Pere ja töö kõrvalt ei jagu just ülearu palju aega sotsialiseerumiseks – olen esimene, kes seda tõdeb ja tunnistab. Aga seda mõnusam on, kui võimalus vahel siiski tekib.
Kuna enamik sõpru on mul Tallinnas, siis enamik mõnusaid kohtumisi leiabki ka aset just seal – kui juba teise linna mindud, katsub ikka leida ka aja, et kellegagi kokku saada.
Pärnus elab mul täiskohaga kaks sõpra, aga ühel neist on nii kiire, et ma pole teda viimased kaks aastat praktiliselt näinud. Loodan siiski, et mingil hetkel asi paraneb 😀 Reaalselt on hetkel ainus inimene, kellega Pärnus peale pere tihemini suhtlen, Annika.
Aga vahetevahel olen ikka tundnud puudust veel mõnest “kohalikust” sõbrast, kellega õhtuti klaasike veini võtta ja maailma asju arutada.
Kust need uued tuttavad ja sõbrad ikka täiskasvanute maailmas tekivad – kooli, töö, ühiste hobide ja sõprade kaudu. Siis on tutvumine kuidagi loomulik – on mingi ühisosa, kust saab vestlust edasi arendada, edasi läheb mõnede inimestega juba iseenesest. Mul on viimastest aastatest palju toredaid tuttavaid töö ja blogi kaudu, kellest nii mõnedki on praeguseks sõbra tiitli auga välja teeninud. Ükski neist ei ela aga Pärnus…
Siin Pärnus on üks inimene, kelle kohta olen pikalt mõelnud, et ta tundub väga sümpaatne – aga ühisosa oli liiga väike, et see tutvus oleks iseenesest kuskile edasi arenenud. Täpsemini oli tegu Plika parima lasteaiasõbra emaga, kellega oleme küll jutustanud lasteaias ja vahetanud nüüdseks juba õige mitu sünnipäevakutset e-maili teel, aga kontakt on jäänud seni pigem põgusaks.
Ja nüüd hiljuti, pärast järjekordset sünnipäevakutserallit (meil on tüdrukud ju ühel kuul sündinud), tundus, et kas nüüd või mitte kunagi. Kirjutasin talle, et kuule, sa tundud äge, joome veini.
Ja siis natuke pabistasin, et mis ta küll vastab, aga õnneks vastas, et joome muidugi 😀 Ja siis me üritasime oma graafikuid klapitada kaks nädalat, et ühist (laste)vaba õhtut leida. Ja eile õhtul jõudsimegi lõpuks sinnamaani, kus ma panin lapsed kell kaheksa magama, üheksaks oli külaline kohal ning korkisime veinid pidulikult lahti.
No ja ma parem ei täpsusta siin avalikult, kui mitu veini me ära jõime, aga ütleme nii, et väga-väga lõbus õhtu oli, mis läheb kindlasti kordamisele. Ehk küll tiba mõistlikuma veinikogusega 😀
Kirjutasin hiljuti Liisidest oma elus. Novot, tundub, et mul vist ongi nüüd ka Pärnus oma Liis 🙂
Ma olen ääretult tänulik kõigi mõnusate kohtumiste eest toredate uute ja vanade sõprade ning tuttavatega. On nii hea, kui on olemas “oma inimesed”, kellega koos maailma asju paika panna.