auto

Kuidas ma Tallinnas käin

Ma polegi Kaaslase haigusest rohkem bloginud – no ma pole peaaegu üldse bloginud 😀 Lühidalt on seis selline, et millalgi oktoobris sai ta lõpuks käidud Tartus konsultatsioonil, pärast mida pandi ta lõpuks ometi sinna andmebaasi, kust talle luuüdi doonorit otsitakse. Öeldi, et jaanuari alguseks vast leiab doonori ja siis peab veel kaks kuud Tartu haiglas jälgimisel olema. Novat siis, SEDA osa polnud varem mainitud ja ei saaks öelda, et me selle üle just eriliselt rõõmsad olime. Aga mis seal ikka, eks, peaasi on ju terveks saamine. Nii et nüüd manifesteerin ma universumi poole vaid seda, et mingil tingimusel lastaks ta vahepeal aasta kaheks viimaseks nädalaks koju, kus ma võin temaga ülirõõmsalt kaks nädalat karantiinis istuda… Ainult et lapsed ju tahavad jõuluvaheajal väljas ka käia… Nii et ma ei tea, mismoodi saab. Kui koroonanäitajad hullemaks lähevad, siis nagunii ei saagi. Aga ÄKKI Pärnus püsib madal? ÄKKI kuidagi ikkagi on võimalik? See on mu ainus jõulusoov – saada Kaaslane jõulupuhkuse ajaks koju. Nii et kõik, kes te siin loete, saatke oma häid mõtteid ja nii edasi. Äkki on abi.

Aga praegu ongi nii, et mingeid uudiseid pole. Palavikku pole, enesetunne on hea, immuunsus madal, ta on veetnud täpselt kaks kuud PERHi üksikpalatis, kus teda jälgitakse, pidevalt vereproove võetakse, vajadusel saab antibiootikume ja verd. Olen nii tänulik selle eest, et tänapäeval on võimalik ka sundolukorras pikemalt ühes väikeses ruumis viibides nii mitmekesiselt aega veeta – on telekas, on arvuti, sarjad, raamatud, ristsõnad… Trennina teeb kükke 😀 Eks see ühes ruumis kinni olemine on muidugi jama, eriti nii liikuvale inimesele nagu Kaaslane, aga ÕNNEKS teab ta ise ka, et vaja positiivne olla ja nii see eluke siis veerebki.

Koroona tõttu on haiglas külastuskeeld, aga temal on arstilt eriluba – võib all kohvikus kokku saada lähedastega, vaiksemal ajal ja mitte liiga tihti. Mina käin Tallinnas regulaarselt iga kahe nädala tagant, tädi elab õnneks Tallinna lähedal ja tal on lihtsam külas käia. Iga kord, kui käime, viime talle kodutehtud toitu ja muud meelepärast kraami. Mina viisin viimati jälle hunniku teed ja kuna ma enne Plika sünnipäeva just fotomajandusega tegelesin ning korktahvli uuendamisest osad fotod üle jäid, tegin talle ka ühe kollaaži 30×40 raami sisse – sest noh, kui inimene peab veel neli kuud haiglas olema ja näeb perekonda ainult paar korda kuus, siis olgu nad tal vähemalt fotodel kogu aeg lähedal, eks.

Septembris käisin ma esimest korda Tallinnas koos Annika ja lastega – haiglas üksi ning hiljem koos spas. Järgmine kord septembris käisime koos lastega haiglas ning hiljem veel Proto avastustehases. Oktoobris sõitsin aga mõlemad korrad üksi – kuidagi ei tulnud meelde, et õigel ajal FB-s kuulutada ja endale reisikaaslast otsida, ehkki üksi on suht nüri 2×2 tundi päevas maha sõita. Nüüd viimati sel nädalavahetusel käisime koos Kaaslase vennaga ja no kohe poole mõnusam oli autosõit, sai lobiseda.

Ma olen NII tänulik selle eest, et meie uus auto võtab nii vähe kütust – ma tangin korra kuus ca 40 liitrit ja saan käidud 2x kuus Tallinnas pluss kõik oma lühikesed linnasõidud (mida on, tõsi, tänu kodukontorile väga vähe – korra-paar nädalas toidupoodi ja korra nädalas trenni – vahel ehk midagi veel, aga üldjoontes kõik). Ilmselt venitaks kolmandagi Tallinna-sõidu välja ühe paagitäiega, aga see on mu jaoks liiga piiri peal, nii et eelistan enne paagi täis panna.

Ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma sõidan nüüd maanteel ja ka Tallinnas! Ma ju enne keeldusin, sest alati sai ilma, Kaaslane oli roolis. Aga nüüd on vaja ja lihtsalt sõidangi. Alguses sõitsin Pärnust haiglasse ja tagasi. Siis oli vaja kesklinna mingi asi ära viia ja siis oli vaja mingis keskuses käia midagi ostmas ja… Nii ma lihtsalt sõitsingi 😀 Meeletu hirm oli, aga tegelikult täitsa ok 😀 Waze näitab sõiduridasid ka enam-vähem adekvaatselt, sellest on suur abi. Ja ma olengi juba omandanud ka Tallinnas teatava pohhuismi, mis mul oli senini vaid Pärnus sõites – et ega ma alati täpselt ei tea, kuidas minna, aga kui juhtub, et lähen valesti või lõppeb rida otsa, siis eks katsun pressida õigesse ritta. Ja noh, nii ongi – alati ju kuidagi saab, tuleb lihtsalt rahulikult võtta 😀

Tasuline parkimine, mis mu jaoks oli täiesti tume maa – ka seda on nüüd Tallinnas vaja ja saan hakkama 😀 Ehkki ükskord lastehaigla parkla tõkkepuu välja sõites helistamise peale ei avanenud, nii et pidin helistama kõigepealt parkla infoliinile (kust sain koodi, mida sisse panna, et tõkkepuu tõuseks), seejärel Telia infoliinile (et nad nö käsitsi mu parkimise ära lõpetaks ja selle eest topelttasu ei võtaks (sest ma üritasin väljumise numbrile helistada õige mitu korda ja nende süsteemis läks see kirja nii, nagu ma oleks lühikese aja jooksul järjest mitu korda parkimist alustanud ja lõpetanud) – aga kõik tehti kenasti korda ja hiljem pole probleeme olnud.

Ühesõnaga ma sõidan ISE autoga igal pool Tallinnas. Ja olen enda üle jube uhke, sest minu jaoks on see meeletu areng. Ja seda kõike ainult tänu Kaaslase haigusele. Sest lihtsalt oli vaja 🙂 Nii et jah. On palju asju, mille eest olla tänulik, ka praeguses olukorras.

Igatahes, miks ma seda postitust siin üldse kirjutan – ikka fotode pärast. Ma olen Tallinnas käinud septembrist alates kuus korda (septembris viisin nädala keskel Kaaslase ära ja sama nädala lõpus käisin tal esimest korda külas, sealt edasi siis kahenädalase intervalliga), fotosid on mul kahest korrast – mõlemal puhul siis, kui käisin Liisi juures. Esimene kord lihtsalt korra külas ja sõitsime samal õhtul tagasi, seekord jäin ööseks, sest mul polnud Plika sünnipäeva tõttu võimalik enne kella nelja liikuma hakata ja pimedas tagasi sõita ei tahtnud.

Siin purskkaevu juures saame alati Kaaslasega kokku – mõlemal maskid ees ja hoiame viisakalt distantsi 😛

Paar suvalist klõpsu Proto avastustehasest:

Liisil on selline kassipuu 😀

Eile õhtul jõime Joe Bideni terviseks gintonicut. Ja muidugi oli seltsiliseks ka KASS.

Öö veetsin Liisi tütre toas, kus mu voodikaaslaseks oli ükssarvik. Otse loomulikult pidin ma sellega Kaaslasele saatmiseks selfi tegema 😀

Pärast kassi silitamist olin pisut karvane 😀

Hommikune idüll kassiga, inglise hommikusöögi ootel:

Ja ongi jälle puhkus läbi

Otsustasin spontaanselt võtta augustis veel nädala puhkust. Kaaslane oli juba varasemalt selleks ajaks võtnud, vaatasin, et mul ükski kolleeg ei puhka, töökoormus lubas – seega võtsin ka. Ma pole ammu suvel nii palju puhata saanud.

Või nojah, puhata… Mitte tööl käia oleks vist õigem väljend. Puhata ei saanud ka nüüd praktiliselt üldse. Jah, kauem magada ja vahepeal pisut leboda ning käia mitmel üritusel. Ülejäänud aja koristasin. Aktiivne puhkus ühesõnaga 😀

Aga selle postituse pildid on tegelikult peamiselt puhkuse-eelsest ajast… Pole lihtsalt mõnda aega blogida jõudnud, katsun nüüd jälle järjele saada 😀

Poisi 10. sünnipäevast on enamik pilte parooli all, mõned üksikud saan siia ka panna. Sünnipäeva hommkiusöögist ja magnetitest, mida Poisile mitu komplekti kinkisime. Sellised pisikesed, ca 2mm läbimõõduga magnetid.

Pidu pidasime Poisi nõudmisel taaskord Musoonikus ja praktiliselt ainus pilt, mis ma seal tegin, oli kingituste lauast. Seda eelmine kord polnud. Iseenesest mitte midagi erilist, eks, aga konkreetne koht, kuhu poetada kõik need ümbrikud ja lilled… Igati vajalik 😀

Plika tahab endale arvutit osta ja otsustas, et võiks raha teenimiseks müüki panna oma legokomplektid, millega ta enam ei mängi. Need on aga ammu Poisi omadega läbisegi… Üks õhtu siis otsisime õpetuse järgi juppe kokku… Alustasime kõige suurema ja kallima komplektiga (mingi haldjate loss, mis maksis 80€) – ütleme nii, et me ei ole sellegagi veel lõpetanud, teisteni ammugi jõudnud 😀 Eks näis, mis sest projektist välja tuleb 😀

Poisi sünnipäevaõhtul jõudsime käia veel Haapsalus autot ostmas. See juhtus suht spontaalselt – olime otsustanud auto enne talve välja vahetada, tuttavate kaudu saime usaldusväärse pakkumise ja nii see läks. Nüüd on meil 1999. aasta VW Bora asemel asemel viis aastat noorem Audi A4, mis tahab pisut remonti (oli enne ostu teada), aga on muidu igati kobe ja tunduvalt väiksema kütusekuluga. Bora müüsime taas tänu tuttava abile üsna kiirelt üsna odava raha eest maha, sest seda oli aastate jooksul üksjagu retsitud 😀 Selle raha eest saab siis nüüd uut autot remontida.

Bora maksis 1600€, 3,5 aasta jooksul kulus remondile ligi 2200€, edasi müüsin 350€. See teeb kuu keskmiseks kuluks 81€ – sinna lisaks kütus ja autokindlustus. Ütleks, et esimese auto kohta üsna hea 😛 Ja mõnevõrra soodsam, kui uut autot liisida.

Tegin mälestuseks ka paar pilti kõige hullematest kohtadest 😀 Ei olnud kahju autot välja vahetada. Tänuga lasin tal minna.

Seda roostetanud kohta juba enne eelmist ülevaatust putitasime, aga noh, jah… 😛 Teada oli, et läheb edasi. Ilukilp lihtsalt millalgi kadus ära 😀

Stangega sõitsin üsna alguses kuskile äärekivi otsa – seda on ka nende aastate jooksul x korda remonditud. Alguses sai niisama paika, aga pikemaks pidama ei jäänud, hiljem läksid juba kruvid käiku, neist ka suurt tolku polnud 😀 Punane värv on mu eelmise (õigemini jah, rangelt võttes üle-eelmise) kodu väravapostist… 😀 Pisiasi, millest ma ei lasknud ennast suurt häirida 😀

Uut autot katsume paremini hoida. Ma muidugi noil päevil pea üldse ise ei sõida, sest Kaaslane ütleb, et tal on kõrvalistmel närviline olla. Nojah, ma pole just maailma parim juht ja pisut järskude manöövritega, aga siiski üsna adekvaatne, ütlen ma ise 😛 Uus on ikka automaat, et ma ka sõita saaks, aga seekord läks auto kaaslase nimele ja mina olen lihtsalt kasutaja. Ongi parem, mul vähem vastutust – ei pea remondi ega kindlustusega jantima 😛 Autoasjad jätan ma kohe suurima heameelega meespoole hooleks 🙂

Plika tekitas endale ventilaatorist ja tekikotist külmakambri. Mahtusid sinna Poisiga kahekesi kenasti sisse 😀

Õhku ja lapsi täis tekikott, mis näeb põhimõtteliselt välja nagu üks hiiglaslik padi 😀

Augusti lõpp kujunes üritusterohkeks – eelmisel nädalavahetusel Tiigifestival, sel laupäeval täpselt ühel ajal Sütevaka 30. sünnipäev ja vilistlaste kokkutulek ning Kaaslase venna 30. juubel. Kuna vilistlaste kokkutuleku pilet oli mul juba juunist saadik olemas ja õigel päeval käisin venda õnnitlemas ka, siis sain suht puhta südamega peole alles hilisõhtul ilmuda… Seltskond oli suur ja keegi must seal puudust ei tundnud 😀

Sütevaka kokkutulek oli vägev nagu alati. Nii tore oli klassikaaslasi näha, isegi klassijuhataja tuli ja saime temaga pilti teha… Endlas oli ka vägev programm ja üldse… Tore oli. Pidu kestis üheni, aga üheteistkümneks olid õnneks olulisemad asjad nähtud ja jutud aetud – nii et jalutasin läbi öise linna järgmisele peole. Magama sain öösel kell kaks… Ütleme nii, et mul oli plaanis täna asjalik olla, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja 😀

Mis seal ikka… Jõuab ka homme asjalik olla 😛 Loodetavasti ei saa järgmine töönädal olema sama kurnav kui augusti esimene – pärast kahenädalast puhkust oli küll täitsa väsitav jälle nii vara tõusta. Ehk üks nädal ei olnud nii hävitava mõjuga 😀

Autoomaniku “rõõmud”

Kuna mul on sel aastal blogimisega üks suur ikaldus olnud, siis pole ma ka auto teemadel üldse muljetanud. Teemasid on aga olnud omajagu…

Liivi inspireeris oma postitusega, panen tagantjärele kõik kirja, pildimaterjali õnneks jagub 😀

Autoomanikuks sain mäletatavasti veebruaris. Esimene jama juhtus täpselt pooleteise kuu pärast – stange jäi äärekivi taha kinni. Mäletan seda täpselt samal päeval aset leidnud ürituse tõttu, see oli 1. aprill. Tookord polnud isegi mina roolis 😛

Paar nädalat hiljem järgmine ikaldus, seekord minu põhjustatud. Keegi kunagi õpetas mind, et aknaid on kõige lihtsam puhtaks saada neid korra alla ja üles tagasi lastes ning kuna see on tõesti hirmus mugav, siis tegingi nii… Tagantjärele targutasid küll kõik, et UUE autoga ehk võib nii, aga üldiselt on see pahapaha ja kasutatud autoga kindlasti ei peaks ja…

Ühesõnaga ühel aprillikuisel reedeõhtul juhtus nii, et kaasreisija poolne aken enam üles tagasi ei sõitnud. Ilm oli külm ja vastik. Remonti viia polnud sel kellaajal enam kuskile. Abikaasa viis lõpuks auto Paikusele sõbra garaaži. Nädalavahetusel õnnestus neil ukse sisemine külg eemaldada, klaas üles tõsta ja puutükkidega “kinnitada”.

Nii sõitsin ma ligi kuu aega, kuni mai alguses jõudis asi lõpuks nii kaugele, et Abikaasa sõprade abiga akna ära parandas. Uus mehhanism oli odav, maksis €3.75. Stange sai samal ajal parandatud, maksis €10. Autoremondiks kulus sõpradega terve päev 😛

Need olid pisikesed asjad, mis ei takistanud autoga sõitmast, aga ometigi natuke ärritasid. Nii hea tunne oli, kui auto lõpuks jälle täitsa korda sai… Ja VIIS PÄEVA hiljem…

Olin ema maja juures kitsal teel, kus mööda sõitma ei mahtunud. Teine auto tuli vastu, tahtsin tasakesi eest ära tagurdada… Ajasin piduri ja gaasi sassi, tagurdasin täie hooga suurde metallist konteinerisse 😛 Sellest ajast saadik on tagaluugis mõlk ning tagaklaasi pole 😛

Esimese hooga “parandas” Abikaasa akna ära koduste vahenditega ehk kolme aasta tagusest vannitoaremondist üle jäänud plastikujuppidega. See polnud just eriti hea lahendus, sest ei paistnud läbi ja oli nii jäik, et teip tuli lahti. Sellist autot ma terveks päevaks tööle parklasse jätta ei tahtnud, kuna ilmad olid soojad, sõitsin lihtsalt rattaga. Autot kasutasime vaid häda korral, kui tõesti oli vaja perega kuskile sõita. Suve poole olid veel probleemid sellega, et lahtise plastiku vahelt lendasid kärbsed sisse ja panid signa tööle, nii et enamiku ajast seisis auto meil lukustamata ustega õues 😀

Poolteist kuud hiljem, juuli lõpus, skooris Abikaasa veidi läbipaistvat painduvamat plastikut (mu töö juurest prügikasti kõrvalt, taaskasutus :D) ning parandas akna tunduvalt paremini ära. Sellest ajast saadik olen ma jälle autoga sõitnud…

Asjatundjate ühine arvamus on, et luugi eest ära võtmine, mõlgi sirgeks tagumine, uue klaasi hind ja paigaldus ning luugi tagasi panemine läheks kõik kokku nii kalliks, et pole mõtet, on vaja uut luuki. Häda on selles, et kumbki meist pole eriline autole juppide otsija…

Abikaasa helistas juunis läbi meeletu koguse romulaid, ei näkanud. Samuti oleme saatnud varuosapäringuid, sealt pakuti ÜHTE luuki, PÄRNUS, mis oli väikese roostega, tõenäoliselt poleks olnud probleem – oleks saanud teha roostetõrjet ja üle värvida ja olekski olnud korras. Ainult et… Abikaasal polnud aega seda enne vaatama minna kui kahe päeva pärast, selleks ajaks oli ära ostetud.

No ja ühesõnaga jah… Nii see jama siis kestabki 🙂 Ilmselgelt peaks lihtsalt tuimalt iga nädal kõikvõimalikele lehtedele varuosapäringuid saatma, või? Ma ise olen saatnud ainult elv.ee kaudu, aga tean, et neid on igasuguseid…

Oskab keegi tark nõu anda, midagi peale selle, et olge vähem laisad? Soovitada mõnda eriti head lehte või romulat või ma ei tea mida? Oskab keegi arvata, kas sellise autoga ülevaatuselt saab läbi? Novembriks oleks vist ikka targem korda saada see värk 😛

1999. aasta universaalkerega Volkswagen Bora tagaluuk EI peaks olema ju NII raske leida… Arvestades, et Golf 4 luuk sobivat ka ja Golf on ometigi levinud…

Nädal tagasi käis auto korralises hoolduses. Ajaulugu on autol eeskujulik, läbisõit algusest peale kirjas, kõik tehtud tööd ka. 2007 vahetati hammasrihm ja tehti automaatkasti hooldus, läbisõit oli siis ca 81 000. Nüüd lõi ette 140 000 ja hoolduse märguanne, kümme aastat möödas ka… Oli aeg 🙂

Olime sellega juba autot ostes arvestanud, et see kõik tuleb peagi ära teha. Ja muidugi tuli hoolduse käigus välja veel hulk erinevaid remonti vajavaid asju, veermiku remont läks lõppkokkuvõttes isegi kallimaks. Ega ma täpselt ei teagi, mis nad seal kõik ära tegid, aga noh, arve oli igatahes selline:

Nüüd vähemalt on kõik korras ja süda rahul… Peale luugi muidugi 😛 Aga KUSKILT peab selle ju saama – eks, eks, eks?

Ja hoolimata kõigist jamadest olen ma endiselt NII tänulik, et see auto mul olemas on ja elu lihtsamaks teeb. Ja kui luugi vahetatud saab, mis läheb ilmselt veel mitusada eurot maksma, siis peaks kohe tükk aega mureta olema…

Tänulikkus

Eile möödus terve ülejäänud päev sama kõrgel lainel kui hommik.

Käisin Poisil koolis järel. Klass, mis nägi kooliaasta alguses nii puhas ja klanitud välja, oli nüüd kõigi riiete, koolikottide ja joonistustega seinal hoopis teistmoodi… Elavam 🙂

Õpetaja ütles, et Poiss on imetore ja klassi poistest üks rahulikumaid – oskab keskenduda ja ei sega tundi. Ma kuulasin, suu ammuli. Plika on meil see vaikne ja kohusetundlik, eks, Poiss aga ei püsi pudeliski paigal. Olin valmistunud halvimaks. Saada teada, et ta on ÜKS RAHULIKUMAID – no tõsine šokk. Imeliselt meeldiv muidugi 😀

Eile ja täna õnnestus lapsed lõpuks üheksast magama saada, töövõit. Ise läksin ka eile juba pool kaksteist magama.

Tänane päev ei olnud üldse nii kõrgelennuline. Ilm oli hall ja tuju… No selline… Keskpärane. Mitte sugugi nii vaimustav kui eile. Tööl oli jube kiire, päeval koolilogistika korraldamine võttis ka aega ja nii edasi.

Aga õhtupoole ma ikka mõtlesin, kui mõnus on ja olin nii tänulik.

Nii mõnus on, et Pärnus on waldorfkool. Ma ju käisin noil kõige esimestel asutamiskoosolekutel, kus alles plaaniti… Ei olnud küll asutamise juures, sest elu viis vahepeal Pärnust eemale, aga siiski… Esimene kooliaasta oli sisseelamine, samuti olid mu enda elus parasjagu segased lood, seega polnud jaksu suuremat kooliasjade üle rõõmu tunda. Sel sügisel olen aga palju erksam ja koolimuljed on nüüd veel intentsiivsemad. Eks kindlasti aitab tublisti kaasa ka see, et Poisil vähemalt esialgu nii hästi läheb ja tema õpetaja on lihtsalt oivaline… Aga jah… Lihtsalt istusin täna lastevanemate koosolekul ja mõtlesin, et nii äge – nii äge, kuidas nad õpetavad ja õpivad… Sajaga teistsugune “tavakoolist” ja mulle sobib see NII hästi. Need vahakriidid ja valged vihikud ja muinasjutud ja käsitöö ja maalimine ja liikumistunnid, kus liikumisest tuntakse lõbu ja… Nii põnev on näha, kuidas kool areneb. Ja on tunne, et kõik on omad. Hea ja kodune ja õige tunne on.

Teine asi, mille üle ma olen viimastel päevadel ääretut tänulikkust tundnud, on auto. Jalgratas on suurepärane, aga ma olen meeletu külmavares ja juba praegu on ilmad, mil autoga sõitmine on minu jaoks palju meeldivam tegevus. Mul on lihtsalt nii imeliselt hea meel, et ma elan nii suurepärases asukohas, seega sõidan tööle viis minutit, kodust kesklinna/kooli samuti viis minutit, töölt kesklinna kümme… Elu ja kogu laste / koolilogistika korraldamine on nii palju lihtsam…

Ja lapsed on nii iseseisvad! Lähevad hommikul koos bussiga kooli. Olen nüüd käinud Poisil kaks päeva koolis järel. Auto pargin bussipeatuse lähedusse, jalutan kooli, seejärel Poisiga tagasi bussipeatusesse – lasen temal ees minna, et näha, kas ta oskab minna õiges suunas ja teed ületades autosid vaadata… Ja bussipeatusest ta ongi mõlemad päevad omal soovil ise mu ema juurde sõitnud. Mina sõitsin autoga tööle tagasi 😀 Eks see on nädalate või isegi päevade küsimus, mil ta üksi sõitma hakkab.

Ja perekond, turvavõrgustik… Kui palju lihtsam on elu tänu sellele, et mu ema nii palju aitab… Või kui tema ei saa, siis on Abikaasa perekond… Kui häda on käes, siis keegi ikka saab!

Mul on nii hea meel, et Plika hakkas pärast aastast pausi oma parima lasteaiasõbrannaga taas jalkatrennis käima. Loodan, et vaimustus püsib. Ja eriti hea meel on mul selle üle, et ma selle sõbranna ema eelmisel sügisel endaga veinitama kutsusin. Nii hea on, et Pärnus on nüüd veel üks sõber! Kes on ühtlasi ka sel nädalal mind trennilogistikaga aidanud, sest minul olid mõlemad trenniõhtud täiesti kinni…

Ma olen nii tänulik, et Abikaasa on nii imeline inimene. Tõsi, meie suhtest ei saanud asja ja veel praegugi koos elades tülitseme aeg-ajalt nende vanade mustrite pärast, mida me ei suutnudki lahendada… Aga samas me ka endiselt naljatame ja naerame koos… Ja ma tean, et lahku kolides lähevad meie suhted vaid paremaks. Parim inimene, kellega harrastada kärgperendust. Ma tean, et ta armastab lapsi kogu südamest ja tean, et me saame asjad rahulikult ja meeldivalt aetud. Lahkuminek ei ole kunagi meeldiv, aga meie oma on… Noh, nii meeldiv, kui üldse olla saab, ma ütleks.

Ja muidugi on mu elus Üks Inimene. See on nii uskumatu, kuidas ta minu ellu tuli ja siia jäi. Ja ma olen selle üle nii tänulik, et seda ei ole võimalik isegi mitte sõnadesse panna. Aga see on juba ühe teise postituse teema…

Kuu aega autoomanikuna

Kuna sain auto enne ostu nädalaks “proovida”, siis tegelikkuses olen selle autoga ringi vuranud ju isegi kauem. Ühtpidi olen täiesti harjunud, teistpidi aga ikka veel üllatunud – kas tõesti on MINUL auto, millega ma saan IGA PÄEV sõita?

Ega ma palju sõitnud ei ole. Peamiselt ikka marsruudil kodu-töö-kodu, üsna tihti koju sõites ka ema juurest läbi põigates, et pärast kooli sinna läinud Plika peale võtta. Sekka vahel harva kool, lasteaed või mõni asjaajamine linnas. Pikkadest sõitudest siiani vaid Tallinnas käik proovinädala nädalavahetusel – käisime sealt Abikaasa uut tööautot ära toomas, nii et tagasi sõitsime kahe autoga. Jäin ellu 😀 Tallinna liikluses sõitsin küll ainult Abikaasa sabas, ise ei mõelnud midagi. Ja kui me kuskil perega käime, olen ikka lasknud reeglina Abikaasal juhtida 😛

Aga kõige olulisem on ikkagi see, et ma sõidan. Ise. Iga päev. Nii hea on. Igale poole jõuab kiirelt ja mugavalt. Rasked poekotid pole enam kunagi probleem. Mulle meeldib poes käia Abikaasast rohkem ja mul on seda teha imelihtne. Kui rattasõiduhooaeg läbi sai ja ma jala tööl käima hakkasin, pidin alati mõtlema, kui palju ma täpselt osta võin ja ka koju kanda viitsin – läpakat tassin ju nagunii igapäevaselt. Nüüd seda muret enam pole.

No ja lihtsalt… Vabadus. Sõltumatus. Hea on. Mis siis, et ma tunnen ennast isegi Pärnu kesklinna liikluses endiselt pigem ebakindlalt 😛 Küll ma harjun. Vähemalt on nüüd võimalus!

Scroll to Top