Jul 302011
 

…aga kui ma ükskord oma plaani järgi mööblit täis tuppa jõudsin, pidin tõdema, et see, mis paberil sobilik tundus, polnud seda päriselt kohe üldse mitte. Nii ma olengi asjade tuppa tagasi sättimise asemel viimased tunnid lihtsalt ringi vahtinud ja mõelnud, kuidas see kompott ikkagi toimima panna.

Alustuseks viskasin raamaturiiuli välja – see jääb isegi ukse tagant peidust piisavalt välja paistma, et mind häirida. Sektsioonil on ka riiuleid, paigutan osa raamatuid sinna ja lastekamad lastetuppa ja küll kuidagi saab.

Sektsioonile ei lubanud ma ülemist rida kappe nagunii tagasi panna, nüüd plaanin ühe sektsiooni osa ja võib-olla ka vanade diivanitükkide välja viskamist (viimane säästaks ühtlasi ka katete õmblemise… istumiseks võin hoopis paar suuremat patja muretseda). Osa asju on nagunii ülearused ja osa saab magamistuppa paigutada – me saime nüüd sinna ühe kapi juurde, paar riiulit jääb vabalt üle. Nii peaks kahest sektsiooni osast piisama küll. Ja tegelikult pole seda arvutilauda ju ka nii väga vaja, ah? Abikaasal peab mingi nurgake olema, lauaarvutiga on võimalused piiratumad… Aga siingi annab mängida.

Minimalism ruulib. Kui miski ei sobi kokku, tuleb mittesobivaid asju nii kaua välja visata, kuni hakkab sobima!

Kõige rohkem häirivad mind ikka need va radikad.

CIMG4462

CIMG4463

CIMG4465

Sinna oli enne ilu eesmärgil mingi maast laeni piludega huioobin ümber ehitatud, mille me maha võtsime, et rohkem sooja tuppa jõuaks… Aga noh, kole on küll. Kahe erineva värviga, kõverate koledate torudega ja kohati roostes. Oleme siin mõelnud ja vaielnud selle üle, kuidas neid ilusamaks teha.

Kas võiks äkki sektsiooni ette panna – jätaks vahele mingi 10-15 cm vaba ruumi ja loodaks, et kuna sektsiooni ja radikate ülemine äär on kohakuti, nii et laeni on tükk tühja maad ja soojus tõuseb ülespoole, siis ehk ringleks ikka mööda tuba ringi.

Või siis riputada ette mingi õhuke kardin – nagu ennegi oli. Tüllkardin on ju auke täis, sealt peaks soe läbi tulema küll. Samas ega see tüll eriti ei varja, ma pigem riputaks siis samasuguse kardina, nagu akna ettegi, sinna tuleb aga kindlasti vuaal. No olgugi õhuke, kui ta ikka laest maani ees ripub, ilmselt hoiab ikka sooja kinni kah.

Või siis värvida kogu kaadervärk lihtsalt ära ja jätta paljaks. Radikad ise ju polegi kõige koledamad, need kõverad torud ja see värvimata jäetud nurk… Toru võiks äkki kuidagi ära varjata… aga noh, iga lisakiht värvi radikale on ka jälle soojakadu ja värvimine on lihtsalt kohutavalt tüütu – palju lihtsam oleks sektsiooni või kardinaga ära varjata. Mehed laidavad aga need variandid maha ja ilmselt on neil õigus.

Nii et me siis nüüd ei teagi. Eks on veel veidi aega mõelda – aga mööbli asetuse suhtes tahaks ikka võimalikult kiirelt ära otsustada, sest ma ei saa ju enne asju tagasi kappidesse panna, kui need lõplikult paigas on.

Aa, aga vaip, mille pärast me põranda valgeks värvisime – no see meeldib küll :D Kui nüüd ainult ülejäänud kraami nii ümber sätitud saaks, et ma rahule jääks…

CIMG4467

Praegu olen lihtsalt väsinud ja näljane ja sellepärast torssis. Olen kindel, et täis kõhuga ja puhanult tuleb teotahe jälle tagasi ja säravaid ideid ka nagu saekaatrist. Ma vähemalt loodan :P

Jul 292011
 

Oh, mul on sellest pealesunnitud tegevusetusest nii kopp ees! Iseenesest muidugi hea ajastus, et Poisi haigus sattus tulema täpselt siis, kui ma poleks saanud kodus nagunii midagi teha, nii et remont selle tõttu venima ei jäänud, nagunii oleksin pidanud ema juures kügelema. Ja emast on tohutult suur abi olnud, kodus oleks virila Poisi ja samuti tähelepanu nõudva Plikaga hakkama saamine ilmselt veel keerulisem olnud. Nii et jällegi – sai hästi sätitud.

Aga oi, kuis tahaks juba koju tagasi. Nii palju on teha, käed sügelevad!

Täna sain paar tundi “vaba aega”, et kodus pesu pesta ja Merlist võõrustada. Nii ütlemata tore oli teda üle pika aja näha! Ma olen ju harjunud külalisi ikka korras kodu ja ise küpsetatud koogiga vastu võtma, seekord läks hoopis nii, et kõik oli sassis ja remont pooleli, isegi hommikul süüa ei jõudnud… Merlis tõi mulle topsi kohvi ja kaks Supelsakste saiakest – jumalik, tõepoolest. Mina sain talle ainult teed pakkuda, nii me siis istusime sassis köögilaua taga ja lobisesime – sain vähemalt natukenegi teada, mis tema elus toimunud on (puhas ebaõiglus, et ta enam ei blogi, temal on minu eluga kursis hoidmise suhtes ilmselge eelisseis).

Oo, ja ma sain teda pommitada igasugu sisekujunduslike küsimustega, sain kohe mitu-mitu head ideed, millele poleks ise tulnud… Ja otsustasin tema abiga ära mitu asja, mida üksi paika panna ei suutnud.

Elutoa seinale tuleb üks suur lõuend (jaa, see kõige suurem) – Krista tehtud perepilt. Kahest teisest seinast kolin pildid magamis- ja lastetuppa, sinna saab siis väiksemas formaadis raamitud pilte panna – ühele seinale pulmadest, teisele ilmselt veel Krista omi, eks vaatan ja valin. Nii on ühest küljest efektsus ja vau-efekt, teisest küljest saan ikka kõik ilusamad pildid suuremana ära näidata, ilma et liiga kirjuks läheks. Tulevikus on plaanis mõned pulmapildid ikka ka suuremalt ja lõuendile teha – aga seda siis, kui on rohkem seina, kus neid vääriliselt eksponeerida. Hetkel tundus kõige suuremaks pildiks kohasem ikkagi perepilt – meid on ju nüüd neli, mitte ainult kaks :)

Aga kardinad, selles suhtes ma ikkagi veel natuke mõtlen, mitte ei suuda otsustada. Vat mul on ainult üks kardinapuu, eks:

CIMG4453

Ma alguses mõtlesin, et panen sinna külge nii õhukese kardina kui ka külgkardinad, viimased puhtalt värvi lisamise eesmärgil. Üleminekukohtades oleks kardinad topelt, ühe rõnga küljes kaks kardinat. Külgkardinaid ette tõmmata ei saaks, kardinaid akna eest ära tõmmata saaks ainult üheskoos, aga meil on ruloo nagunii, polekski vaja. Ja õhuke kardin ei tohiks ka teise kardina all ühe rõnga küljes kuidagi imelikult hoida, sest ta on, noh, õhuke :P

Merlis arvas, et ma võiks vabalt seda teha ja ei jääks kole, aga tema paneks siiski ainult õhukese ja värvilise. Mullegi on see variant algusest peale ilusam ja ahvatlevam tundunud, aga ma ikka jubedalt muretsen sellepärast, et siis ei pääse nii palju valgust sisse. Samas… See tuba on nüüd ise üleni valge! Valged seinad, lagi, põrand… Kolm sektsioonitükki saab laiali paigutatud, need ka seda valget väga ära ei kaota… Äkki tõesti ei oleks sellest värvilisest õhukesest kardinast siis väga hullu. Ja see peaks olema muidugi kindlasti selline, mis eriti läbi ei paistaks – umbes nagu lastetoas. Ja see ei saa olla maani, vaid ainult aknalauast õige vähe allapoole (umbes nagu praegune, no tiba pikem võiks olla), sest akna alla tuleb vastu seina diivan – see on kahest tugitooliosast, mis nihkuvad kergelt paigast, need küll võiks häda pärast seinast veidi eemale jätta, et maani kardin ära mahuks, aga lastel on kombeks sealt aknast välja vaadata, siis nad kisuks kogu aeg seda pikka kardinat, jääks sellesse kinni jne… Ühesõnaga lühem on mõistlikum. Odavam kah :P Maani kardina saame magamistuppa.

Lastetoa jaoks sain ka paar head nippi ja soovitust, kuidas edaspidi nii sättida, et rohkem tervikut tekiks. No eks te näete, kui ma neid ideid vaikselt ellu viima hakkan.

Praegu on elamine siiski üsna värvihaisune, nii et oleks targem lapsed vist veel homme ka sealt eemal hoida. Ehk saab nii, et mehed panevad hommikul mööbli paika, siis võtab Abikaasa siin lastevalve üle ja mina saan minna asju omale kohale sättima. No eks näis…

Paar pilti tegin kah.

Meie wifi on hetkel kilekotis :P

CIMG4454

Valgeks värvitud sein on lähemalt vaadates ruuduline, tapeedi triibud kumavad alt täiega läbi. Õnneks pole see häiriv, vaid pigem jabur, ja seda näeb ainult lähedalt vaadates:

CIMG4457

Ja nendest juppidest saab lastele õige pea uhke mänguplats:

CIMG4458

Jul 282011
 

Oma silmaga pole veel näinud, aga andsin Abikaasale täna kaasa fotoka ja karmi käsu, et ta ikka kindlasti pilti teeks.

CIMG4442

CIMG4443

CIMG4444

Laupäeva hommikul kolime koju tagasi ja mööbli elutuppa ja… Siis läheb jälle lõbusaks :P

Poisil on endiselt palavik – kõigub 38-39 vahel, allapoole ei saanud ei veega hõõrumise ega öise küünlaga. Nüüd õhtul kuue paiku andsin siirupit ja läks jahedamaks küll, kraadida enam ei viitsinud. Kui eile ta vähemalt magas pikalt, nagu haigele lapsele kohane, siis täna praktiliselt üldse mitte… Õhtul ühe pikema une ikka tegi. Vahepeal oli juba peaaegu terve lapse nägu, enamik päevast on aga jorisenud ja sülekas olnud.

Ema muretses hingeldamise pärast, kutsusime perearsti koju. Juhtumisi oli registratuur meie aadressi muutmata jätnud, nii et oli endiselt ema oma… Ja juhuslikult tegi koduvisiite täna ema perearst :D No igatahes kopsud olid suht puhtad… Samas mingi AB ta kirjutas välja… Ja me ei ostnud seda välja, sest kohe pärast arsti ära minekut muutus Poiss lõbusaks ja oli tõesti tunne, et ei peaks. Hiljem lõi küll palaviku jälle kõrgemaks, aga sellest saame vast ikka hõõrumiste ja siirupiga jagu – need paar köhatust, mida tänase jooksul kuulsime, on ilmselt sellest lakkamatust ilavoolust. Tuleks see kaheksas hammas ükskord välja, mis juba ammu punnitab, siis võiks seda süüdistada :P

Homme tuleb Merlis külla, nii et ma jätan Abikaasa lastevalvesse ja lähen ise natukeseks koju. Olen kolm päeva hommikust õhtuni siin passinud, hädasti on tuulutamist vaja – homme on just selline päev, kus seda endale lubada saan, sest Abikaasa ei pea remonti tegema, oleme värvi kuivamise ooterežiimil.

Jul 272011
 

Pilte arengust kahjuks näidata pole, sest mina täna kodus ei käinud, Abikaasa tegutses seal üksinda. Elutoa põranda värvib homme teist korda üle, reede õhtul või laupäeval saab mööbli sisse tagasi tõsta. Siis on vaja kõik asjad kappidesse tagasi paigutada, mis tähendab lõputut sorteerimist ja ära viskamist – lubasin endale, et seekord ei lähe mitte ükski asi niisama kappi tagasi, kõik peab olema läbi mõeldud, organiseeritud ja omal kohal. Siis on vaja kardinaid ja tugitoolikatteid – kangad leida ja valmis õmmelda.

Ei suuda otsustada, mida teha arvutilauaga. Algne plaan oli praeguse asemele üks väiksem valge panna, no teate küll, selline traditsiooniline nõukaaegne köögilaud. Aga see tuleks siis üle värvida… Ja meil on nüüd tegelikult kolm arvutit, nii et suurem laud oleks kohasem. Samas Plika oma arvutit nagunii eriti ei kasuta, see suur laud ei sobiks oma värvi poolest nii hästi, mulle ei meeldi selle kuju (sihuke kontorilaud, mille äär pole sirge) ja sellel pole sahtlit kah, ma nii tunnen sahtlist puudust. Samas suure laua peal oleks rohkem ruumi (meile meeldib ju arvuti taga süüa) ja sahtli asemele võiks mõne ilusa kasti muretseda, kuhu kõik asjad siis peitu panna saaks. No aga kuju ju ikkagi ei meeldi ja värv ka mitte… Oeh! Tahaks suurt valget kirjutuslaua nägu lauda, kus oleks ideaalis kõrvuti kaks sahtlit, nii et mahuks kahekesi laua taha istuma ja… Samas ei viitsi küll kuskilt uut lauda otsima minna, peame ikka olemasolevatest ühe valima. See värvimine poleks lõppude lõpuks üldse raske… Mh.

Magamistuppa on vaja teha öökapid – seal on mingid jupid, mida on vaja saagida, Abikaasa sai töökaaslasega kaubale, et too toob oma sae, mis selleks sobib, seda nad peaks homme tegema. No ja siis saavad Abikaasa ja ema mees jupid kokku keevitada. Samuti tuleb magamistoas riidekapid korda teha (saime ju just teise kapi juurde, tulevad põhjalikud ümberkorraldused) ja kardin valmis õmmelda.

Koridori on endiselt vaja mütsiriiul ja nagi üles panna. Kööki on vaja kardin õmmelda, ka üks riiul ja külaliste nagi üles panna ning pliit ära remontida (no see viimane ei sõltu loomulikult meist – peaasi, et võimalikult kiiresti korda saaks).

Lastetoa kohta kirjutasin juba kusagil varem ka: on vaja leida või teha väikesed toolid, õmmelda valmis tugitoolikatted, tekitada mööblile maalingud või kleepsud, mõelda välja, kas ja kuidas varjata koledat ahju ja tapeedipragusid… Ruloo peaks homme kätte saama, see on ka siis vaja paika panna.

Nii lastetuppa kui elutuppa oleks vaja seinakella, normaalset (loe: kaanega) prügikasti ja sobivas toonis patju (või suvalisi patju ja padjakatteid, mis tuleks siis samuti õmmelda). Ja muidugi fotosid! Ja siis on veel natuke tilu-lilu, mis võiks puht dekoratiivsetel eesmärkidel mööda elamist laiali paigutada.

Kui tuhaplokkidest lahti saame (see juhtub ilmselt millalgi järgmisel nädalal), siis saab laste nurgakese õues sisse seada. Abikaasa on kaaslastega just praegu tagasiteel – kui see tüüp, kellelt järekäru laenuks saime, poleks ise kaasa läinud, poleks ta üksi lahti võtmise ja tükkide ära mahutamisega hakkama saanud, keegi ikka hoiab meid täiega. Sellele kaadervärgile oli vist paari redelipulka juurde vaja, siis muidugi liivakasti liiva… Ja võib-olla üht kiike ka, meil endil on ju ainult kinnine titekiik – ma küsin ilmselt naabritelt, kas nad oleks nõus näiteks sellise variandiga, et nende õunapuu küljes oleva kiigu ka sinna riputab, seda kasutab nagunii ainult nende lapselaps, kui külas käib… Samas ta võib-olla pigem kiiguks seal nende aiapoole peal, et ilmselt oleks vaja siiski endal teine tavaline kiik ka muretseda. Ja korvpallirõngast on vaja :)

Huvitav, kas nüüd sai kõik kirja, raudselt midagi ununes :P Peaks sellest postitusest mingi hetk to do listi suurelt välja kirjutama ja nähtavale kohale kleepima, et sealt siis järjest asju maha kriipsutada, et miski ei ununeks. Ajaliselt peaks isegi hakkama saama, peab lihtsalt usin olema… Potentsiaalsed probleemid on aga kõik need asjad, mis nõuavad väljaminekut – midagi suurt küll pole, aga raha on kohe jube vähe. No eks me kuidagi kombineerime.

Jul 272011
 

Minu Print jättis mu fotopostitusele kommentaari, kus peale kinnituse, et mu faili kvaliteedist piisab isegi kõige suurema lõuendi jaoks, anti ka hea reklaami eest 10% sooduskood just nendele kõige suurematele lõuenditele – ja see kehtib septembri lõpuni nii mulle kui ka teile :P

Ahvatlus, eksju, on kohe tunduvalt suurem. Ma pean veel sügavalt mõtlema, kui palju ma täpselt neid fotosid tahan, kui palju oleks veel kena, kas ma ikka võin seda endale rahaliselt lubada… Võimalik, et ei või. Aga äkki teie võite :)

Väga armas lähenemine igal juhul – mulle nii meeldivad sellised üllatused.

Jul 272011
 

Unustasin eile mainida, et saime oma pliidiremondi rahalise poolega kah sotid selgeks. Vat seal olid mingid kraanid, mida keerates sai valida nö suve- või talverežiimi – kas pliit kütab ainult vett või ka radikaid. Neid kraane oli võimatu keerata, memm päris täpselt ei teadnud, kumb peal on, elutoa radikad läksid terve talve väga vaevaliselt soojaks, nii et kahtlustasime suverežiimi. Torumees nüüd käis vaatamas, mis juppe täpselt vaja on, käis siis kuskilt hinda küsimas ja saime pakkumise, et kõik jubinad kokku umbes €46.

Me olime pliidi remondiks veel €100 arvestanud, aga tuli välja, et tööraha ta ei tahagi, hoopis seda, et Abikaasa tema arvuti korda teeks (okei, neli kilo vaske on ka vaja tasaarveldada, see läheb veel juurde… Ja juppide paigaldamiseks on tal aega alles järgmisel nädalal, aga me oleme juba ootamisega harjunud :D). Jällegi absoluutselt suurepärane, sest meil oli just puudu kütuseraha Lõuna-Eesti reisi jaoks. Nüüd peaks vist küll nii hakkama saama, et praegu tekkiv krediitkaardivõlg saab kahest õige pea laekuvast viimasest võlajupist makstud ja uueks palgapäevaks oleme enam-vähem nullis.

Asjadel on imepärane viis paika loksuda – ma olen ikka nii ääretult tänulik selle eest, kuidas kõik jamad järjest lahenevad.

Jul 272011
 

Ema auto oli eile meie käes ja sõitsime mitmel pool ringi. Millalgi avastas Abikaasa, et tema seljakott on kadunud. Sai igalt poolt otsitud ja küsitud – ei olnud kuskil. Viimane mälestus oli see, et ühes poes käis Abikaasa autost seljakotist rahakotti võtmas – võttis selle välja, jättis koti autosse. Pärast seda läksime Maximasse ja edasi Abikaasa vanaema juurde – ja enne sisse minemist auto tagaistmelt toitu võttes Abikaasa meelest kotti enam polnud.

Kuna saime emalt teada, et pult on viimasel ajal kuumast või ei tea millest vahel jupsinud, siis oskasime ainsa võimaliku variandina välja mõelda selle, et äkki ei läinud Maxima parklas uksed kinni, aga meie ei pannud tähele… Pani seevastu keegi teine, kes ehk kuulis ka Abikaasa poeuksel visatud repliiki, et mina pean maksma, kuna tema jättis rahakoti autosse. Et ehk võttis kärmelt koti ja kadus…

Rahakott, kusjuures, ei olnud kotis, see oli teises kohas. Ja selle sees oli muuseas meie viimane €50… Me ei kanna tavaliselt selliseid summasid kaasas, aga see oli just kuskilt saadud ja… No igatahes, kotis olid ema autodokumendid ja Abikaasa töövõtmed (õnneks tuvastamatud, firma nime polnud).

Eile sai politseisse helistatud ja nõu küsitud, täna hommikul ARKi… Pidid juba minema avaldust kirjutama ja uusi dokumente nõutama, aga käisid enne veel Maximast läbi – eile Abikaasa helistas ja küsis, ega pole kotti toodud, täna aga küsis, kas parkla poole on mõni kaamera, siis oleks ehk näha, kas midagi toimus. Ma täpselt ei teagi, mis nad seal vaatasid või rääkisid, ma unustasin Abikaasalt üle küsida… Igatahes vist selgus, et ei käinud auto juures keegi (mis, muuseas, tundus mulle algusest peale üsna ebatõenäolisena, aga ühtki paremat varianti ei suutnud kah välja mõelda).

Siis nõudis ema, et nad sõidaksid ikka läbi sealt poest, kus Abikaasa autos rahakotti toomas käis… No ja otse loomulikult oli seljakott seal :)

Sellest moraal, lapsed – kui avastad, et midagi on kadunud, siis käi läbi kõikvõimalikud kohad hoolimata sellest, mida sa mäletad. Ja mõtle kohe sellele, kas kuskil, kus on vargusekahtlus, oli äkki mõni kaamera, tänu millele saaks tuvastada, mis värk tegelikult oli. Palju pahandamist, muret, pingeid ja süüdistusi oleks olnud olemata…

Aga mis sest enam. Lõpp hea, kõik hea. Tuju on kohe nii hea ja kerge, et täitsa uskumatu.

Poisil on 39 palavik. Oli teine terve hommiku väga viril, aga siis nagu ei ablanud läbi. Magas 8-11, pärast seda tundsime küll, et oli kuum, aga mõtlesime, et rõdul magamisest. Alles paar tundi hiljem, kui loidus silmaga nähtav ja kuumus ikka veel suur oli, tuli mõistus koju ja kraadisime. Pärast seda hõõrusime teda tükk aega igalt poolt niiske lapiga ja oli kohe tunda, kuidas keha temperatuur normaliseerus. Nüüd jäi tissi otsas magama, panime talle veel niisked lapid peale ja nii ta tudub… Neil on Plikaga viimased päevad kõhuhäda ka olnud, Plikal hakkas varem ja on nüüdseks juba korraks, õnneks ilma oksendamiseta, nii on tunduvalt kergem.

Ühesõnaga ma väga ei muretse, küllap uni ja veega hõõrumine aitavad. Eks hiljem kraadime jälle ja vaatame, kas saime palaviku alla, siis ei pea rohtudega jamama hakkama.

Abikaasa värvib põrandat ja sõidab siis Lõuna-Eestisse… Kardinaid ma vist siiski ei jõua õmblema hakata, täna olen täiskohaga ema. Või noh, mis nüüd nii täiskohaga, minu ema on alates ärkamisest Plikaga tegelenud, et me Abikaasaga koos Poisiga magada saaksime (ta ärkas juba pool kuus, Plika üsna varsti pärast seda, kõik olid virilad, meie väsinud, jauramist oli palju), võttis Plika turule kaasa, andis nüüd süüa ja paneb lõunaunne kah. Ema juures elamise luksus…

Jul 272011
 

Bioneeris tehti tampoonitest (kõlaks nagu rõvedalt, eks, no ainult uuriti veeklaasis, kui palju materjalijääke eraldub) ja tulemused pole üldsegi mitte kenad. Mul on vanast ajast mitu pakki OB-d alles – tuleb välja, et tavavalikust on see õnneks parim. Aga noh, mul ootab mooncup kah proovimist – kui kunagi jälle sellist kraami vaja läheb, siis loodetavasti saame sõbraks ja võin tampoonid üldse maha jätta.

Soovitan igatahes kõigil tampoonikasutajatel lugeda ja vähemalt ühe video ka ära vaadata (iga tampooni kohta on oma video, aga iga video lõpus on näha kõik tampoonid koos nende eraldatud ebemete hulgaga). Tampaxi kasutamise isu (ainsad, mida vahel harva veel kasutanud olen) kadus igatahes igaveseks.

Jul 272011
 

Enne:

CIMG4428

CIMG4429

Nüüd:

CIMG4433

CIMG4435

Eks see üks tõsine säästuremont ole, aga me sihilikult ei puutu muud, kui vaid seda, mis on TÕESTI kohutavalt kole… Las kõik ülejäänud väiksemad asjad jääda meelde tuletama, et kiirelt on vaja “päris” remondi jaoks raha kokku koguda :P

Leidsin eelmise nädala lõpus K-Rautast ühe kena öölambi, mis maksis vaid €2.74. Miskipärast ei ostnud – sest teist samasugust polnud ja tundus, et peaks ikka kaks olema, mõlemale öökapile. Lõpuks otsustasin siiski ära osta… Ja esmaspäeval enam muidugi polnud. Olin nii kohutavalt pettunud, unustasin korraks isegi selle filosoofia, et kui midagi ei juhtu, siis ei pidanudki nii minema.

Leidsin ka ühe väga kena laualambi, mis sobib ideaalselt meie elutuppa – tumeda ja valgega, välimuselt meeldis ka väga. Hind oli €14, mis oli pool täishinnast. Põlgasin alguses kalliks (mitte et see oleks ühe lambi kohta absoluutselt kallis, aga meil on hetkel jube vähe raha), kuna aga väga meeldis ja arvuti juures väikesest valgusest pidevalt puudust tunnen, siis kaalusin ja kaalusin ning otsustasin lõpuks ikka ära osta. Kassas löödi läbi hind €6.74. Pettumus teise lambi pärast oli kui peoga pühitud! :D

Pildile kogu ilu püüda ei õnnestunud, aga üsna kena on isegi siin:

CIMG4437

Kolisime paariks päevaks värvihaisu seest ema juurde pakku. Pärast Poisi kustumist läksin Abikaasale appi värvima, ema pani Plika magama.

Üks halb asi juhtus täna ka, aga sellest blogis rääkida ei taha. Lõppkokkuvõttes mu meelest õnnelik õnnetus, aga väga ebameeldiv siiski.

Homme hommikul värvime põranda ära ja päeval saab Abikaasa loodetavasti Lõuna-Eestis ära käia, et kiigepuu-liumägi-mängumajake ära tuua. Ja minul õnnestub ehk isegi magamistoa kardina õmblemisega alustada…

EDIT: Saime just pulmakutse. juhhei! :D Poiss on selleks ajaks veidi üle aasta vana – huvitav, kas ta saaks ühe öö ilma meieta hakkama…