June 2009

Veel üks kuum päev

/ plika, seltsielu / Leave a Comment

Tänane päev oli võrdlemisi rahulik ja kodune, aga on sellegipoolest mitmeid asju, mida tahaks üles tähendada.

Esiteks – Plika hakkas viimaks korralikult käputama. Okei, tegelikult märkis Pips juba eelmise nädala lõpus, et ta käputab päris hästi, aga siis käis kõht veel kohati maas. Tänaseks on vilumust piisavalt, enam kõht maad ei puutu.

Teiseks – tänane päev oli väga edukas söögirindel. Hommikuks tegin väikse kausikese Hippi putru – sõi kõik ludinal ära. Mõni teine hommik ei taha üldse, kõik käib vastavalt tujule. No ja umbes poole väiksem portsjon oli ikka. Igal juhul sõi!

Päeval oli nii palav, et eriti ei üritanudki talle midagi toppida, sai kamapalle ja vett ja tissi. Tegime küll lillkapsapüreed hakklihaga, aga see ei läinud kaubaks. See-eest õhtul sain päevast üle jäänud taldrikutäie talle pool pettusega sisse söödetud – niisama ei olnud huvitatud, aga kamapallid aitavad alati. Söömine käis meil nii, et üks kamapall, siis üks lusikatäis püreed, mille peal oli kamapall, siis jälle ainult kamapall jne. Kõik sõi ära!

Räägitakse küll, et lapsele peab alati värsket toitu andma ja no korduvalt üles soojendanud pole ma tõesti midagi – aga seda on rohkem kui korra ette tulnud, et kui ma talle mingi toidu üles soojendan ja ta seda ei söö, siis jääb see lihtsalt mõneks ajaks niisama ja hiljem annan talle seda soojendamata. Ei juhtu paari tunniga miskit, ei taha ju kallist kraami raisku lasta. Üleöö seisnud toitu muidugi ei anna…

Vaska käis õhtupoolikul külas. Pidasime aias saiakeste ja virsikutega piknikku, Plika sai samal ajal esimest korda oma väikest basseini välitingimustes katsetada:

Oo, ja ma sain Vaskalt udupeene kingituse, aga see jäi üles pildistamata, nii et mõni teine kord näete.

Aga nüüd tuttu, homme vaja varakult tõusta ja palju asju teha.

Veel üks kuum päev Read More »

Eile

/ igapäevaelu, plika, seltsielu / Leave a Comment

…oli nii sisutihe päev, et õhtul blogi kirjutada ei jõudnudki, väsimus murdis enne maha.

Hommikud on meil nüüd parematel päevadel sellised, et Plika saab pärast ärkamist endaga ise hakkama – ronib natuke meie otsas, siis voodist välja (jääb ju pärast öist tissi alati kaissu ja meil on ainult madrats, hea madal) ja nihverdab omaette. Vahel ronib voodisse tagasi ka. Eile hommikul olid alumise kapi uksed eelmisest õhtust lahti ununenud, nii sai seda sortima minna. See ongi tema asjade kapp 😉

Hommikusöögiks järas banaani, mõnuga:

Hommikupoolikul käisime Kessu ja tema plikaga Tähtvere mänguväljakul. Plika kiikus teist korda elus – alguses ei julgenud talle suurt hoogu teha, kiigutasin tasakesi, passis rahulikult. Siis tegin suurema hoo – kohe kukkus naeratama ja kilkama. Nojah, oleks võinud arvata – Mees teeb temaga pidevalt igasugu trikke, sealhulgas kõigutab (pea alaspidi) – lapsel lõbu laialt.

Liiva sõi muidugi ka:

Siis tagasi koju, väike uinak, masinatäis pesu ja jälle linna. Külli tuli oma poisiga külla, jättis auto meie juurde ja jalutasime. Jalutasime kohe nii kaua, et tagasi koju jõudsime alles kell seitse õhtul.

Käisime Loodusperes – mul oli Plikale ujumispükse vaja (etteruttavalt võib ära öelda, et tal on nüüd Kessu plikaga täpselt ühtemoodi püksid, kollased olid lihtsalt kõige nunnumad 😛 ), ostsin siis ühtlasi jõhkardpaki Moltexeid ja sapiseepi ja… Külli sattus ka sellest poest vaimustusse.

Aga rääkida tahtsin ma tegelikult hoopis sellest, et kohtusin seal poes juhuslikult Evega. Eve on mu eksi parima sõbra naine ja 2006. aastast saati pole ma tolle ringkonnaga pea üldse suhelnud – Evet ennast nägin viimati eelmisel suvel Pärnus. Toona olin mina kõhuga, viis ja pool kuud rase, seekord siis tema – suure ilusa ümmarguse kõhuga, kaheksa kuud 🙂

Nii tore oli teda näha ja juttu jätkus kohe tükiks ajaks. Raseduse- ja titeteemadega kord on juba nii – jutt ei lõppe kunagi. Ajas mulle ka suure kõhu isu peale. Nii vahva oli, kui keegi kõhus sibeles!

Üleüldse on praeguseks kätte jõudnud aeg, kus nii palju vett on merre voolanud, et tolle ringkonnaga suhtlemine ei valmista mulle enam mingit ebamugavust. Meie lahkuminekust on juba kolm ja pool aastat möödas – kui alguses oli kergem kõigest sellega seonduvast üldse mitte mõelda või siis mõelda pigem halbadele asjadele, sest nii oli lihtsalt kergem, siis praeguseks on kõik nood vanad ebamugavad tunded kadunud – endal on uus ja õnnelik elu, kõik nood inimesed, kellega kunagi suhtlesin, on ka toredad inimesed oma eludega. Nagu kõik teised vanad tuttavad, kellega on kunagi palju suheldud ja hiljem ainult juhuslikult – kui kokku juhtub, siis uurib, kuidas vahepeal läinud on ja… Võin täitsa rahulikult uurida ka oma eksi eraelu kohta, sellise heatahtliku huviga. Ja siiras heameel on kuulda, et kõik on hästi.

Nüüd mul on siis veel üks titt, keda põnevusega oodata 🙂

Kuum ja teguderohke päev väsitas Plika nii ära, et pärast õhtust vanni jäi ta kohe magusasti magama:

Eile Read More »

Roheline pühapäev

/ öko, puhas toit, seltsielu / 4 Comments

Evu küsis eile õhtul, kas me tahaksime tulla Pajumäe mahetallu ekskursioonile ja hiljem piknikule ning tooteid degusteerima. Üritus oli mõeldud roheliste vabatahtlikele (mida me veel pole :P), aga Tartu autos oli paar vaba kohta ja nii meile sihuke tore pakkumine tuligi. Otse loomulikult võtsime selle vastu.

Oi, väga tore päev oli. Kõigepealt käisime meiereis, kus tehnoloog Sirje meile näitas, mida kus ja kuidas tehakse ning hiljem pidasime tema talu õues piknikku, kus saime lisaks erinevate Pajumäe toodete degusteerimisele ka igasugu muid (peamiselt mahedaid) imehäid asju maitsta – maheveiselihast ja -kakaost iseküpsetatud pannkookide ja kringli ning astelpaju mahlani välja.

Oli see alles pidusöömaaeg! Kõik oli nii hea ja hirmus huvitav oli erinevaid asju proovida. Mahetoodetega on paraku nii, et kuna esiteks on hinnad kallimad ja teiseks saab enamikku neist vaid spets poodidest, kuhu tihti ei viitsi minna, siis ei jõua just teab mis palju katsetada. Sellepärast on taolised üritused hästi vahvad, saab kõike maitsta ja teab hiljem osta.

Pajumäe kohupiimakreemid on suisa sõltuvusttekitavalt head, need lähevad meil edaspidi kindlasti kaubaks – eriti Plikale mõeldes, lapsele tahaks ju ikka võimalikult head ja kvaliteetset. Tänane teine suur avastus oli minu jaoks astelpaju – nii mahla kui moosina. Ma pole sellest tehtud asju siiani kordagi maitsnud, astelpaju kõlas minu jaoks vist umbes nagu aroonia või pihlakas (ehkki ausõna, ma pole sellele kunagi teadlikult mõelnudki), seega pole olnud ahvatlust osta. Aga täna sai joodud mahla, millest taas peaaegu et sõltuvusse jäin ning pannkook astelpajumoosiga oli samuti imehea.

Ja kõik olid nii sõbralikud ja igasuguste huvitavate inimestega sai tuttavaks…

Väga lahe päev oli. Suur aitäh, Evu, et kutsusid!

Ja vabatahtlikuks läheks kah 😛

Muide, ega keegi ei tea kedagi, kes tahaks minna neljapäeval Alt-Lauri talu “lahtiste uste päevale”, mille kohta Kaja Kesküla täna kirja laiali saatis? Ühistranspordiga sinna vist eriti ei saa (st Võrru saab vabalt, aga sealt edasi on veel 15 km ja nii palju, kui ma välja peilisin, käib buss üks kord päevas) – oleks vaja autoga huvilisi, kel autos meie jaoks vabu kohti leiduks. Mina tahaks küll ürdiaeda ja maheköögivilja põlde näha, 30-kroonise kilohinnaga (ise korjamise hind) mahemaasikaid nopiks ka rõõmuga.

Nii et kui keegi on Tartust pooltühja autoga minemas, siis minu kontakt on paremal olemas. Täpsemat infot võin ka soovi korral meilile saata.

Roheline pühapäev Read More »

Scroll to Top