Never say never
Ma arvasin, et me jääme igavesti kokku. Ma arvasin, et kui me peaksime kunagi lahku minema, siis igatahes mitte minu algatusel/soovil.
Never say never.
MINA olin loll. MINA tegin haiget. MINA olen süüdi.
Et see pidi just nii minema… Nii inetult.
Aga ju siis pidi. Ju siis pidi nii minema.
Kogu minu mõistus ja pool südant karjub: SA OLED LOLL! SA OLED NII LOLL!
Aga see teine pool südamest – see teeb arutuid tegusid ja tahab arutuid asju.
Ja salajas loodan ma, et aasta-paari pärast, kui oleme vanemad ja targemad… Siis avastame, et oleme siiski teineteisele loodud. Tean, et see pole kuigi tõenäoline, aga… Unistused peavad olema!
Ebareaalne.
Never say never.