Järjekordset pildihunnikut inspekteerides avastasin, et mu fotokal on kuupäev õigest päevast ühe võrra taga. Ei tohiks ju olla eriti raske produtseerida tarkvara, mis teaks 29. veebruari olemasolust. Häbi, Casio!
Aga noh, hea, et ma seda juba nelja kuu pärast märkasin, mitte näiteks kaks aastat hiljem… Ja mitte et sel rangelt võttes üldse olulist tähtsust oleks, eks… Lihtsalt ma olen see tuntud kuupäeva- ja kronoloogia- ja täpsusepede 😉
…käisid meil Mehe ema ja õde külas. Sel ajal meil netti polnud ning järgnesid mitu eriti kiiret nädalat, kus toimus palju, aga kirjutamise aega polnud üldse – ehkki püsiühenduse saime ju suht varsti.
Ja kui kõik need kiired nädalad lõpuks mööda said, siis olin ma nii väsinud, et mõnda aega lihtsalt olesklesin – vahtisin õhtuti ja nädalavahetusel Mehega Roswelli ega viitsinud rohkem midagi teha.
Aga nüüdseks olen ma kõigest trallist täitsa välja puhanud ja desktopil ilutseb hunnik kaustu, mis kõik mu blogikarmavõlgu suurendavad ja vajavad realiseerimist (pildi)postide näol. Eks ma üritan mäletamist mööda jutu ka juurde kirjutada, aga mida rohkem aega möödas, seda hägusemad mälestused paraku on.
Teengi algust tollesama Mehe ema ja õe külaskäiguga. Jutustada pole suurt midagi, tegu oli täiesti tavalise esimest-korda-Londonis pikendatud turistinädalavahetusega – tavalised vaatamisväärsused + Camden ja väike (terve päeva kestev) šoppamine.
Kuna seitsmekümne kolmandat Buckinghami palee fotot ma teile siia ometi panema ei hakka, siis illustratsiooniks seekord peamiselt pildid meie elamisest, vähemalt mõned fragmendid sellest.
Vannituba:
Magamistuba:
Ja muidugi aed (mida te olete küll varem korduvalt näinud, aga millest ma endiselt kõige suuremas vaimustuses olen):
See pudipõll on esimene ja siiani ainus asi, mis ma Maasikale ostnud olen – nägin tookord Camdenis ja lihtsalt ei suutnud ostmata jätta (te ju teate, mul on teema lepatriinudega). Üldiselt ei tunne ma ikka veel mitte mingisugust tahtmist mingit beebinänni soetada, aga jumal tänatud, aega ju veel on. Camdenis oli veel üks vahva lett, kus müüdi erinevate hüüdlausetega pudipõllesid – alates I know I’m cute, now put me down ja Come on, punk, make my day kuni My father only wanted a blowjob versioonideni… Neid kavatsen endale ka kindlasti muretseda, aga hiljem. Muhahaa.
Siin on näha kogu nänn, mis meile Eestist toodi. Ausõna, sellistes kogustes pole me küll varem külakosti saanud. Šašlõkiliha, suitsuvorst ja head Eesti kommid – paradiis! Nosimist oli nädalateks… Praeguseks, pean tunnistama, on kõik otsas.
Ja viimaseks üks pildike Mehe töökohast. Kas ma olen teile üldse kunagi maininud, millega ta tegeleb? Tegemist on suhteliselt väikese (ca 10-15 töötajat) ja eksklusiivse (hinnad on nii £2000 ümber) pruutkleite disainiva firmaga, mis on võitnud mitu aastat järjest Briti parima pulmadisaineri auhinna. Ja Mees töötab nende laos, kus tema ülesandeks on Aasias valmis õmmeldud kleitide vastuvõtmine ja nende üle maailma klientidele välja saatmine. Tema õe külaskäigu peapõhjus oligi pulmakleidi proov (juulis läheme pulma, seda olen vist maininud küll). Vot selline ongi Mehe igapäevane töökeskkond:
Kusjuures ma käisin 19. mail oma elu esimesel moeshowl, sellesama firma uue kollektsiooni esitlusel. Väga äge oli.
Ükskord ammu mai lõpus… Read More »
See pole oluline, et päike ei tahtnud üldse väljas püsida ja tuul oli kohati liiga tugev 😉 Oli ikkagi oma aed ja hommikukohvi ja idüll.
Elu on ilus.
Mäletate seda sarja, mis kunagi TV3 pealt jooksis? Olin tollal suur fänn, aga telekast nende kellaaegade järgi midagi püsivalt vaadata on üpris võimatu ja päris pooleli jäi asi ilmselt ülikoolis, kui telekas katki läks ja ma selle vaatamisest lõplikult võõrdusin. Ma ei tea isegi seda, kas Eesti pealt näidati kõik hooajad ära (neil on ju tobe komme sarju pooleli jätta).
Nüüd vaatasime kogu sarja järjest ära ja ma pean tunnistama, et pole lõpuga sugugi rahul. Jajah, see pidi olema “õnnelik” või nii… Aga suht jabur ja mitte eriti reaalne. Kuna ma ei taha siiski siia mingeid spoilereid panna, siis rohkem parem ei räägi.
Aga sari iseenesest oli hea küll, kui teile teismeliste-ufode teema peale läheb. Täitsa soovitan!
Järgmiseks võtame Smallville’i ette, see peaks umbes sama teema olema, aga hooaegu on kolme asemel seitse ning seda tehakse ikka veel juurde. Vaatamist surmani 😉
Rasedusuudistest nii palju, et eile ja täna õhtul vaikselt diivanil lesides ja sarja vahtimise ajal kõhtu näppides ma suhteliselt kindlalt TUNDSIN midagi. Et vist vaikselt liigutab. Või siis olid need gaasid 😉 Aga ei tundunud sellena. Peamiselt on tunne seespool, aga täna liikus nagu korra natuke isegi kõhu peal olev käsi. Mees muidugi ei tundnud veel midagi. Aga no kannatust, küll ta varsti sibeleb rohkem… Ma loodan 😀
No te võite vähemalt KUJUTLEDA, eks, et kõht on suur(em) 😉
Sain lõpuks õekeselt tema siin oldud aja jooksul tehtud fotod kätte…