blogimine

Kuidas ma enam avalikult blogida ei oska

Huvitav, mitu korda varem ma juba taolise sisuga postitust kirjutanud olen? 🙂

Mulle tundub liiga tihti, et ma olen avalikuks blogimiseks liiga vana. Elu lihtsalt ei luba. Kõigi ja kõigega tuleb arvestada.

Tegelikult ajendas mind praegust postitust kirjutama hoopis Mallu. Mulle lihtsalt nii väga meeldis tema viimane postitus ja ma kirjutan sellele kahe käega alla. Mitte et ma saaks ennast kuidagi temaga võrrelda. Aga üldiselt tal lihtsalt veab, sest

  1. tal on mees, kellel on pohhui
  2. tal endal on ka pohhui

Mul nii pohhui ei ole ja meest ka ei ole, aga näiteks seda, miks ei ole, ei saa avalikult lahata, sest et noh, esiteks mul ei ole pohhui ja teiseks tuleb arvestada teistega ja asjaoludega 😀

Ma ei ole kuskilt otsast staar ja ma ei ole ennast kunagi kuulsaks pidanud, aga elu näitab, et liiga palju inimesi teavad ja loevad, nii et oleks mõistlik olla ettevaatlik.

Ja te ei kujuta üldse ettegi, kui pärssivalt mõjub teadmine, et tööl teatakse selle blogi olemasolust. Eelmine töökoht oli nii teistmoodi, seal ei häirinud see mind üldse, ehkki vist ka teati ja keegi luges. Nüüd ma lihtsalt ei oska, töömina ja blogimina on kaks nii erinevat mina, et mul tekib sügav error. Ilmselt mängib siin olulist rolli see, et ma ei ole siiamaani osanud enamiku töökaaslastega isiklikus elus mingit ühisosa leida, sest lihtsalt… Ma ei tea. Erinevad harjumused, mille pinnalt ei ole saanud seda tekkida. Tundub lihtsalt, et kõigil oli enne mind see ühisosa olemas, minu olemasolu kedagi väga ei huvita ja ma ei oska ennast kuskile sobitada, pole ka ülearu selle poole püüelnud.

Tegelikult ei ole see asi muidugi üldse nii hull ja ma suhtlen igasuguste inimestega üsna vabalt ja vähemalt üks Minu Inimene on ka olemas, aga lihtsalt… Ah, las jääda, ma ei oskagi seda sõnadesse panna.

Igal juhul ma tunnen pidevalt väga tugevalt, et ma ei saa enam avalikult blogida mitte millestki, mis mulle tõeliselt korda läheb, mis omakorda tähendab, et ma olen põhimõtteliselt täielikult üle kolinud kinnisesse blogisse, kus saab filtrita asju endast välja elada ning lugejateks on vaid see käputäis inimesi, keda aastaid tunnen ja usaldan.

Ja mõtlen, kas jätkata ÜLDSE avalikult või mitte. Kas ma suudan saada kunagi tagasi avaliku blogimise lainele? Ma ei ole kindel.

Ma arvan, et ma olen tõsisemalt kui kunagi varem mõelnud, et paneks selle putka siin kinni. Mitte et oma server nüüd nii kohutavalt palju maksaks, aga €60 majutus + maiteagi, €10 domeen? See viimane läheb iga aastaga kallimaks ja ma pole viitsinud kolida 🙂

Jaanuaris peaks jälle majutuse eest maksma. Selleks ajaks tuleks ilmselt ära otsustada. Tühja maksta pole ju ka mõtet.

Ma võiks kolida blogi tagasi Bloggerisse või WordPressi, et see jääks avalikuks, sest on postitusi, millest inimestel on kasu praeguseni. Ma võiks maksta ka ainult domeeni eest… Ehkki ma ei tea, mida see mulle annaks. Ilusama aadressi, jah. Aga pole erilist vahet, kas tikriblogi.net või tikriblogi.wordpress.com – no tõesti ei ole. WordPressis on paroolipostituste võimalus, Bloggeris värskuse järgi sorteeritav blogroll, mida ma tean, et paljud kasutavad. Mõlemat tasuta ei saa 🙂

Ja muidugi on ka variant blogi päris kinni panna, nii et keegi enam ligi ei saagi.

Ja ma päriselt ei tea, mis ma teha tahan.

Ilmselt ei peaks ühtki otsust tegema, sest ma olen praegu taas kord seisus, kus ma kahtlen kõiges 🙂

Blogimine on nii pikalt olnud osa mu identiteedist, et kui ma selle nüüd ära lõpetan, ehk on identiteedikriis veel sügavam kui enne? Nagunii koosneb mu elu hetkel vaid küsimustest. Küsimustest Suurte Asjade kohta.

Nii palju fatalist ma muidugi olen, et usun siirait: küll need vastused ükskord tulevad…

(Ma suisa googeldasin fatalismi, et üritada jõuda selgusele, kas see on ikka see sõna, mida kasutada. Ma kuskilt otsast ei usu, et vaba tahe puudub. Ma usun, et igal hetkel on võimalik valida uuesti ja oma elu muuta 🙂 Aga ma usun, et kõik juhtub põhjusega (põhjusest saab muidugi enamjaolt aru alles tagantjärgi). Ja ma usun ka sellesse, et mõned asjad on määratud juhtuma ja mõned mitte ning kui ikka üldse ei lähe, siis võib-olla ei tasuks peaga vastu seina joosta, vaid selle asemel mõnda muud varianti proovida. Oeh. Ma ei jaksa diibiks kätte ära minna. Ja ma ei ole ikka kindel, kui palju ma ennast fatalistiks tembeldada võin. Las jääda.)

Ja blogiga läheb ilmselt nii, nagu alati – ma lihtsalt ei viitsi midagi muuta, seega maksan jaanuaris jälle ja ehk tuleb kunagi avaliku blogimise soolikas ka tagasi ja…

Elu näitab.

Uus parool

Olen juba mõnda aega mõelnud, et peaks parooli ära vahetama, sest tahaks natukene paremat ülevaadet sellest, kes kaitstud sisu lugeda saavad. Nüüd sai see tehtud.

Varem olid parooli all ainult laste pildid, nüüd lisandub rohkem sisulist poolt, sest kõike koolielu kirjeldavat ei soovi erinevatel põhjustel avalikuks jätta. Nii palju kui võimalik, jätan nagunii, et oma siirast waldorfkooli vaimustust kõigiga jagada.

Igal juhul, küsitagu julgesti!

Kui sa mul FB-s oled, siis küsi chatis, kõige lihtsam.

Ülejäänutelt palun seekord kõik paroolisoovid meili peale, nii on mul mugavam teile vastata.

tikriblogi (ät) gmail.com

Kui ma sind ei tunne, kirjuta mulle natuke endast ja ütle, miks parooli soovid. Ma annan üsna lahkelt, ära muretse – mul on hea meel jagada. Lihtsalt tahaks sinuga kõigepealt natuke paremini tuttavaks saada 🙂

Oh, blogi, ma igatsen sind!

Palju erinevaid põhjuseid on olnud mitteblogimiseks.

  • endiselt see, mida olen korduvalt varem maininud – ma ei viitsi õhtuti enamasti arvutit üldse lahti teha
  • üleüldine energiapuudus
  • paljud asjad, millest tahaks kirjutada, ei ole veel küpsed avalikustamiseks
  • lihtsalt halb harjumus – kui blogimise rutiinist välja langeda, on alati raske tagasi järjele saada

Aga ma tõsiselt tunnen blogimisest ja jagamisest puudust ning väga loodan, et ma oma energiavarusid õige pea vähemalt nii palju taastan, et blogimise lainele tagasi jõuda.

Õrritamiseks – sest ma olen ju ka natukene õel, küll heatahtlikult, aga siiski – mõned teemad, mis meelel ja keelel:

  • vahetasin töökohta
  • Soomlane leidis ka ootamatult kiiresti erialase töö
  • tõstsime ümber lastetoa
  • vahetasime ära elutoa ja magamistoa
  • mõned teise ringi leiud on rõõmustanud nii lasteriiete kui kodumajanduse rindel
  • auto on lõpuks ometi täiesti korras
  • waldorfkool vaimustab mind järjest enam ja nüüd saan rääkida ka omadest kogemustest, kuidas probleeme lahendatakse
  • elu pärast lahutust ehk sel aastal tuleb hoolega klapitada, kes kui palju koolituskulusid maksab – avastasin just, et ühisdeklari esitamisel oli reaalne kasu sees, varem polnud vajadust süveneda, kuni nüüd tõdesin, et sel aastal üle 100€ saamata jääb, sest eelmisel aastal tasusin kõik õppemaksud mina ja maksuvaba “limiiti” sai üksjagu ületatud
  • MUL ON MAAILMA KÕIGE NUNNUM KASS

Nii et jutustamist jagub, nagu näete. Et ma nüüd mõni päev reaalselt tegudeni ka jõuaks 😛 Praegu aga maiustan trühvlijuustuga ja mõtlen, et peaks juba magama, sest äratus on kell kuus…

Statistikaneedus vist

Vaatasin juba mõni päev tagasi, et Sitemeteri lugejanumbrit ei ole näha. Täna uurisin lähemalt, leht on maas. Ei imestaks, kui igaveseks. Mis see number seal oli? Pole aimu ka. Kaks miljonit midagi? See oli kaunter aegade algusest saadik.

Selle peale lohutasin ennast, et pole häda, Jetpack ju vähemalt teeb jooksvat statistikat. Hakkasin vaatama – pole. Hakkasin uurima – plugin deactivated. Aktiveerisin siis uuesti, nõudis uuesti WP-ga ühendumist, nüüd on olemas, aga viimane statistika on seal 5. juunist ehk üle kuu aja on lihtsalt kaotsis. MIKS see oli mitteaktiivne, mu mõistus ei võta, MINA seda kindlasti välja ei lülitanud.

No ja… Mulle meeldis see Sitemeteri üldine number ikkagi üle kõige. Ma olen üsna õnnetu.

Aga äkki see leht tuleb veel siiski tagasi? Lootus sureb viimasena.

Insert random title here

Ma igatsen aegu, kui blogisse sai kõigest filtrita kirjutada. Millal see oli? Siis, kui ma olin 20? Kas see ongi elukogemus? Täiskasvanuelu?

Ei ole saladus, et minu privaatsuse piir on enamiku inimeste omadest valgusaastate kaugusel. Aga mida vanemaks ja targemaks saad, seda vähem sa jagad. Sest kõik need teised inimesed su ümber.

Ma nii väga tahaks kirjutada. Kõigest, mis meelel ja keelel. Kõigest, mille kohta tahaks nõu. Aga ma ei julge, isegi mitte parooli alla. Sest ma olen seda parooli üsna vabameelselt jaganud ja selle muutmine tekitaks liigselt… Midagi.

Oeh. Raske on olla vastutustundlik täiskasvanu.

Scroll to Top