Dec 312020
 

Ma ei ole kunagi olnud eriti järjepidev aastakokkuvõtete tegija. Mul on selle jaoks blogis eraldi kategooria, aga kasutasin seda viimati aastal 2016 :D Jätkan siis traditsiooni sellega, et nüüd, kus ma jälle kokkuvõtte tegemiseni jõudsin, võtan märksõnadega lühidalt ka varasemad aastad kokku. Ehk et, jätkates sealt, kus viimati pooleli jäi:

2015: stabiilsus
2016: ebastabiilsus
2017: lahutus, Soomlane
2018: uus töö, suhted, väga raske sügis, Kaaslane ♥
2019: jõusaal, jooksuvõistlused, kodu müük
2020: unistuste kodu, koroona, töine areng, Kaaslase haigus

Hoolimata sellest, et 2020 ei olnud just päriselt nii stressivaba lugemisaasta, kui mul plaanis oli… Kõigist väljakutsetest hoolimata on mul ikkagi praegu tunne, et ma olen väga õnnelik ja tänulik. Et elus toimus positiivseid arenguid.

Jah, koroona on tüütu. Jah, kevadine isolatsioon ühes meeletu töökoormuse ja distantsõppega oli ääretult stressirohke aeg. Jah, Kaaslase haiglasse sattumine tuli täiesti ootamatult ja eikusagilt. Jah, mu töökoormus on olnud sügisel kõikuvam kui sooviksin, sest (ilmselt tänu koroonale) on mu kliendid olnud keskmisest vaiksemad.

AGA!

MUL ON KODU!!! Lõpuks ometi on mul ilus mugav kodu, mis on tõeline kindlus ja mis on kogu selle aasta ja kõigi raskemate hetkede puhul hoidnud mind mõistuse juures. See pidev tänutunne, et koduvahetus leidis aset ENNE selle aasta mitte nii meeldivaid sündmusi… See tänutunne on põhimõtteliselt igapäevane. Ilus mugav kodu on olnud mu viimase kümne aasta unistus ja see sai lõpuks ometi teoks. Ma elan oma unistust, iga päev :) Ja ma sain aasta lõpuks koristamisega ringi peale ja kõik ebavajalikud asjad ära antud. Nüüd tuleb seda korda vaid hoida :) Mu kodu on imeline :)

Ma vahetasin suve alguses ettevõttesiseselt töökohta – mis, jah, tähendab, et ma olen nüüd rohkem sõltuv konkreetsetest klientidest ja mu töökoormus võib olla väga kõikuv. Aga sellegipoolest on mul nüüd uued väljakutsed, midagi õppida ja kuskile areneda, kaasnes ka pisuke palgatõus. Ja uuel aastal on mul tööd täpselt nii palju, et päevad mööduvad lennates, see on kindel plaan :)

Tänu Kaaslase eemalolekule on mul olnud sügistalvine iseseisvuse crash course. Kui vaja, saan suurepäraselt kõigega üksi hakkama. Ma muidugi teadsin seda juba enne, aga hea oli seda endale uutes oludes uuesti tõestada :) Ja kuna meil pole võimalik füüsiliselt kokku saada, on see meid muutnud sellevõrra loomingulisemaks kvaliteetaja veetmise suhtes distantsilt. Just jõulupuhkus on olnud minu jaoks ääretult nauditav, igapäevaste mitmetunniste videokõnede ja oluliste teemadega. Mõned kuud veel ja ta on kodus tagasi… Ma ei jõua ära oodata :)

Nagu ma naljatamisi sõbrannale hiljuti chatis ütlesin: kui töö ja tervis on alles ning enamik närvidest ka, siis on väga hea aasta olnud :D

Ühesõnaga – mul on imeline kodu, mul on tööalaselt uued väljakutsed ja mul on absoluutselt imeline suhe. Lastega on kõik hästi, sõpradega palju suhelda ei jõua, aga nad on ka nunnud. What’s not to like?

2021 tuleb veel parem, absoluutselt.

Kaunist vana aasta lõppu teile kõigile :)

Uueks aastaks on ka plaanid tehtud, need katsun millalgi hiljem selle nädala jooksul blogisse kirja panna.

Dec 312016
 

Elu peab ikka aeg-ajalt üle vaatama – kokkuvõtteid tegema ja otsustama, kuidas edasi. Aasta lõpp on selleks äärmiselt paslik aeg.

Kui eelmise aasta märksõna oli stabiilsus, siis sel aastal… Ebastabiilsus? :D

Kui nüüd otse välja öelda, siis – HULLUMAJA! Päris ausalt kohe. Nii hullumeelne aasta oli tõesti viimati kümme aastat tagasi.

Aasta algus oli stabiilne, siis oli pool aastat täielikku hullumeelsust, aasta lõpus selle järellainetused. Siiamaani lainetab vahelduva eduga.

Aga ma olen ääretult tänulik selle kõige eest, mis juhtus. Miks, ma veel päris täpselt ei tea. On omad mõtted, aga lõpliku selguse toob aeg. Igal juhul olen täiesti kindel, et seda kõike oli vaja – täpselt nii hullumeelsel kujul, kui see aset leidis. Ehk selleks, et mind stabiilsusest korralikult välja raputada ja panna järele mõtlema, mida ma elult õieti tahan. Selle nimel rohkem pingutama…

Uusi toredaid inimesi tuli mu ellu sel aastal üllatavalt palju. Ühelt poolt laiema seltskonna näol, kellega õnnestus nii mõnelgi toredal üritusel aega koos veeta. Ma väga loodan, et neid üritusi tuleb veel palju. Teiselt poolt konkreetsete inimeste näol, kellega rohkem või vähem juhuslikult suhtlema olen jäänud. Esiteks Minna, keda mainisin näiteks siin. Teiseks üks äge nimekaim, kellega sai just kolmapäeva õhtul koos kontserdil käidud (kolm täiskasvanut + viis last) ja pärast seda teine veiniõhtu maha peetud, mis oli täpselt sama mõnus kui esimene, aga olime targad ja õppisime oma vigadest, nii et ka järgmisel päeval oli hea olla :D

Oli sõpru, keda õppisin tundma täiesti uuest küljest. Loodan, et meie sõprus läheb sellest vaid tugevamaks.

Paljud vanad sõbrad-tuttavad näitasid ennast minu jaoks sel aastal eriti armsast küljest, olles mulle sel hullumeelsel perioodil toeks. Ma olen nii-nii tänulik neile kõigile.

Tööalaselt oli minul läänerindel muutusteta, Abikaasa aga vahetas töökohta ja puhas rõõm on nüüd vaadata, kuidas inimene muudkui õpib ja areneb, endal silm säramas. Kaua oodatud, kaunikene!

2017 tuleb üks maagiline aasta, olen selles täiesti veendunud. Suurte unistuste täitumise aasta.

Olen väga-väga tänulik kõigi 2016. aasta õppetundide eest ning põnevil kõige toreda ootuses, mis 2017 mu ellu toob.

Lõpetuseks aga veidike huumorit ehk katkend hiljutisest vestlusest Marisega:

Kaunist vana aasta lõppu teile kõigile!

Dec 302015
 

Kui ma üldse aastakokkuvõtteid teen, siis kipuvad need olema lakoonilised. Samal viisil jätkates on mul 2015. aasta iseloomustamiseks vaid üks märksõna – stabiilsus.

Vähemalt hetkel ei suuda ma meenutada mitte ühtki märkimisväärset sündmust… Nojah, seda küll, et märtsist alates olen töötanud täiskohaga – mis omakorda tegi meie rahalise seisu veidi paremaks, nagu aasta tagasi lootsin. Alates sügisest on õhus Abikaasa karjäärimuutus – selles osas toob selgust uus aasta.

Eraeluliselt on asjad nii ja naa. Olen astunud pisikesi samme, oleks vaja astuda suuremaid, et kaugemale jõuda. Ega’s muud, kui uuel aastal uue hooga.

Suuremalt jaolt aga – töö-kodu-lasteaed. Ei miskit uut, stabiilne. Kõigi seniste suurte muutuste taustal äraütlemata mõnus.

Lugesin Pauksoni ja Kaldre aastahoroskoope.

Jäärale lubatakse tavalisest suuremat tasakaalukust, head tervist ja tööalaseid suhteid, palju raha, vähem peresiseseid konflikte, suurepärast läbisaamist lastega, aastaringselt parimas korras olevat kodust elu, rohkelt lõbustusi ja kultuuriüritusi ning reisi perega eksootilisse kohta… Sõprade abiga võib arvestada ja kõige tipuks peaks minust saama innukas tervisesportlane. Midagi enamat ei oskaks soovidagi :D

Sõnnidele lubatakse edukust ja rõõmu mitmes eluvaldkonnas, ülihäid suhteid kodustega, tavapärasest rohkem meelelahutust ja külalisi ning tihedamat suhtlust sõpradega. Raha pärast polevat sõnnil muretseda vaja, tööalaselt soovitatakse vanal minna lasta, et tööasju huvitavamaks muuta, uue töö otsijatel tuleks ise aktiivne olla ja siis leiab ootamatust kohast uue töö, kõigele lisaks pühendavat sõnnid tavapärasest rohkem aega kodule, säästmata ei aega ega raha, et muuta seda luksuslikuks. Ja kooselu sujub rahuldavalt, kui sõnn oskab olla romantiline.

Ühesõnaga meil on Abikaasaga üsna sarnased horoskoobid – lubatakse head ja paremat kõigil rinnetel. Mis nii viga uuele aastale vastu minna :D

Dec 312014
 

Mõtlesin, et oleks äkki kohane teha väike aastakokkuvõte – kõik teised ju teevad. Vaatasin, mis ma varem kirjutanud olen ja tõdesin, et on tõepoolest nii, nagu tundub – ma teen kokkuvõtteid siis, kui tuju on ja aasta lõpus seda tuju tavaliselt pole :D

Viimane sissekanne aastakokkuvõtte sildi all on 2012. aasta 1. jaanuarist, kus võtsin lisaks muule jutule lühidalt kokku 2011. aasta. Kuna mulle aga üsnagi meeldib see ülevaatlik kokkuvõte, mille tegin 2010. lõpus tagantjärele viie aasta kohta, võiks samalaadselt ju jätkata. Mõtlesin, et äkki lisaks sinna ka 2005. aasta, sest see oli aasta, mil blogi kirjutama hakkasin. Siis saabki praeguseks täpselt kümme aastat täis :)

2005: ülikooli lõpetamine, esimene päris töö, lahkuminek
2006: overworked and underfucked
2007: London ja kohtumine Abikaasaga
2008: ootamatu rasedus ja Plika sünd
2009: pulmad ja oodatud rasedus
2010: Poisi sünd ja oma kodu ost
2011: elu Pärnus kahe lapsega ja säästuremont
2012: juhiload ja Norra
2013: tagasi Eestis, remont, lasteaed, tagasi tööle
2014: maailma parim töö, 30. juubel

2014 möödus töiselt. Aasta algas võlgades, mina töötasin poole kohaga, Abikaasa oli töötu. Veebruarist alates on ta töötanud Pärnus, mina leidsin kevadel uue töö ning olin mais kahes kohas korraga, alates sellest ajast olen nautinud kõige ägedamat tööd, mis minu jaoks hetkel üldse olemas saab olla. 30. juubeli tähistamine nende sündmuste valguses tundus igati kohane :)

Hetkel ootan muutusi ühtviisi kannatamatult nii eraelus kui rahalises seisus. Eraelu on kõige olulisem – on asju, mida ma pole blogis kunagi lahanud, aga mis vajaks lüket paremuse poole. Esimest korda pika aja jooksul olen selles suhtes lootusrikas, sest mulle tundub, et ma päriselt leidsin selleks võimaluse.

Rahaline seis on teine kõige põletavam probleem – me elame ära, mis on tohutu edasiminek võrreldes aasta taguse seisuga, aga nüüd oleks vaja saada sissetulekud-väljaminekud selliseks, et elu oleks tsipakene kergem ja elamisväärsem – et saaks rohkem elu nautida ja vajalikke asju (loe: remonti) teha. Ma väga tahaks loota, et me saavutame selle kõik ENNE 2016. sügist, mil lõppev autolaen jätab vabaks just selle summa raha, mis elamisväärsest elust hetkel puudu on (samas remondi suhtes eriti edasi ei aita). Usaldan, loodan. Eks elu näitab.

Üldiselt – bring it on. Lähima kolme kuu eesmärke on üks. Veel 30-aastaselt tahaks ühe asjaga sotid selgeks saada. Aga see on isiklik :)

Lootsin blogi 10. sünnipäevaks kõik postitused avalikustada, aga kui ma just ei viitsi iga päev 20 postitust üle vaadata (privaatseid on hetkel täpselt 500), siis ei jõua. Eks näis, pole ka nii oluline. Blogi rindel tahaks hetkel rohkem uut kujundust ja postituste teemasid veidi paremini hallata (tekitada üles riba, kuhu need grupeerida) – aga kujunduse osas pole ka mitte miskit rahuldavat leidnud, seega… Näis. Kõik vastavalt tujudele ja võimalusele :)

Tunni pärast läheme ema poole aasta lõppu tähistama. Lapsed jäävad ööseks sinna, meie Abikaasaga tuleme tagasi koju, et uus aasta kahekesi vastu võtta. Õhtul on plaanis kirjutada veel üks traditsiooniline aasta lõpu postitus edusammudest pallirindel.

Kaunist vana aasta lõppu teile kõigile!

Jan 012012
 

Oh, kuidas mulle meeldivad algused! Ma küll kogu aeg ja iga päev üritan ennast ületada ja natukene paremini elada, millegi uuega hakkama saada… Aga sellised algused annavad kohe ekstra suure motivatsiooni. Täna on minu ülejäänud elu esimene päev :P

Tundub, et põhjalikum 2011 kokkuvõte jääbki tegemata. Eks seekord oli ka tunduvalt vaiksem aasta, kõige eredam moment vast suvel läbi viidud turbo-säästuremont. Üldiselt oli kohanemise ja harjumise aasta. Oma kodus, kahe lapsega, Abikaasa tööga… Nüüd detsembris siis Plika lasteaiasaaga… Aga rohkem nagu polegi miskit öelda, meeme ei viitsi ka tegema hakata.

Uus aasta tuli FB-s istudes, olen oma pallidest endiselt totaalses sõltuvuses. Abikaasa olen praeguseks ammu seljatanud, hiljuti veel ühe tuttava, nüüd ongi vaid ees too tuttav, kel käsil 117 level. No mul on hetkel 44, millest kuidagi edasi ei saa. Kiskusin ennast vaevaga korraks mängust eemale, et see postitus ikka kirja panna :P

Räägitakse, et selline, nagu on uue aasta esimene päev, saab olema terve järgmine aasta. Noo, ma loodan, et põhirõhk pole mitte kisklemisel, vaid ikka sellel, kuidas me neid olukordi lahendada suudame. Sest no sai Abikaasaga nagistatud piisavalt, peamiselt ikka vanade probleemide pärast, millele oleme varemgi lahendust otsinud, aga nagu näha, siis siiani veel ei tööta…

AGA. Hoolimata sellest, et voodist said kõik välja vasaku jalaga ja päeva jooksulgi oli mitu situatsiooni, kus tekkis tahtmine labidas nurka visata ja karjuma hakata, suutsime võrdlemisi rahulikuks jääda ja asjad ära lahendada. Ja rõõmustada ning päeva nautida. Ja kui lapsed magasid, siis saime pikalt rääkida ja mõned uued reeglid paika panna. (Välja) magamise ja lastega tegelemise ja arvutiaja ja söömise kohta. Kuna pallid ootavad, siis ma ei viitsi neid praegu kirja panna, ehk mõni teine päev.

Igatahes on meil nüüd peenike kalender, kuhu kõik saavad oma käimised üles kirjutada. See on lihtsalt üks võrratult ilus kalender ja too pisike pilt seal lingi all ei anna mitte mingitki ettekujutust selle lihtsast sümpaatsest välimusest ja kenadest piltidest. Ostetud sai see peamiselt selleks, et Abikaasa saaks kõik oma õhtused ületunnid kuskile kompaktselt kirja panna – see reegel sai kuu aega tagasi paika pandud ja toimib hästi – kui ma ise paberil näen, millal teda õhtuti pole, siis on palju lihtsam sellega leppida, aega harjumiseks.

Plika kleepekad lähevad ka sinna kalendrisse, no ja minul on ka vahel käimisi… Ja Poisi nimi saab ka kirja, lihtsalt sellepärast, et oleks õiglane, ehkki peale poole aasta taguste arstikülastuste sinna vist eriti midagi kirjutada pole :D

Aga kalendril on viis tulpa ja ma leidsin viimasele, mis üle jääb, täiesti ideaalse kasutuse – sinna hakkan kirjutama meie menüüd. Ammust ajast on ju teadmine, et peaks nädala söögid ette planeerima, aga parim saavutus on seni olnud kolm päeva, misjärel seegi ununeb. Noh, nüüd ma igatahes otsisin kenasti nädala jaoks retseptid välja, käisin juba täna nimekirjaga poeski ja ostsin igasugu kraami kokku. Issand, kui imeline on nii süüa teha, et tead ette, MIDA tegema hakkad ja kõik vajalik kraam on tõepoolest ka kodus olemas… MIKS me juba ammu nii ei tee?

Kui viitsiks, lingiks teile esimesi välja valitud toite, aga ei viitsi, pallid ootavad ju.

Igatahes on kõik imeline. Mis siis, et vahepeal me tülitsesime, vahepeal ajasid lapsed virisemisega närvi, lastel on nohu, Abikaasa veidi tõbine, kodu pole ideaalses korras… Aga päeval oli ideaalne ilm – soe, tuulevaikne, päikseline, isegi lund oli veidike, tõime kelgud välja. Me pole NII ammu kogu perega õues olnud! Saime palju olulisi reegleid paika pandud, et neid nüüd katsetama hakata, loodetavasti läheb kodune elu nende tulemusel palju mõnusamaks. Süüa tegime tervislikult, ahjus igasugu juurikaid. Ja köögi suutsin üle pika aja pärast õhtusööki kohe ära koristada. Lastele jõudsime vanni ja jalavanni teha, neid hanerasvaga määrida ja varvaste alla rohelisi triipe maalida… Poes jõudsin käia, nüüd võin rahulikult arvutis istuda.

Uue aasta eesmärgid on mõttes paigas, aga kirja panemiseks tahaks veidi süveneda, ei hakka seda täna üle jala tegema.

Imelist uut aastat teile, mu kallid sõbrad! Taasavastasin ühe oma vana lemmiku: Natasha Bedingfield – Unwritten, mis sobib uue aasta algusesse nagu rusikas silmaauku.

Feel the rain on your skin
No one else can feel it for you
Only you can let it in
No one else, no one else
Can speak the words on your lips
Drench yourself in words unspoken
Live your life with arms wide open
Today is where your book begins
The rest is still unwritten

Elu on imeline. Me ise loome oma reaalsuse. Me ise saame valida, mida me mõtleme, mille poole püüdleme, mida tunneme. Kõik valikud on meie endi teha. Ja kui muretsemisest loobuda ning uskuda, et kõik loksub paika, siis just nii lähebki. Minevik pole oluline ja tulevik on meie endi teha! Tehkem seda rõõmuga :)

Dec 302010
 

Ma pole ühtsete aastakokkuvõtete tegemises kuigi usin olnud, aga nüüd tuli tunne, et täitsa võiks kirjutada. Ühtlasi võiks tagantjärele paari sõnaga kokku võtta ka kõik eelmised aastad:

2006: overworked and underfucked
2007: London ja kohtumine Abikaasaga
2008: ootamatu rasedus ja Plika sünd
2009: pulmad ja oodatud rasedus
2010: Poisi sünd ja oma kodu ost

2010 on olnud vastuoluline aasta. Esimene pool oli igav, turvaline ja õnnelik. Teine pool pingeline ja keeruline, kohati heitlik, aga samas leidis aset mitu suurt ja olulist asja, mis ka kahtlemata väga õnnelikuks tegid.

Aasta alguses olime Londonis. Rahaga oli kitsas, sest säästsime omafinantseeringuks, aga tulime omadega siiski välja. Abikaasal oli mõnus turvaline töö, Plikal väljakujunenud rutiin… Oli kodu ja rahu.

Maikuus oli rohkelt reisimist ja külalisi, Plikale see kõik just ülearu hästi ei mõjunud ja ka meie elu oli sellevõrra pingelisem. Teise riiki kolimine ei ole kah kunagi see kõikse pingevabam ettevõtmine.

Suvi oli eriti palav ja ega keegi ei oleks osanud arvata, et me tervelt viieks ja pooleks kuuks kogu perega ema tillukesse korterisse elama jääme. Pingeid oli kõvasti, aga mis neist enam… Keskendume ikka heale – Abikaasa leidis peaegu kohe praeguseid olusid arvestades väga hea töö, Plika õppis korralikult potil käima ning sai vanaema-vanaisaga suureks sõbraks, Poiss elas ka esimesed kolm kuud vanavanematega koos ja sai seega neid pidevalt näha ja omaks võtta.

No ja siis leidsime lõpuks pärast pikki otsinguid SELLE koha, mis oli ostmist väärt. Ja saime päriselt pangast laenu ka. Ja kolisime esimesse päris oma koju.

Ja ehkki mul on viimased kuud olnud pidevalt tunne, et asjad kasvavad üle pea ja mina enam ei jõua, siis küllap ma ikka jõuan, kuis muidu. Jah, kahe väikese lapsega on olnud väga raske, aga ma olen endiselt kindlalt seda meelt, et olukorra keerukus ei tulene mitte niivõrd lastest endist kui halbade asjaolude kokkusattumusest. Kõik need kolimised ja pinged ja Abikaasa ületunnid… Oleks me elanud kõik see aeg omaette turvalises kodus ja rutiinis ning Abikaasal oleks olnud regulaarsem töö, oleks elu praegu poole kergem, arvan ma. Seega ei saa kuidagi kahetseda otsust nii väikese vahega lapsed saada, tuleb lihtsalt tõdeda, et asjaolud kõige selle ümber ei sattunud just kõige paremad ja nüüd tuleb rohkem vaeva näha, et elu jälle jonksu saada. Küll me saame ka :)

2011. aastaks võiks ju ka mõned eesmärgid kirja panna.

Esimene ja kõige olulisem asi on kindlasti olla parem lapsevanem. Abikaasa lubas jaanuaris nädala puhkust võtta – loodan, et saame selle 100% perele ja lastele pühendada. Ma olen lugenud palju tarku raamatuid ja mul on nüüdseks hea teoreetiline baas – ma tean, kuidas PEAKS käituma. Nüüd on vaja ainult seda, et Abikaasa ka mõned raamatud osaliselt läbi loeks, ma ei oska kõike seda teooriat talle nii hästi ümber jutustada, ise lugedes saab ikka paremini aru. Detsembrikuu oli tal tööl eriti kiire, polnud lihtsalt aega lugeda. No puhkuse ajal jõuab, pole väga palju ka, 20+60 lk.

Siis tuleb kogu see teooria omavahel korralikult läbi arutada ja ühiselt kindlad (aga samas mitte liiga utoopilised) reeglid paika panna. Ja kui me siis suudame neid tõesti ka järgida… Ning üksteist toetada – eelkõige selles mõttes, et mõlemad pingutame kõigest väest ja kui ühel viskab üle, siis teine tuletab armsalt meelde, kuidas õige oleks, selle asemel, et kah närvi minna (sest siiani on olnud probleem just selles, et ehkki ma olen üritanud anda oma parima, olen ma viimasel ajal olnud kõike muud kui tavaline optimistlik mina ning kõige peale liiga kergelt närvi läinud… Ja Abikaasa ei tea piisavalt teooriat ja minul on pidevalt tunne, et üksi ei jõua pingutada, liiga keeruline on, liiga üle pea kasvanud on kõik)… Siis peaks asjad hakkama paremuse poole muutuma. Kahesega on lihtsalt rohkem kindlameelset tegutsemist ja reegleid vaja, muidu ei muutu midagi.

Laste rutiin tuleb paika saada, Plika magamisajad jälle varasemaks lükata, Poisile unekooli teha (muidugi mitte nutta laskmisega, ikka seda leebet), et ta iseseisvalt magama jääma õpiks. See viimane on ka puhkusenädala jooksul plaanis, kahekesi on tunduvalt kergem. Kui esimene nädal juba möödas, siis edasi saan vast üksi ka hakkama.

Ja kui me suudame olla head lapsevanemad ning oma lapsi püsivalt, õiglaselt ja rahulikult kasvatada, siis täitub vast iseenesest ka teine oluline eesmärk: saada veidi aega kahekesi olemiseks. Ma üldse enam ei unista millestki suurest – Abikaasa kaisus oma lemmiksarja vaadata, nii et lapsed ei sega, oleks ka täitsa hea. Ja ehk jõuame millalgi ka selleni, et hakkame kord nädalas kahekesi väljas käima… Aga see on kaugem tulevikumuusika.

Kolmas suur eesmärk on leida vahendid oma kodu rahuldavaks remondiks. Praegustest vahenditest jääb kardetavasti kõvasti puudu. Aga ma usun, et kuidagi tuleb see lisaraha või võimalus millegi arvelt kokku hoida. Peab ainult kõvasti tahtma ja plaanima ja uurima.

Neljandaks tahaks pöörata ekstra tähelepanu oma tervise eest hoolitsemisele. Hambaid korda teha, silmi hoida ja oppi plaanida, üritada ikka järjest tervislikumalt toituda, uurida rohkem igasugu vitamiinide kohta ja vajadusel neid ka regulaarselt võtta (sest hetkel ei ole meie toitumine siiski nii mitmekesine, kui peaks olema + põhjamaade kliimas on värske toidu ja kasvõi päikesegagi nii nagu on). Mingit kerget trenni tahaks ka teha – kaaluprobleeme mul küll pole, aga avastasin näiteks, et mul on liiga lame tagumik :D Oleks vaja see trimmi saada, kõhulihased ka. Ja üldse tahaks ju paremas vormis olla. Ja rahvaspordi avastasime ju hiljuti väikest viisi, peaks hakkama kindlasti mingitel jooksudel osalema.

Sellised eesmärgid siis. Usun, et ega päris kõike ei jõua, aga konkreetne siht peab ikka silme ees olema – siis on, kuhu püüelda.

Dec 312008
 

Jabur aasta oli.

Jäin rasedaks, kolisin tagasi Eestisse ja sain lapse.

Rohkem nagu polegi miskit öelda :)

Ja ma olen suhteliselt kindel, et uus aasta tuleb veel jaburam…

Dec 302006
 

Arvutasin just välja, et lisaks täiskohaga tööl käimisele tegin 41 lisapäeva – päris kole! Tõe huvides tasub mainida, et neljandik neist sai tehtud jaanuaris, kus tööl käimine oli pärast lahkuminekut ainus asi, mis närvid korras hoidis ning ei olnud seega piin, vaid… Kas just nauding, aga siiski väga positiivne kogemus. Märtsis-aprillis Muraka asendamine, kui ta puhkusel oli, ajas natuke juhtme kokku, kuid oli siiski käkitegu. Koledaks läks asi alles aasta lõpus, kus lisapäevad polnud enam meeldiv rahateenimise võimalus, vaid paratamatus (okei, keegi mul püstolit meelekohal ei hoidnud, aga siiski). Enivei, halada pole mõtet – tänu sellele sain käia Egiptuses (ütleme nii, et sellele kulunud summa oli viiekohaline), hambad korda teha (üle kolme aasta hambaarsti juures ja pea 4000 kr võrra vaesem) ning fotoka osta. Ja jaanuaris peaks koledalt palka saama (et korteri tagatisraha ära maksta. Võeh). Nii palju siis overworked osast.

Mis puutub underfucked osasse, siis esimesed pool aastat oli täielik tsölibaat, millele järgnes veidi üle kahe kuu regulaarset seksi ja aasta lõpupoole erinevaid üheöösuhteid ja muid taolisi loomi, mis olid kõik iseenesest väga toredad ja nauditavad (ei kahetse tõesti mitte ühtki), aga ilmselgelt liiga harva aset leidvad. Oeh. Lühidalt – kvaliteeti küllaga, kvantiteeti paraku nappis.

Kõige metsikum, heitlikum, muutusterohkem ja ägedam aasta minu elus.

Mõtlen, mida siia kirjutada, kuidas kogu see hullumeelsus kokku võtta… Paljust olen varemgi kokkuvõtvalt rääkinud. Aga noh, topelt ei kärise ;)

  • Esiteks kindlasti rahaline sõltumatus – ei mingit rahalist toetust emalt ega A-lt. Minu päris enda raha ja võimalus kulutada seda täpselt nii, nagu pähe tuleb. Näiteks kõigest nädalase etteteatamisega otsustada, et oleks äge kaheks nädalaks Egiptusesse minna. Vastutustundetu alkoholi tarbimine. Suuremal hulgal riideid. Jne jne jne.
  • Teiseks Murakaga kokku kolimine – unustamatu aasta ses mõttes. Paremat korterikaaslast ei oska ette kujutadagi – kõik need jutuajamised ja peedi joomised ja muud lollused. I really miss you!
  • Kolmandaks Lepp! Kaks kõige hullumeelsemat kuud minu elus, kõige hullumeelsem suvi mu elus. Aeg, mille jooksul ma meeletult palju muutusin… Pool minust on nüüd täiesti teistsugune. Ja ma olen sellega üpris rahul :)

Emotsionaalselt kole heitlik aasta. Olen mitu korda päris katki olnud, aga sellest õnneks suhteliselt kiiresti üle saanud… Tänu toredatele inimestele, eriti pikkadele pandavatele poistele :P Üks ravib teist, teadagi värk.

Mis tegemata jäi? Välismaale tööle jäi minemata – plaan hajus Lepa ajal ja ei tulnudki enam väga tagasi. Nüüd on natuke tulnud jälle, aga ei tea… Näis.

Töökoht jäi vahetamata – ise oleks võinud aktiivsem olla otse loomulikult. Üks koht siiski paistis paljutõotav ja lihtsalt vajus ära. Nojah, ma ei oska kurb olla. Arvan siiralt, et nende kaotus. Ja siinkohal peaks jälle ära mainima, et kui mu praegune töö oleks nii kohutavalt kole, nagu ma vahel hädaldada armastan, oleks ma sealt ammu uttu tõmmanud. Tegelikult ma armastan oma tööd ja oma kolleege. See on hindamatu kogemus ja ma ei kahetse midagi. Lihtsalt… Viimasel ajal ei ole töölkäimine enam see lõbu, mis vanasti. Kõik käib alla, kõik on nii pingeline… Firma kasvab, reeglid kasvavad, aga inimlikkus kahaneb. Ja ma ei arene seal enam… Ehk siis – uuel aastal uue hooga uut tööd otsima.

Midagi enamat ei oskagi nagu nimetada.

Üldiselt – ma olen endaga rahul. Ma olen eluga rahul. Ma olen selle aastaga rahul. Ja mul on palju unistusi, need kõik vajavad realiseerimist.

Ja ma mõtlesin kirja panna palju toredaid uue aasta soove ja lubadusi, aga pole vist mõtet. Koondagem kõik sellele: ma tahan, et ma oleksin õnnelik. Ja et mu lähedased oleksid õnnelikud. Sest kui olla õnnelik, on kõik muu tähtsusetu :)

Traditsiooni hoides luban siiski, et olen järgmisel aastal ilusam, targem ja tublim, kui ma olin see aasta. Soovin uut ägedat tööd ja palju head seksi… Ja et kõigil ikka hästi läheks!

Ilusat vana aasta lõppu teile, kallid sõbrad!

PS. Murakas, sinu kaart sai juba eile posti ja õekese-Iirise-Liina omad täna. Be prepared!!!

PPS. Muuseas jõuti minu blogini Google’i otsinguga: pärnu hull rajoon