blogimine

Ma ausõna ei tea, kas mu blogimisest enam elulooma saab… Vähemalt mitte lähiaastatel.

Ma kujutan ette, et ma võiksin aktiivsemalt blogida kunagi siis, kui lapsed on pesast välja lennanud ja ma mingi drastilisema elumuutuse ette võtan… Või kui ei võta, siis on mul lihtsalt palju rohkem aega 😀 Aga see juhtub alles kuue aasta pärast. Kui sedagi 😀 Me ikka naljatame, et kui 12. klassi lõpuaktuselt koju tulek, siis ootavad kohvrid ukse juures 😀 Tegelikkus on see, et Plika unistab juba praegu omaette elamisest ja tema puhul ma olen kindel, et kuhu iganes, aga KUHUGI ta üsna kiirelt pärast kooli lõpetamist kolib… Seevastu Poisi ainus huvi on siiamaani arvutimängud ja kindlasti mitte iseseisev elu… Nii et tema puhul vbla tuleb seda kohvrite värki rakendada sunniviisiliselt 😀 Aga noh, ta alles 12, on lootust, et mingid huvid tekivad 😀

IGATAHES. Menüüd ma teen endiselt, aga kuna toidud korduvad, siis ma ei viitsi seda blogisse riputada. Trennis ma käin endiselt, ehkki vahepeal suutsin tobedalt jalale viga teha, nii et paar jõusaali korda jäid mul vahele, aga nüüdseks on see jälle korras.

Lugesin veebruaris… Issand, ma ei mäleta, palju, äkki 13 raamatut… Märtsis… Ühe 😀 Leidsin nimelt ühe köitva Youtube’i kanali ja olen mitu nädalat seda vahtinud, lugemise asemel.

Arvestatava aja jaanuari ja veebruari õhtutest kulutasin selle peale, et tegin statistikat möödunud aastate toidust. Ma ju panen kõik ostud kirja, detailselt. Kui väljaminekute üle arvepidamiseks piisaks edukalt, kui panna kirja toidupood ja summa, siis mina panen iga asja eraldi, lisaks hinnale ka kaalu ja 2022 hakkasin kirja panema ka soodustusi… Ma olen friik, ma tean 😀 Statistikafriik 😀 Ja no idee oli tegelikult blogis ka jagada seda kõike, aga olen ma siis sinnani jõudnud? Statistika on tehtud, alates aastast 2021 😀 Aga blogida ei viitsi.

Mul on siinsamas kuskil riiuli peal paber kõigi teemadega, millest ma tahaks blogida, tegin selle kunagi aasta alguses, aga siis läks hoog üle. Blogimine on minu jaoks alati olnud asi, mida ma teen puhtalt tunde pealt, mitte kohustuse pärast. Ja noh… Peas ma võin neid postitusi vahel kirjutada, aga arvuti taha lihtsalt ei jõua.

Enamik elust on ikkagi rutiin. Rutiinist tahaks ka blogida, kusjuures, pikemalt… Mulle rutiin ka meeldib 😀 Rutiinsed kodused toimetused, töö, lapsed, nii see aeg kulubki. Ja õhtul tahaks lihtsalt mõnusalt lebotada… Kunagi läks blogimine ka sinna alla, siis oli vahepeal liiga kiire ja nüüd…

Ühesõnaga ma olen kogu aeg kahevahel. Ma maksan selle blogi oma serveris hoidmise eest ligi 100€ aastas. Arvestades mu blogimise passiivsust, see ei ole ammu enam õigustatud väljaminek, ma olen lihtsalt liiga laisk, et hakata seda jälle kuskile eksportima…

Peaks ilmselt ikkagi üritama kirjutada mõnel neist teemadest, mis seal paberil kirjas. Äkki mõni teine päev 😀

Küll tahaks süüdistada kella keeramist, et see ajas mul unerütmi sassi – aga vist väga ei saa, mõjus nimelt vastupidiselt keeramise suunale. Laupäeval magasin väga kaua, mistõttu õhtul väga põnevat raamatut lugedes ei saanud magama enne kui kaks läbi… Eile ärkasin pool kümme – arvutasin voodis kiirelt, et 7,5h on ju enam-vähem piisav, igasugu asju vaja teha, parem tõusen üles… Alles poole päeva pealt tõdesin, et kuna oli kella keeramine, siis tegelik uneaeg oli 6,5h. IGATAHES. Täna hommikul käisin kolmveerand viis vetsus ja magama enam ei jäänudki. Olin väsinud, aga pärast poolt tundi voodis rähklemist otsustasin alla ära tulla, et oleks segamatu aeg enda jaoks. Mis on siin kodukontori ja distantsõppega kulda väärt 🙂

Võimalik, et mul läks osalt sellepärast uni ära, et ma sain eile õhtul paika Plaani. Seoses sellega, kuidas blogimisega jätkata.

Vaadake, ma tegelikult väga tahaks blogida ning mingit aega on mul võimalik selle jaoks ka näpistada. Mul on praegu sarjavaba aeg – ainsad pooleli olevad sarjad Gray ja Station 19 on nii kaua ootel, kuni mul ükskord nende jaoks tuju tuleb (binge watch puhkuse või pikema lastevaba aja tekkides, ilmselt, näiteks kui suvel on Kaaslane mõnel nädalavahetusel rattavõistlusel ja lapsed isa juures), seega ma ei vaata midagi ja keeldun Kaaslasega koos ka uusi sarju alustamast. Lihtsalt nii palju muid asju on, mida ma pigem oma vaba ajaga teeks – blogimine, puslede kokku panemine, lugemine (igaõhtune voodis kaisus lugemine on must be, aga kui päeval ka loeks, siis jõuaks ju rohkem :D). Koos vaatame aeg-ajalt mõnd filmi – sellega on ühe korraga over & done. Temal on mõned oma sarjad, millega soovib järje peale saada, nii et kui õhtul pärast laste magama minekut või mõnel nädalavahetuse rahulikumal lastevabal hetkel ei ole vaja midagi asjalikumat teha või pole nii väsinud, et läheme kohe üles voodisse lugema, siis ongi See Aeg, kus Kaaslane vaatab sarja ja minul on suurepärane võimalus blogida 😀 AGA siis ma jooksen kokku, kuna kronoloogiapede minus on nii tugev, et raske on kirjutada mingitest asjadest, kui mingid varasemad asjad on kajastamata. Nii lõppevad paljud neist katsetest blogimise asemel hoopis blogi jaoks piltide sorteerimisega (mis on ääretult ajamahukas tegevus) ja reaalselt blogisse ei jõua midagi.

Maja ostmise postituse kirjutamiseks võtsin ennast ka kuu aega kokku, et ots lahti teha, sest kõik olulised teemad ju ootasid selle taga. Ja nüüd tahaks jätkata uue kodu piltidega, mida on aga nii palju, et need tuleks jagada mitme postituse peale, ilmselt ruumide kaupa. Enne seda oleks aga loogiline kolimise pildid panna… Enne seda võiks aga panna eelmises elamises tehtud igapäevased klõpsud… Enne seda jäi vahele terve eelmine aasta 😀

Ma tegelikult nii palju sain kronoloogiapedega endas kaubale (siin räägib ka laiskus) – eelmise aasta jätan praegu rahule, kuni selle aastaga järje peal. Uue kodu teemad on palju erutavamad, pigem kirjutan neid värskema emotsiooni pealt. Mul on küll plaanis eelmine aasta fotode abiga blogis tagantjärele kirja panna, aga kas ma teen seda aasta või kaks hiljem, pole erilist vahet – esimene emotsioon on ununenud ja ülejäänu tuletab piltidega meelde nii ehk naa. Samuti on mul eelmisest aastast mitu kuud fotosid, mis pole saanud isegi esimest sorteerimist – sellele kuluks rohkem aega ja energiat, kui olen praegu valmis endast andma.

Aga selle aasta alguses lubasin endale, et hakkan regulaarselt blogima ja aastat on olnud vaid kolm kuud. Üle poole jaanuari on isegi piltide abil kajastatud ja selle aasta pilte olen ma jooksvalt sorteerinud ning üleliigsed kustutanud – eile õhtul jõudsin ma lõpuks nii kaugele, et suutsin peas formuleerida plaani, kuidas ülejäänud enam-vähem kiirelt ja efektiivselt postitusteks jagada ja nii suht kiiresti ka lõpuks uue kodu piltideni jõuda.

See fotomajandus on lihtsalt ajakulukas, kui kogu aeg järje peal ei püsi. Kui ma midagi pildistan, siis teen igaks juhuks ikka kolm-neli pilti, sest kunagi pole kindel, millised jäävad teravad, millised mitte – seda näeb korralikult alles suurel ekraanil. Nii et kõigepealt pildistan. Siis peaks need pildid ideeliselt ennast ise Dropboxi üles laadima, aga viimased kaks aastat nad seda pool ajast ei tee – süüdistan Huaweid, eelmise Sonyga seda muret polnud. Nüüd on nii, et pean tihti ise esimese pildi “käsitsi” Dropboxi panema (nii jääb algne failinimi, nagu see telefonis on) – siis alles saab telefon aru, et oleks vaja kõik uued pildid automaatselt üles laadida, õigete failinimedega, nagu need siis tulevad – kronoloogiliselt ideaalsed. Lisaks teeb pilte Kaaslane oma telefoniga, kes paneb need kohe minu jaoks oma Dropboxi üles – aga kuna tema teeb seda kogu aeg nö “käsitsi”, siis failinimed on mitte eriti ilusad. Mis tähendab, et pean tema omad alla laadima, ülearused kustutama ja ülejäänutel kas käsitsi failinimed ära muutma (kuupäevale sidekriipsud ja kellaajale punktid vahele panema) või siis need oma telefoni kopeerima, et need sealt automaatselt minu Dropboxi läheks õiges failiformaadis. Vähemalt mina pole lihtsamat lahendust leidnud. Ühesõnaga – kõigepealt tuleb saada kõik fotod õigete failinimedega Dropboxi, siis kõik topeltkaadrid välja kustutada ja SIIS saab hakata blogi jaoks valima ning mõõtu lõikama 😀 Ja mida rohkem pilte, seda rohkem aega sellele kulub…

AGA ma olen reaalselt jõudnud nii kaugele, et mul on selle aasta fotod kõik sorteeritud ja jaanuari lõpp ning veebruar (sh kolimine ja esimesed päevad uues kodus) teemade kaupa blogi jaoks välja sorteeritud, mis tähendab, et nüüd pean ma need ainult mõõtu lõikama ja postitused kirjutama. Ja siis on mul üle 200 foto märtsist, mis ma pean teemadeks jagama ja blogisse panema. Ja siis on terve eelmine aasta 😀 Saate nüüd aru, miks mul see nii kaua aega võtab, jah? 😀

Igatahes Plaan on. Vähemalt mis puudutab fotosid.

Aga blogimisest üldisemalt rääkides olen ka veel sel aastal pikalt mõelnud, kuidas ikkagi edasi. Selge on see, et tahan blogida, aga vahepeal pikalt tundus, et olen harjumuse minetanud ja seda pole võimalik enam tagasi saada. Mõtlesin, et ehk olen avalikust blogimisest lõplikult välja kasvanud. Et kui ikka kuidagi pole järjele saanud, miks siis punnitada. Jätaks selle avaliku blogi lahti, aga koliks tagasi WP online serverisse, et mitte maksta iga-aastaselt serveri eest. Jätaks ainult domeeni, mille aastamaks on odav – ja samuti peaks siis kõik postituste lingid samaks jääma (mis on minu puhul ainuvõimalik – on vaja, et kõik lingid varasematele postitustele töötaks). Ja kirjutaks siia harva, kui tuju tuleb – no kasvõi selleks, et ma ise olen kurb, kui mu lemmikblogijad enam ei blogi, sest olen nii pikalt nende elule kaasa elanud ja tahaks ikka teada arengustest, eriti olulistest asjadest. Seega mõtlesin, et jah – kui ei viitsi enam igapäevaselt, äkki siis ei lubaks teile midagi ja kirjutaks vahel harva – näiteks stiilis, et ostsin kodu, abiellusin, sain lapse 😀 😀 😀 St, kahte viimast ma ei ole veel teinud, aga ei välista, et tulevikus jälle juhtub 😀 😀 😀 Mul on kinnine blogi ka, kuhu ma eelmisel aastal rohkem kirjutasin – seal on paarkümmend lugejat, keda tean ja usaldan, sai rahulikult jagada kõike, mis tol hetkel meelel ja keelel, ilma filtrita. Kirjutasin pigem harva, korra nädalas kuni korra kuus – olenevalt tujust ja energiast. Harjusin ilma filtrita kirjutamisega ära, see on mõnes mõttes palju mõnusam.

Aga nüüd, kus olulised teemad on nii palju küpsed, et saab neist juba avalikult blogida, siis… Avalikult on mõnusam. Saab jagada suurema lugejaskonnaga – ehkki pole aimugi, palju sellest järel on, sest aasta aega vaikimist on ilmselgelt jätnud oma jälje ja RSS lugejaid kasutavad endiselt kahetsusväärselt vähesed. Mul endal pole kunagi seda probleemi, et harva blogijate puhul midagi kahe silma vahele jääks – kui Katu hakkas näiteks üle aastate oma Itaalia blogisse corona-muljeid kirjutama, oli see mul kohe Feedlys ja asi korras 🙂 Ma tean, et siin ikka veel mõned käivad. Ja need, kes loevad kinnist, võivad sama hästi ka lugeda avalikku 😀 Ilmselgelt ma enam lastest eriti ei kirjuta, sest nad juba rohkem omaette isiksused – aga mul on praegu elevusttekitav “uus” elu ja küllaga väikeseid igapäevaseid asju, mille üle tahaks koos teiega rõõmustada.

Nii et ma nüüd vaatan. Kas oli blogimise suutmatus puhtalt selles, et pildimajandus oli tänu pikale pausile üle pea kasvanud ja nüüd, kus olen saanud pisut järjele, saan ehk päriselt järjele ja avaliku blogimise harjumus tuleb siiski tagasi?

Oma serverist WP serverisse kolimine tundub endiselt hea mõte – õigemini ma pean meelde tuletama, kas reaalselt oli veel mõni asi peale värskuse järgi sorteeritava blogrolli, mis kaduma läheks (ja see oli nagunii puhtalt lugejate jaoks – aga ma võiks selle asemel kirjutada postituse, kuidas kasutada RSS lugejat, et te kõik kiviajast välja saaks ja avastaks, et on palju mugavamaid viise oma lemmikblogidel igapäevaselt silma peal hoida, kui Tikri blogrolli kaudu – Feedly! Bloglovin!). Arhiiv on muidugi ka umbenõme WordPressil, kui on mahukam blogi – palju mugavam on, kui saab aastate, kuude ja postituste kaupa noolest lahti teha ja kinni panna… Muidugi jah, see plugin, mida ma algselt kasutasin, lakkas töötamast ja ainus asendus, mille leidsin, seal saab “avada” arhiivis ainult aastaid ja kuid, aga mitte enam kuu tasandilt alla liikuda, et kõiki postitusi ka näeks pealkirjadega, nagu Bloggeris… Peaks tegelikult uurima, äkki nad on suutnud selle esialgse ära parandada, see kunagi mingi hetk lihtsalt lakkas töötamast…

Haha, teil on kindlasti VÄGA põnev lugeda mu sisemisi heietusi blogimisest, millest te ilmselt essugi aru ei saa 😀

Ühesõnaga, kui ma nüüd ikkagi avaliku blogimise lainele tagasi saan (küll selle mööndusega, et igapäevaselt ma siia enam vähemalt praeguse elukorraldusega kirjutama ei jõua, pigem korra, paremal juhul paar korda nädalas), siis ilmselt ikka jään oma serverisse ka. Kui peaks jääma see variant, et kirjutan väga harva ja ainult kõige olulistemast asjadest, siis ehk ikkagi kolin. Vaatame.

Krt, kõht on tühi, sest tõusin pool kuus 😀 Ei suudagi otsustada, kas peaks ootama, kuni kaaslane ärkab ja järgneb tavapärane rutiin (ta teeb tule alla ja pressib apelsininmahla ning käib siis duši all), mis päädib koos söömisega (ja tööle minemisega – või noil päevil arvutikaane avamisega) või peaks ikkagi kohe miskit hamba alla otsima, sest ülejäänud osa minu rutiinist sai tavapäraselt ärkamise järgselt seekord siis poolteist tundi varem läbitud (pesus käidud, köök koristatud).

See on ESIMENE kord pärast uues töökohas alustamist (ja olen seal töötanud üle kahe aasta), kus ma hommikul ärkan nii vara, et mul on aega tegeleda millegi muu kui hädavajalikuga. Väga mõnus iseenesest. Vb ma peaksingi selle rutiini sisse harjutama, kuniks me kõik kodused oleme. Tavaline äratus oli meil pool seitse – nüüd kodukontori ja distantsõppe ajastul, kus lapsed kauem magavad ja ei pea tööle minekuks riietuma ega sinna sõitma, kell seitse… Kui äkki ärkaks selle asemel kell kuus, et saaksin tunnikese aega iseendale, lisaks igahommikustele toimetustele, enne kui kell kaheksa töösse süvenen ja selle kõrvalt laste õppetööd koordineerin (jajaa, kui ma saaks varasemate fotodega ühele poole, siis jõuaks ma lõpuks ka SELLEST kirjutamiseni). Ainult et Kaaslane vist oleks üpris pahur selle kella kuuese äratuse pihta… Tema nimelt on seda tüüpi, kes hommikul kohe esimese äratuse peale tõuseb, kuna tema meelest ei ole voodis poolunes olemine enam nagunii see… Aga tema vajab meist kahest rohkem und, mistõttu oli väga rõõmus, kui sai hommikuse äratuse ajutiselt poole seitsme pealt seitsmele nihutada. Ehk et jah… Kui temalt loa saan, siis vist proovin ära 😀 Tundub, et tunnike segamatut oma aega hommikul (mida saan kasutada näiteks blogimiseks :D) aitaks mul ehk ülejäänud päeva stabiilsemana püsida. Sest kui Plika magab kauem ja saab oma kooliasjadega ise hakkama, siis Poiss on varajane linnuke ja tema emotsioonid ning koolitööd vajavad pidevat koordineerimist… Ja kui ma pean seda tegema umbes-täpselt samal ajal, kui ma sooviks hoopis oma töösse süveneda, siis ongi lõppkokkuvõttes tunne, et ma olen terve päeva kahekordse koormusega tööd teinud, mingit OMA aega enam pole ja õhtuks olen hullumaja kandidaat 😀

Tegelikult on kõik väga hästi 🙂 Tööd jagub, kodukontori võimalus on olemas, õpetajad on meie jaoks alati olemas ja tunne on igati hoitud. On ääretult segane ja väsitav aeg, aga hoolimata sellest olen iga päev tänulik, et asjad on niigi hästi. Ja see ajutine kodune rutiin loksub ka järjest enam paika.