Igatsesin oma kodu juba kümme aastat tagasi – see tundus toona täiesti kättesaamatuna.
Ei oleks ma oma kõige metsikumateski unistustes osanud arvata, et vaid neli aastat hiljem on see mul olemas. No veel vähem tõenäoline oleks tundunud ilmselt see, et mul on ka abikaasa ja kaks last 🙂
Tagantjärele mõeldes – siiamaani imestan, et meil õnnestus see tükk ära teha. Lihtsalt soov oli nii suur ja kõik sobivad asjaolud langesid kokku. Vanemahüvitist võeti sissetulekuna arvesse hoolimata sellest, et mul polnud tööd, kuhu tagasi minna. Masu tõttu olid hinnad soodsad. Suutsime Abikaasa palgast kuidagimoodi ära elada ja minu vanemahüvitist sissemakseks säästa. Perekond aitas ka rahaliselt. Ja ära tegime! Ostsime kodu!
Ja oleme kõige kiuste seda laenu juba kuus aastat kenasti maksnud. Ainult neli veel!
Nagu te teate, on olnud küllalt neid hetki, kus ma olen kärsituna siunanud remondi edasilükkumist. Aga igal juhul on kümme korda enam noid hetki, kus ma olen piiritult tänulik selle eest, et mul kodu üldse on. Olgu ta nii väsinud kui tahes, ikkagi oma. See mind üldse ei häiri, et hetkel veel ka panga oma. Üle poole juba meie oma 😀 Ja neli aastat läheb lennates!
Selle aasta lõpp, ma tunnetan, on eriline. Mitte kunagi varem pole ma nii suure hooga kodus toimetanud. Ma usun, et hoogu jagub lõpuni välja – et seekord tõesti täitub mu unistus teha kodu praeguses olekus nii korda, kui see üldse võimalik on. Et pole ühtki ebavajalikku asja, ühtki katkist asja, kõik on maast laeni puhtaks küüritud, kõik asjad omadele kohtadele ära pandud.
Ja siis saab unistuste remont ka tulla, ma olen selles kindel. Mul on 100% usk sellesse, et järgmiseks sügiseks on meil unistuste kodu.
Aga see kodu on unistus juba praegu. Oma ja armas.
Nagu mu külaline esimest korda siin olles tõdes: soe tunne on. Ja mitte sellepärast, et tuli on pliidi all.
On küll, olen nõus. Eriti just köögis. Selles väikeses kohutava läikiva nõukaaegse rongivaguni seinakattega ja igivanade köögikappidega köögis.
Kodu on kodu.
Ja remondi puhul on oluline, et kogu see soojus ja hubasus säiliks. Kodu peab olema soe ja õdus koht, kus on nii mõnus elada, et üldse ei tahagi kuskile mujale minna 🙂