Sep 282014
 

Ma terve septembrikuu mõtlesin, et elaks ma kuu viimase nädala üle, siis oleks elu alles ilus. Ja näe, saigi läbi.

Esiteks lõppastme koolitus, mida ma natuke kartsin ja pikalt edasi lükkasin, nüüd lõpuks ära tegin.

Teiseks lubasin juhendada töötubasid (eelmises töökohas reklaamiks praegusele töökohale), mida ma pole ka kunagi varem teinud. Oli vaja teemad välja mõelda ja ette valmistada ja… See oli huvitav kogemus.

Ühesõnaga kaks suurt asja ühe nädala jooksul, mistõttu koduse elu jaoks oli tavalisest veel vähem jaksu ning isegi öine uni oli häiritud – mitu ööd ärkasin lihtsalt keset ööd üles ja ei saanud tükk aega uuesti magama jääda – sellist asja juhtub minuga üldiselt väga harva.

Lisaks olid lapsed reede hommikul jube virilad ning Plika köhis kahtlaselt, mistõttu me nad lasteaiast koju jätsime – kuna mu oli aga viimane töötubade ettevalmistamise aeg, polnud mul mitte mingit aega lastega tegeleda. Õnneks aitas ema hädast välja.

Tavaliselt üritan ma kodu jooksvalt enam-vähem korras hoida ning tegeleda nädalavahetusel peale puhkamise veidi põhjalikuma koristamise ja pesu pesemisega. Jooksev korrashoid tähendab minu jaoks põhiliselt seda, et magamistuba peab olema korras ja köök ka – viimase puhul juhtub tihti, et ma õhtusöögijärgselt koristada ei viitsi, aga siis peab see kindlasti tehtud saama järgmisel hommikul enne hommikusööki. Lapsi üritan kogu aeg oma tuba koristama suunata, elutoas on praegu nagunii segadus, sest asjade sorteerimine ja äraandmine on endiselt pooleli.

Noh, sel nädalal oli kodu täielik pommiauk ja köök enamik ajast nii sassis, et endal oli ka paha olla. Lastetuppa ja elutuppa ma üldse ei vaadanudki :D

Aga kui ma olin reede õhtul oma töötubadega ühele poole saanud, kell pool üksteist lõpuks koju jõudnud ja laupäeval kella kaheteistkümneni voodis mõnulenud (kuidas ma naudin seda aega, kus neljane ja viiene varem ärgates omavahel rahulikult mängivad ja meid eriti ei sega, nii et nädalavahetuse hommikutel võib rahus magada või tegeleda, khm, muude toredate asjadega), siis oli juba täitsa inimese tunne. Arvasin küll, et olen omadega nii läbi, et ei jõua nädalavahetuse jooksul üldse midagi asjalikku teha, aga hommikuti pikemast voodis vedelemisest täitsa piisas. Ülejäänud aja sai nädala jooksul tekkinud segadust likvideeritud, rohkelt pesu pestud, õunu korjatud ja puhastatud, õunamahla tehtud, üks tööasi ära lõpetatud… Ja näe, nüüd jõudsin isegi blogi kirjutamiseni.

Õunu sai sel korral suur pesukausitäis, mis oli kaks köögi kraanikausitäit. Üks kraanikausitäis Tartu roosi, mis on meie aia parim mahlaõun. Teine kraanikausitäis mingit suveõuna, mis sel aastal miskipärast normaalselt ei kasvanud, pooled on täielikud punnid. Samas on nad pisikesed ja armsad ja maitsvad, nii et lihtsalt komposti visata ka ei raatsi.

2014-09-27 22.26.19

Sep 282014
 

Avastasin, et ma ei jõudnudki eelmisel nädalavahetusel blogi kirjutama ja mõtlesin, et peaks seda tagantjärele siiski tegema. Viies pulma-aastapäev ja puha :)

Algul oli meil plaan võtta kuskil romantikapakett ja tähistada korralikumalt, aga see ei mänginud välja, sestap saatsime lihtsalt lapsed ema juurde ööseks ning vaatasime Pärnus meeldivat tegevust. Otsustasime proovida uut hiinakat Vagamama ning minna seejärel Teatrikohvikusse jazziõhtule.

Vagamama oli naljakas. Ilma tärnita toit pani suu õhetama, mis on minu meelest jabur, aga õnneks ma olen veidikese vürtsiga juba harjunud ja toit oli iseenesest väga hea. Sisekujundus oli okei, aga suht suvaline – pulma-aastapäevaks oleks võinud midagi õdusamat valida. Teenindaja oli viisakas ja meeldiv, aga pisiasjad… Restoranis olid peale meid vaid ühed kliendid (turistid), kes olid just lahkumas, nii et enamik ajast olime seal omaette. Ometigi võttis meie jookide lauda toomine üllatavalt pika aja. Siis toodi tüki aja pärast toit ja teenindaja avastas, et taldrikuid meil veel polegi. Ja kui ta need tõi, siis panigi täpselt nii, nagu need tal käes olid – üksteise peal ja nende peal veel salvrätti keeratud söögiriistad – laua keskele… Selle asemel, eks, et panna need meie ette, nagu üldiselt kombeks on. Nojah, üldiselt on kombeks ka taldrikud enne toitu tuua :P Et jah. Teenindus polnud ebaviisakas, aga ei tekitanud mingit kihku sinna tagasi minna, miljöö jättis ka ükskõikseks. Sealiha magushapus kastmes oli samas küll jube hea, seda sööks hea meelega veel :)

Endla kohviku jazziõhtu oli super. Me mõlemad armastame jazzi, avastasime, et jazziklubi raames on iga kahe nädala tagant kontserdid, peab hakkama regulaarselt käima. Eelmisel nädalal oligi hooaja avamine ja JazzIn Sistersi lastelaulud jazzi võtmes olid väga mõnusad.

Jazziõhtu ainus häda oli selles, et sai liiga kiiresti läbi ja koju mineku isu veel polnud. Kuna hiinakast oli mitu tundi möödas ja sealsed portsud polnud kahe peale just ülearu suured, tundus, et võiks veel midagi süüa. Läksime Steffi :D Nii hilja õhtul oli seal mõnusalt rahulik ja no Steffi miljöö ning teenindus on ikka mitu korda etemad.

Koju sõitsime elektritaksoga – mu Abikaasal on elektriautodega mingi oma teema, talle miskipärast kangesti meeldivad.

Laupäeva esimese poole veetsime voodis, hommikust sõime vist nii umbes kella kolme paiku. Mul oli terve ülejäänud päeva hirmus laiskus peal ja arvasin, et lapsed tulevad nagunii iga hetk koju, nii et vedelesin niisama ja vaatasin Gilmore Girlsi. Abikaasa oli see-eest usin, koristas kuuri, korjas õunu, tegi mahla. Lapsed jõudsid koju alles õhtul kell kaheksa :D

Pühapäeval hakkasin mina ka lõpuks usinaks – pesin pesu ja korjasin kõik ülejäänud õunad ära. Pildil on ainult need, mis mina korjasin, Abikaasa eelmise päeva saak oli ilmselt sama suur:

2014-09-21 16.35.42

Lisaks lõikasin maha kõik murulaugupuhmad. Kaidi tuli külla ja koos temaga puhastasime ning lõikusime tükk aega, kaksteist karpi sai sügavkülma:

2014-09-21 18.54.12

Õhtul, kui Kaidi ära läks, võtsin ette õunad ning Gilmore Girlsi. Mitu tundi puhastasin, lõpuks oli näpp noa surumisest täitsa valus. Õuntest pressisime oma väikse pressiga mahla ja ausalt, see press on üks üsna mõttetu asi – tüütu puhastada ja mahla sisse tuleb hirmus palju jama, sõelu pärast mitu korda, muidu on pool mahlast vaht. Aga õunu oli palju ja ära süüa nagunii kõike ei jõua, nii et tegime siis mahla kohe joomiseks ja see puder, mis üle jäi, läks moosi pähe sügavkülma – kuna õunad olid enne korralikult ära puhastatud, siis oli selline variant täitsa ok.

2014-09-21 23.19.27

Tahaks korralikku õunapressi, aga need on nii kuradi kallid ja see ainus koht Pärnus, kus me teame, et saab lasta mahla teha, seal käis Abikaasa eelmisel aastal vaatamas ning ütles, et sealne olukord oli nii jube, et tema oma õunu sinna ei vii. Nii et talvevarudeks mahla tegemine on hetkel problemaatiline.

Sep 232014
 

Kuna ma pole ARKi eksamist saadik praktiliselt ühtki korda käikudega sõitnud, siis ma natuke kartsin. Kaalusin vahepeal isegi Tallinnas lõppastme tegemist, sest seal pidavat saama automaatkastiga ka ja Pärnus mitte. Aidesse helistada ja järele küsida, kas saab, ma muidugi ei viitsinud :P Nii ma lihtsalt lükkasin seda värki edasi. Lõpuks otsustasin, et Tallinna minna kohe kindlasti ei viitsi ja küllap saan nende käikudega kah hakkama. Helistasin ja panin aja kinni ja käisin ära. Ja no tõsiselt, hirmul on suured silmad – palju kiiremini ja lõbusamalt läks, kui oleks arvanud.

Läksin täna kella kaheksaks kohale, maksin raha ära, kästi minna alla istuma ja õpetajat ootama. Kui talle mainisin, et ma olen pärast eksamit ainult automaadiga sõitnud, ajas ta välja automaatkäigukastiga õppeauto ja läksime säästlikku sõitu tegema – kõigepealt maanteel, siis linnas. Ja õpetaja ise oli selline naljahammas, et ma pool ajast lihtsalt irvitasin. Küsisin hiljem järele, tema nimi oli Peeter. Selline lendlevate hallide lokkidega. No tõsiselt hea algus hommikule!

Üheksaks olime koolis tagasi, siis oli teooria osa, mida rääkis Agu. Oli ka täitsa põnev ja tore. Siis turvahall ja praktiline pool, samuti Agu juhatuse all. Saime proovida kokkupõrget postiga kiirusega 7 km/h. Õpetati laste turvahälli ja tooli kinnitama. Lõpetuseks saime autoga üle katuse käia ning pea alaspidi turvavööd lahti teha, et siis esiaknast välja ronida. Kõigepealt pidi jalad ja ühe käe lakke toetama, siis teise käega turvavöö lahti tegema ning lõpuks nii aknast välja ronima, et jalad ees ja kõht allpool. Jääks see kõik nüüd meelde ka ja annaks jumal, et mul seda teooriat reaalsuses kunagi vaja ei läheks!

Lõpetuseks läksime libedarajale. Sealsed harjutused läbisin koos nende ainsa naisõpetaja Kristinaga – tuli välja, et meie lapsed käivad ühes lasteaias ja ta teadis täpselt, mis autoga me sõidame ning et mind ta pole selle roolis näinud :D Algul samad harjutused, mis kahe aasta tagusel libedakoolitusel, lõpetuseks keerulisem manööverdamine. Kartsin küll, et kuidas ma nende käikudega oskan, aga mingi asi on tõesti käe sisse jäänud – uue mõnusa diiselautoga ja päevavalges sain täitsa hästi hakkama (võrdlus siis veebruarikuise pimedasõiduga, kus ma bensiinimootoriga auto alustuseks mitu korda välja suretasin). Isegi niivõrd hästi, et tekkis esimest korda suisa isu meie uue pereauto rooli istuda ja veidike käikudega sõitu katsetada, millest ma senini kategooriliselt keeldusin. 1997. aasta Volvo V40 ei ole küll ilmselt nii sujuv sõidukogemus, kui Aide uued autod, aga noh… Ma vähemalt tahan proovida, seegi on suur asi.

Piduriteemat (ABSiga ja ilma) meelde tuletada oli igati asjakohane ja ehk jääb seekord paremini meelde ka. Võrreldes kahe aasta taguse kogemusega tundsin ennast seekord igatahes kindlamini.

Kella kaheks oli kõik läbi, nii et jõudsin veel pooleks päevaks tööle ka.

Ühesõnaga koolitus oli tore, õpetajad olid toredad ja nüüd jääb üle veel vaid load välja vahetada.

Kuna juhtus aga nii, et ma sain 17. septembril kirja, et mu ID kaardi kehtivus on lõppenud, ei ole mul praegu kehtivat dokumenti, mida ARKi kaasa võtta :P Kihutasin küll pärast teavituse lugemist kohe enne tööle minekut KMA kontorist läbi ja taotlesin uue kaardi (isegi pilt sai seekord putkas normaalne – milliseid imesid teeb näoilmega see, kui su süles ei karju parajasti 10-kuust titte :D ), aga kätte saamisega läheb ju aega… Nii et ma pean ARKist kõigepealt uurima, kas ma saan lube vahetada, kui ID kaardi kehtivus on läbi ja uut pole veel käes. Samas esimene juhiluba kehtib ju 4. oktoobrini ja see on ka pildiga dokument, nii et võiks ju. Ja kui ma oma uue ID kaardi kahe nädalaga kätte saan, siis jõuan veel enne lubade kehtivuse lõppu ARKi ka. Eks näis :)

Igal juhul on suur rõõm, et autokooliga on nüüd tõesti kõik!

Sep 172014
 

Arbuusisöödik:

2014-09-15 18.00.41

Värviraamatu asemel:

2014-09-15 20.38.02

Kiitsin selles postituses meie Norra üürikodu nõuderesti. Kuna Eestis oli meil siiamaani kasutuses sama metallist rest, mille vead ka tolles postituses üles loetud said, otsustasin selle välja vahetada. Kasutasin juhust, kui Külli ja Iivo läksid Leedu Ikeasse ning tellisin meile Norra restiga analoogse – kuna puidust polnud, siis metallist. Nugade-kahvlite osa sel polnud, aga “laenasin” vanalt restilt, sobib ideaalselt. Maksin koos väikese transpordikuluga €12.74. Olen väga rahul!

2014-09-17 08.42.27

Sep 162014
 

No andke andeks, noh, et ma jälle oma koristusjutuga… Lihtsalt mul on nii hingel see, et kodu pole korras :) Kolimisest ja remondist on nii kaua möödas ja ikka pole korras… Nii et minu jaoks on tohutult oluline selle värgiga lõpuks ometi ühele poole saada. Mul on tähtaeg ka – jõuluks peab kõik tehtud olema. See tähendab – kogu elamine läbi sorteeritud, kõik ebavajalik ära antud, ülejäänud asjad igaüks omal kohal, nii et ma tean IGA asja kohta une pealt, kust see asub. Aga jah, sinna on veel pikk maa ja seega saab mu koristussaagast tõenäoliselt järgmiste kuude jooksul veel piisavalt lugeda.

Ühesõnaga… Tõusin täna üles nagu tavaliselt. Tegin köögi korda, sõin hommikust, panin läätsed silma, mõtlesin enne tööle minekut veel köögis paar asja ära sättida. Siis läks hammas verele ja tuli hirmus koristustuju. Teisipäevad on tööl kõige vaiksemad üldse ja miskit kiiret ei oodanud. Mõtlesin, et koristan natuke ja lähen hiljem. Natukese aja pärast mõtlesin, et ei lähe üldse. Ja ei läinudki. Koristasin. TERVE PÄEVA. 12 tundi jutti, ühe söögipausiga.

Kõik sai alguse sellest, et ma mõtlesin hommikul lõpuks ometi köögipõranda ära pühkida ja ammu üle ajava pakendiprügi ära viia. Enne, kui ma seda kõike teha jõudsin, läksin magamistuppa midagi ära panema ja mõtlesin, et pühin kõigepealt kiirelt seal põranda ära. No ja… Terve päev koristasin magamistuba :D Sedasama magamistuba, mille ma pool kuud tagasi tagasi lõpuks ometi korda sain. Aga toona keskendusin ma kaosele, mis oli silma all – kõik nood kotid ja riiulil kõrguvad kuhjad. Kapid olin millalgi suve jooksul korra läbi sortinud, neid ma viimati ei puutunud. Nüüd sorteerisin KÕIK kapid ja sahtlid veel kord otsast lõpuni läbi, panin asju ära andmiseks kõrvale, sättisin ülejäänusid ümber, pühkisin kapi otsast tolmu… Ja oligi õhtu käes.

Sain lõpuks ometi ühele poole väikseks jäänud lasteriiete sorteerimisega. Suurem osa neist oli ammu sorteeritud ja kottides, aga vahepeal oli kaks kotitäit juurde tekkinud. Vaatasin nüüd kõik kriitilise pilguga üle, panin osa veel ära andmiseks kõrvale, ülejäänud pakkisin korralikult ära ja sildistasin seekord isegi kotid ära. Nüüd on igasuguse titekraamiga mureta, oodaku rahuliselt oma aega (mis ei tule veel ilmselt niipea).

2014-09-16 19.31.02

Kuna teisel pool on hetkel meeletu segadus, mis alles ootab koristamist, mahutasin kõik need kotid seniks riidekappi:

2014-09-16 19.45.01

Pakendiprügi jäigi välja viimata, põrandate pühkimise ja pesemiseni jõudsin alles õhtul kell pool kümme. Aga nüüd on kõik puhas ja korras ning meel ütlemata hea. Homme võib rahus tööle minna :D

Sep 162014
 

Ma sain prillid kuueaastaselt, 1991. aasta kevadel. Alguses olin nende üle millegipärast hirmus rõõmus, kui koolis narrima hakati, siis enam mitte :D Läbi aegade on mul olnud ilmselt ligi kümme paari prille – nooremana vahetusid tihti, mida edasi, seda harvemini. Vaatasin oma arvutis olevad fotod läbi ja leidsin mõned stiilinäited ka. Viimasel pildil on need prillid, mida praeguseni kandsin.

prillid

Üheksanda klassi alguses – sügisel 1998 – kauplesin emalt läätsed välja ja sellest ajast saadik olen põhikohaga neid kasutanud – alates 2007. aastast järjest kandmiseks mõeldud läätsi, mis olidki kuu aega järjest silmas, kuni nad kuu viimase päeva õhtul prügikasti viskasin ja järgmisel hommikul uued silma panin.

Käisin ikka vahetevahel silmakontrollis, et uurida, kas ma võin nii jätkata – alati öeldi, et kui kaebusi pole, siis võin.

Kaebused tekkisid viimase töökohavahetusega, ma veedan nüüd päevi erakordselt kuiva õhuga ruumides. Peaaegu kaks kuud polnud mingit muret, aga juuni lõpus hakkasid silmad järsku meeletult sügelema ja kipitama. Kuna prillidega tööle minek oli minu jaoks välistatud, kandsin neid siis lihtsalt kodus võimalikult palju, et silmadele puhkust anda ning kasutasin tööl ühepäevaseid läätsi, mille varud mul veel vanast ajast alles olid. Juuli alguses käisin suure hirmuga silmaarsti juures – kartsin, et äkki keelatakse läätsede kandmine hoopis ära. Õnneks polnud häda midagi – soovitati lihtsalt silmatilku ja läätsevabu päevi. Mõtlesin, et kasutan tööl ühepäevaseid läätsi, kodus prille ja järjest kandmiseks mõeldud läätsi. Juuli jooksul aga jamad kadusid, nii et lõpuks olid kasutusel ikka ainult järjest kandmise läätsed ning silmatilkade järele ka vajadust ei tundnud.

Kodus olin enamik ajast prillidega ja piinlesin – need olid neetult ebamugavad, panid mu nina valutama. Ma ei mäleta, et alguses oleks nii olnud – see valu on just viimase viie aasta mure. Selle aja, mil ma prille praktiliselt ei kandnudki. Lootsin, et ehk nüüd rohkem kandes harjun jälle ära, aga seda ei juhtunud. Ninajuur oli valus ja ninapatjade koha pealt punane.

Aastaid ei näinud ma prillide välja vahetamisel mingit mõtet – see tundus läätsehindadega võrreldes üüratu väljaminek, pealegi ei kasutanud ma neid pea üldse ning mõtlesin mingi hetk operatsioonile minna. Plaanisingi ju oppi, aga jäin siis rasedaks… Kaks rasedust ja imetamist hiljem polnud jällegi enam kuskilt võtta seda 4000 eurot, mis lisaläätsede paigaldamiseks vaja on. Ja mida aeg edasi, seda vähem ma oppi tahan ka.

Ühesõnaga kui augustis auto välja vahetasime ja rahaline seis tänu sellele korraks veidi parem oli, otsustasin endale lõpuks ometi uued prillid osta.

Eagle Visionis hakkasid just soodustused – klaasid -25%, paljud raamid kuni -50%. Käisin seal küsimas ja proovimas – minu lühinägelikkuse numbri ja silindri puhul enamik raame lihtsalt ei sobi. Noid raame, mis mu uutel prillidel nüüd on, poleks ma nende kuju tõttu elu sees ise proovimiseks välja valinud, aga ega valikut palju polnud – müüja lihtsalt andis kätte neid, mis mu klaasidega enam-vähem normaalsed jääks, need tundusid välimuselt suht okeid ja olid 50% soodsamad ka. Mõtlesin, et mis seal ikka.

Muretsesin sellegipoolest. Tänapäeval olevat prillidega igavene jama – ajavat alguses südame pahaks ja mis iganes. Pealegi on silmaarstidel olnud miskipärast viimased korrad raskusi mulle prilliretsepti välja kirjutamisega – neli aastat tagasi kontrollis käies ei saanud optometrist üldse hakkama ja saatis mu teise poodi päris arsti juurde, sel suvel arstil käies oli ka häda, et ma nägin oma prillidega paremini, kui ükskõik millise variandiga, mis mulle ette pandi.

Ühesõnaga mul oli nelja aasta tagune retsept ja suvine retsept ja ebakindlus, kas kumbki neist ikka päris õige on. Õnneks oli praeguse kampaania raames silmakontroll ostjale tasuta, nii ma siis lasin optometristil oma silmad veel korra väga hoolikalt üle vaadata. Ta võrdles mu praeguseid 12 aasta vanuseid prille ja kaht viimast välja kirjutatud retsepti ning proovis siis igasugu klaase ja silindreid sajas erinevas variandis, kokku läks mul seal tund aega. Aga lõpuks olin tõesti kindel, et sai parim ja õigeim tulemus. Kiita sain ka, nägin prillidega 100%.

Järgnes mitmenädalane ooteaeg, klaasid tulid Jaapanist. Reedel sain oma uued prillid lõpuks kätte. Esimest korda ette pannes oli pilt nagu lainurkobjektiiviga tehtud foto :D ja virvendas, ehmusin täitsa ära. Õnneks oli vaja lihtsalt harjuda, nii et kümne minuti pärast julgesin isegi rattaga koju sõita.

Tööl käisin täna ikka läätsedega, aga muidu on mul reedest saadik ainult prillid ees olnud. Käin ennast iga natukese aja tagant peeglist imetlemas ja olen vaimustuses või võtan lihsalt prillid hetkeks eest, et neid heldinult silmitseda :D Vanad prillid kaalusid 40g, uued 30g – vahe on tohutu. Nii kerge on neid käes ja ees hoida! Nina ei valuta, sest ninapadjad on tunduvalt laiema vahega. Ja klaasid on normaalset värvi, mitte rõvedalt pruunid! Ma ei tea, miks ma 12 aastat tagasi arvasin, et tumenevad klaasid on hea idee – tegelikkuses ma reaalselt silmaga päikese käes seda tumedust ei tunnetanud, lihtsalt iga kord välja minnes olid prilliklaasid jõlepruunid ja isegi toas koleda pruunika alatooniga. Mõnede teiste prillide puhul mind tumenevad klaasid üldse ei häiri, aga minu väikeste paksude klaasidega oli see jube.

Ühesõnaga – igati õnnestunud ost. Maksin oma prillide eest €272 – täishind oleks olnud midagi €500-ga. Ja no tõesti, super mugavad on ning mis võrdselt oluline – ma ei tunne ennast enam prillidega koledana. Läätsedega on väljas käia endiselt mugavam ja muretum, aga kodus või kiirematel käikudel kannan nüüd prille suurima rõõmuga.

Tegin vanadest ja uutest prillidest rohkelt võrdlevaid pilte – kõigil fotodel on vanad prillid ülemised/vasakpoolsed.

2014-09-14 21.45.41

Huvitav, et mulle kunagi nii kitsa ninapatjade vahega prillid üldse müüdi. Toona sai ju ka raamivalikul nõu küsitud…

2014-09-14 21.46.57

Ülevalt on uute prillide klaasid tunduvalt õhemad kui vanadel:

2014-09-14 21.51.02

Alt on uute klaasid paksemad – silindrit on nüüd rohkem ka.

2014-09-14 21.52.31

Külgvaates on jällegi uued tunduvalt õhemad ning laiem sang varjab klaasi paksust kenasti:

2014-09-14 22.36.42

2014-09-14 22.37.18

Ja selle kuuekümnendate stiiliga olen juba ka täitsa ära harjunud – vahelduseks hea ja sobib mulle küll. Ma nägevat välja nagu kooliõpetaja :D

Tohutult vabastav tunne on, kui prillid on seniste inetute pruunide pudelipõhjade asemel, millega kellegi silma alla sattuda ei taha, järsku pigem iluvidina staatuses. Ma ei saa öelda, et need mind nüüd otseselt seksikaks teeks vms, selleks on klaasid ikka liiga paksud ja silmad seal taga väikesed – prillideta meeldin endale endiselt rohkem. Aga ma olen ka prillidega täitsa kena ja see on minu jaoks midagi täiesti uut. Soovitan soojalt kõigil läätsekandjatel endale võimalusel lisaks kenad prillid tellida – tänapäeval leiab igaüks midagi sobivat ja kui minu lühinägelikkuse juures õnnestus normaalsed prillid saada, siis saate teie ka. Elu on kohe palju elamisväärsem!

2014-09-14 16.22.41

Mäletan aega, mil mul olid täpselt ühed aastased läätsed ning kui lääts oleks katki läinud või ära kadunud, oleksin pidanud nii kaua prille kandma, kuni uued saan. On meeles üks konkreetne kord, kui ma läätsed kogemata viienda korruse aknast välja viskasin ja neid pärast asfaldilt taga otsisin. No ma hoidsin läätsetopsi köögi aknalaual ja pärast läätsede silma panemist oli lihtsam läätsevedelik kraanikausi juurde minemise asemel otse aknast välja kallata :D Üks kord läätsi silma panema hakates viskasin need aga hajameelselt hoopis koos vedelikuga aknast välja.

Vahepeal on ajad õnneks edasi läinud ning hinnad soodsamaks muutunud – ei pea enam raha kokkuhoiu eesmärgil korraga vaid üht läätsepaari omama ega silmi aastaste läätsedega retsima, läätsi annab tellida netist kiirelt ja mugavalt. Mul on õnnetusjuhtumite puhuks alati kotis kaasas paar ühekordseid läätsi ning mu kodused varud on hetkel sellised:

2014-09-16 00.09.22

Aga mis mul see lühinägelikkus siis täpselt on, seda ma ikka ei tea :D Läätsed on tavalised ja -10, prilliklaasid midagi -11-12 ringis ja silindrit ühel klaasil äkki 1,5, teisel vist veidi vähem. Retsepti otsima ei viitsi minna.

Eks elu näitab, kas opiplaanid kunagi jälle reaalseks muutuvad – kui ma olen mingil hetkel nii rikas, et iga vaba raha remondi alla matta ei taha, siis võib seda ju uuesti kaaluda. Seda aega ma aga niipea tulemas ei näe. Nii et naudin seniks oma prille :)

Sep 132014
 

Millegipärast oli tohutu väsimus peal, nii et magasin kella poole üheni. Siis tuli meelde, et on vaja paar kiiret tööasja ära klaarida – pärast poolt tunnikest arvuti taga tegin kiire koristusringi, seejärel sõin ja kolme paiku startisin linna poole. Tegin suure taaskasutustiiru – Ülejõe Humana, Sõbralt Sõbrale, Jenny Kruse, Uuskasutuskeskus, Shalomi mööblipood. Ostuta lahkusin vaid viimasest :P Kokku sain veidi alla €10 eest kolm klaasi, kaks vaasi, seeliku ja kampsuni. Lõpuks sõitsin veel Kaubamajakasse uute prillide järele. Koju jõudsin kuuest, siis tuli Külli lastega külla, ülejäänud õhtu kohvitasime ja jutustasime, kuni nad enne üheksat kodu poole asutasid.

Ühesõnaga terve päev oli pigem puhkus. Ja siis, õhtul kell üheksa, vaatasin ma elutoas üht ära andmiseks mõeldud kampsunit, mida ma ei olnud kotti teiste riiete juurde pannud, sest seda kinni hoidev suur haaknõel oli kusagil tolles kaoses, mis mul kappides ja kapi otsas valitses. Mõtlesin, et otsiks selle haaknõela nüüd üles. Hakkasin kaost sorteerima. Lõpetasin öösel kell neli. Kaos on likvideeritud :P

Hea küll, mul on vaja veel väike kuhjake pabereid teist korda läbi sortida ja hiiglama suur hunnik asju, mis vajavad parandamist superliimi või kleeplindiga. Aga see on ikka täitsa uskumatult suur töö, mis ma selle seitsme tunniga ära tegin. Täiesti ette kavatsemata, nii muuseas otsast pihta hakates. Mitu korda mõtlesin, et varsti lõpetan ja jätan ülejäänu homsele, aga siis tegin ikka edasi ja edasi, kuni oligi ots käes.

Viskasin hunniku asju ära, sorteerisin meeletus koguses pabereid ja muud pudi-padi, organiseerisin, puhastasin… Ja nüüd ongi peaaegu korras. Ja nädalavahetus on alles ees!

Seda ei ole isegi mitte võimalik sõnadesse panna, KUI rahul ma endaga olen. Nüüd lähen lõpuks magama ja loodan, et suudan homme ikka enam-vähem norm ajal tõusta. No 11 ju juba võiks?

Sep 112014
 

Kuna töö tõttu on minu teine kodupood nüüd Rimi ning me sööme suurtes kogustes puuvilju, mille valik ning hinna ja kvaliteedi suhe on parim Maximas, siis tegelikesse kodupoodidesse Selverisse ja Konsumisse me eriti tihti ei satu (Konsumis, olgem ausad, käisime ennegi harva).

Igal juhul läks Abikaasa hiljuti üle pika aja Selverisse ning mul tekkis pasteedi isu (Selveri pasteet on mu lemmik), seega palusin tal endale ühe karbi tuua.

Täna jäin silmitsema karbi kaant. Ma tean küll, et see muutus on juba ammusest, umbes aasta-paari tagusest ajast, aga igal juhul kirjutasin ma Selverile oktoobris 2010 ja kurtsin, et nende pasteet on jube hea, aga E621 seal sees küll mitte. Vastuses öeldi (sain selle muideks samal päeval, kui käisime notaris kodu ostmas), et ise nad seda sinna sisse ei pane – see sisaldub maitseaines, mida nad kasutavad.

Eks nad said lõpuks isegi aru, et maitseaineid on ka ilma naatriumglutamaadita :P Nüüd on koostises ainus küsitav asi “lõhna- ja maitseaine”, mis teatavasti võib tähendada ükskõik mida. Noh, vähemalt pole E621. Suhkur muidugi ka, jah, ma ju eelistan valget suhkrut vältida… Ja ega rafineeritud soolgi minu teema pole. Aga me ostame seda pasteeti pigem harva, nii et pole suurt vahet.

2014-09-11 09.20.19

Ise proovisime mingil hetkel ka korra pasteeti teha, aga see harjumus ei jäänud külge :P Ja tegelikult on eesmärk ju liha tarbimist vähendada, nii et mingeid ulatuslikke kokkamisi lihaga (või nojah, pigem siis maksa ja pekiga, irw) nagunii läbi viia ei viitsigi.