January 2021

Jaanuari raamatud

Lugesin jaanuaris 14 raamatut ja 4168 lehekülge – 9 raamatut ja 2551lk eesti keeles, 5 raamatut ja 1617lk inglise keeles. See teeb päevas keskmiselt 135 lehekülge. Raamatute valik oli minu jaoks paljuski ebatavaline, sest mitmed said valitud FB lugemise väljakutse grupi jaoks ning poleks muidu kindlasti mu lugemisvarasse sattunud. Oli nii pärleid kui kinnitust, et ma tean, mis mulle ei meeldi 😀 Üritasin seekord žanri ka kohe kirja panna, et äkki on siis parem aasta lõpus mingit kokkuvõtet teha… Ehkki jah, praeguse seisuga on see jaotus laialivalguv. Aga alustuseks sobib küll 🙂

Üritasin ka GR hinde kõrvale panna “päris” hinde, mis annab pisut rohkem mänguruumi. Pole kindel, kui palju see mind tegelikult aitab ja kaua ma nii jätkan. Seda hinnet peaks ka esimese emotsiooni pealt panema, aga unustasin oma faili üldse ära pärast Chris Wilsoni raamatut ja täitsin tagantjärele alles kuu lõpus. No ja klassikutele ma panin ausõna kohati lugupidamisest 3, ehkki Jane Austen mulle tegelikult üldse ei meeldinud, nii et oleks pidanud olema 1 rangelt võttes. Martin Edeniga veel segasemad lood, sest see ühest küljest ei meeldinud ja teisest küljes miski ikka meeldis ka.

Lõpetatud Autor Pealkiri GR Hinne Lk Žanr
04.01.2021 Marie Force Fatal Affair 5 4,5 294 romantic suspense
05.01.2021 Kristi Saare Kuidas alustada investeerimisega? 5 5 144 eneseareng / majandus
08.01.2021 Marie Force Fatal Justice 4 4 279 romantic suspense
08.01.2021 Liis Lass Minu Singapur 4 4 270 Minu-sari
10.01.2021 Chris Wilson The Master Plan: My Journey from Life in Prison to a Life of Purpose 5 5 432 elulugu
13.01.2021 Colleen Hoover Verity 3 3 333 põnevik / thriller
14.01.2021 Truman Capote Hommikueine Tiffany juures 2 2,5 112 klassikud
18.01.2021 Hendrik Groen Salapäevik: Hendrik Groen, 83¼ aastat vana 5 5 304 ilukirjandus, huumor
19.01.2021 Heli Künnapas Mälestusteta suvi 4 4 342 noortekirjandus
22.01.2021 Hendrik Groen Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana 4 4 351 ilukirjandus, huumor
25.01.2021 Jack London Martin Eden 3 ? 382 klassikud
25.01.2021 Ene Sepp Lumelinnu surm 5 5 254 noortekirjandus
29.01.2021 Jane Austen Uhkus ja eelarvamus 3 ? 392 klassikud
31.01.2021 Alessandra Torre Black Lies 5 4,5 279 romance / erotica / mystery

 

FB lugemise väljakutse grupist kirjutasin ma tegelikult mitte väga ammu Ritsiku blogisabasse:

Täiesti ootamatult leidsin enda jaoks sel aastal uue kirjaliku eneseväljendusvormi FB lugemise väljakutse grupis. See on täiesti fenomenaalne, et ma ei oska blogisse raamatuarvustusi kirjutada, aga seal pole mingit probleemi. No ok, asi on ilmselt suuresti selles, et blogisse kirjutan kokkuvõtteid korra kuus, sinna aga vahetult pärast raamatu lõpetamist, kui emotsioonid on värsked. Võiks ju blogisse ka kohe postituse kirjutada, pole ju oluliselt raskem? Aga ei tea, pole harjumust, ei viitsi. Seal grupis seevastu on väljakutses osalemise tingimus, et pead raamatut pisut arvustama ja ma tõesti üllatusin, et ma oskan seda vajadusel teha. Mingit diipi süvaanalüüsi minult muidugi oodata ei tasu, aga mingeid mõtteid tekib alati. Ja paradoksaalsel kombel tunnen ennast seal – privaatses 6700 liikmega ? grupis (kus on ka 32 mu FB sõpra) oma nime alt kirjutades kohati turvalisemalt kui blogis (no see eilne Ene raamatu arvustus läks ikka väga lappama, eks, ja oli ilmselgelt pigem blogipostituse formaat). Jabur! Ma ei tea, miks see nii on, aga seal on tore ja jätkan samas vaimus. Keegi ei paista pahaks panevat ja alati saab liiga pikad mõttekäigud huvipuudusel lugemata jätta. Ainus häda on, et selle grupi ja ohtra raamatute lugemise pärast on blogimine jaanuaris pigem unarusse jäänud ? Ei jaksa kõike korraga ?

Nii et… Kopeeringi nüüd siia gruppi kirjutatud arvustused. Milleks teha topelt tööd, eks.

Selle nädala menüü

Tavaliselt olen teinud menüüpostituse nädalavahetusel, aga seekord juhtus nii, et tavapärasel ajal ehk reedel kooli menüüd kodulehele ei ilmunud – teisipäeva hommikul küsides tuli välja, et fail polnud ennast üles laadinud. Nii et tegingi menüü alles eile.

Õige pisut pärast eelmise nädala menüü paika panemist selgus, et kokkan järgmised kaks nädalat vaid kahele (Poiss jäi lähikontaktsena kaheks nädalaks Eksabikaasa juurde distantsõppele) – seega oli kohe teada, et toite jääb vähemaks, kuna saame mõne asjaga mitu päeva läbi. Jätsin ära chili con carne ja kartuligratääni, siin siis lõplik eelmise ja seni planeeritud selle nädala menüü:

kool kodu
18.jaan kartul, kapsa-hakklihahautis
19.jaan lõhesupp köögiviljakotletid
20.jaan kartul ja kotlet pad thai
21.jaan tatar kalasupp
22.jaan rassolnik suitsulihaga
23.jaan
24.jaan pasta koorekastmega
25.jaan kartul, kana-porrukaste
26.jaan köögiviljasupp kapsa-hakklihahautis, kartul
27.jaan kartulivorm hakklihaga ahjukala koorekastmes, kinoa
28.jaan koorene lõhepasta kõrvitsa püreesupp peekoniga
29.jaan seljanka
30.jaan ?
31.jaan kartul ja heeringas

 

Köögiviljakotlette tegin seekord selle retsepti järgi ja maitsesid imehästi (kartul, küüslauk, muna ja juust, what’s not to like :D) – ainult sellest ma ei saa aru, KUIDAS on võimalik kartulikotlettide tainast teha nii, et see ei oleks liiga vesine. Sõela peal küll pressisin riivitud kartulist kõigepealt vedelikku välja, palju sain, aga tainas oli ikka lirtsmärg (muna ju ka sees), nii et enne pannile panemist väänasin igast kotletist pihkude vahel vedelikku välja 😀

Kalasuppi tegin selle retsepti järgi – sibulat ei pannud, sest eelistan supi sees porrut, mida panin ikka ohtralt. Maitses kõigile, teinekordki. Puljongi keetsin ise! Olen enda üle uhke 😀

Kapsa-hakklihahautis oli alles nädal varem koolis, nii et ideaalis ma ei oleks seda nii ruttu teinud, aga kuna ma eile poodi minna ei viitsinud, pidin kombineerima midagi kodus olevatest koostisosadest – üks kapsapea ootas juba mitu nädalat külmkapis oma aega ja hakkliha oli sügavkülmas varuks.

Kuna Plika läks täna ööseks pinginaabri poole, jäin ootamatult täitsa üksi. Kohafilee oli juba sügavkülmast välja võetud, seega panin selle trennist tulles kiirelt ahju. Määrisin soola-pipraga, poolele kalale panin prooviks riivjuustu (mõlemat pidi hea, aga ilma meeldib isegi rohkem), kallasin kõik üle toidukoorega. Kõrvale mõtlesin alguses teha kuskussi, aga avastasin kapist kinoa ja kuna tegu oli kiirvariandiga, mis sai 10 minutiga valmis, otsustasingi hoopis selle kasuks. Imemaitsev ja tervislik kiirtoit! Pilt pole väga apetiitne, sorry 😀

Homme teen kooli kokalt saadud retsepti järgi kõrvitsa püreesuppi – Plikale see maitseb, Poisile, nagu välja tuli, mitte. Kuna tema tuleb koju alles pühapäeval, teengi siis selle kõrvitsasupi enne ära. Kaks päeva saame kindlasti supiks söönuks – kui kolmandat mitte, siis laupäeval mõtlen jooksvalt mingi toidu juurde (taimetoitu sel nädalal menüüs polegi, äkki näiteks katsetan mõnd järgmist köögiviljapihvide retsepti). Külmkapist avastasin, et heeringapakil on parim enne möödas, nii et panin selle pühapäevale – seda Poiss armastab.

Magusarindel on ka seis eeskujulik, sest Plikat on tabanud täielik küpsetusbuum. Küll pannkoogid, küll vahvlid, viimasel ajal küpsetab ta pea igapäevaselt küpsiseid. Praegugi on kodus kolme eri sorti – ühed kakaoküpsised (pooleks jahu ja mandlijahu, kakao, või, muna, suhkur), maapähklivõiküpsised (maapähklivõi, suhkur, muna) ja lihtsalt võiküpsised (või, suhkur, jahu). Kaks esimest on minu lemmikud, viimane jätab külmaks, aga maitseb jälle Plikale kõige rohkem 😀

Jõulude ajal soetasin eriti hea soodukaga suurema koguse võid – see nüüd kõik otsas, pidin täna juurde ostma. Nisujahu sai ka viimase küpsetamisega otsa – aga lubasin endale, et sel aastal ainult kohalik mahekraam, rahalise kokkuhoiu mõttes eelistatult otse tootjalt. Vanasti ma sain Raismikuojalt, saatsin neile nüüd kirja ja uurisin, kas endiselt Pärnus käivad, aga pole veel vastust saanud. Teisi ei teagi… Pakiautomaati annaks muidugi igalt poolt tellida, aga siis tuleks saatekulu lisaks ja sel juhul vb polegi vahet, võib juba poest juurdehindlusega osta. Vaatame, kuidas kujuneb, seni Plika lihtsalt ei saa küpsetada 😀 Õigemini tema järgmine ülesanne on küpsetistes ära kasutada kaerahelbed, mis ta kunagi müslibatoonide tegemiseks ostis… Need müslibatoonid sõin lõpuks mina ära – see on klassikaline, et Plika küpsetab, aga ise süüa ei taha 😀

Mina olen igatahes väga rahul, mulle meeldib kangesti tee kõrvale küpsist süüa ja Plika tehtud on palju maitsvamad ning tervislikumad kui poeküpsised 🙂

Mida sina vanaduseks plaanid?

Mäletan väga ähmaselt, kuidas mind kunagi kahekümnendate esimeses pooles panka nõustamisele kutsuti. Ma viisakalt läksin kohale ja lasin endale miskise kolmanda samba pähe määrida. Tegin sinna mõned kuud sissemakseid, siis otsustasin Londonisse kolida. Kuna ma TEGELIKULT selle samba toimimisest eriti miskit aru ei saanud ja vist arvasin, et sinna peab tingimata igakuiseid regulaarseid sissemakseid tegema, siis panin lihtsalt kinni ja võtsin raha välja. Või vähemalt selline mälestus on.

No aga päriselt, kes mõtleb 22-aastaselt pensionile? Minu ajal küll keegi ei mõelnud. Nii et pankuritel oli suht lihtne viisakatele noortele oma tooteid pähe määrida. Tänapäeval on teadlikkus ja võimalused muidugi hoopis teised kui toona. Mina kavatsen küll lastega rääkida investeerimisest, finantsvabadusest ja kõigest muust – niipea, kui neil vanust pisut rohkem ja huvi kuulata. Tahan anda neile võimalikult igakülgsed finantsteadmised, et nemad saaks teha mõistlikumaid otsuseid, kui mina omal ajal. Mitte et ma oleks otseselt mõnd ebamõistlikku otsust teinud 😀 Aga neil on kõik alles ees ja seega tohutult palju rohkem võimalusi oma elu kujundamiseks, kui mul praegusel hetkel – nii põnev!

Kusjuures pean tunnistama, et ka 14 aastat hiljem ei mõelnud ma oma pensionieale sugugi rohkem. Mu ainsad sellega seotud mõtted kuskil aju tagasopis olid, et esiteks on mul selleks ajaks mugav laenuvaba kodu ja teiseks saab minust kindlasti terve ja aktiivne pensionär, kes ei vaja mitte ühtki ravimit, elab surmani kodus ja sureb rahulikult une pealt oma voodis 😀

Aga huvitaval kombel tuleb neid vanemat eluiga puudutavaid teemasid nüüd järsku mitmest väga erinevast kohast.

Kõik algas eelmise aasta lõpus, kus ma senisest erinevalt mõtlesin läbi kogu oma ülejäänud elu plaani 🙂 Ja panin paika, et hakkan lõpuks ometi investeerima. Eesmärk: finantsvabadus. Ja seda loodetavasti juba enne seaduslikku pensioniiga.

Investeerimisega on pool kuud läinud väga hästi 😀 Tegin Tuleva kolmanda samba ja LHV kasvukonto, säästukonto oli juba varasemast olemas. Kõigile kolmele on regulaarsed püsikorraldused. Summad ei ole just suured, aga samas mitte ka kõige pisemad – kuskilt peab alustama, eks. Mikroinvesteerimist ma ei aktiveerinud, sest tunnen, et minu harjumuste juures pole seda vaja – eelistan konkreetselt paika panna, palju investeerin/säästan, vastavad püsikorraldused on sätitud kohe pärast palgapäeva (kasvukontole küll väiksemad ja nädalased) – ülejäänud raha on eelarve alusel mõistlikuks kulutamiseks 🙂

Fondid valis Kaaslane – arvestades tootlust, riske, hajutamist, haldustasusid jne – ta jagab detaile pisut paremini kui mina. Eks saan neid igal ajal ümber muuta, alustuseks hea küll.

Ma ikka siiamaani naeran selle üle, kui uhke tunne oli vaadata pärast kasvukonto tegemist ja esimese nädala ülekannet panga koondväljavõtet. Aktsiafondid 😛 Praeguseks on mul seal 75€ ja realiseerimata kasum 2.02€. Baby steps 😀 Ja olengi investor 😀

Eks vaatame, kuhu ma sellega välja jõuan – kui palju mul on võimalik tulevikus investeeritavaid summasid suurendada. Kõige olulisem oli ikkagi alustamine – ja see samm on nüüd tehtud.

Kristi Saare mainis oma raamatus, kuidas paljudel alustajatel on mure, et pole mõttekaaslaseid ning pere ja sõbrad vaatavad neid kui opakat. Minul on vist olnud õnne – juba Eksabikaasa luges Kyosaki raamatuid, Kaaslane on ligi 10a investeerinud, õeke investeerib, esimese hooga tuleb meelde vähemalt kaks sõpra ja üks kolleeg, kes sellega juba tegelevad (ilmselt on neid tegelikult rohkem), lisaks mitmeid neid, kes pole veel alustanud, aga asja vastu suurt huvi tunnevad. Ja kui ka ise ei investeeri ega otseselt selle vastu huvi ei tunne, siis opakaks ei pea mind küll keegi. Olen väga tänulik, et mu ümber on nii ägedad inimesed!

Teiseks sattus mulle tänu FB lugemise väljakutsele kätte üks fantastiline raamat: “Salapäevik: Hendrik Groen, 83¼ aastat vana”. Tegu on päevikuga, mida kirjutab Hollandi vanadekodu elanik. Oi, see oli NII vahva raamat. Lõbus, kurb, liigutav, ootamatu, inspireeriv. Keha väsimine ja kulumine, põiepidamatus, dementsus, eutanaasia võimalikkus – ei ole (õnneks) teemad, millega pean oma igapäevaelus kokku puutuma. Kõlab ehk masendavalt? Kinnitan, et see raamat oli kõike muud kui masendav. Jah, kurbi asju juhtus, aga minu jaoks oli läbiv siiski huumor, lootus ja sõprus. Ühesõnaga tõeliselt tore.

Ma olen üldse viimasel ajal väga nautinud erinevaid teoseid, kus läbivaks teemaks on põlvkondade vahelised suhted – muidugi kõik Backmani raamatud, Libby Page “Brockwelli ujula”, Beth O’Leary “The Switch”… Andke ainult kätte. “Salapäevik” oli esimene, kus kõik peategelased vanad – täna tõin raamatukogust järje, kus Hendrik on 85-aastane ja kolmas osa on ka juba Hollandis ilmunud, kus ta on 90-aastane. Kui keegi oskab veel mõnd lahedat raamatut soovitada, kus mõni peategelastest on vanemast põlvkonnast – andke tuld.

Viimaseks pakuti meile töökoha poolt hiljuti pensionikoolitust. Ma arvan, et aasta tagasi oleks ma kirjast pilgu üle lasknud ja huvipuuduse tõttu selle tähelepanuta jätnud. Nüüd aga ütlesin rõõmuga “jaa”. Miskit põrutavat ma sealt just teada ei saanud, aga natuke uut infot ikka. Näiteks polnud ma kunagi mõelnud ega uurinud, kuidas täpselt pensioni esimest sammast arvutatakse – seda seletati seal põhjalikult. Oli küll piisavalt keeruline, nii et detailideni meelde ei jäänud (muutujaid oli selleks liiga palju) ja edasi rääkida ei oskaks, aga aimu on rohkem kui enne. Samuti sain pisut rohkem teada teise sambaga seonduvate uute võimaluste kohta. Mul vahepeal oli küll mõte, et äkki peaks sealt raha välja võtma ja ise mujale investeerima, aga selle otsustasin juba aasta alguses ära, et esialgu teise samba kallale ei lähe – nii et hetkel on edasi LHV XL. Pärast eilset koolitust aga täitsa kaalun pensioni investeerimiskonto tegemist ja teise samba raha sinna liigutamist. Aga sellele ma veel mõtlen ja mitte tingimata praegu. Aega on 🙂

Kõige lõbusam uus infokild – et on olemas pensionikalkulaatorid. Linkida ei viitsi – googeldage. Üks on selline üldisem, kus arvutab pensioni sünniaasta, brutopalga ja 3. samba sissemaksete põhjal – teine on eesti.ee sisse logimisega põhjalikum, võtab arvesse reaalset seisu. See teine arvutas mulle tunduvalt kehvemad numbrid 😀 Ütleme nii, et ainult riiklikule pensionile (nö 1. sammas) igatahes lootma jääda ei tasu 😀

Ühesõnaga – mulle tohutult meeldib mu praegune vanus ja eluperiood. On juba parasjagu elukogemust, tänu millele ma tunnen, et olen täitsa asjalik inimene. Empaatiavõime, positiivsus ja muu. Elujärg on ka ajaga paranenud – mõnus kodu, stabiilne sissetulek jne. Suhe, mis toimib ja millesse teadlikult panustan, et see nii ka jääks. Asjalikus vanuses lapsed, mistõttu mul on oma tegemistes rohkem vabadust. Absoluutselt pole tunnet, et hakkaksin vanaks saama – pigem on kogu aeg selline tunne, et mida edasi, seda paremaks elu läheb. Ja vastupidiselt 20-ndate algusele on mul ka reaalne positiivne huvi oma tuleviku ja vanaduspõlve vastu. Ühelt poolt elan hetkes ja naudin elu, teiselt poolt mõtlen aeg-ajalt läbi ka selle, mida tulevikus elult soovin. Mu meelest igati mõistlik tasakaal.

Ega ma ei teagi, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin 🙂 Lihtsalt rõõmustada. Julgustada kõiki investeerimishuvilisi esimese sammu ära tegemist – sest see on tänapäeval tõesti NII lihtne ega vaja alustamiseks ulmesummasid. Soovitada suurepärast raamatut. Julgustada mõtlema ka kaugemale tulevikule.

Nädalavahetus ja seiklused Nubluga

Kui eelmisel nädalavahetusel ei jõudnud teha kõike, mis plaanis, sest prioriteet oli lugemine, siis sel nädalavahetusel ei jõudnud peaaegu üldse lugeda, sest oli muud tegemist. Ehkki tegelikult nagu otseselt miskit väga ei teinudki 😀 Ja samas jällegi on tunne, et mõnuga sai tegutsetud ja üht-teist ära ka tehtud.

Laupäeval magasin mõnuga välja, panin masinatäie pesu pesema ja nautisin hilist hommikusööki hea raamatuga:

Kuna hirmus külm oli, otsustasin, et kasutan vaba päeva ja toon endale korraliku varu küttematerjali sisse. Meil on ahjupuud, pliidipuud, kahte sorti brikette ja võrkudes mingeid saekaatri jääke, nii et väga mitmekesine. Et elu põnevamaks teha, oli Kaaslane neid ladustanud igale poole vaheldumisi, nii et päris täpselt ei tea, mida, kus ja kui palju on. Minu küsimuse peale, kas ei oleks olnud loogilisem, et iga asi ühte kohta, väitis ta, et nii ei saanud. Ma olen kindel, et tal oli süsteem 😀 Minul on lihtsalt põnevus 😀 Tõele au andes, eks ta mind ikka kaugelt juhendanud on, umbes kust mida leida võiks, aga jah…

Igatahes, eelmise nädala alguses oli selline nurk, kust ma kiiresti põlevat briketti ja ahjupuid jao pärast tuppa viisin:

Nädalavahetusel tassisin selle peaaegu tühjaks:

Eesmärk oli saada ligi aeglaselt põlevale briketile, aga avastasin, et täitsa taga briketi peal oli veel pliidipuid. Ees olid ahjupuud, arvasin, et taga ka. Mul kõik pliidipuud olidki ligipääsetavatest kohtadest otsas – teadsin küll, et kuskil taga veel on, aga millal ma neile ligi saan, polnud aimugi. Nüüd siis nagu maast leitud 😀 Kütsingi viimasel ajal pliiti kindluse mõttes pigem saekaatri jäänuste ja briketiga, sekka siis kokkuhoidlikult mõni “harilik” pliidipuu ka.

Igatahes, vedasin kõik sisse ja sai nii palju:

Selle resti peal olid enne ainult pliidipuud, aga neid oli kolmandik ainult alles, nii et ladusin need pliidi kõrvale nurka (vt eelmist pilti) – siis sain resti pisut seinast eemale nihutada, et sinna ahjupuud ära mahuks. No ja kuna “leidsin” pliidipuid, mis oli vaja ka eest ära saada, siis nüüd on restil mõlemaid 😛

Ja kui ma olin kõik “jäägid” pliidi eest ära kütnud/paigutanud, sai lõpuks umbes selline pilt, nagu olin kujutlenud. Enam-vähem korras, minu standardite järgi 😀

Puudega läks mitu tundi, jõudsin just enne pimedat valmis. Ja siis pidasin Kaaslasega mõnusalt pika videokõne. Ja siis kirjutasin ülejäänud õhtu seda mammutblogipostitust. Sest ega te ometi ei arva, et mul see retseptide läbi vaatamine kiirelt läks? Kaugel sellest… Aga ma naudin põhjalikkust 🙂

Pühapäev algas samamoodi välja magamise, pesu pesema panemise ja hommikusöögi nautimisega, aga puude asemel oli vaja lund rookida. Polnud seda paar päeva teinud ja oli jälle aeg. Müttasin väljas tunnikese vähemalt, sain kenasti tänava puhtaks ja aeda ka korralikumad käigurajad sisse aetud.

Lume rookimisega seoses on mul küsimus terrassiomanikele – kas teie hoiate terrassi talvel lumest puhta? Kaaslane arvab, et ma peaks terve terrassi lumest puhtaks tegema enne nädala teise poole sula, aga ma esiteks ei viitsi ja teiseks on mu meelest lumine terrass ja laud jube nunnud. Mina piirduks käigurajaga. Aga mul pole varem terrassi olnud ja ma ei tea, äkki on tõesti parem puhtana hoida?

Lisaks lume rookimisele tegin kiire tiiru turul ja siis jälle ühe pika videokõne kaaslasega.

Pühapäeva õhtupoolikul SÕITSIN AUTOGA. Näed, selline igapäevane asi on siin koopaelanikuna kodukontoris vegeteerides ka sündmus 😀 Ma varem kirjutasin, kuidas aku ükskord tühjaks sai ja et ma lühikestest sõitudest hoidun. No nüüd oli vaja Plika Hirvelast ära tuua ja see andis kohe pikema sõidu välja. Võtsin siis kohe laialt ette, sõitsin Hirvelasse ringiga, tagasiteel käisin nii Kaubamajaka Rimis kui Maximas – Plika jätsin autosse, mootori tööle, ise käisin kiirelt ära (palju asju polnud vaja). Ja koju jõudes pidin veel kiirelt mõned asjad võtma, et need Eksabikaasa juurde viia, nii et lõppkokkuvõttes töötas auto 1,5h järjest. Ja sai ka Ehitajate teel üksjagu kiiremat sõitu. Loodan, et mu auto aku nüüd rõõmustab 😛 Ja et kui auto nüüd jälle nädal-paar maja ees seisab, kuni seda uuesti vaja läheb, siis läheb käima ka 😀

Pühapäeva õhtu veetsin fotomajanduse seltsis. Lootsin sellega kiiremini valmis saada, et nädalavahetusel ka kõik järjekorras ootavad pildid “ära blogida”, aga läks nii kaua, et blogimiseni ei jõudnudki… Ja lugeda eriti ka ei jõudnud 😀 Aga vähemalt piltidega sain nii palju ühele poole, et kõigil on kuupäevad küljes ja üleliigsed ära kustutatud, seega on need nüüd “blogimisvalmis”. Millal ma selleni jõuan, on iseasi – karta on, et mitte enne järgmist nädalavahetust 😛

Lõpetuseks paar pildikest eilsest ka. Hommikul tegin klõpsu oma kodukontorist:

Ja õhtu oli täielik nautlemine – mina olin diivanil kassi all vangistuses ja lugesin mõnusalt raamatut, Plika küpsetas ning serveeris mulle värskeid vahvleid ja tegi mu palvel teed ka. “Selleks ma su sünnitasingi,” tõdesin rahulolevalt. Hakkab looma 😀

Eilsesse õhtusse mahtus veel ka põnevust, kuna ise kassi all kinni olles palusin Plikal pliidi siiber kinni panna – pärast seda, kui ta oli kinnitanud, et seal midagi enam ei põle, ainult pisut hõõgub. No tuli välja, et hõõgus see aeglaselt põlev brikett – minu viga, et täpsemalt ei küsinud/juhendanud. Ühesõnaga millalgi peale ühteteist tuli vingugaasi häire – selle peale briketi tuvastasingi. Mis seal ikka – tegin siibri lahti, panin ventilatsiooni sisse, avasin akna… Õige pea panin anduri lakke tagasi, rohkem ta seal häiret ei andnud. Varsti helistas aga G4S.

Meil on nimelt siin majas palju igasugu andureid. Allkorrusel on üks kombineeritud suitsu/vingugaasi oma – see tegigi häält. Üleval trepi juures on Nublu ja Plika toas vist üks tavaline suitsuandur ka veel. Nublu häält ei teinud, aga häire andis küll. Ega sellest ju midagi poleks olnud, aga häiresse ta jäigi. Nii sain tunni jooksul kolm G4S kõnet ja pidin lõpuks patarei välja võtmisega restarti tegema, alles siis sai korda. Kogu see jaur muidugi tegi mind pisut murelikuks, nii et võtsin telefoni ööseks erandkorras magamistuppa. Et KUI midagi peaks veel olema, siis ma kuuleks kõnet. Me ju magame üleval ja telefonid on all – ja kui öösel on hääletu häire ja mina vastu ei võta, siis järgmisena helistataks Kaaslasele, mu emale ja Eksabikaasale (ma pole kindel, kas seal on mingi pingerida, aga kui kunagi neid kontakte taheti, siis tundusid loogilise valikuna). Ei tahtnud, et neid keset ööd äratataks, ühesõnaga 😀 Muidugi oli kõik korras ja rohkem kõnesid ei tulnud.

AGA ma ei saa aru, miks Nublu häält ei teinud. Või kas on võimalik, et ma ei kuulnud seda. Mu ainus varasem Nublu-kogemus on eelmises majas pannkooke praadides, suitsuandurina röökis küll mõnuga. Vingugaasiga aga varasemat häirekogemust pole – ja teenindusest öeldi küll, et peaks ka kõva hääl olema. Patarei sai ka just peale jõule välja vahetatud… Täna küsisin selle kohta üle, ootan tehnilise toe vastust. Sest nagu öeldud – me magame, telefonid allkorrusel, nii et enne seda, kui G4S helistab ja uurib, miks häire tuli, tahaks seda häiret päriselt ka kuulda… Nublu röökimine ukse taga ajaks üles küll, aga kui ta ainult punast tuld vilgutab, pole sest mingit kasu… Ja lõppkokkuvõttes võibki juhtuda, et vingugaasi häire peale saavad lõpuks keset ööd kõne mu ema või Eksabikaasa… Kes siis peaks meile kohale sõitma olukorda kontrollima? 😀 Meil pole praegu uksekella ka (kukkus ära, teip ei hoidnud, pole viitsinud tagasi panna) ja kõigil on telefonid all, nii et keset ööd meid üles saada pole just väga lihtne… 😀 Ma ei teagi, kuidas saaks 😀

Ei saa öelda, et elu pole põnev, ühesõnaga 😀

Järgmise nädala menüü ja kokkuvõte retseptisoovitustest

Sel nädalal läks menüü suhtes kõik võrdlemisi plaanipäraselt – ainult neli päeva tegin süüa, siis oli jääke nii palju, et rohkem polnud vaja, seega osad asjad lükkusid lihtsalt uude nädalasse. Kuna mul on vaja homme kindlasti turule minna ja on plaanis ka üle pika aja autoga suuremasse toidupoodi sõita, oligi vaja täna õhtul menüü paika panna. Läks taas kord võrdlemisi kiirelt ja valutult 🙂

(ma nii igaks juhuks mainin ära, et koolisöögid panen kirja võimalikult lühendatud kujul – seal on alati lisaks arvutult köögivilju, aga koduse menüü tegemiseks on mul vaja vaid võrdluseks liha ja lisandit)

kool kodu
esmaspäev kartul, kapsa-hakklihahautis pad thai
teisipäev lõhesupp köögiviljakotletid
kolmapäev kartul ja kotlet kalasupp
neljapäev tatar chili con carne
reede rassolnik suitsulihaga pasta koorekastmega
nädalavahetus kartuligratään

 

Kui reedel on liiga palju jääke, siis võib-olla lükkub pasta laupäeva peale – vaatame jooksvalt. Kartuligratään jääb ilmselt pühapäevaks.

Ja kui ma juba täna õhtul toidulainele sattusin, siis vaatasin läbi ja korrastasin esiteks kogu oma retseptikausta bookmarkides (kus vanemad lingid võivad vabalt olla ligi 10a vanad) ning seejärel lugesin korralikult läbi ka kõik teie kommentaarid. Retseptikausta lisandus palju uusi linke ja Excelis on nüüd 24 uut toitu, mida tahaks vähemalt korra proovida – see on ikka täiesti ulmeliselt hea tulemus! 😀 Ma olen suht kindel, et paljude puhul jääbki esimene kord ainsaks, aga sama kindlalt leian sealt ka uusi lemmikuid. Igal juhul, inspiratsiooni küllaga, suur aitäh teile kõigile!

Kui korraks õhtusöögiideede juurest kõrvale liikuda, siis mul on sel aastal plaan igasuguseid valmistoite ja poolfabrikaate maksimaalselt vältida – vaatame, kaua jaksan 🙂 Muuhulgas on näiteks kavatsus teha ise martsipani, sest mulle hullult maitsevad martsipaniga küpsetised ja mul on salvestatud mitu ülimaitsvana tunduvat koogiretsepti, mida tahaks proovida. Milleks osta martsipani, kui saab ise teha – tundub väga lihtne, samuti soodsam ja puhtama koostisega.

Samuti tahan jälle hakata ise majoneesi tegema – seda kulub meil ohtralt, ise tehes saaks parema koostisega ning säästaks raha. Ideeliselt oleks ka maitsvam. Reaalsuses on nii, et kui ma kunagi tegin, jäi maitse õline. Kui toona probleemile lahendust otsisin, leidsin näiteks sellise huvitava arutelu. Ma vispeldada ei viitsi, toona tegin saumikseriga selle retsepti järgi ja sealseid kommentaare lugedes oleks pidanud ju nii küll hästi ära segama, seega ei tea, miks mul õlimaitse oli… Saumikser muidugi läks ka vahepeal katki, aga täitsa mõtlen, et peaks uue soetama, sellega on teatud asju mugavam teha. Ja kui saumikseri majonees mul ikkagi liiga õline jääb, siis plaan B on soetada endale abiline (blender?) sellise vidinaga, mille pilt oli varasemalt lingitud arutelu all. Samuti on mul varasemast salvestatud üks munata majoneesi retsept, mida võiks ka äkki proovida. Samas kui põhjuseks on toodud, et muna kõige kiiremini rikneb, siis ega selle asemele pandud piim suurt kauem vastu ei pea, nii et selles mõttes nagu pole väga vahet… Ja piima mul kodus kunagi pole, vastupidiselt munale 😀

Tuli meelde ka ammune unistus – köögikombaini ost. Toona jäi asi peamiselt rahapuuduse taha – ega ma poleks valida ka osanud, täna korra vaatasin, endiselt võtab silme eest kirjuks. Mõtlen praegu, et KUI ma suudan menüü tegemise lainele jääda, siis aasta lõpus võiksin ennast näiteks premeerida köögikombainiga. No et jõulukingitus iseendale või nii. Aga sinna on veel aega 🙂

Aga hea küll, tagasi õhtusöökide lainele – tegin allpool teie retseptisoovitustest põhjaliku kokkuvõtte omapoolsete kommentaaridega. Vabandan ette, et ei viitsi ühtki linki panna, aga kellele siit miski silma jääb, siis eelmiste toiduteemaliste postituste kommentaaridest võite soovi korral otsida. Kõiki seal ka muidugi ei lingitud, sel puhul tuleb appi sõber Google. Kunagi tulevikus on mul plaan teha ka mõni selline postitus, kus on kõik meie pere lemmiktoidud, siis panen lingid ka.

Alustada mõtlesin aga hoopis nimekirjaga nendest asjadest, mis mulle ei maitse, selle listi põhjal võib paljud asjad mulle lihtsalt soovitamata jätta 😀

  • ükskõik mis “magus” asi soolases toidus ehk kõrvale jäävad kõik soolaste toitude retseptid, mis sisaldavad nt õuna, virsikut, ananassi, rosinaid, ploome, mis iganes muid puuvilju
  • magusad köögiviljad soolases toidus, kui magus maitse on tuntavalt tunda – ehk siis porgand, peet, kõrvits, maguskartul ja muud taolised tulevad kõne alla ainult sellistes retseptides ja kogustes, kus ei jää oma magusa maitsega domineerima, lihtsalt ahjus küpsetatuna pigem mitte
  • mulle ei maitse kookos, nii et absoluutselt kõik kookost sisaldavad retseptid jäävad minust tegemata. Kookospiima saab enamikes retseptides ilmselt asendada toidukoore või hapukoorega – ehkki kookospiimaga suppi ei tundu kumbki sobivat. Või on võimalik, et mõnes kookospiimaga tehtud toidus pole ÜLDSE kookose maitset tunda? Aga hoiatan, et olen väga tundlik 😀 No tõesti mulle ei maitse, eriti mitte soolastes toitudes, mõni magus veel võib kuidagi sobida. Kookospähkel ise mulle muideks maitseb küll 😀
  • india köök üleüldiselt tundub problemaatiline, sest nagu eelmises punktis mainitud, ei maitse mulle kookos, ei meeldi mulle eriti ka vürtsköömen, kolmandaks on seal tihti vürtsid, mis minu jaoks “magusate” alla kuuluvad ehk kaneel, kardemon ja nelk on imemaitsvad magusates küpsetistes, aga soolase toidu sisse ma neid ei soovi

Kõigepealt kommentaarid nendele soovitatud laste poolt heaks kiidetud toitudele, mis muude kategooriate alla ei sobitu:

  • makarone hakklihaga ma ükspäev kogemata tegin (oli plaanis punane kaste, aga panin hajameelselt hakkliha praadima ning avastasin siis, et sibul-küüslauk oleks pidanud enne minema) – 20-ndates sõin seda kogu aeg, enam ei meeldi. Kui on lisaks sibul-küüslauk-tomatipasta, siis jah, palun, aitäh 🙂
  • pasta carbonara oli üks neist toitudest, mis me peres kõigile väga maitseb, aga mille olemasolu oli täiesti ununenud – suur aitäh meenutamise eest, sel nädalal juba tegime ja jääb kindlasti püsimenüüsse
  • kotletid maitsevad meile küll, aga mul on harjumus teha neid ainult koduste burgerite vahele. Niisama õhtusöögiks kasutan hakkliha pigem arvututes muudes toitudes. Kotlettide miinus on see, et praadimine võtab aega – ja kuna mu eesmärk on liha vähendamine, siis pigem keskendun taimsetele pihvidele.
  • hakklihakaste maitseb lastele hästi ja kui kuskil pakutakse, võin ise ka vabalt süüa, aga käsi südamel – ma pole elu sees ühtki jahukastet teinud ja ei kavatse ka 😀 Jahuga on mul sarnaselt piimatoodetele selline suhe, et otseselt ei väldi, aga kui on võimalik mitte kasutada, siis ei kasuta, sest miskit kasulikku selles ju pole. Kui järele mõelda, siis ma ei olegi vist terve elu jooksul ühtki sooja kastet teinud – eelistan külmi kastmeid majoneesi või hapukoorega. Või noh, igasugused tomatipastast tehtud pläustid riisi- ja pastatoitudele klassifitseeruvad vist ka sooja kastme alla? Selliseid teen küll 🙂
  • riis wokiköögiviljade ja munaga on täitsa hea (mul on wokisegu alati mitu pakki sügavkülmas varuks) – kui tegemiseks läheb, siis sellist laadi toitudest on meil menüüs hetkel peamised hiina kana ja pad thai
  • praekartulit teeme, kui keedukartulit on eelmise päeva toidust üle jäänud – siis praeme sinna sisse suvalist liha, vahel peale muna jne

Kala:

  • Tuscan salmon kõlab päris ahvatlevalt, kuna lastele küpsetatud lõhe ei meeldi, läks sellesse listi, kus meie lemmikud
  • paneeritud kala (ehk isetehtud kalapulki) juba tegingi, oli väga hea ja jääb püsimenüüsse
  • kartuli-kalapirukas läheb kindlasti proovmisele
  • kala koorekastmes kavatsen samuti kindlasti ära proovida
  • jacket potatoes (kuidas neid eesti keeles nimetatakse, teab keegi?) on samuti selline toit, mida kõik meelsasti söövad, aga oli kuidagi me menüüst välja ununenud – sai nüüd nimekirja lisatud, teeme kindlasti jälle, me lemmik on tuunikala-majoneesi seguga
  • tatar tuunikalakonservi ja praetud sibulaga kõlab täitsa maitsvalt, proovin ära

Supid:

  • kana(-nuudli)supi peaks millalgi ära proovima, sest loogiline oleks, et maitseb – seni olen kana ohtralt muudes toitudes kasutanud, aga supini pole miskipärast jõudnud 😀
  • tomati-läätsesupi mingit varianti olen kunagi teinud ja võiks midagi taolist küll veel proovida
  • frikadellisupp pole lastele eriti peale läinud, aga mul on mingi retsept juba salvestatud, mida proovida, teen frikadellid seekord ka ise
  • klassikaline köögiviljasupp kõlab ka umbes nii, et süüa ju kõlbab, aga meie pere lemmikuks ilmselt ei saaks, pigem katsetan köögivilja püreesuppe – tundub kuidagi, et püreestatuna meeldiks rohkem 😀
  • kõrvitsa püreesuppi kavatsen ikkagi korra proovida, ehkki kõrvits meil kellelegi ei maitse – aga kinnitatakse ju, et hea supp ei maitse nagu kõrvits 😀
  • minestrone oli väga tuttav nimi, aga peale selle, et punane supp, ei osanudki rohkem oma peas välja mõelda – googeldasin retsepte, koostisosade poolest tundub meile hästi sobivat, nii et kindlasti proovime
  • tomatine kikerhernesupp läheb ka millalgi proovimisele, vürtsköömeni küll ilmselt jätan ära
  • seljanka tegemiseni pole veel jõudnud, aga on endiselt millalgi plaanis
  • tomati-sibulasupp on meie pere suur lemmik, mida ikka ja jälle teeme, parim mozzarellaga

Salatid

  • soe pasta-peekoni-paprika-brokolisalat küüslaugu ja veiniäädika-oliiviõli kastmega kõlab täitsa ahvatlevalt, ehkki pastasalati söömise harjumust mul üldse pole – samas võiks ükskord täitsa proovida nädalaseks pastaõhtusöögiks

Taimetoidud

  • igasuguseid karrisid (nt mainiti läätsekarrit) peaks katsetama
  • seenekotletid tahaks ära proovida
  • kikerhernekotletid fetaga tunduvad samuti põnevad
  • suvikõrvitsalasanje retsepti salvestasin bookmarkidesse, ilmselt katsetan siis, kui hooaeg käes ja kohalikku saab
  • koorene tatra-seenepada kõlab hästi ja tahaks mingi hetk katsetada, kui lapsi kodus pole – kookospiima asemel siis kas toidukoor või hapukoor, ei teagi, kumb paremini sobiks
  • kaalikakotletid võiks hooajal ära katsetada
  • läätse-riisi pikkpoiss tundub ka olevat selline asi, mida võiks proovida
  • sinepi-lillkapsa-juustuvorm läheb kindlasti proovimisele
  • juustune makaroni-suvikõrvitsavorm tundub ka päris mõnus, kookospiima võin vast asendada toidukoorega

Võileivakatted

  • hummuseid olen igasugu erinevaid maitsta saanud, aga pole olnud nii erutavad, et tekiks tahtmine ise katsetada – mul on see siiski plaanis, sest variante on ju igasuguseid ja äkki mõni on selline, mis ka minu püsimenüüsse jääks
  • oa, herne jm määretega on sama lugu – olen saanud, kõlbavad süüa, pole vaimustust tekitanud, peaks edasi katsetama

Ja need kõik jäävad erinevatel põhjustel mu kodusest menüüst välja:

  • puuvilja-juustusalat, sest ma ei pane kunagi ühte toitu magusat ja soolast
  • maguskartuli-porgandisupp, sest sisaldab liiga palju magusaid asju 😀
  • Mulligatawny supp, sest õuna ma soolases toidus ei armasta ja India vürtsidega eriline sõber pole – põhimõtteliselt võiks need välja jätta ja teha midagi sarnast ülejäänud koostisosadega, aga siis poleks enam see supp nagunii 😀
  • porgandikotletid mannaga, sest porgand on magus ja mannat mul pole ega kavatse osta – sama mingid Sandra Vungi porgandikotletid mul siiski retseptide listis on ja katsetan kunagi ära, ehkki kahtlustan, et see katsetus jääb ainsaks korraks 😛
  • forell paprikakastmes, sest täpset retsepti ei tea, postituse põhjal tundus, et pole päris mitu teetassike ja lapsed nagunii punast kala küpsetatult ei söö
  • borši ma võin küll süüa, kui kuskil pakutakse, aga ma pole suurem peedisõber (magus :D) ja see ei maitse mulle piisavalt, et ise tegema hakata
  • läätsesupp kookospiimaga kõlab sedamoodi, et seal kookospiima hapukoore ega toidukoorega ei asenda, seega pigem otsin mõne muu läätsesupi retsepti, kus ei ole kookospiima 😀
  • spagetid krevettide ja tšilliga – kui keegi mulle seda pakuks, ma sööks küll, sest tundub potentsiaalselt põnev. Kuna mulle aga tomat üldiselt küpsetatud kujul ei maitse (armastan kas värskelt salatina või pastana/purustatuna suppides-kastmetes) ja krevetid maitsevad pigem muudes kooslustes, siis katsetama vist ise ei hakka.
  • pasta tuunikala ja röstitud tomatiga – vt eelmist kommentaari
  • tapenade – ma isegi ei teadnud, mis see on, pidin googeldama, et kappari-oliivipasta. Mulle üldse ei maitse oliivid – kui need on tükeldatult toidu sees, söön küll ära, sest siis pole maitse nii pealetükkiv, aga terved oliivid tõstan alati Kaaslase taldrikusse ja ise ma oliive toidutegemises ei kasuta. Kapparit olen kindlasti väljas käies söönud, aga isegi mitte ei meenu, mis maitsega. Seega vist pole väga lootust, et tapenade mulle maitseda võiks? Kui kuskil proovida saaks, siis prooviks hea meelega, aga selleks koju kappareid ostma just ei hakka…
  • hernesupp on sarnaselt boršile selline toit, mida kõik sööme, aga mis ei eruta mind piisavalt, et ise kokata – külas võin vabalt süüa ja lapsed saavad koolis ka
  • koorene lõhesupp lastele ei meeldi, ainult endale ei viitsi teha – söön siis, kui kuskil pakutakse

Lõpetuseks üks üldisem list aedviljade/taimsete lisanditega, mida tahaksin tulevikus kokkamisel rohkem kasutada – ülalpool on mitmeid toite juba mainitud, aga kui kellelgi on veel varuks mõni maitsev retsept, siis jagage aga lahkesti 🙂

  • tatar – tegin seda pikka aega regulaarselt, aga jätsin laste suure vingumise peale lõpuks menüüst välja. Kuna ikkagi vaheldus ja kasulik, siis otsustasin nüüd jälle tegema hakata ja katsun leida mõne variandi, mis ka lastele vastuvõetav on
  • oad – regulaarselt teen chili con carnet ja taimseid pihve, lasanjesse lisan neid ka alati, aga saab ju teha veel salateid ja määrdeid ja… oad ühesõnaga on head, kõikvõimalikes asendites võiks proovida
  • lillkapsas ja brokoli – põhimõtteliselt mõlemad maitsevad kõigile, aga miskipärast eriti tihti ei osta ega tee. Tuleb viga parandada 🙂
  • porru, kapsas ja seller on ka kõik sellised, mida pea üldse ei osta, aga millel on kõvasti potentsiaali ja võiks rohkem kasutada – sellerit on neist vast vaja kõige rohkem “peita”, aga see on nii kasulik, et võiks proovida
  • suvikõrvits – lapsed on selle suhtes pirtsakad, aga kuna see on nii neutraalse maitsega, siis hooajal ma alati otsin uusi retsepte, mida proovida, sest olen kindel, et mingite toitude sees nad sööksid
  • seened – jällegi selline asi, mis mulle meeldib ja lastele pigem mitte, AGA mingites toitudes ilmselt läheks kaubaks, tuleb lihtsalt erinevaid asju katsetada
  • läätsed – olen neid minevikus ikka katsetanud erinevates toitudes, aga pole leidnud ühtki nii rabavat retsepti, mis oleks püsimenüüsse jäänud – kuna maitse on üsna neutraalne ja pole kellelegi vastukarva, katsetan ja otsin edasi, vast leian ka mõne sellise retsepti, mis tõesti väga-väga meeldib
  • kinoa – nagu mainitud, on kodus kapis ootamas, ehk pärast pikka pausi on lapsed ära unustanud, et ei maitse ja nüüd maitseb 😀
  • bulgur – selle kohta tahaksin küsida, mis on sel vahet nt kuskussiga? Kuskuss on mul kodus kiireks lisandiks olemas, bulgurit olen poes vaadanud, aga pole seni ostnud, sest tundub nii sarnane, üks nisu ju kõik. Kui keegi kinnitab, et on mingi maitseerinevus või kuidagi kasulikum, siis võiks vabalt seda ka katsetada.

Heleni lemmikretseptidega blogi on plaanis millalgi põhjalikumalt läbi kammida, sealt leian kindlasti veel häid ideid 🙂

Kõige viimaseks suure ringi küsimus: mis on teie lemmikud maitseained? Nendega on muidugi puhtalt katsetamise asi, maitsed on erinevad… Aga siiski oleks tore kuulda 🙂 Maitseainetele kavatsen ka nüüdsest väga plaanipäraselt läheneda ja hakata uusi asju katsetama, sest enamiku puhul pole mul aimu ka, kas maitsevad või ei 😀

Kesknädalased mõtisklused

Kuidagi toimekas nädal on olnud. Isegi nii palju, et tekkis tööpäeva õhtul tahtmine oma rahulolu blogisse talletada.

Esmaspäevased positiivsed emotsioonid olid seotud pesumasinaga. Helistasin hommikul Kent kodumasinad esindusse (esimest korda käisid novembris – kahju, et juba siis kaasa ei andnud, oleks 30€ säästnud, aga olgu peale :D), kurtsin mure ära – lõuna ajal viidi masin minema ja õhtul toodi tagasi. Pumba vahetus 80€ + väljakutsetasu siis taas 30€. Ja mu lirtsmärg pesu sai esmaspäeva õhtul puhtaks ja kuivama ning hommikust järge oodanud pissine voodipesu ka. Ma olin tõsiselt piiritult tänulik selle eest, et ma ei pidanud uut pesumasinat ostma, et ma sain töötava masina remondist tagasi põhimõtteliselt poole päevaga ja muidugi lisaks selle eest, et nüüd tsentrifuugib masin lõpuks ometi jälle normaalselt – sellega olid tükk aega jamad. Rõõm, puhas rõõm.

Eile tuli paks lumi maha, nii et mul on nüüd lisakohustus lumerookimise näol. Eelmised elamised olid esiteks kesklinnast kaugemal, kus kontroll polnud ilmselt nii aktiivne, teiseks polnud maja ees kõnniteed, mis tähendas, et kohustuslikku polnud nagunii midagi – rookida muidugi tuli sellegipoolest, aga oli alati mõni mees, kes seda tegi (nojah, viimasel talvel polnud lundki) 😛 Nüüd aga jah… Kõik ise 😀 Hommikul vara pimedas ei viitsi ma kohe kindlasti kodukontoris olles välja lund rookima minna, lõuna ajal on see tunduvalt vastuvõetavam – ongi hea ennast keset tööpäeva natuke füüsiliselt liigutada. Ma ei tea, kas ma olen eriti aeglane või milles asi, aga mul läheb kolmveerand tundi vähemalt… No mõlemal päeval oli lund üksjagu ka. Täna avastasin lumerookimist lõpetades postkastist paberi, kus LV korrakaitseteenistuse ametnikud heidavad ette, et mul on kohused täiesti täitmata ja rookigu ma kiiremas korras oma lumi ära. Naabermaja proua ütles, et pole häda midagi, roogid siis, kui saad. Nojah, ma jätkan oma aktiivseid lõunapause, kuniks just öösel mingit jubedat maru ei tule, mis varahommikuks kõnnitee läbipääsmatuks teeb. Tänane lumekiht küll kuidagi ei käimist ega nt kärutamist ei takistanud. Oh jah, majaomaniku rõõmud. Ootan kannatamatult Kaaslase naasmist, et ma saaks sellised kohustused üle anda 😀 Seni aga keskendun positiivsele – trenn on hea 😛

Päris trenni sai ka üle kuu aja – kiigujooga alustas taas. Mul olid käed päevasest lume rookimisest täiesti valusad, nii et saltod jäid minust tegemata, aga muidu sain täitsa hakkama 😀 Ja ma käisin jala trennis, juhhei! Niipea, kui väljas läheb pimedaks ja külmaks, ei suuda ma kuidagi motiveerida ennast jala käima – mis siis, et see on ainult 15-minutiline jalutuskäik. Aga lumega on hoopis teine tera. Mõnus!

Tööl on ka sel nädalal positiivseid uudiseid tulnud, mu kliendid ärkavad kõik jälle ellu – täpselt nagu vaja.

No ja menüü järgi söögi tegemine on endiselt rõõm. Plaan on terveks nädalaks olemas, kõik koostisosad on kapis olemas – ei mingit mõtlemist, lihtsalt võta ja tee. Mulle meeldib see, kuidas mul koguneb nädala jooksul ülejääke – praegu on mul kapis näiteks lasanje, hiina kana ja kaks portsu pasta carbonarat ehk põhimõtteliselt neli söögikorda. Saan iga päev lõuna ajal valida, mille järele isu on. Homsest õhtusöögist jääb ka raudselt midagi üle ja reedel lähevad ju lapsed kodust ära… Mis tähendab, et ma ei pea ilmselt kaks päeva süüa tegema 😀 Nii et reedel ja laupäeval toitun jääkidest, pühapäeval teen kalasuppi 😛

Ma jätsin sel nädalal isegi autoga poes käimise vahele, sest varusid on piisavalt, palju ostan turult ja selle vähese, mida poest vaja, sain turu Rimist kenasti kätte. Nii et lumekiht mu autol aina pakseneb… See auto võtab käivitumiseks rohkem särtsu kui eelmine ja mul on ju kõik lühikesed sõidud – ühe korra juba sai aku tühjaks (otse loomulikult siis, kui ma hambaarsti juurde kiirustasin). Õnneks on mul imelised sõbrad, nii et samal õhtul sai autol aku välja tõstetud, öösel toas täis laetud ja hiljem tagasi autosse pandud. Sellest ajast saadik ma autoga sõitnud polegi 😀 Katsun oma sõidud, kui neid on, ühe päeva sisse mahutada ja siis võimalikult pikalt sõita. Aga kesklinnas elades ja kodukontoris töötades on neid õige vähe. Mõnus, mõnus, mõnus.

No ja raamatud – käisin täna raamatukogus, tõin portsu raamatuid lugemise väljakutse jaoks. Mul on juba neli raamatut 53-st läbi ja need seitse, mis täna koju tõin, loen ilmselt ka jaanuari jooksul läbi. Nii seda väljakutset muidugi kuigi kauaks ei jagu 😀 Võtan vist ikkagi krimi väljakutse lisaks, põnevikke ma ju nagunii armastan.

Mu luger küll lakkas hiljuti arvutiga koostööd tegemast – USB device not recognized. Proovisin erinevaid kaableid ja pesasid, võimlesin ükspäev hiiglama pikalt ja tegin kõike, mis tark internet soovitas – tulutult. Teised seadmed töötavad sama kaabliga ja igas pesas, nii et asi on lugeris. Viimase hädana saab proovida tehase seadete taastamist, aga seda teen alles siis, kui luger on “läbi loetud” – hetkeseisuga on seal veel 30 lugemata raamatut oma järge ootamas. Kui need kõik ka läbi (võtab ikka hea mitu kuud), siis nullin ära ja vaatan, kas saab tast veel elulooma. Kui ei, tuleb uus osta… Vb ongi hea, need uuemad on sinise valguse poolest paremad. Ehkki mu ustav luger on mind teeninud juba kaheksa aastat ja toimis igati hästi… Nii et kahju ka.

Igatahes… Elu on ilus 🙂 1. jaanuaril saime häid uudiseid ka Kaaslast puudutavas, nii et ootan nüüd kannatamatult uusi uudiseid, et saaks täpsemalt teada, millal ta lõpuks Tartusse minna saab. Endiselt on mul lootus, et EHK on ta mu sünnipäevaks kodus 🙂

Valikud, valikud

Mul oli plaanis nädalavahetusel blogida… Ausõna oli 😀 Aga prioriteedid olid mujal, nagu näha, nii et kõik, mis ma siia kirjutada jõuan, on seletus, miks ma ei kirjuta sellest, mis mul plaanis oli 😀

Ühesõnaga – plaanis oli nädalavahetusel kõik teie suurepärased soovitused ja kommentaarid läbi töötada ning kirjutada üks ühtne postitus, kus neid kõiki kokkuvõtvalt kommenteerin. Aga see on ajakulukas ettevõtmine. Igal juhul suur aitäh kõigile, kes kommenteerisid ja ma kindlasti kirjutan sel teemal pikemalt. Millalgi 🙂

Esimene nädal toidu rindel oli edukas – järgisin menüüd peaaegu 100%. Reedel ja laupäeval ma süüa ei teinud, toitusime jääkidest. Täna tegin reedeks planeeritud lasanje ja supp jäi seega tegemata. Järgmisel nädalal on see-eest plaanis kaks suppi ja menüütahvlil on ring peal 🙂 Tortillad kustutasin üldse ära, see poolenisti kiirtoit, mis on pigem laiskadeks õhtuteks – tahvlile oli vaja mahutada kohafilee, nii et läks selle asemele. Homme võib tahvli tühjaks kustutada ja uuendatud listi asemele kirjutada 🙂

Tegin oakotlette (2 purki ube, purk kikerherneid, sibul, küüslauk, maitseained, pisut jahu koos püsimiseks) – rikkusin need laste jaoks ära mingi maitseainega, mis neile ei meeldinud. Aga tundub, et neile üldiselt ei meeldigi oakotletid, ehkki muudes toitudes sobivad oad hästi. Ma ei jäta siiski jonni ja katsetan oakotlette mingi hetk teistsuguste maitseainetega, äkki lõpuks läheb kaubaks 😀 Mis maitseained on teie (laste) lemmikud?

Kohafilee juurde tegin tartar-kastet, mis mu meelest on imemaitsev ja olin täiesti kindel, et lastele maitseb ka (nad söövad meelsasti kõiki koostisosi). Poisil oli aga jälle see tuju, kus peale vaadates otsustas ära, et ei maitse ja pärast suurt tüli lõpuks proovis – no muidugi ei maitsenud. No enda asi, söögu siis ilma kastmeta, jääbki head kraami meile rohkem 😀

Lasanjet teen ma ilma valge kastmeta 😀 Ma olen maitsega täiesti rahul ka ilma selleta ja kui mul on võimalus kasutada vähem jahu ja piimatooteid siis ma seda ka teen – lasanjeplaadid ja riivjuust juba olid nagunii. Samuti panen ma peale tomatipasta, sibula, küüslaugu ja hakkliha sellesse möginasse igasugu muid köögivilju, sest sinna on hea peita 😀 Seekord tuli pea identne chili con carnega – ainult tšillit ennast ei pannud ja ube vaid ühe purgi. Aga porgandit ja paprikat panin (ma kahtlustan, et need ei käi originaalis chili sisse ka, aga meie peres küll).

Järgmise nädala menüü on ka paigas, seekord jätsin teadlikult seitsmenda söögi panemata, sest kogemus näitab, et jääke koguneb piisavalt.

kool kodu
esmaspäev pasta köögiviljaga mulgi puder
teisipäev kõrvitsapüreesupp peekoniga hiina kana
kolmapäev kartul ja kanapada pasta carbonara
neljapäev kartulipuder veisehakklihasupp
reede hernesupp suitsulihaga köögiviljakotletid
nädalavahetus kalasupp

 

Tuli muidugi meelde, et lapsed on see nädalavahetus kodust ära, nii et kahtlane, kas ma reedel üldse viitsin süüa teha… Kui jääke jagub, siis pigem mitte. Ühesõnaga… Siit listist jääb võib-olla veel miskit ära või läheb muutmisele. Aga kõik koostisosad on mul igatahes juba kodus ootamas – lihakraam/kala peamiselt sügavkülmas.

Menüü koostasin täna hommikul üsna kiirelt, poole tunniga – pikk nimekiri oli ju silme ees, arvestasin kapis leiduvat ja isusid ning valmis ta saigi. Imelihtne!

Nädalavahetus möödus peamiselt lugemise lainel. Reede õhtul lõpetasin kaks pooleliolevat raamatut, alustasin uut, mille lõpetasin täna õhtul. Veetsin ka pikalt aega lugemise väljakutse jaoks arvustusi kirjutades ning raamatuid lapates ja valides – esimese portsu reserveerisin raamatukogus ära, kolmapäeval trenni minnes lähen läbi.

Eile oli jube külm, nii et kütsin praktiliselt terve päeva. Muidu lihtsalt istusingi diivanil teki all ja kas lugesin või toimetasin arvutis. Täna olin pisut usinam – üritasin pesu pesta, tegin inglise hommikusööki ja lasanjet, pidasin Kaaslasega videokõnet, panin lõpuks kõik jõulukaunistused ära ja viisin kuuse välja, mööbeldasin toa normaalseks tagasi.

Pesu pesemine muidugi ei õnnestunud, sest nüüd on masin ametlikult umbes, vesi ei lähe üldse ära. Tellin homme jälle 25€ eest mehed kohale ja seekord siis selgub, kas saab normaalse raha eest korda või tuleb uus osta. Lootsin nii väga selle teemaga Kaaslase koju jõudmiseni oodata, aga mis seal ikka. Saame hakkama. Lahendusi on kaks, mõlemal omad plussid. Keskendume positiivsele.

Hetkel on mul aga suur kausitäis lirtsmärga pesu ja masin, mille põhjas on vesi. Plika KÕIK pikad püksid läksid pessu, õnneks Eksabikaasa juures oli ka üks paar, nii et saab homme siiski oma pükstega kooli minna (täna pani Poisi omad jalga, aga need olid talle lühikesed). Mina võtsin kogu selle jama peale õhtul klaasi punast veini. Ja siis veel pool klaasi. Läks kohe palju lõbusamaks 😀 Ma ei joo noil päevil pea üldse, nii et pole palju vaja 😀

Igatahes, lõpetan nüüd aruande. Tee, mida plaanisin raamatu lugemise kõrvale juua, jõudis selle postituse kirjutamise ajal juba ära jahtuda. Klassika 😀 Arvestades, et kell on pool üks, peaksin juba nagunii magama, nii et lähen hambaid pesema ja siis raamatuga voodisse 🙂

Esimese nädala menüü

Ühe nädala olen igatahes eesmärki täitnud – nüüd, kus menüü olemas, ma kindlasti ka järgin seda 😛 Võtsin järjest kõik need toidud me menüütahvlilt, mille ees veel tärni polnud, lisaks siis kala – ja paigutasin need enam-vähem nii, et kooli omadega ei kattuks. Oakotletid lähevad taimetoiduna kirja. Kuna lasanjet tuleb suur vorm, jagub seda ka laupäevaks, nii et kui nädalavahetusel mingi supi juurde teen, peaks täitsa piisama.

kool kodu
esmaspäev lõhepasta ahjukana ja kartulipuder
teisipäev köögivilja-nuudlisupp pilaff sealihaga
kolmapäev kartul ja veisehakklihakaste oakotletid
neljapäev köögiviljapada sealihaga kohafilee ja kartul
reede hapukapsaborš lasanje

 

Supi koha pealt pole ma veel päris täpselt otsustanud. Plika palus seljankat, mida ma pole kunagi teinud – teadsin ainult, et sinna sisse läheb palju erinevat liha. Plika ütles, et mis palju liha, seljanka sees on ju viiner 😀  Vaatasin erinevaid retsepte, lihtsamad on viiner + suitsuvorst, keerulisemad sisaldavad igasugu eri lihasid. Kuna mu eesmärk on liha tarbimist vähendada, siis äkki piisaks, kui ma panekski ainult viinerit? Nii palju, kui ma nägin, siis sibul-marineeritud kurk-tomatipasta on kõigis sees, osades retseptides on ka kartul ja küüslauk. Ma pigem paneks vähem liha ja kindlasti kartulit – küüslaugu koha pealt ei oskagi otsustada. Tavaliselt lisan seda küll igale poole, vast sobiks seljanka sisse ka 😀 No ja veisepuljongit mul pole – ma üldse puljongit ei tarbi, vaid kasutan suppides lihtsalt erinevaid ürdisegusid, praegu on mul nt mingi supi rõõmu nimeline… Ma saan aru küll, et lihapuljong peaks andma supile veel autentset maitset, aga ma igatahes kavatsen tuimalt ilma selleta teha – vaatame, kas ja kuidas maitseb 😀

Aga järgmisteks nädalateks võiks siis pigem mõned mõnusad kreemja püreesupi retseptid otsida, sest ikkagi vähem liha, eks.

Kuna menüütahvlil on ilma tärnita veel ka tortillawrapid, võib nädalavahetusel neid ka teha – ja siis ongi ring peal! See tahvel on selles mõttes ikka imeliselt aidanud, et ühelt poolt tegi elu lihtsamaks, teiselt poolt distsiplineeris – kui ikka tärn oli juba ees, siis tuli midagi muud valida. Ainus, mida selle kuu jooksul kaks korda tegime, oli pasta koorekastmega, sest puhkuse ajal oli mingi päev, kus ma lihtsalt ei viitsinud ise süüa teha, suitsusink, koor ja sulajuust olid kenasti külmkapis olemas – ja see on toit, mida teeb Plika 😀

llmselt kustutame siis tahvli tühjaks ja kirjutame kõik toidud uuesti – aga jätame “kiirtoidud” eraldi või ei pane üldse. Põhirõhk on ikkagi tervislikel soojadel õhtusöökidel – kodune burger, pitsa, wrap ja sushi püsivad meeles ka ilma tahvlita 😛

Ja siis hakkame jälle otsast pihta tärne tegema! Kala suhtes ma ei ole kindel, kui loominguline suudan olla, nii et vabalt võib olla, et üle nädala ongi heeringas ja valge kala (no sellega saab vähemalt pisut mängida, et kas paneerida ja praadida või kuidagi ahjus teha… Mismoodi te ikkagi kala teete, ah? Pean googeldama). Aga supi suhtes on küll kavatsus iga nädal mõnda erinevat proovida. Kuna köögiviljakotletid mulle väga maitsevad, siis on neid esialgu kavas korra nädalas teha ja erinevaid retsepte katsetada. Taimetoit ikkagi!

Laste poolt heaks kiidetud “salati”kraami listid kasvasid ka täna jõudsalt, siin siis konkreetselt need asjad, mida nad on nõus sööma õhtusöögi kõrvale salati asemel (nagu eelmises postituses mainitud, siis porgand läheb peale ainult omaette vahepalana). Nuikapsa kohta pean Plikalt veel üle küsima, teda polnud tol hetkel siin, kui selle kohta Poisilt uurisin. Kui seda tõesti Rimist aastaringselt saada on (pole eraldi tähelepanu pööranud), siis peab ikka listis olema 🙂

Plika Poiss
tomat tomat
kurk kurk
herned herned
roheline sibul roheline sibul
hapukurk hapukurk
spinat mais
mungoad nuikapsas
paprika

 

Taolised nimekirjad on mulle nii suureks abiks, sest kõik “sobivad” valikud on korraga silme ees ja on näha, et tegelikult söövad lapsed päris paljusid asju. Sellest inspireerituna ostsingi täna poes käies paprikat ja konservmaisi – need said lastele õhtulsöögi kõrvale salatiks. Külmutatud herneid ostsin ka. Ja erinevaid purgiube, sest oad meile kõigile suht maitsevad ja neist saab igasugu asju teha (alustuseks kolmapäeval oakotlette). Lisaks harilikud iganädalased valikud ehk rukola ja kirsstomatid minu lemmiksalati jaoks ning hooajalist puuvilja – antud juhul siis suure pomelo, mitu kilo mandariine ja Poisile hurmaad. Lahkusin Maximast kahe suure pilgeni täis kotiga – sealt ostan ma suure osa nii värskest kui külmutatud kraamist. No lihtsalt kõige laiem valik ja parimad hinnad. Tänane arve oli 30€ – sellest suurem osa ülalmainitud värske kraam, aga ka kanakoivad õhtul ahju panemiseks, kanamagu kassidele ja kohvikoor. Ning sügavkülma täiteks külmutatud küüslaugusaiad ja ciabatta (mõlemad soodushinnaga), uitmõtte ajel võtsin ka ühe külmutatud pärmi-lehttaigna, võiga tehtud variandi (samuti soodushinnaga). Muide, see oli mul vist elus esimene kord külmutatud tainast osta 😀 Tavaliselt küpsetan ikka kõik ise ja üldiselt ma pole ka suurem asi lehttaigna fänn (rasvane, pudiseb) – aga samas vahel oleks ilmselt hea lihtsa vaevaga mõni pirukas ahju pista…

Selle peale tuli meelde mu suur lemmik sibulapirukas, mille panin oma Excelisse kirja nende toitude alla, mis mulle maitsevad, aga lastele mitte 😀 Seal listis on praegu veel ainult ramen nuudlisupp ja kinoa – raudselt on neid toite veel, aga no ei tule kõik ju kohe meelde, eks jooksvalt täiendan. Kuna on vähemalt kaks nädalavahetust kuus, kus lapsed pole kodus ja vahel tekib spontaanselt mõni selline õhtu lisaks, siis on kohe hea vastavalt valida 🙂 Kinoad, mida üle pika aja hiljuti ostsin, pole tegelikult väga pikalt teinud (ikka aastaid) – ehk on lapsed ära unustanud, et see neile kunagi ei maitsenud ja on nõus jälle proovima… ÄKKI on nende maitse-eelistused vahepeal laienenud, lootma ju peab 😀 Hmm, huvitav, kas ma peaks tatra ka sinna “oma” toitude listi lisama? Lapsed seda üldse ei taha, minul pole just megasuur lemmik, samas vahelduseks täitsa mõnus, Kaaslasele meeldib ka. Panen kirja!

Hah, ja juba tulid viimasesse listi ka ahjulõhe ja oa-suvikõrvitsa kotletid. Lõhega on muidugi see teema, et üle kõige meeldib kogu me perele – ka lastele – ikkagi “äkiline” (lõhe-sibul-oliiviõli-sool-pipar-laimimahl), mida ma tihti suure portsu teen, kui lõhefilee soodushinnaga on (tavahinnaga ma ei osta seda kunagi) – ja mida me siis ohjeldamatult mitu päeva järjest ciabattaga sööme, kuni see otsas on 😀 Väikest kogust ei hakka üldse tegema, see saab liiga kiiresti otsa, aga suurem kogus lõputult ei säili, nii et tulebki palju süüa, saab vähemalt mõneks ajaks isu täis 😀 Ehk et lõhefilee ei pruugi me majas lihtsalt võileivalt ahju jõuda 😀

Aga teate, mille üle mul on veel väga hea meel? Et ma elan turule nii lähedal ja olen jälle harjunud seal regulaarselt käima. Kõik kohalikud köögiviljad ja lihakraam, mida varem kippusin ikka mugavalt poest ostma, tulevad nüüd sealt. Rohelist sibulat saan osta pundi ilma kilekotita ja selle lihtsalt koju tuua. Kasside põhitoit sea neer ja süda, mida varem käisin ostmas eelmise kodu lähedal asuvast Tiina lihapoest, on turu lihaletis kenasti esindatud ja neer ka odavama hinnaga 😀 Ainus liha, mida ma supermarketist ostan, on kanakoivad ja -filee (vahel harva ka mõni -50% nurga põnevam leid) – viimaseid ma pole turult leidnud, ülejäänud lihakraami saan aga reeglina kenasti kätte. Peekonit ostan lahtiselt Saaremaa poest, kilo hind on 8€ – mis tunduvalt etem, kui väikestel poe vaakumpakenditel. Samast olen leidnud ka paar päris maitsvat sinki nii leivale (taisem) kui toidu sisse (pekisem) – mulle meeldib ainult ehtsa suitsuse maitsega sink, enamik poes müüdavatest on minu jaoks maitsetud.

Ühesõnaga, üle nii pika aja toidu rindel planeerida on värskendav ja põnev – nagu alguses ikka. Vaatame, kaua see püsib 😀

Annika rääkis, et talle ka muidu üldse kõrvits ei maitse, aga ta on saanud kõrvitsast püreesuppi ja kotlette, mis olid mõlemad väga head. Novat, just, kui keegi mind külla kutsuks ja pakuks proovida – mul lihtsalt käsi ei tõuse endale koju kõrvitsat ostma ja ise kokkama, kuni pole raudpoltkindel, et see toit mulle ka maitseb 😀 Ja retsepte on ju nii palju erinevaid, kõik kõrvitsasupid ja -kotletid ei pruugi sugugi sama head olla… Ja maitsed on individuaalsed… Aga kõrvits ja peet on küll teoreetiliselt sellised köögiviljad, mis hästi valmistatuna võiks mulle maitseda. Porgand… No ma ütlen, kuni see on nii toidu sisse ära peidetud, et magus maitse teistest üle ei käi, seni on ok 😀

2021 eesmärgid köögis

Varasemalt, kui lapsed olid väiksemad ja mul endal turvaline ning stabiilne eluperiood, oli rohkem aega ja motivatsiooni toidu rindel mingeid eesmärke seada. Mu viimane menüü koostamise katse oli ilmselt kuskil 2015-2016, sest mäletan, et Poiss käis veel lasteaias. Viimased neli aastat on olnud võrdlemisi muutlikud ja heitlikud – energia on läinud mujale, kas siis kõige raskematel aegadel lihtsalt elus püsimisele või viimastel aastatel kolimistele, remondile ja renoveerimisele. Kuna vanast ajast on mul sissejuurdunud põhimõtted mitmekesise ja tervisliku toidu asjus ning ka Kaaslase jaoks on see sama oluline, polegi ma viimastel aastatel teadlikult toidu vallas ühtki eesmärki seadnud, lihtsalt üritanud “vana rasva” pealt võimalikult mõistlikke valikuid teha. Sestap sai ka automaatselt eelmisesse postitusse kirjutatud, et jätkan samas vaimus ja mingeid konkreetsemaid eesmärke ei sea. Ma ei tahtnud nendega kaasnevat lisapinget, sest endiselt ei kuulu suured eesmärgid ja muudatused toitumises selle aasta kõige olulisemate eesmärkide hulka.

Küll aga avastasin täna rõõmu, üllatuse ja tänutundega, et minus on esimest korda üle mitme aasta teatud soov menüüle plaanipärasemalt läheneda – algus sai tehtud juba eelmise aasta lõpus, ostes köögiseinale tahvli, kuhu peale kirjutasime kõik terve me pere poolt heaks kiidetud toidud. Eks siin mängi oma rolli nii see, et elu on lõpuks pisut stabiliseerunud, kui ka see, et on soov hoida kulutused toidule võimalikult mõistlikud, samas millestki olulisest loobumata – et jääks rohkem raha elu nautimiseks ja säästmiseks ning investeerimiseks.

Seega otsustasin teema korralikult läbi mõelda ja seada pisut konkreetsemad mõõdetavad eesmärgid. Nagu öeldud, algus on juba tehtud – köögi seinal on tahvel, mis on täis kirjutatud kogu pere poolt heaks kiidetud toite – kõik punaste tärnidega on praeguseks tehtud, pastat juba kaks korda 🙂

Olen varem üritanud lugematutel kordadel menüüd teha, need katsed on alati lõppenud võrdlemisi edutult. Oluline on vist alustuseks välja tuua ebaõnnestumise põhjused ja plaanid, mida seekord teisiti teha.

Ebaõnnestumise põhjus: sobivate toitude nimekiri on liiga lühike
Lahendus: panin kirja kõik lemmiktoidud, algatasin FB-s aktiivse diskussiooni ja pikendasin seda listi poole võrra
Järgmised sammud: keskendun uute retseptide otsimisel neile gruppidele, mis seni liiga harva figureerivad

Ebaõnnestumise põhjus: soovist koostada võimalikult mitmekesine menüü, katsusin arvestada nii lasteaia kui kooli menüüga, mis osutus liiga keeruliseks
Lahendus: tuli iseenesest seoses sellega, et mõlemad lapsed käivad nüüd koolis

Ebaõnnestumise põhjus: laiskus
Lahendus: sean konkreetsed eesmärgid, mis pole liiga ambitsioonikad
Järgmised sammud: kirjutan need eesmärgid postituses allpool pikemalt lahti

Ebaõnnestumise põhjus: ei oska/viitsi otsida uusi retsepte
Lahendus: sean konkreetsemad eesmärgid, mis aitavad valikut lihtsustada
Järgmised sammud: otsin retsepte vastavalt seatud eesmärkidele kas internetist või küsin nõu blogis/FB-s – kui uus toit maitseb kõigile, lisan selle kohe “heaks kiidetud” toitude nimekirja

Et läheneda asjale organiseeritult ja panna kirja võimalikult täpselt hetkeseis, tegin Exceli tabeli.

Alustuseks kõik klassikalised õhtusöögiideed, kus tõin eraldi välja lisandi ja liha, et saaksin vajadusel menüüd koostades kiirelt sobilikud toidud välja filtreerida. Ilmselgelt annab lisanditega tunduvalt enam mängida ja vahel ma seda teengi, aga siin on ära toodud meie pere harjumuslikud lemmikud, mis enamasti koos käivad: näiteks meeldib mulle ahjukana juurde teha kõige rohkem just kartuliputru. Pastat võiks teha ka hakkliha ja punase kastmega, aga see ei meeldi lastele, nii et meie menüüs on koorekaste. Jne jne jne.

toit lisand liha
pilaff riis sealiha
pad thai riisinuudlid kanaliha
pasta koorekastmega pasta kanafilee või sink
mulgi puder kartul sink
chili con carne riis hakkliha
hiina kana riis kana
lasanje pasta hakkliha
ahjukana kartulipuder kana
kartulivorm kartul hakkliha
kananagitsad nuudlid või kuskuss kana
kartul ja heeringas kartul heeringas
tomatisupp
taimsed kotletid

 

Eraldi kaardistasin ära kodused isetehtud “kiirtoidud” ehk mitte päris klassikalised õhtusöögid, aga sobivad seda asendama, kui on kiire või soov millegi pisut vähem tervisliku, aga väga maitsva järele, mis reeglina on ise tehtult soodsam, tihti ka tervislikum: hamburger, (tortilla)pitsa, tortillawrapid, sushi.

Sellistel õhtutel, kui pole muude olulisemate tegemiste (või laiskuse :)) tõttu võimalik tund või kauem söögi valmimist oodata, vaid on vaja hilise kellaaja või meeletu nälja tõttu pigem 15 minutiga midagi kiirelt lauale saada, on meie peres levinud “kiirtoidud” lisaks ülalmainitule sellised valmistoidud või poolfabrikaadid, mida parasjagu poest väga soodsa hinnaga leidnud oleme – enamasti kas midagi Selveri -50% valikust või Kanpolist, kust on ka tihti väga soodsaid pakkumisi. Nii saab valmistooted kiirelt pannil üles soojendada ja lisandiks teha viie minutiga riisinuudlid või kuskussi ning muidugi värske salati. Ühesõnaga igasuguse valmistoidu puhul on meie pere põhimõte: mida harvem, seda parem – ja kindlasti ainult väga soodsa hinnaga. Poole hinnaga ostes on hinnad enamasti üsna mõistlikud 🙂

Sügavkülmast leiab meie peres hädaabi valmistoitude poole pealt alati pelmeenid, pitsa ja pikad saiad küüslauguga. Vahel ka friikartulid. Kui pole õnnestunud poole hinnaga midagi soodsat leida, ei ole viitsinud poodi minna vms – kuluvad vahel ära. Siin kehtib samuti reegel, et mida harvem, seda parem. Ja varusid soetame pea alati soodukate ajal.

Selle aasta eesmärk on vähendada liha tarbimist ja suurendada menüüs järgmiste toitude osakaalu – esmalt väga lihtsad, konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid:

  • taimetoit – vähemalt üks taimne söök nädalas
  • kala – vähemalt üks kalatoit nädalas
  • supid – vähemalt üks supp nädalas

Seoses ülalmainituga pole mul vajadust seada eraldi eesmärki “üks uus retsept nädalas”, sest see käib asjaga paratamatult kaasas 😀

Lisaks kolm pisut üldisemat eesmärki, millele soovin ka tähelepanu pöörata:

  • taimsed võileivakatted – meie põhiline hommikusöök on võileivad ja sooviksin ka nende puhul taimse osakaalu suurendada (liha mõttes on isegi üsna hea seis, sest tihti teeme kas muna-majoneesi või juustu-küüslaugu möginaid, aga sooviks just päris taimseid – olen küll üht-teist katsetanud, aga ükski pole olnud piisavalt köitev, et oleks lisandunud meie püsimenüüle)
  • salatid – leida uusi toitvate, maitsvate ja tervislike salatite retsepte, mida teha kiireks lõuna- või õhtusöögiks
  • värske kraam ja köögiviljad – leida lisaks praegustele lemmikutele uusi ja need sarnaselt õhtusöögiideedele kõik kohe kirja panna, et kogu valik oleks pidevalt silme ees

Kas on irooniline, et võimalikult mitmekesise menüü koostamine tähendab minu jaoks just lisandi ja liha eraldi välja toomist ning nende vahel valimist, ehkki need on mõlemad vähem tervislikum osa toidust? Kindlasti tuleks ka köögiviljade ja värske kraami puhul kasuks veidi plaanipärasem lähenemine, aga minu jaoks on võrdlemisi loogiline just neid vähem tervislikke asju hajutatumalt ja vaheldumisi tarbida – taimne/värske kraam on nagunii alati lisaks, vastavalt konkreetsele toidule. Kas on juba toidu sees (kõige tihemini sibul, küüslauk, tomat – ka porgand, paprika jm) või kui mitte, siis teeme kõrvale värske salati (enamasti rukola+spinat+tomat).

Laste puhul on selle värske salatiga nii nagu on – vahel nad on nõus sööma, vahel mitte. Olen üldiselt üritanud lähtuda reeglist, et MIDAGI taimset/värsket peab toidu kõrval ikkagi olema. Kui meie salatit ei soovi, siis lihtsalt tomat, kurk, roheline sibul, hernes, mais, mungoad jne – vastavalt maitse-eelistustele ja mis kodus käepärast on. Palusin täna neil mõlemal öelda mulle kõik värske kraam, mida nad toidu kõrvale lisandina on nõus sööma – mõlemale sobib kurk, tomat, roheline sibul ja herned (sügavkülmast, mitte konservist), Plikale sobib spinat ja mungoad, Poiss, kes on neid varasemalt söönud, teatas, et enam ei taha, aga tema lemmik on jälle konservmais. Kumbki ei soovi toidu kõrvale lisandiks värsket porgandit, ehkki iseenesest nad seda vahepalana täitsa söövad. Värske kapsas läheb vahel harva vahepalana peale, aga sedagi mitte eriti, nii et toidu kõrvale seda ei pakkunud. Nuikapsas meeldib kõigile, aga see on väga hooajaline. Loodan seda listi pikendada vastavalt teie soovitustele 🙂

Ja lõpetuseks küsimused suurele ringile:

  • kust ja kuidas teie kala valite, ostate ja valmistate? ma oskan teha ainult ahjulõhet ja seda lapsed ei soovi 😀
  • millised on teie lemmikud supid, salatid, taimsed kotletid ja taimetoidud?
  • millised on teie pere laste poolt heaks kiidetud toidud?
  • millised on teie pere (laste) lemmikud köögiviljad – nii toidu sisse peidetult kui värske ampsuna?
  • millised on teie lemmikud taimsed võileivakatted?

Kui võimalik, linkige ka lemmikretsepte 🙂

EDIT: ei tulnud eile pähe eraldi ära märkida, aga keegi meie perest (loe: ei mina ega lapsed, Kaaslane ilmselt sööb suht kõike :D) ei armasta magusa maitsega soolaseid toite. Ehk et kõrvits, porgand, maguskartul, peet ühe põhikoostisainena – pigem ei 😛 Kui just keegi ei kinnita, et hoolimata sellest pole toidu põhimaitse üldse magus/porgandine jne. Porgandit peidan igale poole sisse riivituna ja vahepalana on värskelt hea, aga niipea, kui on suuremad keedetud porgandi tükid tunda, ei sobi üldse. Lapsed sööks borši küll, aga mind jätab liiga külmaks, et seda ise teha. Ma olen hästi avatud kõigile köögiviljadele ja maitsen alati kõike, mida mulle süüa tehakse ja kuskil pakutakse (st, kuni ma selle eest maksma ei pea või ise vaeva nägema :D), sest ma armastan uusi maitseelamusi ja alati on võimalus, et midagi ikkagi meeldib. Aga minevikukogemuse põhjal jah… Jäävad porgandikotletid ja kõrvitsasupp minu poolt väljas süües valimata ja oma köögis kokkamata – tõenäosus, et need meile maitseks, on liiga väike 😛

Eluplaan ja 2021 eesmärgid

Mul ei ole kunagi olnud kommet vana aasta lõpus uueks aastaks suuri plaane teha ja eesmärke seada. Seekord aga mõtlesin küll täitsa sihipäraselt läbi kõik olulised teemad – nii üldise eesmärgi kui selle aasta plaanid. Enamik sai küll väga üldine – ma tean, et igal eesmärgil peaks olema mõõdetav tulemus. Mulle alustuseks täitsa piisab sellest, kui ma aasta pärast tagasi vaatan ja läbi analüüsin, kuidas läks 🙂 Tegin seda tüüpi postituste jaoks isegi eraldi uue kategooria.

Tervis

Olen terve ja energiline. Liigun palju ja naudin sporti. Toitun mitmekesiselt ja tervislikult. Magan piisavalt ja kvaliteetselt. Vajadusel võtan vitamiine ja toidulisandeid. Tehes kõike eelmainitut, tunnen ennast suurepäraselt ka vanemas eas.

Selleks aastaks mul mingeid suuri plaane pole, sest tunnen, et selle teemaga on mu elus hetkel üsna hästi. Kindlasti teen rohkem trenni kui eelmisel aastal, mil jäid ju vahele kõik jooksuvõistlused, ei saanud eriti jõusaali, käisin ainult kiigujoogas – 2021 tuleb vähemalt sama aktiivne ja äge kui 2019 🙂 Katsun oma magamamineku aega ühtlustada. Söögi osas jätkan samamoodi, eesmärk ikka ülalmainitud mitmekesisus ja tervislikkus ning sama palju ka toidu nautimine. Kaalun vereanalüüsi tegemist, et saada teada vitamiinide ja mineraalainete tasemed – peab täpsemalt vaatama, mida pakutakse ja mis hinnaga.

EDIT: tuli meelde, et Minna inspireeris mind iga ilmaga ujuma. Ja me vist leppisime Kaaslasega kokku, et suvel alustame… Ja vaatame, kuhu välja jõuame… 😀 Ma ei julge igaks juhuks mingeid konkreetseid lubadusi anda peale selle, et ma PROOVIN 😛

Suhted

Olen harmoonilises ja õnnelikus suhtes. Tunnustan ja toetan oma partnerit. Oskan oma kaaslast toetavalt kuulata, tema tunnetest ja vajadustest tõeliselt aru saada ning aktsepteerida neid armastavalt ka siis, kui jään ise eriarvamusele. Pööran teadlikult tähelepanu sellele, et veedaksime kahekesi piisavalt kvaliteetaega. Olen magamistoas julge, avatud ja loominguline. 

Olen oma laste jaoks olemas. Leian nende jaoks aega, et neid ära kuulata, abistada, koos midagi toredat teha. Oskan seada parasjagu piire ja anda parasjagu vabadust. Toetan nende iseseisvumist ja vastutustundlikkust.

Suhtlen regulaarselt oma sõprade ja perega.

Selle aasta prioriteet nr. 1 on kvaliteetaeg Kaaslasega 🙂 Meil on olnud pikalt üsna stressirohke periood – kui ta nüüd koju tagasi jõuab, siis lihtsalt naudin temaga koos olemist. Mõnusa koduse rutiini tasakaalustamiseks käime teadlikult rohkem väljas, et tuua suhtesse mitmekesisust ning hoida see värskena.

Õpin toetavalt kuulama ja teise poole tundeid objektiivselt peegeldama ning aktsepteerima. Kui isekeskis proovimisest ja raamatutarkustest väheks jääb, otsin abi targematelt – näiteks terapeutidelt.

Kas kellelgi on soovitusi või kogemusi, mis on aidanud – just sel puhul, kuidas kehvema tujuga ja keerulistes situatsioonides võimalikult mõistlikult “tülitseda”? Ehk seletada oma pahameele põhjuseid ning kuulata teise omi – ja seda MITTE läbi isikliku tunneteprisma, mis on mõjutatud hoopis mingitest minevikusündmustest, nii et ära kuulamise, mõistmise, peegeldamise ja toetuse asemele hiilib pigem eneseõigustamine ning lõppkokkuvõttes on peaga vastu seina jooksmise tunne? Olen üks suur kõrv. Meil neid olukordi õnneks liiga tihti ette ei tule, aga tunnen, et siin on koht, kus tahan areneda. Olen läbi lugenud nt “Vägivallatu suhtlemise” raamatu – sealne meetod tundus üsna asjalik. Kas keegi on seda katsetanud, on see aidanud? Nõuab alguses väga teadlikku lähenemist ja aktiivset praktiseerimist – kui otsustame selle proovimise kasuks, peab uuesti raamatu läbi lugema, näited ja spikri käepärast hoidma. Ühesõnaga olen väga avatud kõigile soovitustele.

Lastega on aasta eesmärk endiselt leida nende jaoks piisavalt aega ja toetada neid vajalikul määral – eriti oma emotsionaalset ja kindlameelset lõvikutsikat, kellega suhtlemine mind igapäevaselt arendab. Sõprade ja perega on suhtlus hetkel pigem harv, aga see sobib mulle ja loodetavasti ei solva neid. Nad on mulle kallid ja jäägu vahe kuitahes pikk, millalgi ikka kohtume ja lobiseme. Olen alati avatud kõigile kontaktidele ja kutsetele ning katsun ise ka pisutki aktiivsem olla, sest tahaks väga kõiki näha 🙂

Kodu

Selle teema all on mul esimest aastat unistuste ja plaanide asemel suur rahulolu ja tänutunne – praegune kodu on täpselt see, mida meil hetkel vaja.

Pisut timmimist vajavad veel kaugemad tulevikuplaanid – siin on mitmeid mõtteid ja unistusi, eks näis, kuidas need lõpuks realiseeruvad.

Elame kindlasti praeguses kodus, kuni lapsed on kooli lõpetanud ja pesast välja lendavad, seega veel ligi kümme aastat. Sealt edasi on aga kõik võimalused lahtised.

Üks minu ammustest unistustest on elu, mis võimaldaks kodu korraga mitmes riigis. Suvisel soojal perioodil Eestis, kuskil looduskaunis kohas mõnusas ökomajakeses. Kevad-sügis perioodil mõnes pisut soojema kliimaga riigis, näiteks mõnes mõnusas Lõuna-Inglismaa väikelinnas. Ja talvehalli eest põgenemiseks võiks olla majake kuskil päris soojal maal, näiteks Kreekas. Võib-olla piisaks ühest riigist peale Eesti ja see ei pea tingimata olema kumbki eelmainitutest – kõik on võimalik, tuleb ainult valida ja otsustada 🙂 Selle unistuse juures on muidugi üks suur aga – kassid. Samas, Olavi Antons oma kassidega iga-aastaselt Tenerife vahet käib, nii et kõik on võimalik? Kui oleks ainult kaks kodu ja kaks kolimist, mis tehtavad autoga…? 

Sellest unistusest arenes kassidele mõeldes välja järgmine unistus – tiny house on wheels. Kui olekski ainult ÜKS kodu – ja see olekski ratastel? Nii et elame seal kogu aeg, aga lihtsalt vahel vahetame riike? See on mõte, mida edasi mõelda 🙂

Aga lõpuks näen ma ennast püsivalt ikkagi selles ökomajakeses, kuskil Eesti looduskaunis kohas, Kaaslase ja seitsme kassiga 🙂

Praegusel hetkel oli “valmis” kodu ostmine meie jaoks ainuõige valik, aga mul on endiselt soov luua endale millalgi nullist oma unistuste kodu, kus kõik on paigutatud loogiliselt ja täpselt meie soovide järgi ning kõik kasutatud materjalid on looduslikud ja tervislikud. Olen aru saanud, et renoveerimine pole minu teetassike – paljud ka kinnitavad, et algusest peale uue ja õigesti ehitamine on lihtsam ja odavam. Tuleb vaid otsustada kuhu ja kuidas – olgu see siis tiny house on wheels, statsionaarne ökomajake keset metsa või midagi kolmandat.

Need on esialgsed unistused, mida arutada, plaanida, lihvida. Aega on selleks ligi kümme aastat 🙂

Selle aasta eesmärk kodu rindel on ausalt öeldes lihtsalt elamist nautida – saavutatud korda hoida ning regulaarselt kõigest ebavajalikust vabaneda. Viia jooksvalt ellu kõik väiksemad igapäevaelu käigus tekkivad ideed, mis teeksid kodu veel mõnusamaks ja mugavamaks. Kindlasti ostame kuivati, tõenäoliselt on vaja ka uut pesumasinat. Mõtleme selgeks, milline tuleb ülakorruse WC, kui palju finantsi see nõuab ja millal selle projekti reaalselt ette võtta saame. Vannitoas tuleb välja vahetada peegel, riiul, võib-olla ka kraanikauss – seda saab teha siis, kui ülakorruse WC-ga sotid selged.

Töö ja raha

Panin need teemad kokku, kuna on minu jaoks täiesti läbi põimunud ja üksteist mõjutavad.

Pikemas perspektiivis on eesmärk finantsvabadus ning palgatööl mitte käimine. Restart elule, et puhata ja välja mõelda, mida ma TEGELIKULT teha tahan, mis on mu ülesanne selles elus. Mida ma tahan teha siis, kui ma ei pea seda tegema raha pärast? Mul kripeldab juba aastaid mõte ettevõtlusest – see ei ole kuskile kadunud ja mul on endiselt tunne, et just see on see, mida ma lõpuks teen. Samas tunnen ka hetkel, et see pole mitte lähiaastate, vaid pigem nii 10+ aasta pärast ellu viidav plaan.

Finantsvabadus tähendab minu jaoks seda, et minu passiivsed tulud katavad külluslikult kõik minu vajadused:

  • tervislik, kohalik, puhas ja kvaliteetne toit, võimalus süüa väljas nii tihti kui soovin
  • mugav, tervislik, hubane ja praktiline kodu, mis täidab kõiki mul selle eluperioodi vajadusi – sisustatud minimaalselt, aga hoolega valitud, funktsionaalsete ja õnnelikuks tegevate asjadega: olgu see siis mööbel, kodumasinad või riided
  • investeeringud tervisesse ja enesearengusse (trennid, kursused, vajadusel toidulisandid ning spetsialistide abi)
  • vaba aeg (hobid, reisimine üle kogu maailma, igasugused üritused)
  • võimalus valida kõike ülalmainitut, eelistades kohalikku toodangut, kvaliteeti, keskkonnasõbralikkust ja jätkusuutlikkust
  • igakuised investeeringud, et oma sissetulekuid suurendada

Selle saavutamiseks käin hetkel tänulikult edasi oma praegusel palgatööl ning säästan ja investeerin regulaarselt. Olen väga rahul oma praeguse tööandjaga – seal klapib kõik, mis ma hetkel tööalaselt soovin ning mulle tundub, et arenguvõimalusi jagub seal pikaks ajaks.

Suuremaid muutuseid näen sarnaselt eelmisele teemale ligi 10a pärast, kui lapsed kooli lõpetavad. Milline on sel hetkel meie rahaline seis – säästud, investeeringud? Kui kaugele oleme selleks hetkeks jõudnud? Kui mitte täieliku finantsvabaduseni, siis vast piisavalt, et meil oleks võimalus tööellu paus teha ja näiteks aastake ringi reisida. Seesama restart, mida enne mainisin 🙂 Eks ole ka näha, millal need lapsed täpselt pesast välja lendavad, see ei pruugi ju kohe pärast kooli lõppu juhtuda – ehkki ma ise mäletan, kui äge oli Päris Oma Elu elada ja seega innustan neid samuti maailma avastama.

Eks neid plaane mõjuta ka see, kas me otsustame Kaaslasega lapse saada või ei. Samas – kui ka saame, peaks ta selleks hetkeks olema veel eelkooliealine või just kooli alustanud. Ja esimestes klassides suudaks ma vajadusel koduõpet teha küll 🙂 Nii et hoolimata sellest, kas on veel üks laps või mitte, restardi ja reisiplaanid jäävad samaks.

Loen just Kristi Saare raamatut “Kuidas alustada investeerimisega” ning seal on ära toodud oma finantsvabaduse taseme määramise punktid, mis olid minu jaoks äärmiselt põnevad ja informatiivsed:

  1. Täielik sõltuvus teistest – lapsed ja noored, kes ise ei teeni, vaid elavad vanemate kulul, stipist vms
  2. Toimetulek – elad palgapäevast palgapäevani, augus pole, aga midagi eriti üle ei jää
  3. Stabiilsus – on oma kodu, teatud säästud, võimalik igakuiselt 10-20% sissetulekust investeerida
  4. Otsustusvabadus – ei ole veel jõudnud punkti, kus raha ei saa kunagi otsa, aga saaksid vajadusel aasta-paar hakkama ilma töötamata
  5. Turvalisus – investeeringud katavad ära kõige põhilisemad vajadused – eluaseme, toidu, hädaabikulud, tõeliselt mugava elu jaoks on aga vaja veel töötada ja sissetulekut suurendada
  6. Finantsvabadus – investeeringud katavad kõik kulutused, saad lubada endale harjunud elustiili, võid jalad seinale lüüa ja teha seda, mis tahad
  7. Tõeline rikkus – teenid lisaks elustiili katmisele nii palju raha, et saad igakuiselt investeeringuid aktiivselt suurendada

Minu eesmärk on finantsvabadus ja ma olen juba poolel teel ehk punktis nr 3. On stabiilsus, on puhver, on võimalus 10-20% sissetulekust säästa või investeerida. Minimaalne eesmärk 10a pärast on vähemalt punkt nr 4 ehk otsustusvabadus. Ideaalis võiks muidugi olla juba nr 5 ehk turvalisus. Kas see on reaalne, seda ma veel ei tea, ma alles harin ennast nendel teemadel… Aga aasta pärast tean kindlasti juba paremini!

Sel aastal töötan rõõmuga oma uuel ametikohal – tunnen, kuidas mul on mõnusalt palju õppimist, osad teadmised ja oskused tulevad ka lihtsalt vaid kogemusega. Eelmine amet oli igati okei, aga tegin seda lõpuks juba kinnisilmi, nii et muutus oli ääretult teretulnud – nüüd on mul jälle tunne, et tõesti arenen. Töötan tänuga kodukontoris, kuni seda nõutakse. Lähen suure rõõmuga ja koos Kaaslasega tööle kontorisse, kui see on taas võimalik.

EDIT: Mõeldes selle üle, mis on minu tugevused ja oskused ning mis paneb mul silma särama, jõudsin tagasi oma ammuse mõtteni: kuna mulle pakub suur rõõmu ja rahulolu asjade vähendamine ning organiseerimine, mille tulemusena ümbritseb mind vaid tõeliselt vajalik ja rõõmu pakkuv ning kõigel on oma kindel koht, tahaksin aidata ka teistel inimestel oma elu sel viisil korrastada. Kondost inspireeritud, aga minu olemuse ja Eesti oludega kohandatud teenus – miks mitte? Esimene samm oleks saada reaalne kogemus: kas ma üldse oskan päriselt teisi aidata nii, nagu seda ette kujutan? Pole ühtki takistust puuduva algkapitali või muu taolise näol – kõik oskused on mul (eeldatavasti) olemas, on vaja leida vaid üks inimene, kes oleks taolisest abist huvitatud ja üks vaba nädalavahetus, et see teoks teha.

Alustamiseks pole mingeid takistusi – esialgu on ju eesmärgiks mitte niivõrd rahaline tulu, kui lihtsalt kogemus, kas üldse oskaksin ka teisi nii aidata, nagu ette kujutan. Vaja on vaid huvi ja pealehakkamist ning ühte inimest, kes oleks sellisest abist huvitatud 🙂

Eelmisel aastal oli üle pika aja see imeline aeg, mil mul oli võimalik säästa. Seda küll vaid esimesed neli kuud, aga tänu nendele säästudele saime suvel reisida ja teha remonti. Aasta lõpus mul midagi säästa ei õnnestunud, sest pidin siin ootamatult kõigega üksi toimetama, aga lõpetasin aasta siiski plussis ja auto müügist saadud raha on kenasti alles ning liigitub säästude alla. Kaaslasel on õnnestunud “tänu” haiglas olemisele pisut enam säästa, nii et väike puhver on meil juba täitsa olemas.

Selle aasta prioriteet nr. 2 on regulaarne investeerimine – kannan igakuiselt teatud summad kolmandasse sambasse ning kasvukontole, samuti kogun lihtsalt rahalist puhvrit ootamatuste tarbeks. Lisaks kogun investeerimisalaseid uusi teadmisi – loen raamatuid, suhtlen inimestega, kellel on sarnased eesmärgid. Olen ääretult tänulik, et mu kõrval on Kaaslane, kes on investeerimisega juba mõnda aega tegelenud, jagab seega rohkem matsu ja on ka mulle toeks ning inspiratsiooniks.

Olen oma väljaminekuid kirja pannud ning vähemalt püsikulude üle eelarvet pidanud praktiliselt terve iseseisva elu (ehk alates esimesest ülikooliaastast) – varasematel aastatel jäid mõnikord mõned kuud vahele, aga viimased kümme aastat olen vist küll kõik kirja saanud. Kui eelmisel aastal oli Kaaslane minuga poole kohaga ehk toidu- ja autokulud ning veel nipet-näpet said kirja ka kõik need, mis maksis tema, siis sel aastal proovime koos 100% kirja saada – samuti teadlikumalt läbi arutada, kui palju ja mille jaoks soovime säästa. Lisaks uuendasin üle pikkade aastate selleks kasutusel oleva Exceli tabeli formaati – olen tänu praegusele töökohale aru saanud, kui palju lihtsam ja automaatsem peaks olema Exceli andmete töötlemine ja nendest igakülgsete kokkuvõtete tegemine. Uus formaat on mõeldud just seda toetama, täiustame ilmselt “töö käigus” – kindlasti selguvad aja jooksul vead ja tekib uusi mõtteid, kuidas veel paremini teha.

Eneseareng

Olen õnnelik ja tänulik, sisemiselt rahul, väärtustan ja armastan ennast.

Lähiaastate plaan: töötan oma sisemise tasakaaluga. Tegelen käitumis- ja mõttemustritega, mis mind enam ei teeni. Saan aru nende põhjustest ja muudan need teadlikult toimivateks.

Ma olen uhke selle üle, kes ma olen praegusel hetkel ja armastan ennast tingimusteta. Olen aastaid praktiseerinud positiivset mõtlemist, valdan seda hästi ja see on mulle suureks abiks sisemise tasakaalu hoidmisel. Elu on aga pidev areng ja ma tean, et saaks veel palju paremini. Minu eesmärk on selline sisemine rahu, et olen alati õnnelik ja rahulik hoolimata sellest, mis sündmused ümberringi toimuvad ja mu elu mõjutavad.

Suurim väljakutse minu jaoks on hetkel see, KUIDAS TÄPSELT neile mustritele ja põhjustele ligi pääseda 🙂 Seejärel – kuidas neid muuta. Olen käinud terapeudi juures (mis aitas hästi tolle hetke murede klaarimisel), olen läbinud holistilise neliku (ei mäleta sellest suurt midagi, aga on tunne, et see pole päris minu teetass), olen osalenud turvalisel ja kontrollitud ayahuasca tseremoonial (keda huvitab, googelda ja loe nt Müürilehe artiklit), aga kummalgi õhtul ei toimunud mitte midagi – mu “koorik” on keskmisest paksem. Ma suurima rõõmuga kaevun selle kooriku alla, aga ma veel päris täpselt ei tea, kuidas. Kui kellelgi on häid ideid või teraapiavorme, mida soovitada, mis on enda peal läbi proovitud ja töötavad, siis kuulan suurima heameelega. Minna soovitatud FFT-ga on näiteks plaanis lähemalt tutvuda.

Vaba aeg ja hobid

Naudin vaba aega ja aktiivset eluviisi. Reisin nii tihti, kui soovin. Osalen erinevatel üritustel, mis tassi täidavad ja hinge helisema panevad. Mul on mitmeid rahuldustpakkuvaid hobisid: pikema perspektiivi plaanid on tango, burlesk ja tšello – aga seda alles siis, kui tunnen, et mul on rohkem vaba aega ja energiat millegi uuega tegelema hakkamiseks.

Selle aasta plaan on taas lihtsalt elu nautida ehk trennist, raamatutest ja pusledest piisab täielikult – elu näitab, et nende kõrvalt ununeb isegi sarjade ja filmide vaatamine, igav ei hakka kunagi 🙂 Loodan, et õnnestub pisut reisida – kui ka olukorda arvestades mitte kaugele ja lennates, siis vähemalt Eestis, ehk ka naaberriikides.

Olen nüüd FB lugemise väljakutse grupis – eesmärk on sealne suur väljakutse kaasa teha, see on mu ainus selle aasta hobidega seotud plaan ja ennäe – täitsa lihtsasti mõõdetav 😛

2021 prioriteedid kokkuvõtlikult:

  1. suhted: kvaliteetaeg Kaaslasega, teadlik suhte väärtustamine
  2. raha: regulaarne säästmine ja investeerimine
  3. eneseareng: “mõistlik tülitsemine”, sisemine tasakaal, mõttemustrite mõistmine ja muutmine

Seda kõike tehes – olla terve, õnnelik ja tänulik 🙂 Elu on imeline!

Scroll to Top