Eile oli tööl ilge k*pp. Sulgesin ja pidin taas masinaid puhastama, mida ma teatavasti vaid kaks korda teinud olen. Seekord oli aga reede õhtu ning inimesed käisid kogu aeg. Kuna mina olin masina taga, pidin puhastamise kõrvalt ühtlasi ka kohvi tegema. Ütleme nii, et puhastamiseks eriti enne sulgemist aega ei jäänud (ehkki ideeliselt peaks sellega vaikselt tund enne sulgemist tegelema hakkama), sest KOGU AEG käisid inimesed. Ja siis supervisor 22.15 bitchis, et ma omadega valmis pole.
F*cking hell, ma olen niigi s*taks tubli. Mul lihtsalt pole kogemust veel nii palju. Pole olnud võimalust harjutada ja ongi kõik. Asjaolusid arvestades sain ma kõigega niigi hästi hakkama ja tema õiendamine oli täiesti asjakohatu. Aga no mis teha. Meil on kaks sellist bitchi seal, kes pool aega lihtsalt mölisevad. Teise poole ajast on normaalsed õnneks. Kõik ülejäänud töötajad on normaalsed. Õnneks.
Enivei, täna lasi seesama supervisor mu miskipärast pool tundi varem töölt ära. Ma ei tea, miks. Mulle muidugi selle poole tunni eest siis ei maksta ka, aga täiesti pohhui. Mul oli täiesti kõrini sellest päevast. Tegelikult oli hommikul hästi tore tükk aega ja ma olin heas tujus, aga lõpuks sai kopp ette sebimisest.
Õeke jõudis õnnelikult kohale. Mina küll õigeks ajaks Victoria coach stationisse ei jõudnud (sest vahepealse paari vaba tunni ajal oli ju tingimata vaja pooleks tunniks lõunasse sõita), nii et sel hetkel, kui departure poole pealt sisse läksin ja siltide järgi arrivalit leida üritasin, jõudis ta sealt juba välja tulla ja ma oleks tast tänaval äärepealt mööda kihutanud. Otsisin blondi, aga tema juuksed on hetkel pruunid :D
Kuna õekesel oli ilge nälg, siis tutvustasin teda Londoni rämpstoiduga, alustuseks kanakebabiga. Talle ei maitsenud kusjuures. Ma ei tea, mulle küll meeldib, vähemalt siis, kui hästi tehtud on. Enivei, järgmiste päevade jooksul tutvustan teda kana ja ribidega, vaatame, kas need lähevad paremini peale.
Üldiselt on aga ikaldus. Algselt oli plaan kuskile kluppi minna, aga kui koju jõudsime, siis oli kõigil kuidagi väsinud olemine. Iiris peab homme varahommikul tööle minema ja tal oli teatud asjaoludel võrdlemisi s*tt tuju, nii et ta lihtsalt ei jõudnud. Poisid olid kuskile pärapõgusse (loe: itta) mingile peole sõitnud, nii et neist polnud ka asja.
Jõime kolme peale veidi üle pudeli veini, aga nii väike kogus otse loomulikult pähe ei hakanud. Mõtlesime poodi uue veini järele minna, aga leidsime lõpuks, et pole mõtet, kuna sellise unisuseastme juures oleks me lihtsalt ennast ilma mingite tagajärgedeta (loe: purju jäämata) magama joonud. Nii me siin praegu kahekesi oleme – Iiris läks juba magama, mina halan blogis ja õeke leidis riiulist mingi eestikeelse raamatu Londonist (mida tal vaesekesel muud ikka teha, kui mina teda ka ignoreerin :P)
Aga põhimõtteliselt ma leian, et tänase õhtu asjade kulg on täiesti lubamatu. Kui inimene vaid kolmeks päevaks Londonisse külla kutsuda (rangelt võttes ainult kaks päeva ja üks õhtu pealegi), siis pole absoluutselt kohane õhtul kodus passida. Eriti laupäeva õhtul. Aga kuidagi lihtsalt läks nii, et kellelgi polnud energiat kuskile minna ja midagi teha. Halb.
Olgu, meil on veel kaks päeva. Vahakujude muuseumisse tuleb minna,Oxford Streetile poode kaema, Camdenisse kindlasti ja siis veel muidugi tüüpilised turistilõksud (õde uurib praegu raamatust nende kohta). Ma ei oska ise midagi eriti asjalikku välja pakkuda, sest Buckinghami palee on mu meelest nõme ja Big Ben samuti (see viimane küll ainult päevavalges, öösel on nunnu).
Hyde Parki ilmselt ka… Notting Hill oli mõttes… Thamesi ääres võiks ära käia (seal kah pimedas ilusam)… Ah, ma ei tea. Vaatame. Ma pole suurem asi turist.
—
Aga et nutt ja hala oleks ikka täielik, pean natuke vinguma ka eraelulistel teemadel.
Ma olen nimelt täiesti ära unustanud, kui ärritav on olla armunud kellestki sisse võetud (ma ei armu nii kergesti, ma arvan, ehkki siin jääb alati küsimus, millest kurat saada aru, et vohh – NÜÜD olen armunud).
Ja ma pean silmas just seda harvamat varianti, kus tunded pole ühepoolsed, vaid vastastikused. Kus on päriselt mingi asi (hah, ma ei tea, keel ei paindu ütlema suhe, ma pole selle mõttega ikka veel harjunud).
See on ärritav, et ma käin pool päeva ringi, totter naeratus näol, ja mõtlen lolle mõtteid. See on ärritav, et ma ei suuda enamik aega mõelda muust, kui et tahaks temaga koos olla. See on ärritav, et ma ei taha enam üldse üksi funktsioneerida. Lähedusest on nii kuradi kerge sõltuvusse jääda.
(Ärritav on see miskipärast ainult nii kaua, kuni ma temast eemal olen. Temaga koos olles on kõik jälle lill. Milline üllatus, ah. Paraku – rohkem on seda aega, mil me koos POLE)
Lähenedes asjale iroonilisemalt – Londonis on kuradi raske meest pidada, kui sa elad põhjas ja tema lõunas. Need kuradi vahemaad. See kuradi aeg, mis nende läbimiseks kulub. See kuradi raha, mis aja vähendamisele kulub (loe: metroo on kallis, aga mugav). Rääkimata selle konkreetse juhtumi raskendavatest asjaoludest.
Ei ole sellist asja nagu Eestis, et lihtsalt “hüppaks läbi”. Igasugune kokkusaamine nõuab planeerimist ja aega. Aega, mida sageli piisavalt pole. Sest kõik on nii kuradi kaugel.
Tegelikult olen ma ju õnnelik. Ja mul on lihtsalt s*tt tuju, sest täna õhtul ei lähe miski nii, nagu peab. Ja sellepärast ma vingun.
Asjad võiksid lihtsamad olla, päriselt.
Ma kardan. Kardan, et kuna kõik on nii keeruline, nagu ta on, siis läheb lõpuks midagi halvasti. Et ma olen sellega juba liiga seotud ja saan haiget. Ma ei taha jälle haiget saada.
Aga üldiselt olen ma kindel, et homme on elu jälle lill. Sest ma olen Londonis. Sest mul on õeke külas. Sest BBC weather lubab sooja ilma. Sest ma olen armunud kellestki väga sisse võetud ja kevad on südames.
Õeke on ammu magama jäänud. Peaks vist tema eeskuju järgima.
