Eilse päeva ainus asjalik tegu oli mantlile nelja nööbi ette õmblemine. Magasin kaua ja logelesin niisama. Isegi netti ei jõudnud. Õhtul käisin Swammiga pargis joomas. Pargist avanes vaade Big Benile. Ma leidsin, et Big Ben on s*taks kole. No on, noh! Aga paari tunni pärast läks ilusaks. Äkki ma jõin selle ilusaks. Ei, tegelikult läks lihtsalt pimedaks. Suisa romantiline oli, ma julgeks öelda.
Ahhaa, pilti tegin ka. Mina ja öövõtted pole just kõige edumeelsem sümbioos, aga noh, pimeduse saabumise ajaks oli mulle avanev pilt meelemürkide tagajärjel suht samasugune 😀
Ja kui juba piltideks läks, siis panen veel kaks pilti, mis fotokas olid. Ma eriti ei viitsi viimasel ajal pilti teha, nagu näete. Aga esimesel pildil siis killuke pühapäeva hilisõhtust, kus me Iirisega ühel loendamatutest kordadest kahe korteri vahel edasi-tagasi käimistest bussi ootasime ja ma Iirise sõnutsi jube naeruväärne välja nägin, lamp seljakotist väljas (ja piimapakk käes!) 😛
Ja alumisel pildil on London Eye, vaateratas, ka pühapäeval tehtud, aga varem millalgi – suht mõttetu pilt, aga olgu peale. Selle ratta peale tuleb minna!
Kuid pöördudes tagasi sinna, kust jutt enne pooleli jäi… Õhtul venis märkamatult öösse. Mina ei teadnud alguses, kuidas ööbussid käivad ja kuidas ma koju saan. Swammil polnud võtmeid ja tema sõber ei võtnud telefoni vastu. Lõpuks suutsin ennast busside osas harida ja vedasin Swammi endaga “kaugele põhja” (tema väljend, irw). Siis oli veel lõbus keset ööd kodu otsida, sest kõik need neetud tänavad on ühesugused, eriti pimedas. Aga täitsa õigesti läksin, ehkki kõhklesin.
Magama saime peale kolme ja ärkama pidin juba kell kuus. Jube kole.
Aga tööl oli täna ägedam. Ma ei olnud närvis ja supervisorid ei öelnud ka kordagi pahasti. Mitmeid asju ma juba oskan teha ja võtan vabalt ja üldse oli suht chill. Eks ma arenen. Sain omale kassasse numbri ka, noh, seal on sisse logimiseks kõigil üks number. Keegi ajugeenius oli mu nime valesti sisestanud, sweet. Üks Poola kutt, kes on seal aasta töötanud, seletas mulle üleeile kassasüsteemi ja mainis, et tema nimest on üks täht puudu. Mul on tunne, et ma jäängi siis seal selle nimega. Mitte et ma just vaimustusest kiljuks, aga olgu peale. Enivei, see number vist tähendab, et ma SAIN selle töö. Päriselt 😉
Sain järgmise laupäevani graafiku teada. Töövestlusel öeldi, et mind võeti sinna sellepärast, kuna elan lähedal ja vahel on vaja varahommikul tööl olla, aga nii 1-2x nädalas, mitte rohkem. 1-2x my ass – teisipäeval olin 7.15-15.15, täna ja homme samamoodi, laupäeval 8-17, pühapäeval 7.45-15.45, esmaspäeval 6.15-15.15, teisipäeval 7.15-15.15, neljapäeval siis esimene õhtupoolne vahetus 15-sulgemiseni (hm, ma ei teagi, millal me sulgeme) ja reedel 12-20. Kolmapäev ja laupäev on vabad, uue nädala graafik algab pühapäevast, seda veel pole. Okei, ma esimesel nädalal ei vingu, aga kui edaspidi samamoodi neli päeva viiest varahommikul on, siis lähen küll mölisema.
Ahjaa, Iirise hotellist helistati jälle ja kutsuti vestlusele, paraku nad tahtsid mind enne nelja, nii et lihtsalt enne kolmapäeva polnud võimalik. Kolmapäeval kell kolm siis. Selleks ajaks olen veel mitu head päeva kohvikus olnud ja oskan juba rohkem arvata. Miskipärast on mul tunne, et ma teisipäeval lihtsalt ütlen neile, et ma ei tule vestlusele 😛 Aga eks näis.
Pollyanna edeneb jõudsalt, bussis loen ja tööl pauside ajal (kaks pooletunnist söögipausi, söödud saab 10 minutiga ja nagunii loen söögi kõrvale ka). Ostsin Little Women & Good Wives ka ära, samuti £1.49 eest. Ilus.
Ilm on täna kehv, tibutab. Tegelikult polekski väga hullu, aga läpakaga pargis istuda ei saanud. Istusin siis siia lähedale Starbucksi, sest internetivajadus vajas ometi rahuldamist. Ostsin suure maasika frappuchino – polnud nii hea, kui arvasin, aga siiski üsna hea. Ja miskipärast lükati mu krediitkaart siin tagasi, ehkki minu teada peaks vähemalt 1000 kr veel peal olema (ja raamatupoes pool tundi enne seda sain küll maksta). Masendav. Ma ei tea, mis värk on.
Mul on vaja pangaarve teha, et palka saada. Kiiresti on vaja. Ma ei tea, mis panka valida. Nationwide tahtis address proofi, mida mul pole. Lloyds siin lähedal on, nemad vist peaks andma niisama – kui paar päeva tagasi küsimas käisin, siis sain nagu aru, et passist piisab. Aga tegelikult langesin ma reklaami ohvriks (Gumtrees nägin) ja tahaks vist hoopis HSBC-d – aga seda siin Angelis vist pole. Ja ma ei viitsi mõelda, kus on. Tegelikult ma tahaks teada, palju Lloydsis kuumaks on, kas on odavam või kallim kui £6. Aga ma ei viitsi uurida. Täna enivei enam panka ei jõua, aga homme pärast tööd pean raudselt minema. Oeh. Soovitage keegi midagi, palun.
Mh, aku hakkab tühjaks saama ja klaas ka. Ja külm on ja uni on. Kodus pole midagi süüa, ma ei tea, mis värk mu krediitkaardiga on… Ja sula mul peaaegu et pole. Päh. Eks ma lähen poodi ja katsetan. Deebetkaardil on ka (võõras) raha, võin seda kasutada, kui viimane häda käes.
Ma nüüd riskin ja kasutan võõrast avalikku tasuta wifit internetipanka minemiseks. Lähen vaatan, mida seal mu kaartide kohta öeldakse.
Homme jälle!
mõnus on juua 🙂 ma tean seal lähedal üht väga toredat tõpratohtrit ka et kui sul kaelale maksaplekid tekkima hakkavad, siis helista ja ma annan kontakti
mulle see lambiga pilt meeldib!
ja nagu ma kahtlustasingi, saad sa selle letitaga olemise kiirelt käppa 🙂
niiet nautle ja napsuta ikka südamerahus – sa oled selle ära teeninud.
Pingback: Pildipost » Tikri Päevaraamat