Ma võin juba etteruttavalt ära öelda, mis on selle kuuajase blogimisväljakutse tulemused – ma olen lollakalt kohusetundlik ja teen iga päev ühe postituse, aga need on 90% ulatuses sisutühjad, sest ma lihtsalt prioritiseerin oma elus praegu teisi asju.
On pere, töö ja kodused toimetused, hingetõmbeajal ma meelsamini loen kui blogin. 90% juhtudest olen blogima hakkamise hetkeks nii väsinud, et ühtki asjalikku mõtet ei tule. Ma viitsin kirjutada siis, kui ma olen puhanud ja mul on piisavalt vaba aega. Samas näitab senine kogemus, et isegi puhkuse ajal minust mingit superblogijat ei saa, pole enam lihtsalt harjumust. Ja lisaks muidugi see lollakas perfektsionism, mul on üliraske midagi poole pealt alustada, tahaks tagantjärele kõik tähtsad asjad kirja panna ja kõik pildid ära näidata, aga see võtab aega, mida mul piisavalt pole… Teate küll, sama vana hala, mida te olete kümme korda varem lugenud.
Nii et ma taaskord ei tea, mida selle blogiga siin pihta hakata – no ausalt, kassipilte on küll tore vaadata, aga need ei paku maailmale suurt midagi. Ainult nende jagamine ei paku MULLE suurt midagi – need tasakaalustaks suurepäraselt kõike muud… Millest mul pole jaksu kirjutada 😀
Kõige olulisemad teemad, neist ei saa nagunii avalikult kirjutada. Selleks on mul kinnine blogi. On tegelikult päris palju selliseid… Olulisi kergemaid teemasid, millest võiks kirjutada – aga näete ju isegi, et ma ei kirjuta. Sest ma olen liiga väsinud. Sest mu prioriteedid on mujal. Sest ma ei oska lainele tagasi saada. Kas ma peaksin lihtsalt otsustama, et avaliku blogimise aeg minu elus on lõplikult läbi? Kas ma peaks jätma selle blogi varjusurma, nagu see on olnud viimased aastad – lootuses, et äkki KUNAGI, kui lapsed on suuremad või, maitea, mul on teistsugune töö, mille kõrvalt rohkem vaba aega, hakkan jälle blogima? Kas ma peaksin ikkagi üritama puhkuse ajal rohkem kirjutada – lootuses, et siis on aega ja tuju? Ja et äkki, kui otsa lahti teen, PÄRIS postitustega, siis tuleb aegamisi harjumus tagasi? Või on rohkem aega, et pilte läbi sorteerida ning kui saan päriselt midagi tehtud ja postitatud, annab see eduelamuse, mille pealt kergem jätkata? Sest vaadake, blogi või mitte, aga need fotod tuleks NAGUNII ära sorteerida 😛 Fotoalbumite aeg on küll minu jaoks ümber saanud, fotoraamatuid tahaks albumite asemel teha – alates kevadest 2007 on kogu mu pildimajandus vaid arvutis, aga paberpildid on nii palju ägedamad. Fotoalbumid olid vanasti mu au ja uhkus… Haha, nagu blogiminegi.
Mulle tegelikult väga meeldib jagada. Väga armastan teise blogisid lugeda. Lihtsalt ise jagamiseni enam väga tihti ei jõua. Isegi mitte sotsiaalmeedias. Ja teiselt poolt ka räägitakse nii palju, kuidas me raiskame sotsiaalmeediale liiga palju mõttetut aega. Kust siis leida see tasakaal?
Lihtsalt… Tahaks blogida nii, et mul on ka päriselt tunne, et keegi sellest midagi saab. Aga ma kirjutan lihtsalt tühja auku – mõlemat blogi tegelikult 😀 Tagasiside on praktiliselt null. Ma soovin, et ma oskaks kirjutada nii, et päriselt tekiks mingi arutelu. Noh, nagu Katerina, Ritsiku või Pillekese juures. Aga jah, siin ongi vahe selles, et nad võivad küll kurta ideedepuuduse üle, aga kirjutavad sellegipoolest täiesti adekvaatseid huvitavaid postitusi ja ILMSELGELT ei saagi minu blogisabas mingit arutelu tekkida, SEST MA POSTITAN AINULT KASSIPILTE (ja ausalt ei ole vaja, et iga postituse kommentaaris hakkaks keegi kiitma, et nunnud kassid, seda ma tean isegi).
Kinnises blogis kirjutan ka tühja auku. Üliharva, kui sinna mõni kommentaar tuleb. Aga jällegi, selle blogi eesmärk on algusest peale olnud eelkõige teraapiline. Sinna olen saanud filtrita välja kirjutada kõik asjad, mis parasjagu hingel – nii mured kui rõõmud. Ja tõe huvides tuleb mainida, et chatis ikka aeg-ajalt saab mõne sõbraga mõnd teemat edasi arutatud, seega ei saa öelda, et tagasiside on täitsa null.
Ühesõnaga jah, ma küll teoreetiliselt tean, et on inimesed, kes mu blogi(sid) loevad ja sellest midagi saavad, aga kuna minuni see 99,9% juhtudest ei jõua, siis tekibki tunne, et miks ma üldse üritan. Kui enam ei oska, siis pole mõtet kirjutada, nagunii kedagi ei koti. Enda jaoks kirjutan ikka edasi, aga pigem harva ja pigem kinnisesse.
Tegelikult ma tahtsin rohepesu käsiraamatust kirjutada, aga noh, liiga väsinud ja ei jaksanud. Kuna seda “liiga väsinud ja ei jaksa” hala kirjutan siia igapäevaselt (küll vähe positiivsemas sõnastuses, aga mõte jääb samaks), siis tekkiski identiteedikriis. Ja kogu selle postituse ma kustutasin ka peaaegu ära, sest ma üldiselt leian, et virisemisel pole mõtet – kas muuda või lepi. Imelihtne, eks.
Aga miskipärast ma ei suuda leppida sellega, et mul ei ole jaksu/aega/oskust blogida. Ma ei ole iga päev hommikust õhtuni surmväsinud. Ma teen suure rõõmuga kõiki neid muid asju, mida mainisin – pere, töö, kodumajandus, trennid, kasside ja Kaaslase silitamine, lugemine, pusled, sõpradega chattimine jne 😀 Need on mu prioriteedid. Ma lihtsalt nii kangesti tahaks, et blogimine ka nende prioriteetide hulka mahuks. Sest see oli nii pikalt nii oluline osa minu elust.
Elu on pidev muutumine… Miks mul on sellega raske leppida? Miks – ehkki ma tunnistan ise ausalt, et mu prioriteedid on lihtsalt mujal – ma ikkagi tunnen, et ma olen läbikukkunud blogija?
Vot sellised siseheitlused siinpool. Ja kordan veelkord, minu arust on virisemine täiesti mõttetu tegevus. Nii et ma ei ole kindel, mis selle postituse kasutegur peaks olema. Ma peaks lihtsalt leppima, et on nii nagu on. Sest jumal teab, et ma olen üritanud seda muuta ja tulemuseks on kolme nädala jagu kassipilte ja… Paar üksikut pisutki sisulisemat postitust, mis on ka siiski… Igavad.
Aga ma muidugi muudmoodi ei saa, kui et pean novembri lõpuni iga päev kirjutama, isegi kui postituste sisuks jäävadki ainult kassipildid 😀 Ja karta on, et ma ei raatsi avalikust blogist loobuda, mistõttu see jääb siia varjusurma rippuma ja ma elan ikka edasi õndsas lootuses, et äkki ma tekitan endale mingil hetkel blogimise jaoks rohkem aega. Nõiaring 🙂
Igatahes, et postitust lõpetada positiivsemal toonil, siis tänane kassipilt kah.
