Jun 132008
 

Sain täna modellide 10. hooajaga ühele poole. Vahepealse pika internetita oleku tõttu oli finaal juba mitu nädalat tagasi ära ja mina elasin õndsas teadmatuses, kuni eile tuli meelde torrentist uurida, mis osad mul veel tõmmata on. Ainult kaks oligi. Ja vaadatud need said.

Ja ma olen võitjaga nii rahul! Tähendab, kõik minu meelest tõeliselt ilusad tüdrukud hääletati muidugi juba alguse poole välja (nagu tavaliselt), aga esinelikust võitis igal juhul minu lemmik. Ma parem rohkem ei räägi, miks, sest äkki keegi saab mu peale tigedaks, kui ma siin võitja ära ütlen. Ma ei saa isegi midagi iseloomustavat öelda, sest see annaks ka ära :P Ja no ma olen ise nii palju vihastanud nende kogemata võitja ette ära nägemiste peale, et ei taha kellelegi sama häda.

Igal juhul ma olen sillas.

Jun 122008
 

Äärepealt oleks unustanud – leidsin siit. Muhe lugemine. Ja noh, minu jaoks ühtlasi ka lohutav ;)

1. Pärast pidevat kokkupuudet lastega suudad sa taluda stressi ja kiuslikke ülemusi ning töökaaslasi palju paremini kui enne. Edaspidi jääd sa mistahes kohtlemise peale rahulikuks, kuna oled hullemagagi kokku puutunud. Ei karju ju ükski ülemus sinu peale kolm tundi järjest.

2. Pereelus tuleb sul harjuda ootamatute kiirelt muutuvate olukordadega, see valmistab sind ette sarnaste situatsioonide vastu tööl.

3. Laps annab oivalise lahenduse nii mõnelegi keerulisele suhtlemisprobleemile. Sa võid lõpetada telefonikõne ebameeldiva inimesega, lastes beebil torusse nutta või väites, et laps kukub kohe toolilt maha.

4. Suitsetavad või liiga lärmakad külalised võid peletada aeda või rõdule, kuna beebi ei kannata lärmi ega tossu. Ühtlasi annab laps sulle endalegi hea põhjuse suitsetamisest loobumiseks.

5. Tolmule toanurkades ja mustade nõude virnale kraanikausis on nüüdsest hea seletus: võid kellele tahes silmagi pilgutamata öelda, et kraamimisest tähtsam on oma lapsega olla.

6. Võid tüütutelt pidudelt varakult lahkuda, ilma et keegi pahandaks, kui väidad näiteks, et lähed vabastama lapsehoidjat, kes peab jõudma viimasele rongile (võib küll juhtuda, et lahkud ka meeldivatelt koosistumistelt samadel põhjustel). Mõnest arvatavast igavast üritusest võid keelduda juba ette, kuna sa lihtsalt ei saanud lapsehoidjat ja su mees on teadagi pikad päevad tööl.

7. Märkamatult kaob sinu enesekesksus, kuna ei ole aega ega raha käia juuksuri juures või uusi riideid ostmas. Lapsed märkavad niikuinii ära sinu väljakasvanud juuksed, katkised hambad, meigiga peidetud nahavead, ja pärast nende hävitavat hinnangut ei söanda sa ilmselt tänavale astudagi. Kodus ongi põnevam.

8. Igav ei hakka enam iial, ka sel ajal mitte, kui lapsed magavad. Sa leiad ruttu ühise keele kõigi tuttavate lapsevanematega, isegi oma muidu nii reserveeritud ülemusega, kes ka juhtumisi pisikest kasvatab. Tüütud tunduvad ainult lastetud sõbrad, kes endiselt jaksavad lõputult lahata oma pisitillukesi probleeme ning võtavad end nii üliväga tõsiselt. Alles nüüd, kui oled ema, tead, et kõik probleemid võivad olla pärit lapsepõlvest.

9. Lapse läbi avaneb võimalus tunnistada silmast silma oma puudusi, mille olemasolust sul varem aimugi polnud. Laps õpetab sind oma kuninglikul moel – ja sa isegi imestad, millise innuga sa õppust võtad.

10. Lapsevanemaks olemine muudab sind loovaks ja vajalikuks. Sa sööstad välkkiirelt appi kukkuvale lapsele, pesed samas juba kakast tagumikku, teed süüa eimillestki ja arendad peensusteni välja oma sõnavara. Lõpuks ometi oled sa asendamatu, sinu leidlikkusel pole piire ja mõnikord õhtutundidel vargsi tehtut analüüsides tunned põhjatut rahulolu.

Jun 122008
 

Miks toimuvad Eestis sellised ägedad asjad nagu “Teeme ära” ja punklaulupidu just siis, kui mina elan Londonis?

Miks mu kõht üldse suuremaks ei kasva? Praegu ma näen lihtsalt ülekaalulune välja, mitte rase, tahaks ikka SUUREMAT kõhtu. Sellist, mis paneb kõik pintsaklipslased mulle metroos istet pakkuma :P Jajah, ma tean küll, et kui mul juba suur kõht on, siis ma seda enam ei taha ;)

Elu müsteeriumid…

Aga tegelikult on mul lihtsalt igav, sest Mees läks kella kuueks sõbraga “äriasju” ajama, jäi otse loomulikult pärast seda pubisse õlut jooma ja pole ikka veel (oma lubaduste kohaselt varsti) koju jõudnud. Mitte et ma tahaks bitchida või midagi, aga tänane õhtu on tõenäoliselt selle nädala ainus, kus me saame kahekesi olla (kuni eilseni ja homsest jälle on terve maja külalisi täis – mitte et ma kurdaks, lõbus on, lihtsalt… Kahekesi olemise aega on ju ka vaja!) ja otse loomulikult läks nagu alati – kui mina midagi väga ootan, siis on Mehel käigu pealt teised plaanid tekkinud ja ma passin lõpuks üksi kodus. Urr. Vähemalt ei ole seekord nii traagiline kui eelmine nädal… Hmm, see oli vist täpselt nädal aega tagasi. Siis oli ikka päris kole. Aga noh, kes vana asja meelde tuletab, sel… :P

Ei jõua ju enam arvutis istuda ja blogisid lugeda, silmad on niigi terve päeva valutanud. Ei viitsi ometigi kööki maasikaid pesema minna.

Oeh. Laiskus, laiskus, lase mind lahti!

Jun 122008
 

See pealkiri on ehk veidike kohmakas, aga ma ei osanud paremat panna.

Nüüd, kus ma olen rase, tundub mulle, et igalt poolt tulvab sellealast infot. Avastan, et sõbrad-tuttavad on rasedad (iga natukese aja tagant tuleb keegi kapist välja), satun lugema blogi, mille autor on hiljuti esimese lapse sünnitanud, vaatan koos Mehega Las Vegase viimast (st viiendat) hooaega, kus Delinda on rase ning kõik sarjas juhtuvad sündmused on nii tuttavad, ahhaa-efektiga – ka mina olen just sedasama läbi elanud või sellest lugenud või sellest mõelnud. Jne jne jne.

Rasedatest töökaaslastest… Ma ei mäleta, kas ma olen blogis maininud, et selles uues kohas on meil kohvikus üks tüdruk, kes küsis mu rasedusest kuuldes esimestel päevadel nii palju küsimusi, et ma pidin paratamatult lõpuks uurima, kas tal endal on ka lapsesaamine lähemal ajal plaanis. Ja siis ta ütles mulle saladuskatte all (tööl ei teadnud sellest veel mitte keegi), et ta vist ongi. Ta on minust paar aastat vanem, oma mehega õnnelikult koos, pidid koju puhkusele sõites nagunii pulmaplaane arutama jne. Meil oli nii palju rääkida kogu aeg, kogemusi jagada ja nõu anda jne.

Ta oli välja arvutanud, et tähtaeg peaks tal olema kusagil jaanuaris, seega 2-3 kuud minust hiljem. Perearsti juurde rasedusele kinnitust saama ta ei jõudnudki (kõik kodus tehtud testid olid positiivsed). Teisipäeval polnud ta tööl, kolmapäeval oli terve hommikupooliku väga vaikne ning minu uurimise peale, mis viga on, sain teada, et rasedus katkes. Ma ei tea detaile, ta ei tahtnud rohkem rääkida ja ma otse loomulikult ei üritanudki peale pressida. Lihtsalt nii kohutavalt niru tunne on. Tema rasedus, sama plaanimatu kui minu oma, tuli talle suurema rõõmuna kui mulle… Kui mõelda sellele, kuidas oleks õiglasem, võiks ma julmalt võttes öelda, et pigem oleks minu rasedus pidanud katkema, mitte tema oma (ja kui see oleks nii juhtunud, oleks ma lihtsalt arvanud, et mu päevad jäid hiljaks, ma poleks sellest teadagi saanud). Ah, nii on väga vastik öelda. Ma ei kujuta enam ette, mis mina teeks, kui mu rasedus nüüd järsku katkeks. Peaaegu pool on juba selja taga, ega seda enam nii kergesti ei juhtu… Õnneks. Aga seal pole vist küll mingit vahet, millal see juhtub – oled sa sellest teadnud kaks nädalat või kaks kuud – ühtmoodi kohutav on ikkagi.

Ta tuleb homme jälle tööle, ma kohe ei tea, kuidas käituda. Ei mingeid rasedusjutte enam, mul on piinlik tema kuuldes midagi teiste kolleegidegagi rääkida. Nii kahju on! Ja midagi teha ei saa. Nii kurb. Nii ebaõiglane.

Rõõmsama poole pealt – sain hiljuti teada veel ühest rasedusest Mehe lähedases sõprusringkonnas. Ei ole minu asi siin nimesid loopida, seesinane kirjeldus peaks vast piisavalt üldine olema, et mitte diskrimineerida. Aga mul on nii kohutavalt hea meel! Sest ma tean, et lapsega tuleb ikka peamiselt teiste lastega perede seltsi otsida – see on paratamatus, elu lihtsalt muutub nii palju. Ja nüüd on siis (veel) üks kohe omast käest võtta. Äge!

Sõbrad, siinkohal egoistlik üleskutse teile – jääge aga kõik rasedaks! Tikril on seltsi vaja :D

Aga selle uudisega seoses teravnes ainult igatsus Eesti järele, kuhu me niipea veel tagasi kolida ei saa. Noh, eks elu näitab.

Ja see blogi, mida ma täna lugema sattusin (mille autor on pealegi minu nimekaim) – mul on bookmarkides igavene hunnik blogiaadresse, mis ma olen sinna erinevatel aegadel lisanud, kui mingi juhuslikult ette sattunud blogi huvitav tundub. See blogi on mitme mu igapäevase blogi blogrollis ja olen seda tükati varemgi lugenud, täna otsisin lihtsalt midagi kohvi ja võileibade kõrvale. Aga te ju teate mu kiiksu, et ma ei pane enne midagi RSS lugejasse, kui olen selle algusest peale kronoloogiliselt läbi lugenud. Noo, ma vist nüüd võtagi selle ette, kui elu jälle rahulikumaks läheb ja aega arvutis passida on.

Ooh. Aga muidu on nii, et eraeluliselt on lill ja töiselt p*sk. Töö enda kannataks veel ära, sest pole midagi kontimurdvat ja kolleegid on okei, aga see firma, uue koha managerid ja kogu suhtumine teeb lihtsalt nii vihaseks. Ajab nii trotsi täis. Tundub nii mõttetu. Ja see igahommikune kuuest tõusmine ja iga päev raisatud kaks tundi ühistranspordis hakkavad ka järjest rohkem vastu. Kordan endale küll, et ainult kolm kuud veel – ja see tähendab praktiliselt kahte kuud, sest juunist on kolmandik juba läbi, juulis olen kolm nädalat puhkusel ja augusti lõpus võin juba dekreeti jääda… Aga ikkagi! Ma ei taha seal enam päevagi olla. Grr.

No kannatan välja, mis mul muud üle jääb.

Vast aitab ka sellest filosoofilisest mulast. Sissekande mõte jääb nii ehk naa kaheldavaks, aga ma pean ju teile ometi mingit lugemismaterjali pakkuma ja möödunud sündmuste kroonikat ju veel ometigi teha ei viitsi (vaatasin küll neli kausta pilte läbi ja kustutasin hulga mõttetuid ära, aga blogi jaoks valimiseni ja lõikamiseni veel ei jõudnud) – paar kuud kannatab küll selle kiire asjaga ;) Muhahaa.

EDIT: Ja siis ma leidsin uuesti üles selle blogi, mille kunagi Sitemeteri kaudu avastasin, aga unustasin bookmarkidesse panna. Eestlane londonis, kes on minust oma praeguse rasedusega umbes-täpselt nädal taga. Lugesin seekord veidi põhjalikumalt, vaatasin blogi algusaegu… Ja blogi sai alguse tema esimese lapse sünnilooga, mida mul jälle hullult põnev lugeda oli.

Oi, ma peaks temaga kuidagi ühendust võtma või midagi. Teine eestlanna, kes on Londonis rase. See oleks ju tore! Huvitav, kui palju rasedaid Eesti naisi üldse praegu Londonis on? Jajaa. Selle blogi ma pean ka ette võtma, algusest peale.

Jun 122008
 

Avastasin just, et Orkut on endale mingid theme‘id tekitanud. Nagu reidis olid need… Krt, ma ei mäletagi, kuidas neid seal nimetati (EDIT: vohh, skinnid). Taustapildid, noh. Saate aru küll.

Ja kõik on muidugi jube koledad. Õnneks on seal ka nupp disable themes. Et kui keegi nõrgamõistuslik endale mingi kribu ka taustaks paneb, ei pea MINA seda vaatama.

Nagu ma juba mõned päevad tagasi tõdesin – pärast pikemat aega netita olekut on blogimises tavaline madalseis – alguses ei saa, pärast enam ei viitsi. Liiga kiire elu ja palju põnevaid tegemisi ei aita üldse kaasa. Küll ma saan üle… Millalgi. Aga praegu on mul juba nii palju kirjutamisvõlgu, et ohkama paneb.

Hiljem ;)

Jun 092008
 

Šašlõkki ja veini ja õlut sai… Ja grillitud pelmeene ja kartuleid. Ja tore oli. Ja nüüd olen ma nii unine, et ei jõua enam miskit asjalikku kirjutada. Kunagi pikem kroonika. Head ööd!

 

Jun 082008
 

Püsiühendus on, indeed. Mida aga pole, on aeg arvutis istumiseks. Olen kaks viimast päeva pärast ärkamist kohe välja läinud (eile kell pool seitse, täna üheteistkümne paiku) ning jõudnud koju alles kesköö ümbruses. Õeke on sõbraga külas, chillime ringi.

Tahaks rääkida Pariisist… Sellest, kuidas Mehe ema ja õde siin käisid… No ja viimastest päevadest ka… Aga mida vähem mul aega kirjutada on, seda vähem ma viitsin seda hiljemgi teha.

Tegelikult oli plaanis Pariisist juba neljapäeval kirjutada, aga ma ei saanud mälukaardilt pilte kätte, sest sinna oli mingil saladuslikul kombel siginenud troojalane ning pärast selle hävitamist AVG poolt ei tahtnud arvuti kaardi pealt sellegipoolest miskit välja lugeda. Täna seevastu oli kõik korras… Võta siis kinni. Aga jah, pole jõudnud pilte vaadatagi, rääkimata sorteerimisest või blogi jaoks välja valimisest. Ja praeguse tempoga ma seda enne järgmise nädala keskpaika ei jõua ka – järgmise nädala esimesed päevad olen tõenäoliselt sisutihedast nädalavahetusest surnud.

Ja seda mõttetut mula kirjutan ma siia praegu ka ainult sellepärast, et ootan, millal Mees vannist välja tuleb, sest mulle ei meeldi üksi magama minna… Aga ma pean silmi juba tikkudega lahti hoidma, nii et ei viitsi vist enam kannatada ja lähen siiski voodisse.

No vähemalt mingigi elumärk, eks. Järgmine nädal hakkan korralikuks.

Jun 012008
 

See pole küll kuigivõrd külje pealt tehtud ja käed varjavad enamiku ära nagunii, aga pilt on lihtsalt tore. Homme teeme parema ;)

PS. Kui kõik läheb lubaduste kohaselt, on meil neljapäevast alates jälle püsiühendus :D

PPS. Õeke tervitab kõiki ja teatab, et Tikril tõepoolest on püsiühendus!