Oli see alles nädal
Ma terve septembrikuu mõtlesin, et elaks ma kuu viimase nädala üle, siis oleks elu alles ilus. Ja näe, saigi läbi.
Esiteks lõppastme koolitus, mida ma natuke kartsin ja pikalt edasi lükkasin, nüüd lõpuks ära tegin.
Teiseks lubasin juhendada töötubasid (eelmises töökohas reklaamiks praegusele töökohale), mida ma pole ka kunagi varem teinud. Oli vaja teemad välja mõelda ja ette valmistada ja… See oli huvitav kogemus.
Ühesõnaga kaks suurt asja ühe nädala jooksul, mistõttu koduse elu jaoks oli tavalisest veel vähem jaksu ning isegi öine uni oli häiritud – mitu ööd ärkasin lihtsalt keset ööd üles ja ei saanud tükk aega uuesti magama jääda – sellist asja juhtub minuga üldiselt väga harva.
Lisaks olid lapsed reede hommikul jube virilad ning Plika köhis kahtlaselt, mistõttu me nad lasteaiast koju jätsime – kuna mu oli aga viimane töötubade ettevalmistamise aeg, polnud mul mitte mingit aega lastega tegeleda. Õnneks aitas ema hädast välja.
Tavaliselt üritan ma kodu jooksvalt enam-vähem korras hoida ning tegeleda nädalavahetusel peale puhkamise veidi põhjalikuma koristamise ja pesu pesemisega. Jooksev korrashoid tähendab minu jaoks põhiliselt seda, et magamistuba peab olema korras ja köök ka – viimase puhul juhtub tihti, et ma õhtusöögijärgselt koristada ei viitsi, aga siis peab see kindlasti tehtud saama järgmisel hommikul enne hommikusööki. Lapsi üritan kogu aeg oma tuba koristama suunata, elutoas on praegu nagunii segadus, sest asjade sorteerimine ja äraandmine on endiselt pooleli.
Noh, sel nädalal oli kodu täielik pommiauk ja köök enamik ajast nii sassis, et endal oli ka paha olla. Lastetuppa ja elutuppa ma üldse ei vaadanudki 😀
Aga kui ma olin reede õhtul oma töötubadega ühele poole saanud, kell pool üksteist lõpuks koju jõudnud ja laupäeval kella kaheteistkümneni voodis mõnulenud (kuidas ma naudin seda aega, kus neljane ja viiene varem ärgates omavahel rahulikult mängivad ja meid eriti ei sega, nii et nädalavahetuse hommikutel võib rahus magada või tegeleda, khm, muude toredate asjadega), siis oli juba täitsa inimese tunne. Arvasin küll, et olen omadega nii läbi, et ei jõua nädalavahetuse jooksul üldse midagi asjalikku teha, aga hommikuti pikemast voodis vedelemisest täitsa piisas. Ülejäänud aja sai nädala jooksul tekkinud segadust likvideeritud, rohkelt pesu pestud, õunu korjatud ja puhastatud, õunamahla tehtud, üks tööasi ära lõpetatud… Ja näe, nüüd jõudsin isegi blogi kirjutamiseni.
Õunu sai sel korral suur pesukausitäis, mis oli kaks köögi kraanikausitäit. Üks kraanikausitäis Tartu roosi, mis on meie aia parim mahlaõun. Teine kraanikausitäis mingit suveõuna, mis sel aastal miskipärast normaalselt ei kasvanud, pooled on täielikud punnid. Samas on nad pisikesed ja armsad ja maitsvad, nii et lihtsalt komposti visata ka ei raatsi.
Oli see alles nädal Read More »
