July 2011 – Tikri blogi

Plaanid võivad ju head olla…

30/07/2011 / remont / 11 Comments

…aga kui ma ükskord oma plaani järgi mööblit täis tuppa jõudsin, pidin tõdema, et see, mis paberil sobilik tundus, polnud seda päriselt kohe üldse mitte. Nii ma olengi asjade tuppa tagasi sättimise asemel viimased tunnid lihtsalt ringi vahtinud ja mõelnud, kuidas see kompott ikkagi toimima panna.

Alustuseks viskasin raamaturiiuli välja – see jääb isegi ukse tagant peidust piisavalt välja paistma, et mind häirida. Sektsioonil on ka riiuleid, paigutan osa raamatuid sinna ja lastekamad lastetuppa ja küll kuidagi saab.

Sektsioonile ei lubanud ma ülemist rida kappe nagunii tagasi panna, nüüd plaanin ühe sektsiooni osa ja võib-olla ka vanade diivanitükkide välja viskamist (viimane säästaks ühtlasi ka katete õmblemise… istumiseks võin hoopis paar suuremat patja muretseda). Osa asju on nagunii ülearused ja osa saab magamistuppa paigutada – me saime nüüd sinna ühe kapi juurde, paar riiulit jääb vabalt üle. Nii peaks kahest sektsiooni osast piisama küll. Ja tegelikult pole seda arvutilauda ju ka nii väga vaja, ah? Abikaasal peab mingi nurgake olema, lauaarvutiga on võimalused piiratumad… Aga siingi annab mängida.

Minimalism ruulib. Kui miski ei sobi kokku, tuleb mittesobivaid asju nii kaua välja visata, kuni hakkab sobima!

Kõige rohkem häirivad mind ikka need va radikad.

Sinna oli enne ilu eesmärgil mingi maast laeni piludega huioobin ümber ehitatud, mille me maha võtsime, et rohkem sooja tuppa jõuaks… Aga noh, kole on küll. Kahe erineva värviga, kõverate koledate torudega ja kohati roostes. Oleme siin mõelnud ja vaielnud selle üle, kuidas neid ilusamaks teha.

Kas võiks äkki sektsiooni ette panna – jätaks vahele mingi 10-15 cm vaba ruumi ja loodaks, et kuna sektsiooni ja radikate ülemine äär on kohakuti, nii et laeni on tükk tühja maad ja soojus tõuseb ülespoole, siis ehk ringleks ikka mööda tuba ringi.

Või siis riputada ette mingi õhuke kardin – nagu ennegi oli. Tüllkardin on ju auke täis, sealt peaks soe läbi tulema küll. Samas ega see tüll eriti ei varja, ma pigem riputaks siis samasuguse kardina, nagu akna ettegi, sinna tuleb aga kindlasti vuaal. No olgugi õhuke, kui ta ikka laest maani ees ripub, ilmselt hoiab ikka sooja kinni kah.

Või siis värvida kogu kaadervärk lihtsalt ära ja jätta paljaks. Radikad ise ju polegi kõige koledamad, need kõverad torud ja see värvimata jäetud nurk… Toru võiks äkki kuidagi ära varjata… aga noh, iga lisakiht värvi radikale on ka jälle soojakadu ja värvimine on lihtsalt kohutavalt tüütu – palju lihtsam oleks sektsiooni või kardinaga ära varjata. Mehed laidavad aga need variandid maha ja ilmselt on neil õigus.

Nii et me siis nüüd ei teagi. Eks on veel veidi aega mõelda – aga mööbli asetuse suhtes tahaks ikka võimalikult kiirelt ära otsustada, sest ma ei saa ju enne asju tagasi kappidesse panna, kui need lõplikult paigas on.

Aa, aga vaip, mille pärast me põranda valgeks värvisime – no see meeldib küll 😀 Kui nüüd ainult ülejäänud kraami nii ümber sätitud saaks, et ma rahule jääks…

Praegu olen lihtsalt väsinud ja näljane ja sellepärast torssis. Olen kindel, et täis kõhuga ja puhanult tuleb teotahe jälle tagasi ja säravaid ideid ka nagu saekaatrist. Ma vähemalt loodan 😛

Plaanid võivad ju head olla… Read More »

Saaks juba sättima!

29/07/2011 / igapäevaelu, remont / 1 Comment

Oh, mul on sellest pealesunnitud tegevusetusest nii kopp ees! Iseenesest muidugi hea ajastus, et Poisi haigus sattus tulema täpselt siis, kui ma poleks saanud kodus nagunii midagi teha, nii et remont selle tõttu venima ei jäänud, nagunii oleksin pidanud ema juures kügelema. Ja emast on tohutult suur abi olnud, kodus oleks virila Poisi ja samuti tähelepanu nõudva Plikaga hakkama saamine ilmselt veel keerulisem olnud. Nii et jällegi – sai hästi sätitud.

Aga oi, kuis tahaks juba koju tagasi. Nii palju on teha, käed sügelevad!

Täna sain paar tundi “vaba aega”, et kodus pesu pesta ja Merlist võõrustada. Nii ütlemata tore oli teda üle pika aja näha! Ma olen ju harjunud külalisi ikka korras kodu ja ise küpsetatud koogiga vastu võtma, seekord läks hoopis nii, et kõik oli sassis ja remont pooleli, isegi hommikul süüa ei jõudnud… Merlis tõi mulle topsi kohvi ja kaks Supelsakste saiakest – jumalik, tõepoolest. Mina sain talle ainult teed pakkuda, nii me siis istusime sassis köögilaua taga ja lobisesime – sain vähemalt natukenegi teada, mis tema elus toimunud on (puhas ebaõiglus, et ta enam ei blogi, temal on minu eluga kursis hoidmise suhtes ilmselge eelisseis).

Oo, ja ma sain teda pommitada igasugu sisekujunduslike küsimustega, sain kohe mitu-mitu head ideed, millele poleks ise tulnud… Ja otsustasin tema abiga ära mitu asja, mida üksi paika panna ei suutnud.

Elutoa seinale tuleb üks suur lõuend (jaa, see kõige suurem) – Krista tehtud perepilt. Kahest teisest seinast kolin pildid magamis- ja lastetuppa, sinna saab siis väiksemas formaadis raamitud pilte panna – ühele seinale pulmadest, teisele ilmselt veel Krista omi, eks vaatan ja valin. Nii on ühest küljest efektsus ja vau-efekt, teisest küljest saan ikka kõik ilusamad pildid suuremana ära näidata, ilma et liiga kirjuks läheks. Tulevikus on plaanis mõned pulmapildid ikka ka suuremalt ja lõuendile teha – aga seda siis, kui on rohkem seina, kus neid vääriliselt eksponeerida. Hetkel tundus kõige suuremaks pildiks kohasem ikkagi perepilt – meid on ju nüüd neli, mitte ainult kaks 🙂

Aga kardinad, selles suhtes ma ikkagi veel natuke mõtlen, mitte ei suuda otsustada. Vat mul on ainult üks kardinapuu, eks:

Ma alguses mõtlesin, et panen sinna külge nii õhukese kardina kui ka külgkardinad, viimased puhtalt värvi lisamise eesmärgil. Üleminekukohtades oleks kardinad topelt, ühe rõnga küljes kaks kardinat. Külgkardinaid ette tõmmata ei saaks, kardinaid akna eest ära tõmmata saaks ainult üheskoos, aga meil on ruloo nagunii, polekski vaja. Ja õhuke kardin ei tohiks ka teise kardina all ühe rõnga küljes kuidagi imelikult hoida, sest ta on, noh, õhuke 😛

Merlis arvas, et ma võiks vabalt seda teha ja ei jääks kole, aga tema paneks siiski ainult õhukese ja värvilise. Mullegi on see variant algusest peale ilusam ja ahvatlevam tundunud, aga ma ikka jubedalt muretsen sellepärast, et siis ei pääse nii palju valgust sisse. Samas… See tuba on nüüd ise üleni valge! Valged seinad, lagi, põrand… Kolm sektsioonitükki saab laiali paigutatud, need ka seda valget väga ära ei kaota… Äkki tõesti ei oleks sellest värvilisest õhukesest kardinast siis väga hullu. Ja see peaks olema muidugi kindlasti selline, mis eriti läbi ei paistaks – umbes nagu lastetoas. Ja see ei saa olla maani, vaid ainult aknalauast õige vähe allapoole (umbes nagu praegune, no tiba pikem võiks olla), sest akna alla tuleb vastu seina diivan – see on kahest tugitooliosast, mis nihkuvad kergelt paigast, need küll võiks häda pärast seinast veidi eemale jätta, et maani kardin ära mahuks, aga lastel on kombeks sealt aknast välja vaadata, siis nad kisuks kogu aeg seda pikka kardinat, jääks sellesse kinni jne… Ühesõnaga lühem on mõistlikum. Odavam kah 😛 Maani kardina saame magamistuppa.

Lastetoa jaoks sain ka paar head nippi ja soovitust, kuidas edaspidi nii sättida, et rohkem tervikut tekiks. No eks te näete, kui ma neid ideid vaikselt ellu viima hakkan.

Praegu on elamine siiski üsna värvihaisune, nii et oleks targem lapsed vist veel homme ka sealt eemal hoida. Ehk saab nii, et mehed panevad hommikul mööbli paika, siis võtab Abikaasa siin lastevalve üle ja mina saan minna asju omale kohale sättima. No eks näis…

Paar pilti tegin kah.

Meie wifi on hetkel kilekotis 😛

Valgeks värvitud sein on lähemalt vaadates ruuduline, tapeedi triibud kumavad alt täiega läbi. Õnneks pole see häiriv, vaid pigem jabur, ja seda näeb ainult lähedalt vaadates:

Ja nendest juppidest saab lastele õige pea uhke mänguplats:

Saaks juba sättima! Read More »

Valge põrand

28/07/2011 / igapäevaelu, poiss, remont / Leave a Comment

Oma silmaga pole veel näinud, aga andsin Abikaasale täna kaasa fotoka ja karmi käsu, et ta ikka kindlasti pilti teeks.

Laupäeva hommikul kolime koju tagasi ja mööbli elutuppa ja… Siis läheb jälle lõbusaks 😛

Poisil on endiselt palavik – kõigub 38-39 vahel, allapoole ei saanud ei veega hõõrumise ega öise küünlaga. Nüüd õhtul kuue paiku andsin siirupit ja läks jahedamaks küll, kraadida enam ei viitsinud. Kui eile ta vähemalt magas pikalt, nagu haigele lapsele kohane, siis täna praktiliselt üldse mitte… Õhtul ühe pikema une ikka tegi. Vahepeal oli juba peaaegu terve lapse nägu, enamik päevast on aga jorisenud ja sülekas olnud.

Ema muretses hingeldamise pärast, kutsusime perearsti koju. Juhtumisi oli registratuur meie aadressi muutmata jätnud, nii et oli endiselt ema oma… Ja juhuslikult tegi koduvisiite täna ema perearst 😀 No igatahes kopsud olid suht puhtad… Samas mingi AB ta kirjutas välja… Ja me ei ostnud seda välja, sest kohe pärast arsti ära minekut muutus Poiss lõbusaks ja oli tõesti tunne, et ei peaks. Hiljem lõi küll palaviku jälle kõrgemaks, aga sellest saame vast ikka hõõrumiste ja siirupiga jagu – need paar köhatust, mida tänase jooksul kuulsime, on ilmselt sellest lakkamatust ilavoolust. Tuleks see kaheksas hammas ükskord välja, mis juba ammu punnitab, siis võiks seda süüdistada 😛

Homme tuleb Merlis külla, nii et ma jätan Abikaasa lastevalvesse ja lähen ise natukeseks koju. Olen kolm päeva hommikust õhtuni siin passinud, hädasti on tuulutamist vaja – homme on just selline päev, kus seda endale lubada saan, sest Abikaasa ei pea remonti tegema, oleme värvi kuivamise ooterežiimil.

Valge põrand Read More »

Kaks nädalat tähtajani

27/07/2011 / kodumajandus, remont / Leave a Comment

Pilte arengust kahjuks näidata pole, sest mina täna kodus ei käinud, Abikaasa tegutses seal üksinda. Elutoa põranda värvib homme teist korda üle, reede õhtul või laupäeval saab mööbli sisse tagasi tõsta. Siis on vaja kõik asjad kappidesse tagasi paigutada, mis tähendab lõputut sorteerimist ja ära viskamist – lubasin endale, et seekord ei lähe mitte ükski asi niisama kappi tagasi, kõik peab olema läbi mõeldud, organiseeritud ja omal kohal. Siis on vaja kardinaid ja tugitoolikatteid – kangad leida ja valmis õmmelda.

Ei suuda otsustada, mida teha arvutilauaga. Algne plaan oli praeguse asemele üks väiksem valge panna, no teate küll, selline traditsiooniline nõukaaegne köögilaud. Aga see tuleks siis üle värvida… Ja meil on nüüd tegelikult kolm arvutit, nii et suurem laud oleks kohasem. Samas Plika oma arvutit nagunii eriti ei kasuta, see suur laud ei sobiks oma värvi poolest nii hästi, mulle ei meeldi selle kuju (sihuke kontorilaud, mille äär pole sirge) ja sellel pole sahtlit kah, ma nii tunnen sahtlist puudust. Samas suure laua peal oleks rohkem ruumi (meile meeldib ju arvuti taga süüa) ja sahtli asemele võiks mõne ilusa kasti muretseda, kuhu kõik asjad siis peitu panna saaks. No aga kuju ju ikkagi ei meeldi ja värv ka mitte… Oeh! Tahaks suurt valget kirjutuslaua nägu lauda, kus oleks ideaalis kõrvuti kaks sahtlit, nii et mahuks kahekesi laua taha istuma ja… Samas ei viitsi küll kuskilt uut lauda otsima minna, peame ikka olemasolevatest ühe valima. See värvimine poleks lõppude lõpuks üldse raske… Mh.

Magamistuppa on vaja teha öökapid – seal on mingid jupid, mida on vaja saagida, Abikaasa sai töökaaslasega kaubale, et too toob oma sae, mis selleks sobib, seda nad peaks homme tegema. No ja siis saavad Abikaasa ja ema mees jupid kokku keevitada. Samuti tuleb magamistoas riidekapid korda teha (saime ju just teise kapi juurde, tulevad põhjalikud ümberkorraldused) ja kardin valmis õmmelda.

Koridori on endiselt vaja mütsiriiul ja nagi üles panna. Kööki on vaja kardin õmmelda, ka üks riiul ja külaliste nagi üles panna ning pliit ära remontida (no see viimane ei sõltu loomulikult meist – peaasi, et võimalikult kiiresti korda saaks).

Lastetoa kohta kirjutasin juba kusagil varem ka: on vaja leida või teha väikesed toolid, õmmelda valmis tugitoolikatted, tekitada mööblile maalingud või kleepsud, mõelda välja, kas ja kuidas varjata koledat ahju ja tapeedipragusid… Ruloo peaks homme kätte saama, see on ka siis vaja paika panna.

Nii lastetuppa kui elutuppa oleks vaja seinakella, normaalset (loe: kaanega) prügikasti ja sobivas toonis patju (või suvalisi patju ja padjakatteid, mis tuleks siis samuti õmmelda). Ja muidugi fotosid! Ja siis on veel natuke tilu-lilu, mis võiks puht dekoratiivsetel eesmärkidel mööda elamist laiali paigutada.

Kui tuhaplokkidest lahti saame (see juhtub ilmselt millalgi järgmisel nädalal), siis saab laste nurgakese õues sisse seada. Abikaasa on kaaslastega just praegu tagasiteel – kui see tüüp, kellelt järekäru laenuks saime, poleks ise kaasa läinud, poleks ta üksi lahti võtmise ja tükkide ära mahutamisega hakkama saanud, keegi ikka hoiab meid täiega. Sellele kaadervärgile oli vist paari redelipulka juurde vaja, siis muidugi liivakasti liiva… Ja võib-olla üht kiike ka, meil endil on ju ainult kinnine titekiik – ma küsin ilmselt naabritelt, kas nad oleks nõus näiteks sellise variandiga, et nende õunapuu küljes oleva kiigu ka sinna riputab, seda kasutab nagunii ainult nende lapselaps, kui külas käib… Samas ta võib-olla pigem kiiguks seal nende aiapoole peal, et ilmselt oleks vaja siiski endal teine tavaline kiik ka muretseda. Ja korvpallirõngast on vaja 🙂

Huvitav, kas nüüd sai kõik kirja, raudselt midagi ununes 😛 Peaks sellest postitusest mingi hetk to do listi suurelt välja kirjutama ja nähtavale kohale kleepima, et sealt siis järjest asju maha kriipsutada, et miski ei ununeks. Ajaliselt peaks isegi hakkama saama, peab lihtsalt usin olema… Potentsiaalsed probleemid on aga kõik need asjad, mis nõuavad väljaminekut – midagi suurt küll pole, aga raha on kohe jube vähe. No eks me kuidagi kombineerime.

Kaks nädalat tähtajani Read More »

Tahad veidi soodsamalt suurt fotolõuendit saada?

27/07/2011 / fotomajandus, rõõm / 2 Comments

Minu Print jättis mu fotopostitusele kommentaari, kus peale kinnituse, et mu faili kvaliteedist piisab isegi kõige suurema lõuendi jaoks, anti ka hea reklaami eest 10% sooduskood just nendele kõige suurematele lõuenditele – ja see kehtib septembri lõpuni nii mulle kui ka teile 😛

Ahvatlus, eksju, on kohe tunduvalt suurem. Ma pean veel sügavalt mõtlema, kui palju ma täpselt neid fotosid tahan, kui palju oleks veel kena, kas ma ikka võin seda endale rahaliselt lubada… Võimalik, et ei või. Aga äkki teie võite 🙂

Väga armas lähenemine igal juhul – mulle nii meeldivad sellised üllatused.

Tahad veidi soodsamalt suurt fotolõuendit saada? Read More »