May 2008

Kaks naist + Pariis = paratamatu šopping

Huvitav, miks ma üldse arvasin, et ma suudan siit poode kammimata minema pääseda? See mõte oleks olnud reaalne vaid siis, kui Mees minuga kaasas oleks olnud 😉 Ilma shoppamisele allergilise mehe pideva närvilise kohalolekuta EI OLE võimalik Pariisi sattudes poodides mitte käia.

Aga tegelikult oli meil igati produktiivne päev.

Jõudsin kell kuus hommikul Pariisi, Maris korjas mu bussijaamast üles ja viis koju. Ootasime poole kaheksani, et ma lõpuks oma kohvi ja croissanti kätte saaks. Sain ka. Tänavakohvikus. njämm.

Ja siis me jalutasime. Ja tegime pilte.

Pühendusega Kantersile:

Ja sattusime poodidesse. Ja enne, kui arugi saime, olime kahe peale ostnud kolm paari kingi (üks mulle, kaks talle), kaks komplekti pesu (mulle), pidžaama (talle) ja püksid (mulle). Pesu üle rõõmustan ma kohe eriti, sest vanast rinnahoidjast hakkasid rinnad juba vaikselt välja kukkuma, kõik uued istusid seevastu kohe eriti hästi.

Ja ühed mustad põlvpüksid on mul nüüd, mida ikka päris kaua kanda saan, loodetavasti raseduse lõpuni välja.

Ja siis me käisime kinos. Jajah, Sex and the City filmi vaatamas. Ei jõudnudki esimesel päeval, teisel hoopis. Film oli otse loomulikult hea. Ja nii mitmeski mõttes üllatav. Oli asju, mille kohta ma aimasin, et need tulevad… Oli asju, mida oleks võinud aimata, aga ei aimanud. Ja oli ka asju, mida ei osanud kohe üldse aimata. Aga rohkem ei saa rääkida, vaadake ise!

Ja siis me käisime kebabi söömas (pilt on nende kohvik-urka seinast):

Ja veel poodides. Ja istusime lõpuks tänavakohvikus veiniklaasi taga.

Ja koduteel haarasime kaasa kohalikku hiinakat, mis oli väga hea – Londonis on hiinakad sageli s*tad paraku, ma olin meeldivalt üllatunud.

Koju jõudsime alles peale üheksat – üle 13 tunni aktsioonis. Mainiks ära veel selle, et umbes poole kaheteistkümnest saati kablutasin ringi oma uute kingadega (vanad võtsid õlakotis tunduvalt vähem ruumi) ning need ei hakanud isegi hõõruma! Ja me ei sõitnud kordagi ühistranspordiga, ainult jalutasime.

Aga nüüdseks olen, olgem ausad, suhteliselt surnud ka. Eelmine öö bussis oli ikka veidi nigel. Niisiis lähen nüüd auga välja teenitud puhkusele. Head ööd!

PS. Ma hakkan paksuks minema. Maasikas kasvab jõudsalt.

Kaks naist + Pariis = paratamatu šopping Read More »

Lootust on

Teatasin eile BT-le, et mu kontol on deposiidi raha olemas. Võtsid maha. Landline‘i saamise vana tähtaeg oli 27. mai (anti neljapäeval, kui esimest korda helistasin, aga tookord jäi asi selle taha, et mu arvel polnud piisavalt raha), uuest ei saanudki aru. Loodame parimat. Juuni alguseks peaks ikka saama.

SIIS tuleb veel püsiühendus tellida. Esialgu on valik jäänud O2-le, mis on suht uus ja odav ning mida netist leitud kommetaarid eelkõige kiidavad. Swamm küll väidab, et ainus HEA on BT ise, mina aga vihkan seda institutsiooni kirgliselt. Kallim on ka. Ja noh, need kliendid, kes praegu O2 kiidavad, olid vanasti BT kliendid 😛

Ehk siis nädal-paar ja mul on jälle elu. Siis kirjutan teile kõigest ja panen pilte.

Mm, kui Maris välja kannatab, siis ehk kirjutan teile juba sel nädalal. Lähen nimelt homme õhtul Pariisi bussi peale. neljapäeva hommikul jõuan kohale. Juhhuuuuu!

Õhtule nüüd.

Lootust on Read More »

Netitu

Lahke naaber kaotas oma wifi ära ja minu ainus (suht piiratud) netivõimalus on õhtune (pool)tunnike Mehe töö juures. Hetkel ei viitsi midagi kirjutada, eks lootke, et mul on mõni päev parem tuju 😛

Netitu Read More »

Lahke naaber või asi

Vähe sellest, et ta on hakanud oma netti ööseks välja lülitama (aga päeval on torrent aeglane + naabri üleval oleku ajal pole üldse tark midagi sikutada – kui ta nett järsku ilma suurema põhjuseta väga aeglaseks läheb, võib ta ju miskit kahtlustama hakata – niisiis ei saa me enam Las Vegast tõmmata, pool viiendast hooajast on veel vaatamata), eilsest saati pole seda üldse olnud. No mis idioot lülitab oma wifi välja, arumaisaa? Mul ei tuleks see pähegi… Mnjah. Õige vastus on ilmselt: sama idioot, kes selle paroolita jätab.

Igatahes on ilma netita s*tt elada ja praegu oleme Swammi juures, kes meie ruuteriga ajutiselt haige naise juures resideerub. See selleks. Peab vist ikka omale neti ära tellima. Lihtsalt kui BT tõesti tahab VEEL £130 saada, nagu Mees ähvardab, ehkki meil oli ju korteris landline, seega kõik vajalikud jubinad olemas ning me ei tõsta seda kuskilt mujalt ümber, teen oma nimele täitsa uue lepingu… Siis ehk ei tohiks nii palju maksma minna. Ma loodan. Igal juhul oleme juuni alguseni mõlemad pankrotis, siis võib uuesti mõtlema hakata.

Plaanisin augusti algusesse oma viimaste puhkusepäevade kulutamiseks Rootsi reisi, et nii õeke kui Luca-Anna ära näha, aga minu geniaalne plaan sai tagasilöögi selle näol, et Lucal ja Annal on plaan Itaaliast alles kaks päeva hiljem tagasi jõuda, kui mina nende juurest tagasi Londonisse lennata tahan. Ja ma ei saa kuidagi muul ajal minna, sest õel pole töölt vabu päevi ja mina ei saaks teiste juba olemasolevate avalduste tõttu puhkust ka, praegu leidsin veel sobiva augu. Oeh.

Aga mingi lootus on, nad VIST pole veel Itaalia pileteid ära ostnud, ÄKKI leiavad mingisugused odavad veidi varasema tagasilennuga. Ma nii loodan. Sest muidu ma vist ei saa üldse minna. Nüüd ma siis ootan, millal Luca minuga ükskord ühendust võtab, seekord loodetavasti SMSi teel, sest neil pole ka kodus netti ja e-maili teel suhtlemine on suhteliselt ebapraktiline – mul ei tulnud lihtsalt varem pähe tema mobiilinumbrit küsida.

Headest uudistest nii palju, et home office saatis mu passi tagasi ja kiitis avalduse heaks. Lõpuks olen igapidi seaduslik töötaja (my ass, vastikud raharöövlid) – nüüd, kus Maasikas tulekul, ei saa enam millegagi riskida. Lõpetasin just kohaliku rasedusraamatu (sellise praktilise, kõiksugu vajalikku infot sisaldava) lugemise ja tõdesin, et madala sissetulekuga peaks me suht kindlalt saama üüri ja council taxi toetust, igasugused muud kõigile laienevad toetused sinna lisaks. Saame hakkama.

Ja siis sain ma täna veel viimase sünnipäevakaardi – Vaska oma. Esimene läks postis kaduma ja teine viibis sellepärast nii kaua, et ma saaks ka tema koori vastväljaantud CD – Alo Mattiiseni lauludega. Ja šokolaadi ka muidugi 😛 Njämm.

Aga CD oli väga hea – mulle hullult meeldib Mattiiseni looming, pole lihtsalt olnud juhust endale tõmmata või osta.

Seoses pakkide saamisega pean mainima, et meil on ikka väga s*tt postipilu – Eestist saadetud A4 mulliümbrik ei mahtunud sealt sisse, pidin ise spetsiaalsesse pakipunkti järele minema. Irooniline on see, et me olime postiljoni käimise ajal kodus – meie uksekell lihtsalt ei tööta ja postiljonil ei tulnud pähe naabrite oma proovida (seal korteris ei ela kedagi, aga uksekell on meile hästi kuulda) – seega avastasime eile kohale jõudnud ja tagasi saadetud passile (kiri nõudis allkirjastamist) järele minnes ukse juurest järgmise sorry, you were out teate. Õnneks oli postiljon oma ringilt meie kohale jõudmise ajaks just tagasi jõudnud ning saime mõlemad ühe hoobiga kätte – ehkki teatis ütles, et peaks 24h ootama, enne kui järele minna saab. Me ootasime nii poolteist tundi 😉

Aga see postipilu asi on ikka tõesti jama – koju tellides lähevad kõik vähegi suuremad asjad tagasi ja järele minna pole võimalik muul ajal, kui laupäeval poole üheni (nädala sees oleme ju mõlemad tööl). Või noh, okei, mitte allkirja nõudvad asjad saab lasta Mehe töö juurde saata… Ikkagi tüütu. Aga postipilu suuremaks teha pole vist ka võimalik 😀

Ja lõpetuseks üks praktiline küsimus recyclingu kohta – kui kilekotte ei tohi sinna kasti panna ja paberit tohib, siis mida teha ümbrikutega, millel on aadressi kohal kile? Kas loota, et ehk see ei sega või kile ära rebida?

Ja kas mulliümbriku veidrat paberit saab ka sinna visata (mullikile ma muidugi eemaldasin)? See on seest selline… Mmm… Läikiv ja imelik? No ilmselt ikka saab, kui mahlapakke võib, need on ju samasugused. Ja kriitpaber ning muu taoline, seda ju ka saab.

Ma olen nüüd hullult sillas sellest taaskasutusest, viskan pudelikorke ära ja pudeleid recyclingusse ning üritan neid isegi loputada, nagu nõutakse.

Aga aitab tänaseks küll, tahaks nüüd koju ja süüa.

Hoidke siis pöialt, et naaber jälle lahkeks hakkaks!

Lahke naaber või asi Read More »

Tikri seiklused tolmuimejaga ehk avastamisrõõmud uues elamises

Peaaegu neli päeva on uues kodus mööda läinud nagu tuuletiivul. Tahaks raporteerida, et kõik asjad on lahti pakitud, paraku oleks see aga vale… Kaks kotti ja hunnik asju ootavad siiani ära paigutamist, pole lihtsalt jõudnud.

Muidu on lill. Pesin pühapäeval viis-kuus masinatäit pesu ja kuivatasin neid järgemööda aias. Uus punane pesunöör ja päikese käes kuivatatud pesu lõhn võtavad siiani vaimustusest kilkama. Ja kui mõnus on hommikul susside ja hommikumantliga aeda kooserdada… Mitte et ma seal küll päriselt hommikuputru sööks, kell kuus on siiski veel liiga jahe ning mul pole õnnestunud siiani ka pudrumaterjali soetada, lähedased poed on suhteliselt väikese valikuga ja päris paljas kaerahalves mind eriti ei eruta… Aga noh, aega on 😉 Käisin varahommikul lihtsalt aias pesu näppimas – uurimas, ega äkki öö jooksul ära kuivanud pole. Ei olnud, pidin õhtuni ootama.

Ma pole üldse harjunud nii suures korteris elama. Kogu senise elu olen alati olnud pakitud perega väiksesse korterisse või toanaabritega ühikasse… Murakaga koos elades oli ruumi suht laialt, aga mööblit vähe…

Nüüd on aga äkki kaks tuba, kus mõlemas saab olla. On nii palju kappe, et pole asjugi, mida neisse panna (samas, mõningate suuremate asjade, nt lisapatjade ja teki mahutamisega on ikka probleeme). On riiulid, kuhu mahuks peale raamatute-DVD-de ka fotosid ja küünlaid. On lauad, mille peale võiks panna… Ma ei tea, linikuid või vaase või kommikausse või mida iganes (praegu päris tühjana on suht lage). On diivan, millele oleks vaja patju… Ühesõnaga jah. ma pole harjunud elama nii, et on palju ruumi ja piisavalt mööblit.

Nii hea on õhtul pärast tööd köögis kokata. Ja sealsamas laua taga süüa. Nii hea on, kui kõik riided mahuvad kappi ära ja ruumi jääb ülegi. Nii hea on, kui on aed, kus pesu kuivatada ja chillida.

Aga kui jõuda pealkirjas mainitu juurde, siis võtsin täna õhtul ette ulatusliku tolmu imemise ja pühkimise, muuseas ka voodi ja diivani alt. Ja mida kõike põnevat ma seal ei leidnud…

Voodi all oli arvutijubinate kaste, kaks hantlit, meeste T-särk, naiste top, APS film ja poolik Durexi libesti – üks nendest, mida me veel proovinud pole 😀

Diivani alt tuli välja viis suurt mööblikataloogi, jalutuskepp (teate, nagu vanadel inimestel, ma küll ei saa aru, mida meie landlord sellega teha võis), kaust nimega HOUSE, mis sisaldab arvukat kirjavahetust selle korteri erinevatele inimestele müümise, üürivõlgade jms kohta, kinnisvarabüroo müügikuulutust, korteri plaani ja muid vajalikke asju… Ning pistik, mille juhe läks seina sisse – lähemal uurimisel ehk vooluvõrku ühendamisel tuli välja, et see kuulub lambile, mis on meie välisukse ees ja iga tulija peale põlema läheb. Põnev, põnev, mis ma oskan öelda!

Tolmuimejaga juhtus selline tore lugu, et pärast kõigi põrandate-vaipade puhtaks imemist ning üritades imejat köögikappi tagasi tassida, läks see mul käes pooleks – ikka niiviisi, et tolmukott tuli välja. Magamistoas vaiba peal. Aga nojah. Positiivse külje pealt mainiksin jälle ära aia olemasolu – tõstsin erinevad tolmused osad ettevaatlikult kilekotti ning viisin aeda, kus sain kõik rahus ära puhastada ja kokku panna. Koti SEES mu arust mingit tolmu polnudki, kõik oli koti ümber… Ma viskasin sõna otseses mõttes pool kilekotitäit tolmu prügikasti. Vähemalt on need tänapäeva tolmuimejad nii lollikindlad, et isegi minusugune blond suudab selle pärast kogemata tükkideks võtmist kokku tagasi panna. Ja tõepoolest, tõmbas pärast puhastamist poole paremini kui enne…

Lõpetuseks kaustast leitud korteri plaan (aed on tervenisti meie oma, ülemise korruse korteri omanik ei ela üldse siin ja pole oma aiaosast huvitatud, tal pole sinna otsepääsugi).

Üldpindala kohta ei leidnud ma kaustast mingit infot, küll aga olid kirjas tubade ja köögi mõõdud, saate vast sellest mingit aimu. Ruumi on!

elutuba – 4,2×3,8m
magamistuba – 3,7x3m
köök – 3,8×2,8m

Nüüd tahab uni maha murda…

Tikri seiklused tolmuimejaga ehk avastamisrõõmud uues elamises Read More »

Scroll to Top