sibula võileivakattega ning klaas kirsimahla
Lõunasöök: kaks röstsaia juustu-sibula võileivakatte ja kurgiga, kaks saia vaarikamoosiga ning kaks tassi piima
Õhtusöök: kaks röstsaia juustu-sibula võileivakattega ja klaas kirsimahla

Kergeks ooteks vahele aeg-ajalt veidi maasika-banaani smuutit (liitrist on vast nii veerand alles) ja/või viinamarju.

Külmkapis on natuke seeni (mida peaks praadima) ja arbuusi (mida peaks lahti lõikama) – neid ei viitsinud ometigi näppida.

Loe: Tikril on vaba päev ja ta on üksi kodus.

TAHAN MEEST TAGASI!

Vat nii kerge ongi sõltuvusse jääda. Demit!

Tõe huvides peab vist ära mainima, et ega ma temast ainult söögitegemise eesmärgil nüüd ka puudust ei tunne… :P

Jun 302007
 

Ma suisa tunnen, kuidas minuga praegu manipuleeritakse. Ma ilmselgelt ei hakka sellest siin detailselt kirjutama, see oleks teiste eraelusse sekkumine. Aga mind segatakse sellesse minu tahtest hoolimata aktiivselt ja hetkel pole mul võimalik ignoreerida, kui ma ei taha just midagi kõrvaklappidega kuulama hakata ja see oleks esiteks liiga ilmne ja teiseks… Ma lihtsalt ei viitsi. Nii ma olen siis täiesti sihilikult täiesti tahtmatult pealtkuulajaks telefonikõnele, mis pole üldse minu asi ja mida võiks vabalt teises toas pidada.

Kurat küll.

Jun 302007
 

Tõsiselt ka. Ma teadsin seda kõike teoreetiliselt varemgi, aga nö mustvalgel lugemine mõjus… Eriti rõvedalt. Panen siia copy-paste Epu blogist, mis on copy-paste perekoolist ja selle teksti algallikas on tegelikult pärit siit (aga mina nt ei viitsinud NII pikka juttu läbi lugeda ja mõtlesin, et äkki teie ka ei viitsi):

Karastusjookide nagu Coca-Cola ja Pepsi-Cola keskmine pH on 3.4. Sellisest happesusest piisab hammaste ja luude lahustamiseks. Inimese keha lõpetab luumassi tekitamise varsti pärast 30. eluaastat ning pärast seda lahustab ta igal aastal 8-18 protsenti luumassist, viies selle uriiniga kehast välja. Luukoe kaotamine oleneb suuresti tarbitava toidu happesusest. Happesus ei sõltu mitte toidu maitsest, vaid kaaliumi-kaltsiumi-magneesiumi ja muude mineraalide ja fosfori vahekorrast. Lahustatud kaltsiumiühendid kogunevad arterites, veenides, nahakudedes ja siseorganites, mõjutades omakorda neerude talitlust (sellest ka neerukivid).

Delhi ülikoolis toimus kokakoola joomise võistlus, mille võitja jõi korraga ära kaheksa pudelit ning suri kohapeal. Surma põhjuseks oli vere kõrge süsihappegaasi sisaldus. Seepeale keelustas rektor karastusjookide müümise ülikooli sööklas.

Karastusjookidel puudub igasugune toiteväärtus (vitamiine ja mineraale silmas pidades). Lisaks kõrgele suhkrusisaldusele ja happesusele, kasutatakse neis ka ohtralt säilitus- ja värvaineid. Enamuse karastusjookide värvimiseks kasutatav karamellvärv omab geneetilist mõju ning mitmedki teadlased kahtlustavad, et ta võib põhjustada vähktõbe.

Coca-Cola sisaldab närvimürki “aspartaam”, mis põhjustab nii Alzheimeri kui Parkinsoni tõbe ja ka nägemise halvenemist. “Kuumal suvepäeval” teeb aspartaam oma kahjutöö veel kiiremini ja kindlamalt kui jahedamail päevil.

Aspartaam on magusaine, mis on sadu kordi magusam kui suhkur. Samuti sisaldavad aspartaami pea kõik suhkruvabad närimiskummid, paljud karastusjoogid, sageli ka diabeetikutele mõeldud dieettooted (näit. jogurtid).

Sarnaseid tervisekahjustusi põhjustab ka aspartaami keemiline sugulane “naatriumglutamaat” (vahel ka sodiumglutamate, mononaatriumglutamaat jne)- tuntud kui “maitsetugevdaja”.

Siinmaal, kiirtoidukohtade paradiisis, saab Coca üldse mitte joomine muidugi raske olema, sest kui keset ööd on rämpstoidu kõrvale valida kas Coca (või mõni muu limonaad) või vesi… Siis sry, aga mulle EI maitse vesi toidu kõrvale absoluutselt. Mahla ega piima junkiputkad paraku ei müü. Aga ma igatahes üritan Coca tarbimise võimaliku miinimumini viia. Võeh!

Jumal tänatud, et mulle ükski limonaad õieti kunagi maitsenud pole. Coca ja sidruni Fanta on ainsad, mis maitse poolest kuidagi lähevad ja naturaalsed mahlad ning piim on iga kell sada korda paremad. Aga loobuda siidrist, mis on, olgem ausad, täpselt samasugune keemiat täis käkk, see saab juba raskem olema. Kas ma võin ennast petta mõttega, et siider ehk pole päris NII kahjulik kui Coca?

Jun 292007
 

Osa Kaja kunagisest kommentaarist Epu sellele postile:

/—/ Tansaanias safaril, kus giid autoaknast välja viipas: masai naised, kannavad vett. Oli jah pikk rivi maalilises riides naisi, potid pea peal. Ja mu reisikaaslane poetas mõtlikult: kujuta ette, et sina oled arvuti taga ja teed oma tööd, kui mööda hõljub mingi kõrgem eluvorm ning nende giid nagu muuseas mainib: eesti kontoritöötaja, kirjutab projekti… /—/

Tegelikult oli see kommentaar hoopis teises kontekstis, negatiivses kontekstis. Selle kohta, kuidas kohalikud tunnevad ennast ilmselt kõigi turistide juuresolekul nagu ilmaime. Et see pole normaalne, kui üritad elada oma lihtsat elu, aga pead samas tahtmatult olema ka turismiobjektiks.

Aga siiski:

/—/ kujuta ette, et sina oled arvuti taga ja teed oma tööd, kui mööda hõljub mingi kõrgem eluvorm ning nende giid nagu muuseas mainib: eesti kontoritöötaja, kirjutab projekti… /—/

Ma naersin. Kõva häälega.

Jun 292007
 

Meil on Vaskaga Suur Plaan – kui minu suhe peaks mingil põhjusel nihu minema (ma muidugi siiralt ja südamest loodan, et EI lähe, aga plaanid peavad igaks elujuhtumiks olema, eks), siis läheme järgmisel aastal koos Ameerikasse.

Need, kes mind rohkem teavad, teavad ka seda, et USA on olnud aastaid mu kinnisidee. Ei, ma ei taha kohe kindlasti sinna päriseks minna, ma olen kindel, et sealne elu hakkaks mulle kõige oma kommertsiga närvidele käima (ja Epu blogi vaid kinnitab mu arvamust), aga ma tahaks seal nii aasta-paar olla ja elada ja töötada, et saada seda kogemust, et näha maailma. Miks just Ameerika? Ma ei teagi, aga see on alati üks suur unistus olnud. Loobusin sellest (ajutiselt), kuna see tundus olevat liiga kaugel ja liiga keeruline, elamis- ja tööload, transpordikulud jne. Aga nüüd, kus Londoniga on ots lahti tehtud, ei tundu miski enam nii keeruline, pealegi on kahekesi, eriti koos sellise hulluga nagu Vaska (ja ta on seal ju varem käinud, tal on kogemusi), ikka palju kergem.

Et see kõik tundub juba palju reaalsem. Aga eks *kunagi* ole näha – kuhu minu eluke loksub. Sest just sellisele järeldusele me jõudsime – kui see on ette nähtud, siis loksuvad asjad paika. Kui ei, siis on järelikult midagi muud lahedat juhtunud.

Nii ongi.

Ja teine asi, millest rääkida tahtsin – mulle hirmsasti meeldib Delfi veebimaja projekt (mh, selleni ei vii Delfi pealehelt enam ükski link, kas nad on putka kinni pannud v? Otsinguga ainult leidsin). Ma tean, et see on saanud igasugust kriitikat ja et kindlasti pole see mingi absoluutne tõde ja kõik asjad, mida seal parimaks tembeldatakse, pole seda kindlasti mitte, et selle autor pole ehk nii tark ja kõigeteadja, kui arvab… Aga see on siiski äärmiselt sisukas ja huvitav… Ja mina tahaks ka kunagi nii maja ehitada. Ja see oleks jälle üks asi, milleks oleks palju raha vaja (nagu söögi puhulgi) – et saaks ehitada nii, et oleks looduslik ja vastupidav ja naturaalne ja ilus ja parim lahendus, mitte lähtuda sellest, mis on odav ja mugav.

Iga artikliga saan teada nii palju põnevaid asju, mis on tänapäeval olemas, et elu mugavamaks teha… Hämmastav.

Ja üleüldse on naljakoht rääkida teemal “Tikker hakkab maja ehitama”, sest mina loen kõiki neid artikleid sellise ahhaa-efektiga, et näe – seda on ka vaja ja sellele tuleb ka mõelda ja oh, selliseid asju annab ka tänapäeval teha – ja võtan kõike puhta kulla pähe… Ja kui seal on vajalikke asju, mida ei mainita, siis mina seda ju ei tea, sest ma ei tea maja ehitamisest mitte midagi. Selleks ongi spetsialistid, aga oi, kui palju jutte oleme me kõik kuulnud sellest, kuidas korralikest ehitajatest on puudus ja kui sa oled veel loll naine, kes mingid suvalised töllid palkab… Aga noh, unistada võib ja tuleb – suurelt – seda olen ma alati öelnud, pealegi, olgem ausad, kui ma ükskord reaalselt maja ehitamiseni jõuan, siis on mul kindlasti juba perekond ja suur tark mees, kes teab kindlasti kõike, muig.

Igatahes, kui nad teeks sellest projektist raamatu, siis ma ostaks selle omale öökapiraamatuks. Et lugeda ja unistada. Ja oma unistus ühel heal päeval ellu viia.

Surfan nüüd edasi. Kui midagi uut ja huvitavat leian või mõtlen, siis kirjutan jälle, mul täna seesamune… Verbaalne kõhulahtisus (nüüd sai vist õige väljend) :P

Jun 292007
 

Lugesin täna üle pika aja Eesti uudiseid ja sattusin ühe Ekspressi artikli peale. Ja jäin mõtlema.

Ma olen enesetaputeemaga isiklikult väga vähe kokku puutunud, see on kahtlemata jälle üks (ja sugugi mitte väike) asi, mille üle siirast rõõmu tunda. Ma ise olen tundnud ainult üks kord elus (nii tubli veerand tundi, muig) tõsist tahtmist aknast alla hüpata – seda ka vaid sellepärast, et sain äärmiselt suure lollusega hakkama, milles polnud kedagi teist süüdistada, kui vaid ennast :P Üldiselt arvan ma, et elu on püha ja et enesetapp pole absoluutselt mingi lahendus. Nii kaua, kuni on inimesi, kes jäävad sind leinama, ei lahenda see mitte midagi, vaid on pigem argpükslik lähenemine. See on minu subjektiivne arvamus, ma ei pretendeeri üldisele tõele, ma isegi ütleks, et MINGITEL põhjustel on enesetapp ka õigustatud (küll aga ei taha ma absoluutselt neid põhjusi siin lahkama hakata).

Aga miks ma jäin mõtlema? Esiteks, artikkel oli hästi kirjutatud. Kurb hakkas. Ja tuli samasugune nõutus. Miks? Miks nad nii tegid? Kuidas oleks saanud seda ära hoida?

Lõik artiklist:

/–/ Suitsiidi-uurijad ütlevad, et jah, iga sellist vihjet tuleb täie tõsidusega võtta, mitte naeruvääristada tema “kurtmist” sisutu lohutamisega a la “sul on ju kõik olemas”. Saata inimene arsti juurde (tõenäoliselt on tal depressioon), panna haiglasse, mitte jätta teda üksi, kui jutt tundub tõsine olevat. /–/

Aga KUIDAS ma tean, et on tõsine?

Ma olen vist ainult korra oma elus puutunud kokku inimesega, kes räägib enesetapust. Ma olin suhteliselt kindel, et ta kasutab seda juttu vaid selleks, et oma eksi ja selle uut naist hirmutada, aga 100% kindel ei saanud olla. Vastik tunne oli. Mis siis, kui ta äkki tõesti mõtleb seda tõsiselt? 90% olin kindel, et ta tegi seda vaid manipuleerimiseks, aga see ülejäänud 10%?

Noh, selle inimesega seoses rahunes asi maha, on siiani elus ja väidetavalt õnnelik, ma ei oska täpsemalt öelda, sest ei suhtle temaga enam juba aastaid.

Aga mu jutu mõte oli selles, et see ainus kogemus mind targemaks küll ei teinud, pigem tekitas vaid muret juurde.

Ma tõesti EI OSKA hinnata, kui tõsised kellegi vihjed võivad olla.

Seepärast ma tänan jumalat ja kõike muud, et mu tutvusringkonnas pole suitsidaalseid inimesi.

Elu on püha. Ärge mängige sellega.

Aga artikkel oli… Kurb.

Ja iganeljapäevasest Ekspressist tunnen rämedalt puudust. Netiversioon pole ikka see.

Jun 292007
 

Meil on töö juures praegu staff roomis üks ajakiri – “Red”. Naistekas, aga selline asjalikumat sorti, vähemalt nii ma esmapilgul (või noh, pärast esimese numbri läbi lugemist) hindan. Ei ole selline mõttetut Cosmo-tüüpi, vaid on ka päris palju asjalikke artikleid. Selles ajakirjas oli 20 lk happiness special. Lihtsalt räägitigi 20 lk sellest, kuidas olla õnnelik.

Ma hakkasin mõtlema, et ma olen õnnelik inimene. Õnnelik sellepärast, et ma olen juba nii noorelt aru saanud, et kõige tähtsam on olla õnnelik. Ma mäletan, mingil õhtul Kristjaniga Levikas istudes arutasime midagi sel teemal ja ta ütles, et mul on hästi läinud, kui ma juba praegu õnne taga ajan. Et tema olevat tükk aega pidanud kõige tähtsamaks midagi muud… Ma ei mäletagi, mida.

Ma olen kogu elu olnud optimist. Mul on tihti olnud ka masendushooge, enamasti lühikesi, mõnikord pikemaid (olenevalt olukorra tõsidusest), aga üldiselt loomult olen siiski parandamatu optimist.

Ja kogu oma teadliku elu mäletan ma ennast soovivat kõigi muude unistuste-eesmärkide kõrval kõige rohkem vaid üht asja – et ma oleksin õnnelik. Õigemini – et mina ise ja mind ümbritsevad kallid ja lähedased inimesed oleksid õnnelikud. Kui ma saaksin soovida ühe soovi, siis ma sooviksin just seda. Sest kui olla õnnelik, siis pole mitte millelgi muul absoluutselt tähtsust. See pole oluline, mis täpselt õnnelikuks tegi – oluline on see tunne.

Selle 20-leheküljelise eri läbivaks mõtteks oli tõdemus, et õnnelikuks ei tee mitte saavutused, vaid nendeni jõudmine. Võid küll arvata, et oled õnnelik siis, kui sul on hea töö, hea palk, perekond, lapsed, oma maja, auto jne, aga kui oled ükskord kõik selle saavutanud, siis avastad, et oled täpselt sama rahulolematu kui varemgi.

Ma ei taha üldistada – ma arvan, et iga üksiku neist loetletud asjadest saavutamine on osa õnnest. Aga sellest ilmselt ei piisa, kui ei oska tunda rõõmu väikstest asjadest, igapäevastest asjadest. Need on need asjad, mis on õnneks täpselt sama olulised, kui sellised “suured elu eesmärgid” nagu perekond, maja ja hea töö.

Neid suuri asju mul veel pole. Okei, mul on perekond, mul on mees, mul on palju häid sõpru ja selle üle olen ma õnnelik. Ma unistan päris oma kodust, aga selleks puuduvad finantsid. Ma unistan tööst, mida ma tõesti tahan teha, aga kutsumus pole mulle veel puuga pähe löönud.

Seniks üritan ma elu võtta nii, nagu ta on ja tunda rõõmu väiksetest asjadest.

Olgu, ma pean tunnistama, viimasel ajal on enamik pisiasju, mis mind õnnelikuks teevad, seotud sellega, et ma olen armunud. Temaga. Sellega, mis me koos teeme. Oh, ärge saage minust valesti aru, kõik ei ole kogu aeg sugugi ideaalne. Me tülitseme ju ka, üsna tihti. Elamissituatsioon on jama ja tekitab pingeid. Aga mis sellest. Kuu aega veel ja asi läheb paremaks. Ma ei tea, kauaks seda jätkub. Muidugi tahaks loota, et väga kauaks, samas on mitmeid asju, mis panevad mõtlema ja muretsema. Seda siiski vaid siis, kui ma olen millegipärast torssis. Ja enamik ajast ma seda pole. Üldiselt üritan ma nii palju, kui vähegi võimalik, üldse mitte tulevikule mõelda (mis kasu sellest ikka on?) ning elada üks päev korraga, nautida koos olemist.

Ühesõnaga… On ilmselt palju kergem tunda rõõmu väikestest asjadest, kui olla parajasti värskelt armunud.

Aga siiski – ma arvan, et oskan seda teha ka siis, kui ma ei ole armunud. Ma vaimustun sellest, kui väljas paistab päike või on lihtsalt ilus ilm, ma lasen ennast kaasa haarata heast muusikast, ma tunnen rahulolu, kui ma olen mõned väiksed vajalikud asjad enda ümber ära organiseerinud, naudin mõnuga vaikset hommikut arvuti, tassi kohvi ja võileibadega (seda viimast küll pigem siis, kui olin Eestis), kuulatan öösiti vihma rabistamist vastu akent… Oh, neid näiteid on lõputult. Ja tõesti, mulle polegi rohkemat vaja. Ma ei suuda lugeda kokku neid kordi päevas, kui ma lihtsalt millegipärast (olgu see siis mind ümbritsev või mõte minu sisemuses) naeratan ja taban end mõttelt – ma olen õnnelik. Jah, lihtsalt nii ma tihti mõtlengi. Päris tihti ütlen kõva häälega välja ka – siis, kui teised ei kuule ;) Endaga rääkimine pidavat olema hullumeelsuse esimene tundemärk? Ma ei tahagi olla normaalne, see oleks igav. Ma olengi hull – Hull Tikker :) Töö juures kusjuures mu kallal juba noritakse sellepärast, et ma pidevalt omaette naeratan.

Ja jällegi, ärge tekitage endale valearusaamu, et ma käingi kogu aeg ringi ja säran. Aga selles sissekandes ma halbadest asjadest kohe üldse rääkida ei taha.

Miks ma üldse hakkasin nii intensiivselt mõtlema? Sest mul oli igav. Ja tegevust otsides leidsin Epu blogi, mille olin juba ammu-ammu bookmarkidesse pannud, et see kunagi algusest peale ette võtta. Nüüd ma siis loen, olen alles päris alguses. Aga ta kirjutab, nii hästi, nii pikalt, nii sisukalt ja mitmekesiselt… Mulle tundub, et ma olen juba nii palju targemaks saanud :) Või noh, kas just targemaks, see on nii kahetine väljend. Igal juhul olen ma palju uusi asju teada saanud. Ja see kõik on tõesti põnev. See kõik pani mind taas mõtlema (nagu erinevad asjad mind aeg-ajalt (päris tihti) ikka panevad), et ma tahaksin oma eluga midagi ägedamat, huvitavamat või sisukamat peale hakata. Et maailmas on nii palju põnevaid asju, aga mina ei paista neid kunagi üles leida suutvat.

Ja siis ma hakkasin mõtlema, et alustuseks oleks ikkagi hea pöörata veel rohkem tähelepanu ümbritsevatele pisiasjadele, et olla veelgi õnnelikum. Sest mul on tunne, et mida õnnelikum ma olen, seda rohkem on mul lootust oma eluga midagi asjalikku peale hakata.

Aga Epu blogi – seal on nii palju asju, millega ma nõustun! Asju, millele ma varem ei osanud mõeldagi, aga mis on nii õiged. Ja huvitavad. Neid on nii palju, et ma üldse ei üritagi neid üles lugeda ja ma olen ilmselt palju juba unustanud ka, sest üha uued asjad tulevad peale.

Igatahes tärkas minus jälle suur tahtmine elada rohelisemalt (no see on Epu blogi lugejate üldine mure, nagu ma olen aru saanud), Eesti-igatsus läks suuremaks, mõtlesin jälle pikalt selle üle, kuidas ma tõesti ei kujutaks oma elu püsivalt ette mujal kui Eestis. Et kuigi ma elasin Eestis viimased aastad Tallinnas ja harjusin nii ära sealsete võimalustega töö, palkade ja kõige muu osas, et ei kujutanud oma elu enam mujal linnas ettegi, siis tegelikult mulle Tallinn ikkagi nii väga ei meeldi. Et kui ma käin Tartus ja Pärnus, siis närv puhkab, aga seal püsivalt elamiseks oleks vaja normaalset tööd, mida on raske leida jne – nokk kinni, saba lahti.

Ühe postituse lugemisel tekkis igatsus Tartu järele. Tekkis tunne, et võib-olla oleks seal püsivalt elamine just see, mida ma tahan. Olen seda varemgi mõelnud, aga alati jäävad teele ette mõtted: see on Pärnust-Tallinnast nii kaugel, seal ei ole merd… Njah, nende kahe miinusega mu nimekiri tavaliselt lõpebki ja ma nendin, et ma võiks Tartus elada küll – kui mul oleks seal kas hea töö või suur armastus. Kaudselt natuke seda viimast ongi – kes teab, kui kauaks muidugi. Aga Tartul on oma võlu ja see pole nii väike kui Pärnu.

Lõpetuseks üks minu suur unistus. Et mul on oma maja kuskil vaikses kohas… Olgu see siis vaikne linnaosa, linnalähedane küla või päris maa. Et mul on suur aed. Seal aias peab olema palju asju… Õunapuud, pirnipuu, ploomipuu, kirsipuu, maasikad ja vaarikad, TIKRIpõõsas!, moe pärast ehk mõni sõstrapõõsas ka, veidike maitsetaimi ehk, kindlasti palju lillepeenraid… Kindlasti mitte kartuleid, vaevalt et ka tomateid-kurke või muud taolist :) Jumala eest, ma pole aiapidamisega kokku puutunud rohkem kui lapsepõlves lillepeenraid rohisin (kuueaastaseks saamiseni elasin kortermajas, kus oli aed) ja ma TEAN, et aiaga on palju tööd… Aga ma ei saa sinna midagi parata – ma tunnen, kuidas ma tahan tegelikult rahu ja vaikust ja loodust. Ja selle kõige juures võiks olla mõni parajas suuruses parajas läheduses asuv linn, kus saaks kõiki neid tänapäeva mugava moodsa inimesi vajadusi rahuldada :)

Kunagi saab see kõik mul olema ka. Ma ei tea veel, kus. Ma ei tea veel, kuidas. Aga saab.

Mees ja kaks-kolm last (ideaalis poeg ja kaksikud tütred, muig) ja koer ja kass ja rahuldustpakkuv hea palgaga töö muidugi ka. Et ma ainult seda kõike saavutades ei unustaks pisiasjade üle rõõmu tunda.

Mulle tegelikult ei meeldi kõik hüpersuur ja hüpermodernne. Ma küll armastan Londoni juures seda, et siin on nii palju erinevaid inimesi ja erinevaid võimalusi, aga samas meeldiks mulle kõige rohkem ikkagi vaikne, hubane, õdus ja kodune.

Mulle meeldivad vanaaegsed ilusad ehitised – muidugi heas korras ja kaasaegsete mugavustega – palju rohkem, kui mingid modernsed käkid.

Ma tahaks, et mul oleks rohkem raha kasvõi sellepärast, et ma saaksin osta tervislikku ja kvaliteetset toitu, mitte lähtuda sellest, mis on odav ja mugav.

Ma tunnen jälle, kuidas ma tahaks asjadest nii palju rohkem teada. Et ma peaks rohkem… Uudiseid lugema või midagi. Ajalugu õppima. Maailma asjadest rohkem huvituma.

Mõttelõng läheb väga kaootiliseks ja käest ära. Mustmiljon mõtet, mis tiirlevad mu peas nii kiiresti, et ma ei jõua neid siia kirja panna.

Kell on pool viis, väljas hakkab valgeks minema, vihm rabistab vastu akent. Loen veel natuke ja lähen siis magama. Homme on vaba päev.

Jun 292007
 

Sest kõik on kulgenud nii, nagu tavaliselt. Sest ma olen teile kõike seda varem juba korduvalt rääkinud.

Kas ma peaksin kirjutama veel korra, et ma käisin tööl? Või et mul oli eile vaba päev? Et ma veetsin selle voodis? Et ma naudin pea iga päev seda, et mulle süüa tehakse (ja muutun samas ise aina laisemaks)? Et me olime mingil ööl Ronni juures?

See kõik on ju pidevalt nii ja ma olen teile sellest kordi ja kordi kirjutanud. Rutiinne elu, jah. Aga ma omamoodi naudin seda. See pole igav rutiin, see on… Mõnus. Ma olen rahul.

Okei, paar veidigi märkimisväärset asja ju on.

Ronni juures olin seekord isegi viieni üleval (minu puhul äärmiselt ebatavaline, vajun enamasti varem ära). Ja me käisime pubis.

Mul tõsteti palka. £5.35 -> £5.50 tunnis. Ma teadsin, et see ilmselt juhtub. Ma teadsin, et see saab ainult 15p olema. Ma teadsin, et ma pean Tarasele näkku naerma ja küsima, kas ta teeb nalja, kas £5 naela nädalas on tema arust mingi raha. Ma teadsin, et ta vastab, et see on kõik, mis ta praegu sai ja et millalgi saab ilmselt veel juurde. Ma teadsin, et see ei sõltu temast, vaid kõrgematest ülemustest ja et vahel on bürokraatia. Ja just täpselt nii kõik oligi.

Seega te saate ju aru, kui ma just rõõmust ei kilju. Kurat, isegi Iirisel tõsteti rohkem (ta saab nüüd £5.53, IRW). Aga okei, mis seal ikka, £5 nädalas on ju ka raha ja ilmselt otsin kuu aja pärast nagunii uue töö.

*kehitab õlgu*

Meil on korteris aktiivprussakatõrje, mis tähendab igale poole puistatud valgeid kuulikesi (mulle tundub, et ma lugesin nende paki pealt, et tegemist on naftaliiniga, aga võib-olla ma nägin seda unes) ja need haisevad nii rämedalt, et viimased kaks päeva on meil Mehega sellest konkreetselt süda paha olnud. Kui juba meil süda paha on, siis prussakad peaks ammu surnud olema mu meelest, aga nojah, eks tuleb Kay käest uurida selle kohta.

Raha on nii otsas kui otsas, pangaarvel on 4p ja rahakotis 54p. Homme hommikuks peaks palk kohale jõudma ja kuna ma unustasin täna payslipi küsida, siis pole mul õrna aimugi, kui palju seda olema saab. Kuivõrd töötasin vaid viis päeva, siis ilmselt üsna vähe.

Kui ma ühes viimases postituses rõõmustasin, et sain ühe neljast sulgemisest avamise vastu vahetatud (mis oleks pidanud täna hommikul olema), siis ilmselgelt rõõmustasin liiga vara, sest Taras helistas eile ja ütles, et ma pean täna selle asemel ikka sulgema. Algselt pidin eile sulgema ja täna-homme vaba olema, nii et lõppkokkuvõttes polnudki mingit vahet. Aga hommikul olla kiire olnud, samas kui õhtul oli hullult vaikne ja ma sain välja magada, nii et ma tegelikult üldse ei kurdagi :)

Ahjaa, ja siis ma tahtsin teiega jagada veel oma viimase aja filmielamusi, kuivõrd me oleme siin kaks õhtut Mehega väga jaburaid filme vaadanud.

Match Pointi tõmbasin vaid sellepärast, et M küsis, kas ma olen seda näinud. Ta ise polnud, aga kuna üks noormees ütles, et M on tema Scarlett Johansson, siis oli ometigi vaja kähku teada saada, kas tegu on komplimendiga või mitte. Noh, ütleme nii, et film oli äärmiselt jabur, rohkem nagu ei oskagi kommenteerida. M ise vaatas selle ka ära ja kui me mõlemad jõudsime pärast filmi vaatamist järeldusele, et komplimendina seda nüüd küll kuidagimoodi võtta ei saa, siis hiljem tuli välja, et noormees polnud filmi lõpuni vaadanud ja M oli tema Scarlett vaid põlluseksini. Mis ei ütle teile absoluutselt mitte midagi, kui te seda filmi näinud pole. Kui olete ja mäletate, mis lõpus sai, siis ilmselt naerate. Aga film oli igatahes jabur ja noh… Kui vaid põlluni, siis oli kompliment küll :)

Eile õhtul oli jälle igav, aga kuna endal enam ühtegi filmi polnud, siis läksime oma hädaga Iirise jutule. Saime tema käest BBC kolmeosalise lühisarja Tipping the Velvet, mille tegevus toimus 19. sajandi lõpus Londonis ja läbivaks teemaks olid lesbisuhted. See oli ka äärmiselt jabur, aga samas nii huvitav, et keset ööd kolm tundi filmi vaadates ei tulnud kordagi uni peale ega hakanud ka igav. Julgen täitsa soovitada.

Match Pointi tegevustik toimus samuti Londonis, niiet mõlema filmi puhul oli selline mõnus ahhaa-efekt, kõik tuli kohati nii tuttav ette. nt Kings Crossi jaam oli juba 19. sajandi lõpus olemas :)

Niimoodi siis. Tegelikult mõlgutan juba pikemat aega mõtteid teemal Londoni plussid ja miinused, millest saab kunagi üks väga pikk sissekanne, aga täna ma vist siiski ei viitsi seda kirjutada.

Kuulmiseni!