Järjekordset pildihunnikut inspekteerides avastasin, et mu fotokal on kuupäev õigest päevast ühe võrra taga. Ei tohiks ju olla eriti raske produtseerida tarkvara, mis teaks 29. veebruari olemasolust. Häbi, Casio!
Aga noh, hea, et ma seda juba nelja kuu pärast märkasin, mitte näiteks kaks aastat hiljem… Ja mitte et sel rangelt võttes üldse olulist tähtsust oleks, eks… Lihtsalt ma olen see tuntud kuupäeva- ja kronoloogia- ja täpsusepede ;)
…käisid meil Mehe ema ja õde külas. Sel ajal meil netti polnud ning järgnesid mitu eriti kiiret nädalat, kus toimus palju, aga kirjutamise aega polnud üldse – ehkki püsiühenduse saime ju suht varsti.
Ja kui kõik need kiired nädalad lõpuks mööda said, siis olin ma nii väsinud, et mõnda aega lihtsalt olesklesin – vahtisin õhtuti ja nädalavahetusel Mehega Roswelli ega viitsinud rohkem midagi teha.
Aga nüüdseks olen ma kõigest trallist täitsa välja puhanud ja desktopil ilutseb hunnik kaustu, mis kõik mu blogikarmavõlgu suurendavad ja vajavad realiseerimist (pildi)postide näol. Eks ma üritan mäletamist mööda jutu ka juurde kirjutada, aga mida rohkem aega möödas, seda hägusemad mälestused paraku on.
Teengi algust tollesama Mehe ema ja õe külaskäiguga. Jutustada pole suurt midagi, tegu oli täiesti tavalise esimest-korda-Londonis pikendatud turistinädalavahetusega – tavalised vaatamisväärsused + Camden ja väike (terve päeva kestev) šoppamine.
Kuna seitsmekümne kolmandat Buckinghami palee fotot ma teile siia ometi panema ei hakka, siis illustratsiooniks seekord peamiselt pildid meie elamisest, vähemalt mõned fragmendid sellest.
Vannituba:
Magamistuba:
Ja muidugi aed (mida te olete küll varem korduvalt näinud, aga millest ma endiselt kõige suuremas vaimustuses olen):
See pudipõll on esimene ja siiani ainus asi, mis ma Maasikale ostnud olen – nägin tookord Camdenis ja lihtsalt ei suutnud ostmata jätta (te ju teate, mul on teema lepatriinudega). Üldiselt ei tunne ma ikka veel mitte mingisugust tahtmist mingit beebinänni soetada, aga jumal tänatud, aega ju veel on. Camdenis oli veel üks vahva lett, kus müüdi erinevate hüüdlausetega pudipõllesid – alates I know I’m cute, now put me down ja Come on, punk, make my day kuni My father only wanted a blowjob versioonideni… Neid kavatsen endale ka kindlasti muretseda, aga hiljem. Muhahaa.
Siin on näha kogu nänn, mis meile Eestist toodi. Ausõna, sellistes kogustes pole me küll varem külakosti saanud. Šašlõkiliha, suitsuvorst ja head Eesti kommid – paradiis! Nosimist oli nädalateks… Praeguseks, pean tunnistama, on kõik otsas.
Ja viimaseks üks pildike Mehe töökohast. Kas ma olen teile üldse kunagi maininud, millega ta tegeleb? Tegemist on suhteliselt väikese (ca 10-15 töötajat) ja eksklusiivse (hinnad on nii £2000 ümber) pruutkleite disainiva firmaga, mis on võitnud mitu aastat järjest Briti parima pulmadisaineri auhinna. Ja Mees töötab nende laos, kus tema ülesandeks on Aasias valmis õmmeldud kleitide vastuvõtmine ja nende üle maailma klientidele välja saatmine. Tema õe külaskäigu peapõhjus oligi pulmakleidi proov (juulis läheme pulma, seda olen vist maininud küll). Vot selline ongi Mehe igapäevane töökeskkond:
Kusjuures ma käisin 19. mail oma elu esimesel moeshowl, sellesama firma uue kollektsiooni esitlusel. Väga äge oli.
See pole oluline, et päike ei tahtnud üldse väljas püsida ja tuul oli kohati liiga tugev ;) Oli ikkagi oma aed ja hommikukohvi ja idüll.
Elu on ilus.
Mäletate seda sarja, mis kunagi TV3 pealt jooksis? Olin tollal suur fänn, aga telekast nende kellaaegade järgi midagi püsivalt vaadata on üpris võimatu ja päris pooleli jäi asi ilmselt ülikoolis, kui telekas katki läks ja ma selle vaatamisest lõplikult võõrdusin. Ma ei tea isegi seda, kas Eesti pealt näidati kõik hooajad ära (neil on ju tobe komme sarju pooleli jätta).
Nüüd vaatasime kogu sarja järjest ära ja ma pean tunnistama, et pole lõpuga sugugi rahul. Jajah, see pidi olema “õnnelik” või nii… Aga suht jabur ja mitte eriti reaalne. Kuna ma ei taha siiski siia mingeid spoilereid panna, siis rohkem parem ei räägi.
Aga sari iseenesest oli hea küll, kui teile teismeliste-ufode teema peale läheb. Täitsa soovitan!
Järgmiseks võtame Smallville’i ette, see peaks umbes sama teema olema, aga hooaegu on kolme asemel seitse ning seda tehakse ikka veel juurde. Vaatamist surmani ;)
Rasedusuudistest nii palju, et eile ja täna õhtul vaikselt diivanil lesides ja sarja vahtimise ajal kõhtu näppides ma suhteliselt kindlalt TUNDSIN midagi. Et vist vaikselt liigutab. Või siis olid need gaasid ;) Aga ei tundunud sellena. Peamiselt on tunne seespool, aga täna liikus nagu korra natuke isegi kõhu peal olev käsi. Mees muidugi ei tundnud veel midagi. Aga no kannatust, küll ta varsti sibeleb rohkem… Ma loodan :D
No te võite vähemalt KUJUTLEDA, eks, et kõht on suur(em) ;)
Sain lõpuks õekeselt tema siin oldud aja jooksul tehtud fotod kätte…
 |
You should live in New York City. America’s largest city will ensure that you will blend into the crowd. You are the brooding type–introspective, creative, and eccentric–and NYC’s cutting-edge, individualistic culture and ambience will appeal to you. |
| Kuna minu mingi hilisem viirusetõrje tembeldas selle testi lehe potentsiaalselt ohtlikuks, võtsin lingi igaks juhuks maha. | |
Marise blogist leidsin.
Huvitav, kas seal valikuvariantide hulgas Tartu ka on? :D
Ei saanud ma ka sel aastal lõket ega šašlõkki, küll aga ülimõnusa grilliõhtu eestlaste seltskonna ja maitsva toiduga. Ausalt öeldes ma ei mäletagi, millal mul viimati nii tore jaan oli, isegi Eesti jaaniõhtute mälestused…
Hmm, mind hakkas kohe huvitama – ma nimelt ei mäletagi, mis ma tegin näiteks viimasel jaanilaupäeval Eestis – täiesti võimalik, et mitte midagi. Kas keegi värskendaks mu mälu, palun? Juuni 2006? Murakas, sina äkki tead?
Eelmised kolm suve möödusid A seltsis, esimene neist Pärnus Sunset Clubis (ööklubis, tõepoolest!) ning kaks järgmist tema parima sõbra juures talus. Ja kuigi mul on lugematuid mälestusi selle sõbra pool peetud pöörastest/lõbusatest pidudest, siis jaanipäevad miskipärast nende hulka ei kuulunud. Meelde tuleb vaid üks neist, kus ma pool õhtut luksusin ja üldse suhteliselt nukker oli.
Ja enne A-d… Oh, seda ei mäleta ma kohe üldse mitte, erandiks vaid 2000 (või 2001) suvi, sest siis kakerdasime Iirisega Pärnu kesklinnas ja ranna kandis ringi ning tarbisime alkohoolseid jooke. Täiesti ebajaanipäevalik – vähemalt ses mõttes, et lõket ega muud taolist ei olnud. Võimalik, et lõpetasime tookordki ööklubis, sel juhul oli see Up.
Põhikooli jaaniõhtutest veetsin enamiku Marisega Ares tema vanaema juures ja tagantjärele mõeldes tunduvadki need olevat mu kõige helgemad jaanimälestused. Aga siis olin ma ju veel täitsa laps.
Niisiis võin pärast kõigi nende aastate meenutamist nentida, et veidral kombel oli sel aastal üks parimaid jaaniõhtuid minu elus. Ja seda siin, Londonis, ilma lõkke ja šašlõkita. Veider…
Kuna minul ja Mehel oli mõlemal tööpäev, siis lubasime Anttil & Rarrul lahkesti varem meie juurde tulla ja kokkama hakata. Selleks ajaks, kui ma kella viiest koju jõudsin ja duši all ära käisin, oligi kõik suhteliselt valmis – mitut sorti värsket salatit ja imehead kartuliputru, puuvilju ja booli (minu oma tehti spetsiaalselt alkoholivaba ja see on parim bool, mis ma üldse kunagi saanud olen :P) ning grilli pealt sai seeni, hiina ribisid, quarter poundereid (loomalihapihvid, noh), kartuleid ja pittat.
Ja nii me siis istusimegi aias ja sõime, kuni enam ei jõudnud. Ja rääkisime juttu. Ja mõnulesime päikese käes, kuniks seda jätkus. Kella üheksaks olid kõigil kõhud täis, väljas jahedaks läinud ning uni peal, nii et seltskond läkski laiali.
Kõigest kolm tundi ja praktiliselt kainena (sest suure kausi booli sees oli ainult üks pudel veini ning muust alkoholist oli esindatud vaid paar purki õlut) – ega sedagi ei saa tüüpiliseks jaaniõhtuks nimetada. Sellegipoolest oli kohe täitsa jaani tunne.
Loodetavasti oli teil sama tore jaan!
Aga mõned pildid siis ka teile (keegi peale minu küll eriti ei viitsinud neid teha ja ma ka eriti ei viitsinud :D ):
Ei ole veel nii suur, kui tahaks, üldse ei ole! Ja mingit liigutamist ma veel ka ei tunne, ehkki oleks juba aeg! Aga noh, kaheksa kilo (65 -> 73) olen juba juurde võtnud ja aega ju on :)
Ja juba ongi pool selja taga…
Marta viskas. Täitsa tore pall!
1. Mida sa tegid 10 aasta eest?
Juunis 1998 lõpetasin 8. klassi. Aga kümne aasta tagant midagi täpsemat mäletada…
Tol suvel sai hoogu minu muutmismäng juuste kasvatamise ja emalt lõpuks läätsede välja nurumise näol (olen 6-aastasest saati prille kandnud) – 8. klassi fotodel võib mind näha veel poisipea ja prillidega, 9. klassi lõpupiltidel ei tunneks mind nonde eelmistega võrreldes äragi. Ma ei tea, kas inetu pardipoja ja luige võrdlus päris kohane on, aga ma ikka muutusin päris kõvasti, positiivses suunas muidugi ;)
Nojaa, ja mis puutub isikliku elu poolde, siis tollal ei teinud ma veel absoluutselt mitte kui midagi – esimese suudluseni jõudsin alles aasta ja kaks kuud hiljem.
2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
1) Otsida blogist üles, millal ma uude kohta tööle läksin ja otsida üles payslipid, et arvutada välja makstud tundide arv ning teha kindlaks, ega mulle külma tehtud pole – sain eile teada, et mu uus ülemus arvab mul 7,5-tunnised tööpäevad olevat, ehkki tegelikult töötan 8 tundi. Aga no see ülemus on lihtsalt loll. Vabandust, aga ta on.
2) Koristada! Pole viimaste külaliste lahkumisest saati viitsinud lillegi liigutada.
3) Ulatuslikumad karvaeemaldusprotseduurid, eelkõige muidugi bikiinidepp, mis sõltub paraku minu “kosmeetiku” viitsimisest (ja tal pole seda eriti).
4) Oma kolmeks Eesti nädalaks igasuguste vajalike aegade (kosmeetik, juuksur jne) kinni panemine – ma jätan need ALATI liiga viimasele minutile, sest mulle ALATI tundub, et aega on ju maa ja ilm ning avastan siis kuu aega enne reisi, et mu kosmeetikule vaid kuu ette teatada, eriti kui sul on mingit kindlat päeva ja kellaaega vaja, on ikka väga vähe ja mu juuksur on kah kuradi popiks muutunud… Oeh.
5) Korralikult vitamiine tarbida. Kaltsiumi ja tsinki ja… Ma kogu aeg unustan, aga hädasti oleks vaja.
3. Lemmiksnäkid?
Vaieldamatult puuviljad ja marjad – noh, mitte kõik muidugi, aga väga paljud. Maasikad, vaarikad, mustikad, kirsid, ploomid, virsikud-nektariinid, viinamarjad, ananass, arbuus, banaanid, pirnid… Aga näiteks õunafänn ma nii väga pole, ehkki mul pole iseenesest midagi nende vastu – õun on lihtsalt… Söök :D Mitte snäkk.
Ega mul hästi tehtud küpsetiste ja maitsvate kommide vastu ka miskit pole, aga puuviljad ON paremad! Pole viimasel ajal eriline šokolaadisõber.
Porgandid on mõnusad ja kapsas vahetevahel, aga puuviljade vastu jällegi ei saa.
Kartulikrõpsudest meeldivad mulle tõeliselt ainult Eesti (st Balsnacki) omad, kohalikud ei tekita mitte kõige vähematki erutust. Pole üldse eriline krõpsusõltlane.
Küüslauguleivad on njämmad. LEIVAD, ma mõtlen, mitte saiad (jajah, ma elan Londonis) – need on söödavad, aga mitte SEE.
HALLITUSJUUST! Sellepärast karjun, et rasedatele ei soovitata pastöriseerimata tooteid – kõik hallitusjuustulised ning muud pehmed ja maitsvad juustud on keelunimekirjas. Eks ma vahel veidike ikka maiustan, aga tahaks palju-palju rohkem!
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Teeksin silmaopi ära ja hambad korda, maksaksin õppelaenu ära ja investeeriks ülejäänud OMA kodusse. Aga kui jutt on ainult ühest miljonist, siis sellega ei saa tänapäeva kinnisvara hindade juures tõepoolest kuigi palju, ikka peaks juurde laenama.
(keegi võiks selle ühe miljoni mulle sellegipoolest anda – praeguse seisuga ei saa aru, kuidas ma peaks üldse jõudma endale kunagi oma kodu soetada)
5. Kohad, kus oled elanud?
Pärnu, Tartu, Tallinn, London
Ma olen Love Actuallyt tõenäoliselt umbes kümne korra ringis näinud, aga alles eile sain teada, et seda üksikema, kellega üks tegelastest lõpus sebima hakkab, mängib tõepoolest Claudia Schiffer. Vot nii hästi ma tunnengi tänapäeva kuulsaimaid supermodelle. Maiden ja Pisi tunnevad nähtavasti paremini :P