Hakkab looma
Näe, unustasin eile õhtul blogimise ära 😛
Mul on endiselt kahetised tunded selle igapäevase blogimise suhtes. Kui oleks aega millestki sisulisemast kirjutada – suurepärane. Aga mul ju pole 😀 Palun öelge mulle, kui palju on päriselt neid, kes hindavad mu igapäevaseid kassipildipostitusi? Ma tean, et teid on, aga… Ma ikka aeg-ajalt tunnen, et see aeg oleks paremini kulutatud Clutterbugi Youtube’i kanali vanu videosid vaadates 😀
Mu eesmärk ilmselgelt ei ole lihtsalt igapäevaselt kassipilte postitada. Üritan lihtsalt blogimise harjumust hoida, et järsku jõuan kunagi tagantjärele mingite asjade kajastamiseni ka. Isegi kui ei jõua – siis on ju hea, kui ma jooksvalt kirjutan? Sest igapäevaselt saab vähemalt värsked emotsioonid kirja ka nö suuremate asjade puhul, mis elus vahel harva ikka toimuvad 😀
Igatahes. Täna oli teine postitantsu trenn. Läksin enda meelest paraja ajavaruga kohale – neli posti kuuest oli juba võetud. Õnneks üks vabadest oli seekord esireas, läksin sinna. Ja muidugi selgus, et oli keegi, kes pikemalt käinud ja harjunud seal olema, kes nüüd sai selle viimase, mis – nagu välja tuli – teistest kehvemini keerles. Ma selles mõttes väga suhestun, et kiigujoogas oli mul 4,5 aastat “oma” lina ja kui vahel harva keegi minust ette jõudis ja selle hõivas, oli mujal äärmiselt veider. No seal oli lisaks teema, et minu lina taga ei olnud teisi ja mu pikkadel jalgadel oli ruumi… 😛 Aga jah. Ma seletasin ka, et algaja ja tahan ees olla, et paremini näha, ta ei tundunud väga pahane olevat 😛 Ja ta on juba pikemalt käinud, seega pole see ees olemine nii oluline. Tal tulevad asjad juba päriselt välja, ilus vaadata.
Kui esimesel korral jõudsin suht viimasel minutil, siis täna oli aega teistega jutustada. Rääkisin, kuidas ma eelmine kord üldse matsu ei jaganud ja teised siis oma kogemustest, et kui esimene kord trennis olid, siis juba soojendus võttis nii läbi, et pärast seda oli tunne – rohkem ei jõua. Jaa, täpselt! Ja ma ei arva, et ma oleks maailma kõige kehvemas vormis. Midagi möödunud viie aasta kiigujoogast, jõusaalist, jooksmisest ja rattasõidust ometigi peaks olema mõjunud positiivselt mu füüsilisele suutlikkusele? Mis siis, et ma ei teinud ühtki neist väga tihti ning vahelduva eduga on olnud ühel või teisel pikemad pausid.
Igatahes oli pärast seda jutustamist endal kohe tahedam tunne ja ees nägin palju paremini ka, kuidas harjutusi teha. Mitte et enamik asju oleks välja tulnud, aga ma vähemalt sain enam-vähem aru, mida ma tegema pidin ja siis pusisin nii palju, kui oskasin. Ma küll arvan, et järgmiseks teisipäevaks on palju sellest ununenud, aga mis seal ikka. Oluline on see, et midagi naaatukene tuli välja ka. Ja kui ma ei suutnud teha (enamikke asju), siis ma vähemalt tegin nii palju (loe: vähe) kui sain ja naersin selle üle, et ma rohkem ei jaksa. Nii et win. Ma järgmisse trenni ei lähe enam hirmuga. Baby steps. Ainult et tuleb veel varem kohale minna, muidu ei pruugi esiritta saada.
Ilm oli täna autosõiduks ääretult kehv. Lumi on tee pealt ära sulanud, nii et kõik on must – pimedas, kui vihma ka sajab, vastutulevate autode tuled lihtsalt pimestavad ja nähtavus on olematu. No näiteks ülekäigurajal inimesi näha… Võimatu. Täpselt sellise ilmaga suutsin ma mõned aastad tagasi Karja ringil kellelegi ette sõita, sest ma lihtsalt ei näinud teda tulemas. Tagantjärele sain ka aru, et ongi pisut pime nurk… Olen pärast seda ekstra ettevaatlik seal. No ja muidugi samasuguse ilmaga ka.
Aga ongi hea, et ma olen sunnitud ise sõitma igasuguse ilmaga, sest see pidev kõrvalistuja olemine on ühelt poolt äärmiselt mugav, teiselt poolt lihtsalt võõrdun auto juhtimisest – ja kuna ma ei ole niigi väga hea juht, siis see pole just eriti hea variant.
Ikka tuleb igas ebameeldivas asjas midagi head leida, eks 😀
Ainult seda ma pole välja mõelnud, kuhu parkida, kui trennist tulles tahaks kiirelt raamatukogust läbi käia. Õigemini siis nende kapi ja tagastuskasti juurest, raamatukogu ise on selleks ajaks, kui sinna jõuan, enamasti kinni. Olen harjunud silla pealt sõites pisut enne raamatukogu tänava äärde parkima, aga kui Endlas on etendus, on see tänava äär ja kõik muu, mis vähegi teatrile lähedal, täiesti täis pargitud. Raamatukogu enda parklasse ma isegi ei tea, mis tagumisi tänavaid pidi saab 😀 Pimedas küll ei viitsi seal jukerdada. Ma üldse kehv parkija, kõik peab võimalikult lihtne olema. Viimati panin auto vana postimaja kõrvale tänavale, kus kogu aeg parkisin, kui kiigujoogas käisin, aga no sealt on jala käia pisut pikem maa, kui ma iga kord viitsiksin (kiigujoogas käies oli lähemal, haha). Laisk, tean 😀 Mugav, tean 😀 Ühesõnaga ei ole veel head lahendust välja mõelnud, aga neljapäeval peaksin jälle minema, mõnedel järjekorraga raamatutel kukub tähtaeg ja need vaja tagastada. Enne trenni minnes peaks lollaka ringi tegema, sest tänav raamatukogu juures on ühesuunaline… Laisk, tean 😀 Täiega esimese maailma mured, millest inimesed, kes on minust normaalsemad autojuhid, ilmselt väga aru ei saa.
Pikk blogipostitus eimillestki. Te ju saate aru, miks mul on omad kahtlused selle lobisemise mõttekuse suhtes? Mul on raske uskuda, et kedagi päriselt kotib see, et ma olen s*tt parkija 😀
Kassipildid on paratamatult Siimu ja Teedu kesksed. Nad on lihtsalt kõige rohkem pildis ja hetkel veel kõige nunnumad. Aga õige pea kasvavad nad sama suurteks volaskiteks kui ülejäänud kolm ja siis ehk olukord jälle tasakaalustub 😀
