blogimine

Näppisin veits kujundust

Mul oli plaanis jõulupuhkuse ajal blogi kujundus ära muuta, aga üks asi viis teiseni ja noh, nüüd on siis praegu nii. Ma küll 100% rahul pole, aga käib kah. Need valged kastid on nii… Valged 😀 Ja Kandilised 😀 Kõige rohkem häirib see, et ülemine menüü kaob alla scrollides ära. Ja et see üldse nii lai ja valge on. Vb saaks seda kuskilt seadetest veel muuta, aga ma ei jaksa hetkel otsida. Peamine, mida tahtsin, oli see, et mobiilist lihtsam lugeda oleks. Kujundusegi valisin nii, et googeldasin best wordpress theme mobile optimized ja valisin sealt suht esimese, mis pakuti (ok, tegelt ma proovisin paari veel, mis ei sobinud, nii et kõige esimene lõpuks jäigi).

Kui mingeid erroreid tähele panete, et miski on kole või ei tööta – andke teada. Vb ma puhkuse ajal otsin edasi ilusamat… Aga vb ei viitsi.

Muidu oli jälle absoluutselt imeline argipäeva õhtu, kus ma nautisin täiega kodus toimetamist ja perega koos olemist. Oleks sellest pikemalt kirjutanud, aga aeg läks blogi kujunduse näppimisele. Nii et… Panen teile siis lihtsalt kassipilte. Abiks ikka!

Seekord sain neljast kassist mitu päris head pilti. Selline asi õnnestub ainult siis, kui nad näljaselt õhtusööki ootavad. Mul muidugi on suurim soov, et nad istuks kõik nunnult kõrvuti ja vaataks kaamerasse, aga mul on tunne, et seda hetke ma võin ootama jäädagi 😛

Igatahes, viimane pilt on mu arust parim!

Identiteedikriis

Ma võin juba etteruttavalt ära öelda, mis on selle kuuajase blogimisväljakutse tulemused – ma olen lollakalt kohusetundlik ja teen iga päev ühe postituse, aga need on 90% ulatuses sisutühjad, sest ma lihtsalt prioritiseerin oma elus praegu teisi asju.

On pere, töö ja kodused toimetused, hingetõmbeajal ma meelsamini loen kui blogin. 90% juhtudest olen blogima hakkamise hetkeks nii väsinud, et ühtki asjalikku mõtet ei tule. Ma viitsin kirjutada siis, kui ma olen puhanud ja mul on piisavalt vaba aega. Samas näitab senine kogemus, et isegi puhkuse ajal minust mingit superblogijat ei saa, pole enam lihtsalt harjumust. Ja lisaks muidugi see lollakas perfektsionism, mul on üliraske midagi poole pealt alustada, tahaks tagantjärele kõik tähtsad asjad kirja panna ja kõik pildid ära näidata, aga see võtab aega, mida mul piisavalt pole… Teate küll, sama vana hala, mida te olete kümme korda varem lugenud.

Nii et ma taaskord ei tea, mida selle blogiga siin pihta hakata – no ausalt, kassipilte on küll tore vaadata, aga need ei paku maailmale suurt midagi. Ainult nende jagamine ei paku MULLE suurt midagi – need tasakaalustaks suurepäraselt kõike muud… Millest mul pole jaksu kirjutada 😀

Kõige olulisemad teemad, neist ei saa nagunii avalikult kirjutada. Selleks on mul kinnine blogi. On tegelikult päris palju selliseid… Olulisi kergemaid teemasid, millest võiks kirjutada – aga näete ju isegi, et ma ei kirjuta. Sest ma olen liiga väsinud. Sest mu prioriteedid on mujal. Sest ma ei oska lainele tagasi saada. Kas ma peaksin lihtsalt otsustama, et avaliku blogimise aeg minu elus on lõplikult läbi? Kas ma peaks jätma selle blogi varjusurma, nagu see on olnud viimased aastad – lootuses, et äkki KUNAGI, kui lapsed on suuremad või, maitea, mul on teistsugune töö, mille kõrvalt rohkem vaba aega, hakkan jälle blogima? Kas ma peaksin ikkagi üritama puhkuse ajal rohkem kirjutada – lootuses, et siis on aega ja tuju? Ja et äkki, kui otsa lahti teen, PÄRIS postitustega, siis tuleb aegamisi harjumus tagasi? Või on rohkem aega, et pilte läbi sorteerida ning kui saan päriselt midagi tehtud ja postitatud, annab see eduelamuse, mille pealt kergem jätkata? Sest vaadake, blogi või mitte, aga need fotod tuleks NAGUNII ära sorteerida 😛 Fotoalbumite aeg on küll minu jaoks ümber saanud, fotoraamatuid tahaks albumite asemel teha – alates kevadest 2007 on kogu mu pildimajandus vaid arvutis, aga paberpildid on nii palju ägedamad. Fotoalbumid olid vanasti mu au ja uhkus… Haha, nagu blogiminegi.

Mulle tegelikult väga meeldib jagada. Väga armastan teise blogisid lugeda. Lihtsalt ise jagamiseni enam väga tihti ei jõua. Isegi mitte sotsiaalmeedias. Ja teiselt poolt ka räägitakse nii palju, kuidas me raiskame sotsiaalmeediale liiga palju mõttetut aega. Kust siis leida see tasakaal?

Lihtsalt… Tahaks blogida nii, et mul on ka päriselt tunne, et keegi sellest midagi saab. Aga ma kirjutan lihtsalt tühja auku – mõlemat blogi tegelikult 😀 Tagasiside on praktiliselt null. Ma soovin, et ma oskaks kirjutada nii, et päriselt tekiks mingi arutelu. Noh, nagu Katerina, Ritsiku või Pillekese juures. Aga jah, siin ongi vahe selles, et nad võivad küll kurta ideedepuuduse üle, aga kirjutavad sellegipoolest täiesti adekvaatseid huvitavaid postitusi ja ILMSELGELT ei saagi minu blogisabas mingit arutelu tekkida, SEST MA POSTITAN AINULT KASSIPILTE (ja ausalt ei ole vaja, et iga postituse kommentaaris hakkaks keegi kiitma, et nunnud kassid, seda ma tean isegi).

Kinnises blogis kirjutan ka tühja auku. Üliharva, kui sinna mõni kommentaar tuleb. Aga jällegi, selle blogi eesmärk on algusest peale olnud eelkõige teraapiline. Sinna olen saanud filtrita välja kirjutada kõik asjad, mis parasjagu hingel – nii mured kui rõõmud. Ja tõe huvides tuleb mainida, et chatis ikka aeg-ajalt saab mõne sõbraga mõnd teemat edasi arutatud, seega ei saa öelda, et tagasiside on täitsa null.

Ühesõnaga jah, ma küll teoreetiliselt tean, et on inimesed, kes mu blogi(sid) loevad ja sellest midagi saavad, aga kuna minuni see 99,9% juhtudest ei jõua, siis tekibki tunne, et miks ma üldse üritan. Kui enam ei oska, siis pole mõtet kirjutada, nagunii kedagi ei koti. Enda jaoks kirjutan ikka edasi, aga pigem harva ja pigem kinnisesse.

Tegelikult ma tahtsin rohepesu käsiraamatust kirjutada, aga noh, liiga väsinud ja ei jaksanud. Kuna seda “liiga väsinud ja ei jaksa” hala kirjutan siia igapäevaselt (küll vähe positiivsemas sõnastuses, aga mõte jääb samaks), siis tekkiski identiteedikriis. Ja kogu selle postituse ma kustutasin ka peaaegu ära, sest ma üldiselt leian, et virisemisel pole mõtet – kas muuda või lepi. Imelihtne, eks.

Aga miskipärast ma ei suuda leppida sellega, et mul ei ole jaksu/aega/oskust blogida. Ma ei ole iga päev hommikust õhtuni surmväsinud. Ma teen suure rõõmuga kõiki neid muid asju, mida mainisin – pere, töö, kodumajandus, trennid, kasside ja Kaaslase silitamine, lugemine, pusled, sõpradega chattimine jne 😀 Need on mu prioriteedid. Ma lihtsalt nii kangesti tahaks, et blogimine ka nende prioriteetide hulka mahuks. Sest see oli nii pikalt nii oluline osa minu elust.

Elu on pidev muutumine… Miks mul on sellega raske leppida? Miks – ehkki ma tunnistan ise ausalt, et mu prioriteedid on lihtsalt mujal – ma ikkagi tunnen, et ma olen läbikukkunud blogija?

Vot sellised siseheitlused siinpool. Ja kordan veelkord, minu arust on virisemine täiesti mõttetu tegevus. Nii et ma ei ole kindel, mis selle postituse kasutegur peaks olema. Ma peaks lihtsalt leppima, et on nii nagu on. Sest jumal teab, et ma olen üritanud seda muuta ja tulemuseks on kolme nädala jagu kassipilte ja… Paar üksikut pisutki sisulisemat postitust, mis on ka siiski… Igavad.

Aga ma muidugi muudmoodi ei saa, kui et pean novembri lõpuni iga päev kirjutama, isegi kui postituste sisuks jäävadki ainult kassipildid 😀 Ja karta on, et ma ei raatsi avalikust blogist loobuda, mistõttu see jääb siia varjusurma rippuma ja ma elan ikka edasi õndsas lootuses, et äkki ma tekitan endale mingil hetkel blogimise jaoks rohkem aega. Nõiaring 🙂

Igatahes, et postitust lõpetada positiivsemal toonil, siis tänane kassipilt kah.

Täiesti lootusetu

Ma ausõna ei tea, kas mu blogimisest enam elulooma saab… Vähemalt mitte lähiaastatel.

Ma kujutan ette, et ma võiksin aktiivsemalt blogida kunagi siis, kui lapsed on pesast välja lennanud ja ma mingi drastilisema elumuutuse ette võtan… Või kui ei võta, siis on mul lihtsalt palju rohkem aega 😀 Aga see juhtub alles kuue aasta pärast. Kui sedagi 😀 Me ikka naljatame, et kui 12. klassi lõpuaktuselt koju tulek, siis ootavad kohvrid ukse juures 😀 Tegelikkus on see, et Plika unistab juba praegu omaette elamisest ja tema puhul ma olen kindel, et kuhu iganes, aga KUHUGI ta üsna kiirelt pärast kooli lõpetamist kolib… Seevastu Poisi ainus huvi on siiamaani arvutimängud ja kindlasti mitte iseseisev elu… Nii et tema puhul vbla tuleb seda kohvrite värki rakendada sunniviisiliselt 😀 Aga noh, ta alles 12, on lootust, et mingid huvid tekivad 😀

IGATAHES. Menüüd ma teen endiselt, aga kuna toidud korduvad, siis ma ei viitsi seda blogisse riputada. Trennis ma käin endiselt, ehkki vahepeal suutsin tobedalt jalale viga teha, nii et paar jõusaali korda jäid mul vahele, aga nüüdseks on see jälle korras.

Lugesin veebruaris… Issand, ma ei mäleta, palju, äkki 13 raamatut… Märtsis… Ühe 😀 Leidsin nimelt ühe köitva Youtube’i kanali ja olen mitu nädalat seda vahtinud, lugemise asemel.

Arvestatava aja jaanuari ja veebruari õhtutest kulutasin selle peale, et tegin statistikat möödunud aastate toidust. Ma ju panen kõik ostud kirja, detailselt. Kui väljaminekute üle arvepidamiseks piisaks edukalt, kui panna kirja toidupood ja summa, siis mina panen iga asja eraldi, lisaks hinnale ka kaalu ja 2022 hakkasin kirja panema ka soodustusi… Ma olen friik, ma tean 😀 Statistikafriik 😀 Ja no idee oli tegelikult blogis ka jagada seda kõike, aga olen ma siis sinnani jõudnud? Statistika on tehtud, alates aastast 2021 😀 Aga blogida ei viitsi.

Mul on siinsamas kuskil riiuli peal paber kõigi teemadega, millest ma tahaks blogida, tegin selle kunagi aasta alguses, aga siis läks hoog üle. Blogimine on minu jaoks alati olnud asi, mida ma teen puhtalt tunde pealt, mitte kohustuse pärast. Ja noh… Peas ma võin neid postitusi vahel kirjutada, aga arvuti taha lihtsalt ei jõua.

Enamik elust on ikkagi rutiin. Rutiinist tahaks ka blogida, kusjuures, pikemalt… Mulle rutiin ka meeldib 😀 Rutiinsed kodused toimetused, töö, lapsed, nii see aeg kulubki. Ja õhtul tahaks lihtsalt mõnusalt lebotada… Kunagi läks blogimine ka sinna alla, siis oli vahepeal liiga kiire ja nüüd…

Ühesõnaga ma olen kogu aeg kahevahel. Ma maksan selle blogi oma serveris hoidmise eest ligi 100€ aastas. Arvestades mu blogimise passiivsust, see ei ole ammu enam õigustatud väljaminek, ma olen lihtsalt liiga laisk, et hakata seda jälle kuskile eksportima…

Peaks ilmselt ikkagi üritama kirjutada mõnel neist teemadest, mis seal paberil kirjas. Äkki mõni teine päev 😀

Plaan on paigas

Küll tahaks süüdistada kella keeramist, et see ajas mul unerütmi sassi – aga vist väga ei saa, mõjus nimelt vastupidiselt keeramise suunale. Laupäeval magasin väga kaua, mistõttu õhtul väga põnevat raamatut lugedes ei saanud magama enne kui kaks läbi… Eile ärkasin pool kümme – arvutasin voodis kiirelt, et 7,5h on ju enam-vähem piisav, igasugu asju vaja teha, parem tõusen üles… Alles poole päeva pealt tõdesin, et kuna oli kella keeramine, siis tegelik uneaeg oli 6,5h. IGATAHES. Täna hommikul käisin kolmveerand viis vetsus ja magama enam ei jäänudki. Olin väsinud, aga pärast poolt tundi voodis rähklemist otsustasin alla ära tulla, et oleks segamatu aeg enda jaoks. Mis on siin kodukontori ja distantsõppega kulda väärt 🙂

Võimalik, et mul läks osalt sellepärast uni ära, et ma sain eile õhtul paika Plaani. Seoses sellega, kuidas blogimisega jätkata.

Vaadake, ma tegelikult väga tahaks blogida ning mingit aega on mul võimalik selle jaoks ka näpistada. Mul on praegu sarjavaba aeg – ainsad pooleli olevad sarjad Gray ja Station 19 on nii kaua ootel, kuni mul ükskord nende jaoks tuju tuleb (binge watch puhkuse või pikema lastevaba aja tekkides, ilmselt, näiteks kui suvel on Kaaslane mõnel nädalavahetusel rattavõistlusel ja lapsed isa juures), seega ma ei vaata midagi ja keeldun Kaaslasega koos ka uusi sarju alustamast. Lihtsalt nii palju muid asju on, mida ma pigem oma vaba ajaga teeks – blogimine, puslede kokku panemine, lugemine (igaõhtune voodis kaisus lugemine on must be, aga kui päeval ka loeks, siis jõuaks ju rohkem :D). Koos vaatame aeg-ajalt mõnd filmi – sellega on ühe korraga over & done. Temal on mõned oma sarjad, millega soovib järje peale saada, nii et kui õhtul pärast laste magama minekut või mõnel nädalavahetuse rahulikumal lastevabal hetkel ei ole vaja midagi asjalikumat teha või pole nii väsinud, et läheme kohe üles voodisse lugema, siis ongi See Aeg, kus Kaaslane vaatab sarja ja minul on suurepärane võimalus blogida 😀 AGA siis ma jooksen kokku, kuna kronoloogiapede minus on nii tugev, et raske on kirjutada mingitest asjadest, kui mingid varasemad asjad on kajastamata. Nii lõppevad paljud neist katsetest blogimise asemel hoopis blogi jaoks piltide sorteerimisega (mis on ääretult ajamahukas tegevus) ja reaalselt blogisse ei jõua midagi.

Maja ostmise postituse kirjutamiseks võtsin ennast ka kuu aega kokku, et ots lahti teha, sest kõik olulised teemad ju ootasid selle taga. Ja nüüd tahaks jätkata uue kodu piltidega, mida on aga nii palju, et need tuleks jagada mitme postituse peale, ilmselt ruumide kaupa. Enne seda oleks aga loogiline kolimise pildid panna… Enne seda võiks aga panna eelmises elamises tehtud igapäevased klõpsud… Enne seda jäi vahele terve eelmine aasta 😀

Ma tegelikult nii palju sain kronoloogiapedega endas kaubale (siin räägib ka laiskus) – eelmise aasta jätan praegu rahule, kuni selle aastaga järje peal. Uue kodu teemad on palju erutavamad, pigem kirjutan neid värskema emotsiooni pealt. Mul on küll plaanis eelmine aasta fotode abiga blogis tagantjärele kirja panna, aga kas ma teen seda aasta või kaks hiljem, pole erilist vahet – esimene emotsioon on ununenud ja ülejäänu tuletab piltidega meelde nii ehk naa. Samuti on mul eelmisest aastast mitu kuud fotosid, mis pole saanud isegi esimest sorteerimist – sellele kuluks rohkem aega ja energiat, kui olen praegu valmis endast andma.

Aga selle aasta alguses lubasin endale, et hakkan regulaarselt blogima ja aastat on olnud vaid kolm kuud. Üle poole jaanuari on isegi piltide abil kajastatud ja selle aasta pilte olen ma jooksvalt sorteerinud ning üleliigsed kustutanud – eile õhtul jõudsin ma lõpuks nii kaugele, et suutsin peas formuleerida plaani, kuidas ülejäänud enam-vähem kiirelt ja efektiivselt postitusteks jagada ja nii suht kiiresti ka lõpuks uue kodu piltideni jõuda.

See fotomajandus on lihtsalt ajakulukas, kui kogu aeg järje peal ei püsi. Kui ma midagi pildistan, siis teen igaks juhuks ikka kolm-neli pilti, sest kunagi pole kindel, millised jäävad teravad, millised mitte – seda näeb korralikult alles suurel ekraanil. Nii et kõigepealt pildistan. Siis peaks need pildid ideeliselt ennast ise Dropboxi üles laadima, aga viimased kaks aastat nad seda pool ajast ei tee – süüdistan Huaweid, eelmise Sonyga seda muret polnud. Nüüd on nii, et pean tihti ise esimese pildi “käsitsi” Dropboxi panema (nii jääb algne failinimi, nagu see telefonis on) – siis alles saab telefon aru, et oleks vaja kõik uued pildid automaatselt üles laadida, õigete failinimedega, nagu need siis tulevad – kronoloogiliselt ideaalsed. Lisaks teeb pilte Kaaslane oma telefoniga, kes paneb need kohe minu jaoks oma Dropboxi üles – aga kuna tema teeb seda kogu aeg nö “käsitsi”, siis failinimed on mitte eriti ilusad. Mis tähendab, et pean tema omad alla laadima, ülearused kustutama ja ülejäänutel kas käsitsi failinimed ära muutma (kuupäevale sidekriipsud ja kellaajale punktid vahele panema) või siis need oma telefoni kopeerima, et need sealt automaatselt minu Dropboxi läheks õiges failiformaadis. Vähemalt mina pole lihtsamat lahendust leidnud. Ühesõnaga – kõigepealt tuleb saada kõik fotod õigete failinimedega Dropboxi, siis kõik topeltkaadrid välja kustutada ja SIIS saab hakata blogi jaoks valima ning mõõtu lõikama 😀 Ja mida rohkem pilte, seda rohkem aega sellele kulub…

AGA ma olen reaalselt jõudnud nii kaugele, et mul on selle aasta fotod kõik sorteeritud ja jaanuari lõpp ning veebruar (sh kolimine ja esimesed päevad uues kodus) teemade kaupa blogi jaoks välja sorteeritud, mis tähendab, et nüüd pean ma need ainult mõõtu lõikama ja postitused kirjutama. Ja siis on mul üle 200 foto märtsist, mis ma pean teemadeks jagama ja blogisse panema. Ja siis on terve eelmine aasta 😀 Saate nüüd aru, miks mul see nii kaua aega võtab, jah? 😀

Igatahes Plaan on. Vähemalt mis puudutab fotosid.

Aga blogimisest üldisemalt rääkides olen ka veel sel aastal pikalt mõelnud, kuidas ikkagi edasi. Selge on see, et tahan blogida, aga vahepeal pikalt tundus, et olen harjumuse minetanud ja seda pole võimalik enam tagasi saada. Mõtlesin, et ehk olen avalikust blogimisest lõplikult välja kasvanud. Et kui ikka kuidagi pole järjele saanud, miks siis punnitada. Jätaks selle avaliku blogi lahti, aga koliks tagasi WP online serverisse, et mitte maksta iga-aastaselt serveri eest. Jätaks ainult domeeni, mille aastamaks on odav – ja samuti peaks siis kõik postituste lingid samaks jääma (mis on minu puhul ainuvõimalik – on vaja, et kõik lingid varasematele postitustele töötaks). Ja kirjutaks siia harva, kui tuju tuleb – no kasvõi selleks, et ma ise olen kurb, kui mu lemmikblogijad enam ei blogi, sest olen nii pikalt nende elule kaasa elanud ja tahaks ikka teada arengustest, eriti olulistest asjadest. Seega mõtlesin, et jah – kui ei viitsi enam igapäevaselt, äkki siis ei lubaks teile midagi ja kirjutaks vahel harva – näiteks stiilis, et ostsin kodu, abiellusin, sain lapse 😀 😀 😀 St, kahte viimast ma ei ole veel teinud, aga ei välista, et tulevikus jälle juhtub 😀 😀 😀 Mul on kinnine blogi ka, kuhu ma eelmisel aastal rohkem kirjutasin – seal on paarkümmend lugejat, keda tean ja usaldan, sai rahulikult jagada kõike, mis tol hetkel meelel ja keelel, ilma filtrita. Kirjutasin pigem harva, korra nädalas kuni korra kuus – olenevalt tujust ja energiast. Harjusin ilma filtrita kirjutamisega ära, see on mõnes mõttes palju mõnusam.

Aga nüüd, kus olulised teemad on nii palju küpsed, et saab neist juba avalikult blogida, siis… Avalikult on mõnusam. Saab jagada suurema lugejaskonnaga – ehkki pole aimugi, palju sellest järel on, sest aasta aega vaikimist on ilmselgelt jätnud oma jälje ja RSS lugejaid kasutavad endiselt kahetsusväärselt vähesed. Mul endal pole kunagi seda probleemi, et harva blogijate puhul midagi kahe silma vahele jääks – kui Katu hakkas näiteks üle aastate oma Itaalia blogisse corona-muljeid kirjutama, oli see mul kohe Feedlys ja asi korras 🙂 Ma tean, et siin ikka veel mõned käivad. Ja need, kes loevad kinnist, võivad sama hästi ka lugeda avalikku 😀 Ilmselgelt ma enam lastest eriti ei kirjuta, sest nad juba rohkem omaette isiksused – aga mul on praegu elevusttekitav “uus” elu ja küllaga väikeseid igapäevaseid asju, mille üle tahaks koos teiega rõõmustada.

Nii et ma nüüd vaatan. Kas oli blogimise suutmatus puhtalt selles, et pildimajandus oli tänu pikale pausile üle pea kasvanud ja nüüd, kus olen saanud pisut järjele, saan ehk päriselt järjele ja avaliku blogimise harjumus tuleb siiski tagasi?

Oma serverist WP serverisse kolimine tundub endiselt hea mõte – õigemini ma pean meelde tuletama, kas reaalselt oli veel mõni asi peale värskuse järgi sorteeritava blogrolli, mis kaduma läheks (ja see oli nagunii puhtalt lugejate jaoks – aga ma võiks selle asemel kirjutada postituse, kuidas kasutada RSS lugejat, et te kõik kiviajast välja saaks ja avastaks, et on palju mugavamaid viise oma lemmikblogidel igapäevaselt silma peal hoida, kui Tikri blogrolli kaudu – Feedly! Bloglovin!). Arhiiv on muidugi ka umbenõme WordPressil, kui on mahukam blogi – palju mugavam on, kui saab aastate, kuude ja postituste kaupa noolest lahti teha ja kinni panna… Muidugi jah, see plugin, mida ma algselt kasutasin, lakkas töötamast ja ainus asendus, mille leidsin, seal saab “avada” arhiivis ainult aastaid ja kuid, aga mitte enam kuu tasandilt alla liikuda, et kõiki postitusi ka näeks pealkirjadega, nagu Bloggeris… Peaks tegelikult uurima, äkki nad on suutnud selle esialgse ära parandada, see kunagi mingi hetk lihtsalt lakkas töötamast…

Haha, teil on kindlasti VÄGA põnev lugeda mu sisemisi heietusi blogimisest, millest te ilmselt essugi aru ei saa 😀

Ühesõnaga, kui ma nüüd ikkagi avaliku blogimise lainele tagasi saan (küll selle mööndusega, et igapäevaselt ma siia enam vähemalt praeguse elukorraldusega kirjutama ei jõua, pigem korra, paremal juhul paar korda nädalas), siis ilmselt ikka jään oma serverisse ka. Kui peaks jääma see variant, et kirjutan väga harva ja ainult kõige olulistemast asjadest, siis ehk ikkagi kolin. Vaatame.

Krt, kõht on tühi, sest tõusin pool kuus 😀 Ei suudagi otsustada, kas peaks ootama, kuni kaaslane ärkab ja järgneb tavapärane rutiin (ta teeb tule alla ja pressib apelsininmahla ning käib siis duši all), mis päädib koos söömisega (ja tööle minemisega – või noil päevil arvutikaane avamisega) või peaks ikkagi kohe miskit hamba alla otsima, sest ülejäänud osa minu rutiinist sai tavapäraselt ärkamise järgselt seekord siis poolteist tundi varem läbitud (pesus käidud, köök koristatud).

See on ESIMENE kord pärast uues töökohas alustamist (ja olen seal töötanud üle kahe aasta), kus ma hommikul ärkan nii vara, et mul on aega tegeleda millegi muu kui hädavajalikuga. Väga mõnus iseenesest. Vb ma peaksingi selle rutiini sisse harjutama, kuniks me kõik kodused oleme. Tavaline äratus oli meil pool seitse – nüüd kodukontori ja distantsõppe ajastul, kus lapsed kauem magavad ja ei pea tööle minekuks riietuma ega sinna sõitma, kell seitse… Kui äkki ärkaks selle asemel kell kuus, et saaksin tunnikese aega iseendale, lisaks igahommikustele toimetustele, enne kui kell kaheksa töösse süvenen ja selle kõrvalt laste õppetööd koordineerin (jajaa, kui ma saaks varasemate fotodega ühele poole, siis jõuaks ma lõpuks ka SELLEST kirjutamiseni). Ainult et Kaaslane vist oleks üpris pahur selle kella kuuese äratuse pihta… Tema nimelt on seda tüüpi, kes hommikul kohe esimese äratuse peale tõuseb, kuna tema meelest ei ole voodis poolunes olemine enam nagunii see… Aga tema vajab meist kahest rohkem und, mistõttu oli väga rõõmus, kui sai hommikuse äratuse ajutiselt poole seitsme pealt seitsmele nihutada. Ehk et jah… Kui temalt loa saan, siis vist proovin ära 😀 Tundub, et tunnike segamatut oma aega hommikul (mida saan kasutada näiteks blogimiseks :D) aitaks mul ehk ülejäänud päeva stabiilsemana püsida. Sest kui Plika magab kauem ja saab oma kooliasjadega ise hakkama, siis Poiss on varajane linnuke ja tema emotsioonid ning koolitööd vajavad pidevat koordineerimist… Ja kui ma pean seda tegema umbes-täpselt samal ajal, kui ma sooviks hoopis oma töösse süveneda, siis ongi lõppkokkuvõttes tunne, et ma olen terve päeva kahekordse koormusega tööd teinud, mingit OMA aega enam pole ja õhtuks olen hullumaja kandidaat 😀

Tegelikult on kõik väga hästi 🙂 Tööd jagub, kodukontori võimalus on olemas, õpetajad on meie jaoks alati olemas ja tunne on igati hoitud. On ääretult segane ja väsitav aeg, aga hoolimata sellest olen iga päev tänulik, et asjad on niigi hästi. Ja see ajutine kodune rutiin loksub ka järjest enam paika.

Kuidas ma enam avalikult blogida ei oska

Huvitav, mitu korda varem ma juba taolise sisuga postitust kirjutanud olen? 🙂

Mulle tundub liiga tihti, et ma olen avalikuks blogimiseks liiga vana. Elu lihtsalt ei luba. Kõigi ja kõigega tuleb arvestada.

Tegelikult ajendas mind praegust postitust kirjutama hoopis Mallu. Mulle lihtsalt nii väga meeldis tema viimane postitus ja ma kirjutan sellele kahe käega alla. Mitte et ma saaks ennast kuidagi temaga võrrelda. Aga üldiselt tal lihtsalt veab, sest

  1. tal on mees, kellel on pohhui
  2. tal endal on ka pohhui

Mul nii pohhui ei ole ja meest ka ei ole, aga näiteks seda, miks ei ole, ei saa avalikult lahata, sest et noh, esiteks mul ei ole pohhui ja teiseks tuleb arvestada teistega ja asjaoludega 😀

Ma ei ole kuskilt otsast staar ja ma ei ole ennast kunagi kuulsaks pidanud, aga elu näitab, et liiga palju inimesi teavad ja loevad, nii et oleks mõistlik olla ettevaatlik.

Ja te ei kujuta üldse ettegi, kui pärssivalt mõjub teadmine, et tööl teatakse selle blogi olemasolust. Eelmine töökoht oli nii teistmoodi, seal ei häirinud see mind üldse, ehkki vist ka teati ja keegi luges. Nüüd ma lihtsalt ei oska, töömina ja blogimina on kaks nii erinevat mina, et mul tekib sügav error. Ilmselt mängib siin olulist rolli see, et ma ei ole siiamaani osanud enamiku töökaaslastega isiklikus elus mingit ühisosa leida, sest lihtsalt… Ma ei tea. Erinevad harjumused, mille pinnalt ei ole saanud seda tekkida. Tundub lihtsalt, et kõigil oli enne mind see ühisosa olemas, minu olemasolu kedagi väga ei huvita ja ma ei oska ennast kuskile sobitada, pole ka ülearu selle poole püüelnud.

Tegelikult ei ole see asi muidugi üldse nii hull ja ma suhtlen igasuguste inimestega üsna vabalt ja vähemalt üks Minu Inimene on ka olemas, aga lihtsalt… Ah, las jääda, ma ei oskagi seda sõnadesse panna.

Igal juhul ma tunnen pidevalt väga tugevalt, et ma ei saa enam avalikult blogida mitte millestki, mis mulle tõeliselt korda läheb, mis omakorda tähendab, et ma olen põhimõtteliselt täielikult üle kolinud kinnisesse blogisse, kus saab filtrita asju endast välja elada ning lugejateks on vaid see käputäis inimesi, keda aastaid tunnen ja usaldan.

Ja mõtlen, kas jätkata ÜLDSE avalikult või mitte. Kas ma suudan saada kunagi tagasi avaliku blogimise lainele? Ma ei ole kindel.

Ma arvan, et ma olen tõsisemalt kui kunagi varem mõelnud, et paneks selle putka siin kinni. Mitte et oma server nüüd nii kohutavalt palju maksaks, aga €60 majutus + maiteagi, €10 domeen? See viimane läheb iga aastaga kallimaks ja ma pole viitsinud kolida 🙂

Jaanuaris peaks jälle majutuse eest maksma. Selleks ajaks tuleks ilmselt ära otsustada. Tühja maksta pole ju ka mõtet.

Ma võiks kolida blogi tagasi Bloggerisse või WordPressi, et see jääks avalikuks, sest on postitusi, millest inimestel on kasu praeguseni. Ma võiks maksta ka ainult domeeni eest… Ehkki ma ei tea, mida see mulle annaks. Ilusama aadressi, jah. Aga pole erilist vahet, kas tikriblogi.net või tikriblogi.wordpress.com – no tõesti ei ole. WordPressis on paroolipostituste võimalus, Bloggeris värskuse järgi sorteeritav blogroll, mida ma tean, et paljud kasutavad. Mõlemat tasuta ei saa 🙂

Ja muidugi on ka variant blogi päris kinni panna, nii et keegi enam ligi ei saagi.

Ja ma päriselt ei tea, mis ma teha tahan.

Ilmselt ei peaks ühtki otsust tegema, sest ma olen praegu taas kord seisus, kus ma kahtlen kõiges 🙂

Blogimine on nii pikalt olnud osa mu identiteedist, et kui ma selle nüüd ära lõpetan, ehk on identiteedikriis veel sügavam kui enne? Nagunii koosneb mu elu hetkel vaid küsimustest. Küsimustest Suurte Asjade kohta.

Nii palju fatalist ma muidugi olen, et usun siirait: küll need vastused ükskord tulevad…

(Ma suisa googeldasin fatalismi, et üritada jõuda selgusele, kas see on ikka see sõna, mida kasutada. Ma kuskilt otsast ei usu, et vaba tahe puudub. Ma usun, et igal hetkel on võimalik valida uuesti ja oma elu muuta 🙂 Aga ma usun, et kõik juhtub põhjusega (põhjusest saab muidugi enamjaolt aru alles tagantjärgi). Ja ma usun ka sellesse, et mõned asjad on määratud juhtuma ja mõned mitte ning kui ikka üldse ei lähe, siis võib-olla ei tasuks peaga vastu seina joosta, vaid selle asemel mõnda muud varianti proovida. Oeh. Ma ei jaksa diibiks kätte ära minna. Ja ma ei ole ikka kindel, kui palju ma ennast fatalistiks tembeldada võin. Las jääda.)

Ja blogiga läheb ilmselt nii, nagu alati – ma lihtsalt ei viitsi midagi muuta, seega maksan jaanuaris jälle ja ehk tuleb kunagi avaliku blogimise soolikas ka tagasi ja…

Elu näitab.

Uus parool

Olen juba mõnda aega mõelnud, et peaks parooli ära vahetama, sest tahaks natukene paremat ülevaadet sellest, kes kaitstud sisu lugeda saavad. Nüüd sai see tehtud.

Varem olid parooli all ainult laste pildid, nüüd lisandub rohkem sisulist poolt, sest kõike koolielu kirjeldavat ei soovi erinevatel põhjustel avalikuks jätta. Nii palju kui võimalik, jätan nagunii, et oma siirast waldorfkooli vaimustust kõigiga jagada.

Igal juhul, küsitagu julgesti!

Kui sa mul FB-s oled, siis küsi chatis, kõige lihtsam.

Ülejäänutelt palun seekord kõik paroolisoovid meili peale, nii on mul mugavam teile vastata.

tikriblogi (ät) gmail.com

Kui ma sind ei tunne, kirjuta mulle natuke endast ja ütle, miks parooli soovid. Ma annan üsna lahkelt, ära muretse – mul on hea meel jagada. Lihtsalt tahaks sinuga kõigepealt natuke paremini tuttavaks saada 🙂

Oh, blogi, ma igatsen sind!

Palju erinevaid põhjuseid on olnud mitteblogimiseks.

  • endiselt see, mida olen korduvalt varem maininud – ma ei viitsi õhtuti enamasti arvutit üldse lahti teha
  • üleüldine energiapuudus
  • paljud asjad, millest tahaks kirjutada, ei ole veel küpsed avalikustamiseks
  • lihtsalt halb harjumus – kui blogimise rutiinist välja langeda, on alati raske tagasi järjele saada

Aga ma tõsiselt tunnen blogimisest ja jagamisest puudust ning väga loodan, et ma oma energiavarusid õige pea vähemalt nii palju taastan, et blogimise lainele tagasi jõuda.

Õrritamiseks – sest ma olen ju ka natukene õel, küll heatahtlikult, aga siiski – mõned teemad, mis meelel ja keelel:

  • vahetasin töökohta
  • Soomlane leidis ka ootamatult kiiresti erialase töö
  • tõstsime ümber lastetoa
  • vahetasime ära elutoa ja magamistoa
  • mõned teise ringi leiud on rõõmustanud nii lasteriiete kui kodumajanduse rindel
  • auto on lõpuks ometi täiesti korras
  • waldorfkool vaimustab mind järjest enam ja nüüd saan rääkida ka omadest kogemustest, kuidas probleeme lahendatakse
  • elu pärast lahutust ehk sel aastal tuleb hoolega klapitada, kes kui palju koolituskulusid maksab – avastasin just, et ühisdeklari esitamisel oli reaalne kasu sees, varem polnud vajadust süveneda, kuni nüüd tõdesin, et sel aastal üle 100€ saamata jääb, sest eelmisel aastal tasusin kõik õppemaksud mina ja maksuvaba “limiiti” sai üksjagu ületatud
  • MUL ON MAAILMA KÕIGE NUNNUM KASS

Nii et jutustamist jagub, nagu näete. Et ma nüüd mõni päev reaalselt tegudeni ka jõuaks 😛 Praegu aga maiustan trühvlijuustuga ja mõtlen, et peaks juba magama, sest äratus on kell kuus…

Statistikaneedus vist

Vaatasin juba mõni päev tagasi, et Sitemeteri lugejanumbrit ei ole näha. Täna uurisin lähemalt, leht on maas. Ei imestaks, kui igaveseks. Mis see number seal oli? Pole aimu ka. Kaks miljonit midagi? See oli kaunter aegade algusest saadik.

Selle peale lohutasin ennast, et pole häda, Jetpack ju vähemalt teeb jooksvat statistikat. Hakkasin vaatama – pole. Hakkasin uurima – plugin deactivated. Aktiveerisin siis uuesti, nõudis uuesti WP-ga ühendumist, nüüd on olemas, aga viimane statistika on seal 5. juunist ehk üle kuu aja on lihtsalt kaotsis. MIKS see oli mitteaktiivne, mu mõistus ei võta, MINA seda kindlasti välja ei lülitanud.

No ja… Mulle meeldis see Sitemeteri üldine number ikkagi üle kõige. Ma olen üsna õnnetu.

Aga äkki see leht tuleb veel siiski tagasi? Lootus sureb viimasena.

Insert random title here

Ma igatsen aegu, kui blogisse sai kõigest filtrita kirjutada. Millal see oli? Siis, kui ma olin 20? Kas see ongi elukogemus? Täiskasvanuelu?

Ei ole saladus, et minu privaatsuse piir on enamiku inimeste omadest valgusaastate kaugusel. Aga mida vanemaks ja targemaks saad, seda vähem sa jagad. Sest kõik need teised inimesed su ümber.

Ma nii väga tahaks kirjutada. Kõigest, mis meelel ja keelel. Kõigest, mille kohta tahaks nõu. Aga ma ei julge, isegi mitte parooli alla. Sest ma olen seda parooli üsna vabameelselt jaganud ja selle muutmine tekitaks liigselt… Midagi.

Oeh. Raske on olla vastutustundlik täiskasvanu.

Kuidas ma blogiauhindadel trollimas käisin

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean tunnistama, et mu elu on pidev rollikonflikt. Ühelt poolt, ja see pool on see, mis siin blogis kajastust leiab, olen ma see võrdlemisi igav ja rahulik pereinimene, koristusfriik, wannabe ökomutt. Teiselt poolt olen ma ka palju muud, millest blogisse kirjutada ei kõlba, ehkki tahaks. Nii juhtus, et umbes nädal-poolteist tagasi tekkis minus VASTUPANDAMATU SOOV TROLLIDA, kõiki ja kõike. Noh, nii, et oleks kreisi, aga kõlbaks samas blogisse panemiseks kah.

Kuna EBA pidu oli ukse ees, tundus täiesti pädeva ideena ajada üle kümne aasta pähe hari, kutsuda kaasa Lepp, keda ma nägin viimati neli aastat tagasi, ning minna seda kellelegi varem mainimata blogiauhindade jagamisele (kuhu ma oma blogi isegi ei esitanud), et vaadata, kas seal on reaalselt keegi peale Ritsiku ja Malluka, kelle ma ära tunnen.

Vist väga ei olnudki, aga nalja sai sellegipoolest 😀 Ma pean küll ausalt üles tunnistama, et ma ei suutnud auhindade jagamist pool ajast jälgida, sest nagunii olid kõik võõrad näod (aga jeejee, Nullkulu ja Seiklusjuttude poolt ma hääletasin!), palju lõbusam oli Lepa ja Manjanaga lobiseda.

Ma ei tea, miks ma ei suuda ühelgi fotol väljapeetult naeratada, vaid igal pool on ainult täpselt ühesugune hüsteeriline irve, aga ilmselt on kõiges süüdi gintonic. Must live with it.

Fotod: Kalev Lilleorg, Õhtuleht

Manjanaga sain tuttavaks:

Populaarseid blogijaid ahistasin ka. Sest noh, MINA ju ei loe mitte ühtki ilublogi ja vaatasin lihtsalt, et ägedate sukkadega stiilne tšikk, kellega tahaks pilti teha 😛

Kui Mallu lõpuks Saagimi juurest tulema sai ning mul õnnestus temaga pilt ära teha, võisin rahulikult õhtu lõppenuks lugeda ja Lepaga veini jooma minna 😀

Ühtlasi, katsudes olla senisest popim ja noortepärasem, siis palun väga, minu elu esimene (ja ilmselt ka viimane :D) OOTD postitus.

Jakk, pluus ja seelik: Humana
Kõrvarõngad ja lips: Camden Market
Sukad: Londonist, täpsemalt ei mäleta
Saapad: Aipi
Kott: Marge laenas
Hari: lõikas minu ihujuuksur Aili, püsti aeti Sikupilli Hairlookis
Meik: Kats
Deit: Lepp

Järgmisele blogiauhindade jagamisele lubas Lepp minuga tulla ainult siis, kui ma midagi võidan – mina lubasin omalt poolt sel juhul lõpuks muretseda endale (läikiv)punased stilettod, mida ma olen eluaeg tahtnud, aga mitte kunagi ostnud, sest noh, ma olen niigi pikk ja kus ma neid kannaks.

Selleks, et võita, peab ilmselt Manjanaga seksiblogi ära tegema. Seda muidugi eeldusel, et järgmisel aastal on olemas kategooria “parim seksiblogi”. Ma oleks muidugi ka täitsa rahul sauruste all kandideerides (üks aasta oli selline kategooria) – ühesõnaga ma luban, et KUI järgmisel aastal on vähegi mõni mulle sobiv kategooria peale elublogide (seal ma kandideerida ei viitsi, sest noh, Mallukas), siis ma esitan oma blogi ja kutsun kõiki üles hääletama ja üldse. Sest pulli peab ju saama. Ja punaseid stilettosid.

Ma arvan, et ma mingi hetk ehk isegi kirjutan pikemalt. Sest ma eeldan, et kuskilt tuleb veel pilte (Ritsik, Manjana, keegi ju tegi meist mingi grupika?) ja kirjutada tegelikult oleks nii ühest kui teisest. Aga hetkel olen lihtsalt umbes nii väsinud, nagu… No tükkis ennist täitsa iseeenesest pähe tsitaat aegade tagusest Piia ja Nadja blogipostitusest:

“Nagu väsinud hoor pärast rasket tööd…”

Sest jah pidutsemine on äge küll, aga kuradi väsitav. Eriti kui on vaja linnade vahet sõita ja raskeid kotte vedada. Hea oli koju jõuda, meik maha võtta (ma arutlesin Katsiga, millal ma olin viimati meigitud rohkem kui huulepulk ja ei mõelnudki välja, kas pärast pulma sellist asja ette tulnud on) ja hari alla lasta (ai. aga ma sain sellega hakkama). Nüüd olen jälle ontliku välimusega – siil on hästi ära peidetud. Vaga vesi, sügav põhi 😛 Rollikonflikt jätkugu!

Scroll to Top