Mar 182012
 

Üritasime Plikat tükk aega öösel mähkmevabaks harjutada, aga paraku ei läinud olukord paari kuuga kuidagimoodi paremaks. Kui lastetuba külmapuhkusele läks ja lapsed meiega ajutiselt ühes toas magama hakkasid, panime mähkme jälle alla, sest Plika on liiga tihti meie kaisus ja suures voodis ju veekindlat lina pole.

Poiss oli vahepeal 100% riidemähkmete peal, aga miski hetk saime aru, et tema tagumikule öine riidemähe hästi ei mõju (mis teha, sellises vanuses on kraam juba liiga happeline ja vahetada keset ööd tõesti ei viitsi), seega tulid ka temal öösel ühekordsed tagasi. Hetkel kasutan neid ka lõunaune ajal, mis on teatavasti endiselt väljas kärus 3-4h ning seoses kevadega nõuab Poiss kohe pärast ärkamist kiikuma. Riidemähe vajaks aga kohest vahetamist – üldse ei viitsiks röökiva lapsega tuppa minna, et kõik õueriided seljast kiskuda ja siis kohe tagasi panna.

Ühesõnaga meil kulub hetkel kolm ühekordset mähet ööpäevas (reisides rohkem). Omal jalal ringi sebivate laste puhul on minu meelest ainus vastuvõetav variant püksmähe – Poiss on hetkel 12+ kg, Plika kleenuke 15+, nii et nad kasutavad eduliselt ühte suurust.

Kui Liis mulle ütles (hehe, tegelikult ütles tema vist Kristinale ja Kristina mulle), et Prismas on müügil uus ökomähkmete sari, kus on ka püksmähkmed, siis liigutasin rõõmust kõrvu, sest Moltex püksmähkmeid üldse ei tee ja Muumi omad on üsna kallid. Õnneks on need aeg-ajalt soodukaga ja siis saab ikka rohkem varutud, aga konkurents ja valikuvõimalus on äärmiselt tervitatavad igal juhul. Niisiis kui eelmisel kuul Tallinnas käisin, vedasin prooviks paki koju ja jäin väga rahule, seekord ostsime kohe kolm pakki varuks.

Muumidel kasutame suurust nr 5, mis on 7-15 kg, ühes pakis on 40 mähet, hinnaks Selveris (ainus koht, kus Muumi püksmähkmeid Pärnus näinud olen) €18.50, sooduka ajal €14.79 – tüki hind siis vastavalt 46 või 37 senti.

Nature Babycare/Naty mähkmetel on suurus nr 4 8-15 kg, pakis on 36 mähet ja hinnaks €12.30, mis teeb tüki hinnaks 34 senti.

Tegelikult on ökomähkmed üldse mõnes mõttes enese petmine, eks. Seda küll, et nad ei ole keemiat täis topitud ning neid ei valgendata klooriga, aga just see lagunemise osa – ma ei usu, et keegi meist neid päriselt tükkideks lõigub ja (ussi)komposti paneb. Aga tavaprügi hulka topituna ei hävine need kindlasti kiiremini kui tavalised mähkmed. Moltexi puhul on mul meeles, et terve mähe pole biolagunev, vaid suurem osa sellest. Kui palju Muumidest või nondest uutest laguneb, pole viitsinud isegi uurida, sest nagu öeldud, ma viskan mähkmed nagunii tavaprügisse.

No ja õeke on rääkinud, et Libero olla ka hullu ökoks keeranud, aga ma pole ka selle kohta täpsemalt uurida viitsinud. Nad kindlasti on midagi teinud, aga kas nende tootmine ja koostis on nüüd võrreldavad teiste ökokatega? Ei tea.

Igatahes – minu meelest on Naty sama hea kui Muumi. Hea küll, ainus erinevus on see, et Muumidel on selja peal keeps, millega kokku keeratud mähe kinni kleepida, paksema kraami puhul tuleb see kasuks. Aga ausalt, see pole minu jaoks piisav argument, et maksta ühe mähkme eest 34 sendi asemel 46 või paremal juhul 37 senti. Nii et nüüdsest peale tuleb iga kord Tallinnas käies mähkmevarusid täiendada.

Mittepüksmähkmete puhul kusjuures olla Muumide tükihind odavam tulnud, ütles Kristina. Täitsa võimalik, sest Muumide püksmähkmed on tavalistest mingil põhjusel lihtsalt röögatult kallimad.

Dec 162011
 

Kõigepealt lasteaiast.

Eile hommikul läks halvasti ja seda tänu meile endile, me nimelt tülitsesime hommikul Plika kuuldes. Tulemuseks oli see, et Plika hakkas Abikaasale juba lasteaia värava taga rääkima, et tema ei taha minna. Läksid ikka sisse ja võtsid riided ära, Plika juba enam-vähem rahunes ja läks mängima, aga siis tuli Abikaasal töökõne ja kui ta riietusruumi rääkima läks, sattus Plika hüsteeriasse. Iga kord, kui Abikaasa teda sülest maha panna üritas, tuli hüsteeria tagasi, nii sai ta pool tundi hiljem lihtsalt koju toodud, sest Abikaasal oli vaja tööle minna ja hüsteerias last aeda jätta ei tahtnud.

Pärast pikka emaga arutamist otsustasime teha nii, et täna-homme jääb Plika koju, siis tuleb nagunii nädalavahetus – see aitab negatiivsel mälestusel tuhmuda. Küll aga läheme homme õhtul jõulupeole – Abikaasa ei saa, aga ema ja Poiss tulevad kaasa – küsisin kasvatajalt üle, kas nii on okei, lubati lahkelt. See pidu saab kindlasti olema positiivne emotsioon, Plika oskab juba kingitusi hinnata ja tal on kindlasti lahe vaadata, kuidas sõbrad laulavad, seekord jääb ta küll veel publiku rolli. Kuna saab olla koos tuttavate inimestega, siis on see ühtlasi ka nö saali märgistamine.

Nädalavahetusel paneme ema ja Abikaasaga pead kokku ja mõtleme välja sõjaplaani – üritame tekitada mingi rutiini, mis võiks sobida nii meile kui Plikale, et ta saaks turvaliselt harjuda.

Mis puutub tollesse kasvatajasse, kes soovitas mul konkreetsem olla ja mitte juures passida, siis ma usun, et tegelikult ta mõtleski ikka pigem seda, et alati ei saa iga nutu peale joosta, millega ma olen täiesti nõus. Abikaasa sai temaga eile paar sõna juttu puhuda ja kui ma täna helistasin, et homse peo kohta täpsemalt üle küsida, siis rääkisime ka üpris pikalt. Ja minu mulje temast on jätkuvalt väga sümpaatne ja positiivne.

Üleeilsed emotsioonid kumuleerusid tänu sellele, et olin väsinud ja näljane, tänu sellele oli mul terve aja lasteaias külm ja uni ja mitte eriti hea olla. Ma ei usu, et Plika mu väsimust tajus, temaga suutsin väga sõbralik ja julgustav olla, aga ise pidin selle nimel rohkem pingutama. Plika ei olnud ka kõige paremas tujus ja kui ma siis viimaks kasvatajaga natuke rääkida sain ning tema jutust ilmselt väheke valesti aru… Ning hiljem emaga rääkisin… Siis tekkiski selline tundeid välja elav kakofoonia, mis sai täiesti tahtmatult kasvatajaid ründav, ehkki ei olnud mul mingeid etteheiteid ei meie ega ammugi kõigile teistele kasvatajatele. Lihtsalt olukord oli keeruline, kokkusattumused kehvad ja tunded laes.

Aga hea oli, et nii palju vastukaja tuli, see aitas mul eneses selgusele jõuda ja esialgsele sisetundele kindlaks jääda. Kahju muidugi, et mul ei tulnud oma teadmatusest pähe see, et peaksin Plikale peale rühmaruumide ka muudes uutes kohtades turvatunnet pakkuma, nii et ta pidi mitu päeva järjest rohkem nutma, enne kui see mulle kohale jõudis. Kahju muidugi, et me eile hommikul tülitsesime ja sellepärast Plikale veel ühe negatiivse lasteaiaga seotud kogemuse tekitasime, ehkki viga polnud ju üldse lasteaias, vaid meis endis. Sellevõrra läheb nüüd kauem aega, et turvatunne temas uuesti taastada. Algusest peale õigesti käitudes oleks harjumine kindlasti olnud kiirem ja valutum, aga mis teha – ka meie oleme kõigest inimesed, situatsioon on uus ja meiegi alles õpime.

Mulle meeldib meie lasteaed. Rühmaruumid, teised lapsed ja kasvatajad on mõnusad. Ma nägin, et ka Plikale meeldis seal, enne kui endi oskamatusest talle need väikesed traumad tekitasime. Ma tunnen, et kui temaga nüüd ettevaatlikult ja tasapisi edasi harjutada, siis rühmaruumi ma julgen teda kasvatajate hooleks jätta küll – usun, et selle koha pealt olen talle juba piisavalt turvatunnet andnud, nii et kasvatajad suudavad teda lohutada, kui kurbus peaks tekkima. Samamoodi tunnen, et väljaspool rühmaruumi nad teda lohutada ei suudaks, kuna SEAL pole ma talle saanud veel omalt poolt turvatunnet pakkuda. Ja Plikale on seda vaja. Nii ma siis käin kaasas, kuni tunnen, et võiks ka üksi proovida.

Ja kui mul on tunne, et Plika on kogu lasteaia keskkonnaga piisavalt tuttav, siis olen ma nõus südant ka veidi kõvaks tegema ning usun, et kasvatajad saavad tema kurbusest jagu. Seda kõike ma ka kasvatajale täna ütlesin ja ta oli minuga nõus. Nii et… Edasi parema tuleviku poole.

Lapsed on erinevad. Mõni tõesti harjub kohe ja rõõmuga. Mõnele sobivad need reeglid, et räägitakse alguses läbi – lasteaias oled üksi ja ema tuleb hiljem. Plikale see ei sobinud, temal oli rohkem harjumist ja koos käimist vaja.

Ma toetan igati individuaalset lähenemist ja ma saan aru emadest, kel pole võimalik harjutada lapsi nii aeglaselt, kui oleks hea, aga mul on ikkagi kurb, kui tullakse ütlema, et nii PEAB, sest nii on ETTE NÄHTUD ja need emad, kelle laps vajab pikemat harjumist ning kel on ka võimalust seda talle pakkuda, tembeldatakse teiste segajateks. Ärge olge kinni reeglites, ärge tehke midagi nii, sest TEISED arvavad, et see on õige. Lähtuge ikka OMA sisetundest, OMA lapsest. Ühiseid reegleid pole olemas, kõik lapsed on erinevad.

Sattusin eile lugema üht ääretult vahvat blogi koduõppest. Olin sealt kunagi varem ka üht riidemähkmeteemalist postitust uurinud, mida Liis mulle miski hetk linkis, aga toona edasi ei vaadanud, sest koduõpe polnud teema, mis oleks mind tol hetkel huvitanud. Aga kui selle blogi autor nüüd minu viimaseid postitusi kommenteerima sattus, siis läksin jälle piiluma ja natuke blogi algusest lugedes oli järsku väga põnev – ilmselt sellepärast, et lasteaed on ju samasugune kollektiiv, mis eelneb koolile… Ja põhjused koduõppeks on mõnes mõttes vägagi sarnased dilemmale, millal ja kas üldse last lasteaeda saata.

Ma olen koduõppesse sellest mitte midagi teadmata siiani vist pigem skeptiliselt suhtunud, ehkki seda küll peamiselt alateadlikult, sest tõesti, ega keegi pole kunagi küsinud, mis ma sellest arvan :D Aga nüüd Katri blogi lugedes sattusin ma suisa vaimustusse. Tema kirjutatuna tundus see nii lahe ja loomulik ja mugav ja õige… No ok, hiljem juba keerulisem ka :) Eiei, ma ei arva, et ma tormaks nüüd oma lapsi koduõppesse jätma, mis sest praegu üldse arutada, sinnani on veel neli-viis aastat aega ja eks siis ole näha, millised on meie lapsed, meie elu ja nii edasi. Aga nii tore oli lugeda ja ennast selle koha pealt harida. Ja kaasa elada. rõõmustada, et see nende perele nii hästi sobib.

Sellega seoses sai Kristinaga väheke arutletud ka koolide teemal. Sain teada, et Pärnu Vabakool (millest ma ka praktiliselt mitte midagi ei teadnud, aga olin kuulnud väga vastakaid arvamusi) ei ole kohe üldse mitte waldorfkool, millest mul tänu Epu ja nüüd Katri blogile on vägagi positiivne mulje jäänud. Nii ma siis uurisin huvi pärast natuke Vabakooli kohta ja mulle hakkas see jubedasti meeldima. Mulle istuks selline värk väga – kooli ja vanema tihe koostöö, väikesed klassid ja individuaalne lähenemine, see, et kiusamist pole, tugevamad aitavad nõrgemaid, kooli etendustes saavad kaasa lüüa kõik jne jne jne. Jaa, ma lugesin kriitikat ka. Ma usun, et iga kooli kohta on kriitikat, ükski kool pole ideaalne. Ja mulle tundub küll, et see kool sobiks kõigile lastele, aga vot lastevanematele ei pruugi sobida :)

Nii et kui siiani oli minu jaoks ainus valik Sütevaka, siis pärast Katri blogi lugemist jäin igasuguste asjade üle mõtlema ja nüüd tundub, et Vabakool oleks alustuseks äkki isegi parem. Mulle küll Sütevaka hullult meeldis aga… Mulle tundub, et iva on ka Katri viimases postituses, kus ta arutleb selle üle, kuidas kool treenib meid läbi põlema. Ja hoolimata oma sügavast Sütevaka-armastusest mõtlen, et ehk oleks Vabakool esimesed neli või üheksa aastat lapse loovusele ja turvalisele arengule isegi paremad? Sest teate, mind narriti Sütevakas ka, õnneks küll vaid põhikooli alguses ja mitte väga hullult, aga üks teine poiss meie klassist vahetas sellepärast suisa kooli… Kindlasti on Sütevaka koolikiusamise poolest tunduvalt paremas seisus kui teised suured koolid ja ma ju ei tea, ehk nüüd on olukord nii hea, et seda pole üldse mitte. Ja minu kogemus Sütevakast on hoolimata tollest pisukesest kiusamisest ülim.

Samas on fakt see, et ma ei oska siiani õigesti õppida. Et ma pole kunagi osanud leida seoseid erinevate valdkondade vahel, osanud seostada koolis õpitud teooriat praktikaga. Ja ma kardan miskipärast meeletult sõna loovus, mul on mingi eelarvamus, et minul seda pole :D Ja ma jumala eest ei süüdista selles kuidagi Sütevakat ega üldse mitte kedagi, ma ei tea, miks see nii on. Ma sellegipoolest suutsin igasugu katsetel jätta ülimalt intelligentse mulje ja olla alati pingeridade esiotsas. Seda kuni ülikoolini, mille jaoks ma toona veel ikka üldse küps polnud.

Ühesõnaga ma mõtlen, kuidas saavutada oma lastega see, et nemad õpiksid õigesti õppima, loovalt ja kastist välja mõtlema, seoseid looma. Kuidas kasvatada neist selliseid inimesi, kes proovivad iga uut asja rõõmuga, kartmata esimese asjana seda, et äkki ma ei oska, ma parem ei proovigi – nagu mina paljudel juhtudel teen. Ja mulle tundub, et koduõppe või väiksema individuaalse lähenemisega kooli puhul on suurem lootus, et lastest sellised inimesed ka saavad. Ja vot siis, kui neil on olnud võimalus õppida loovalt ja loominguliselt, areneda vabalt, saada piisavalt individuaalset lähenemist, siis võiks saata nad Sütevakasse ja ma usun, et siis oskaks nad juba paremini ka seal õpetatavat mõtestada ja seostada. Et siis oleks neil Sütevaka tugevatest teadmistest suur kasu ja ehk neid ei tabaks see perfektsionismivajadus, mis mindki siiani kimbutab. Kuna mul pole olnud võimalust karjääri teha, pole ma õnneks ka läbi põlenud :D

Aga noh, Sütevakasse plaanitakse ka vaid 16 last klassi ja kindlasti oleks sealne algklasside õpe midagi hoopis erinevat vanemate klasside omast. Ja Vabakool on Ülejõel, kuhu ma päriselt ausalt ei viitsiks oma lapsi saata. See ongi vabakooli suurim miinus. Kui nad peaks nüüd muidugi järgmise nelja aasta jooksul suutma siiski raha leida ja Raja tänavale kolida, siis ma ehk isegi kaaluks. See oleks küll kaugel, aga Ülejõest siiski lähemal ja see kant on mulle palju kodusem, elasin ju vanasti Mais.

Seoses kogu selle lasteaia ja nüüd ka koolivärgiga olen viimastel päevadel eriti teravalt tunnetanud seda, et minust on saanud see, kes tihti massist erineb ja igasugu alternatiivsetele variantidele ekstra avatud on. Teadlikult või alateadlikult, eks mõlemat. Ja ma vist jäängi selliseks, elu lõpuni.

Minu meelest on nimelt elus nii kohutavalt palju asju, mida tehakse, sest “kõik ju teevad nii” või “alati on nii tehtud”. Inimestel ei tule pähe mõelda või nad ei viitsi mõelda, sest kui alati on nii tehtud, siis järelikult on õige või kui asjatundjad nii ütlevad, siis nemad ju teavad kõige paremini.

Aga mina usun sellesse, et tuleb ise uurida ja lugeda ja mõelda. Usaldada oma sisetunnet ja teha sellised valikud, mis tunduvad kõige õigemad, mitte mugavusest massiga kaasa minna.

Jaa, kindlasti on palju-palju neid asju, mille puhul ei saa öelda, et kui enamik neid nii teeb, siis on kohe vale. Kindlasti on ka palju neid asju, mida enamik teevad sellepärast, et nii ongi kõige parem ja õigem :D Ja kindlasti on ka selliseid asju, kus ma järgin samamoodi massi puhtast mugavusest – sest kõik ju teevad nii ja ma ei jõua ka kõige pärast muretseda.

Aga jah… Mina usun siiralt ja 100%, et kõige õigem ja parem eluviis on roheline. Seda küll MÕISTUSEGA, mitte ökohullude stiilis, eks. Ja ma usun siiralt, et kui tegu pole just nende lastega, kes jäävadki rõõmsalt kohe aeda ja harjuvad kiirelt, siis ülejäänusid on õige harjutada aiaga aegamisi. Võtku see poole rohkem aega – kui see on lapsele ainus viis jääda aeda rõõmsalt ja tunda end turvaliselt, siis on see seda kuhjaga väärt. Saan aru, et tihti pole võimalust, see on lihtsalt reaalsus. Aga on nii vale, kui inimesed, kel VÕIMALUS oleks ja kelle laps seda VAJAKS, jätavad ikkagi oma lapse prahmaki aeda, sest “kõik ju teevad nii ja laps peab harjuma”.

Selle kõige juures ma ei ürita sugugi väita, et ainult nö “teisiti mõtlejad” on head ja kõik ülejäänud halvad inimesed/vanemad. Kaugel sellest! Ma olen täiesti kindel, et iga vanem tahab oma lapsele parimat. Hästi kahju lihtsalt, et nii paljudel polegi võimalust piisavalt aega võtta, sest elu tahab elamist, maksud maksmist, töö tegemist… Et paljudel lihtsalt ei tule pähegi ise midagi uurida, sest usaldatakse seda, kuidas on tehtud ja kuidas asjatundjad soovitavad. Nad kõik lähtuvad sellegipoolest samamoodi alati sellest, et pakkuda oma lapsele parimat.

Igaüks peab nende “teiste mõteteni” ise jõudma. Ise uurima ja aru saama, et oot-oot, tõepoolest, noil ideedel on jumet, maailmas ei käi asjad ju tegelikult ühtede reeglite järgi.

Mul on hea meel, et mina olen jõudnud. Mul on hea meel, et minu ümber on inimesi, kes on samuti jõudnud. Mul on hea meel, sest ma tean, et ma olen oma blogiga natuke ka teisi inimesi mõjutanud.

Ja viimaks veel üks asi, millele ma olen palju mõelnud – kuidas ikka olla parem lapsevanem. See mõlgub mul pidevalt mõttes, aga on nüüd eriti oluline – on lausa kriitiliselt tähtis ja hädavajalik, et me Abikaasaga ei tülitseks kohe ÜLDSE laste kuuldes ja et me oleks päriselt ka kogu aeg heas tujus, positiivset energiat kiirgavad. Ainult nii saab Plika olla rõõmus ja rahulik ning lasteaias käimisega kiirelt harjuda.

Lugesin hiljuti üle oma lubadusi selleks aastaks ja noh… Ütleme nii, et praegu on aasta tagusega võrreldes üsna sarnased mured – samas on kõik ka mingil määral paremaks läinud.

Sellegipoolest on jälle nii, et Abikaasal on liiga palju tööd, mina lähen liiga palju lastega üksi olles liiga kergelt närvi, tahaks, et saaks Abikaasaga rohkem arutada kasvatuspõhimõtteid, mis eeldaks, et ta enne nendega tutvub… Njah.

Aga positiivse poole pealt ka: üks suur edasiminek toimus hiljuti küll. Nimelt saime magamaminemise jandiga seonduvas tänu emale selgust. Ja seletus on nii lihtne, et ma imestan, miks ma ise sellele ei tulnud. Nimelt Abikaasa une-eelne rutiin oli liialt mänguline – sisaldas üht naljakat häälitsust, mis Plika kõva häälega naerma pani. Aga naer ja mäng ning uni ei käi kokku. Saatsime ise lapsele vastakaid signaale ja tänu sellele ta ka voodisse jääda ei tahtnud. Kui ma nüüd Abikaasale seda rääkisin ja rutiini rahulikumaks muudetud sai, jäigi Plika suuremate protestideta voodisse. Hämmastav! Rõõm!

Lapsed, ärge teie sellist viga tehke :P Ma ütlesin nüüd ka Plikale, et uus reegel on selline: kella kaheksast alates on arvutid kinni ja mängud vaiksed. Mis on tegelikult ju iga uneteooria üks põhireegleid ja eeldusi, mida me peaks ammu teadma… Aga näe, ikka lipsas liigne mängulisus sisse.

Nojaa, eks aasta algul läheb jälle lihtsamaks, aega on rohkem, küllap jõuame siis rohkem Abikaasaga kõike arutada. Seni mõtisklen aga selle üle, kuidas ENNAST rahulikumaks muuta.

Me kõik ju teame seda levinud tõdemust, et hea lapsevanem on see, kes on ise õnnelik ja endaga rahul. Ja kui ta seda juba on, siis on ka lapsed automaatselt paremas tujus ja parema käitumisega, sest nad tunnetavad vanema rahulolu ja see teeb ka neid õnnelikumaks. Ja need lollused, mida lapsed ikka teevad – need ei aja õnnelikku ja rahulolevat vanemat närvi, ta suudab jääda positiivseks ja rahulikuks, lastega kannatlikult käituda.

Ma tean seda kõike, aga ikkagi vasardab enamik ajast peas vaid mõte: ma pean olema parem vanem, ma ei tohi närvi minna, ma ei tohi karjuda.

Täna hakkasin teadlikumalt mõtlema sellele, et pagan, kõige taga on vaid ÜKS lahendus – ma pean pöörama rohkem tähelepanu mitte hea vanem olemisele vaid ise rahul olemisele, enda vajaduste rahuldamisele. Muidugi mitte egoistlikult ja igal hetkel, aga et põhivajadused oleks kogu aeg täidetud.

Üks asi, mis on minu jaoks hästi oluline, on segamatu tund hommikul arvuti taga koos kohvi ja võileibadega. Kui ma selle saan, siis olen täiesti rõõmuga nõus arvuti laste lõunauneni täiesti sulgema. Reaalis aga on raskusi, sest liiga vara  tõusta ei viitsi (ja on oht, et Poiss ärkaks koos minuga), hiljem süües tuleb ikka keegi midagi nõudma, lapsed tülitsevad, nii et pean neid rahustama/lahutama minema, Poiss tuleb jala külge rippuma jne.

Nojah, veel hullem variant on see, kui ma näen, et lapsed ei lase mul nagunii rahulikult süüa ja üritan sellega lõunauneni kannatada, sest siis ma olen näljane ja nälg teeb mind VÄGA tigedaks ja kannatamatuks.

Kusjuures nii lihtsad asjad nagu söök ja nälg ongi vist kõige suuremad igapäevase tuju mõjutajad. Mulle on ühtviisi oluline nii see, et kõht oleks täis, kui ka see, et söögiaeg oleks kvaliteetaeg. Ja kui Abikaasat kodus pole, tähendab see tõesti võimalust söögiga rahulikult arvuti taga istuda ja omi asju teha. Kui ma sööksin koos lastega ja peaks kogu aeg neid kantseldama, siis ma ei jõuaks oma sööki nautida. Ja kui ma ei saa seda teha, siis ongi tuju kehv.

Nii et kui olen lastega üksi, eelistan sel ajal, kui nemad söövad, näiteks kööki koristada – nõusid pesta, neid ikka jagub, või mis iganes muud vajalikku teha. Ja ise söön siis, kui lastel kõhud täis. Hommikust veidi hiljem, lõunat nende uneajal. Õhtul sööme ikka enamasti koos, hoolimata sellest, kas Abikaasat on või pole. Vahe on siis vaid selles, et üksi olles teen sooja toidu tavaliselt Poisi ärkamise ajaks (16-17 paiku) ning õhtu viimane eine on neil kergem, aga kui Abikaasat on normaalsel ajal koju oodata, siis annan lastele pärast ärkamist midagi kerget ning sooja toitu valmistame koos, see jääb siis päeva viimaseks söögikorraks.

Hoopis teine asi on see, kui Abikaasa on kodus. Siis on perekondlikud söögikorrad must be – nii mõnus on nädalavahetuse hommikutel üheskoos laua taga istuda. Ehkki viimasel ajal on sellega ka probleemid – lapsed ärkavad vara, Poiss tahab kohe süüa, ta on ju iginälgur. Aga meie süsteem, et üks saab välja magada, tähendab seda, et ühine hommikusöök nihkub hilisemaks. Minuga on nii, et pool ajast ma ei olegi hommikul väga näljane, võin vabalt Abikaasa ärkamist oodata. Aga selleks ajaks, kui ta ärkab ja me jõuame nii kaugele, et päriselt sööma hakata, on sageli ootamatult nälg kallal, ühes sellega kannatamatus ja tõredus. Ja kui siis lapsed peaks ka virisema, ongi plahvatusohtlik olukord. Või siis teine variant – kui ma kiirelt näljaseks muutun, teen endale varem söögi ära, et seda üksinda arvuti taga süüa. Ja kui lapsed peaks siis mind segama tulema, lähen jubedalt närvi, sest Abikaasa nagu oleks kodus, aga mingit kasu tast pole ja IKKA hommikusööki nautida ei saa.

Vahel on õnneks normaalne ka. Nii, et lapsed tõesti mängivad omaette toas ning mina istun rahulikult läpaka ja kohviga köögis. Aga seda sugugi mitte iga päev. Ja ma pole suutnud ka head lahendust välja mõelda.

Söögi teemal jätkates – suurim frustratsioon seoses Abikaasa pikkade tööpäevade ja sagedaste õhtuste ära olekutega on õhtusöök. Ma olen nõus ja valmis seda paar korda nädalas üksi tegema, aga miskipärast juhtub tihti nii, et Abikaasat pole kolm õhtut järjest. Ja miskipärast juhtub liiga sageli ka nii, et me pole jõudnud ette planeerida, nii et midagi jälle kodus pole – ja kahe lapsega jala poodi minemine pole kohe kindlasti midagi sellist, mida ma sellise ilmaga oleks nõus tegema (siinkohal pole mõtet tulla ka moraali lugema, et kõik teised saavad käidud, mis sul siis viga on – viga on selles, et ma TEAN, et kui me natuke ette mõtleks, saaks meie pere eluviisi korral lahendada poeskäimised kiirelt ja valutult. Meil ON valik, minu puhul pole õnneks mingit karjuvat vajadust s*ta ilmaga pimedas kahe väikese lapsega jala poodi minna, see on enda ja laste piinamine). Ja see teeb mind tigedaks. Et meest pole, mina vaadaku, kuidas üksi hakkama saan ja muudkui vastutagu kõige eest. Ja ei, TEGELIKULT ma ei süüdista üldse Abikaasat, sama palju ikka ennast :D Mis mõte on abitut naist mängida, ma peangi ise hakkama saama, kui Abikaasal tööd palju on, ta ei saa sinna midagi parata. Aga jah, kuidagi lihtsalt see planeerimine ununeb ja siis olen ma jälle fakti ees, et midagi süüa pole ja millestki teha ka eriti mitte. Ja nii ma teen süüa vastumeelselt ja igavalt – makarone hakklihaga või tatart või parematel päevadel tomatisuppi. Üksi olles ei viitsi ma uusi asju katsetada. Ehk isegi viitsiks, kui suudaks nädala õhtusöökide plaanid ETTE paika panna.

Ja oleks, et meil koos kodus olles siis söögitegemine alati sujuks – ka siis on tihti probleemiks see, et me ei tea, mida teha, me pole valmistunud ja vajalikud komponendid puuduvad.

Tõepoolest, pärast kogu selle pika jutu kirja panemist mulle tundub, et nii lihtne see kõik ongi. Kõik taandubki SÖÖGILE. Kui mulle võimaldataks rahulik tund hommikul ja laste lõunaune ajal, kui oleks korralikult ette planeeritud õhtusöögid, nii retseptide kui nendeks vajalike koostisosade suhtes, siis mul oleks kogu aeg kõht täis, ma oleks rõõmus ja rahul, oleks täiesti nõus ka kolm päeva järjest ise süüa tegema.

Aga kuna hommikust tundi pole siiani suutnud garanteerida ja õhtusöögid jäävad sageli planeerimata, olen liiga tihti näljane ja rahulolematu ja sellest saavadki absoluutselt kõik muud jamad alguse. Kõik mõttetud tülid ja teineteisele nähvamised, kannatamatus laste lolluste suhtes jne.

Appi, kui lihtne see on… Nii lihtne. Nüüd tuleb mõelda, kuidas see kõik reaalsusesse rakendada. Mis teha, kokkamine pole kunagi olnud mu meelistegevus ega kirg, nii et minu jaoks ei tule see toiduvärk niisama lihtsalt kui mõni muu asi. Koristamine näiteks, seda meeldib mulle väga teha :) Ja Abikaasal on palju tööd ning tema pole kunagi olnud süsteemide ja suurte plaanide ette tegemise inimene, temale meeldib kulgeda. Nii et hoolimata sellest, et me teame, kui oluline on hea toit ja kuidas meil on alati plaan hakata rohkem ette planeerima, uusi asju katsetama ja mitmekesisemalt toituma, tähendab see tavaliselt seda, et saame korra poole nädala plaani paika pandud, ehk isegi ühe uue retsepti ära katsetatud, aga siis loksub elu tagasi tavalisse planeerimatuse ja lihtsate äraproovitud igavate toitude rütmi.

Peab ennast otsustavalt kätte võtma. Sest tõesti, mulle tundub, et hea söök ja hästi planeeritud söögiajad ongi kõige võti. Et alles siis, kui kõht on täis ja meel hea, suudame me kergemini olla paremad vanemad ja paremad partnerid.

Tegelikult tahaks üht pikka mõttekäiku veel kirja panna, aga ei viitsi enam. Jäägu midagi hilisemaks ka. Kes muidugi teab, millal mul on jälle aega ja tahtmist nii pikalt kirjutada. Ühel heal päeval ikka. Praeguseks sai juba romaan nagunii.

Nov 162011
 

Oh kui lahe on ikka vanu postitusi lugeda. Ja kommentaare :D Just lugesin oma esimesi arglikke rohemõtteid lastekasvatuse alal, kus pea kõigi kommentaatorite poolt ülimalt kahtlev-kriitilist vastukaja sain.

Ja kuidas siis lood on?

Ühekordsed ökomähkmed? Check. Ei lase nad midagi rohkem läbi kui muud.
Riidemähkmed? Check. Kasutasin aktiivselt mõlema lapsega, nüüdseks ainult neid. Mugavad ja pepule head.
Maheporgandid ja -maasikad? Check. Oma aiast või kohalikult maheringilt.
Kahjulikku jama sisaldav beebišampoon? Check. Poissi pesen siiani ainult veega, Plikat vajadusel Nurme seebi tahke šampooni ja suvalise ökoseebiga. Kreeme ja muud praktiliselt ei kasuta.
(Puust) mänguasjad? Check. Ma pole ise lastele pea ühtki mänguasja ostnud (meelde tuleb üks papagoi, paar puslet ja liivavormi ning muidugi PALJU raamatuid) ja kui vähegi kingisoovi küsitakse, palun ka teistel võimalusel plasti vältida. On mõistlikud erandid legolaadsete klotside näol, on plastist liivakastimänguasju ja teise ringi mänguasju… Aga puust mänguasjad lähevad lastele täpselt sama hästi peale kui kõik muud.

Kõik see on minu jaoks täiesti normaalne ja väga ÕIGE eluviis.

Ja mul on selle üle väga hea meel :)

Nov 092011
 

Kõige tähtsam: kes on ise pasteeti teinud? Jagage retsepte ja nippe! Netis on igasuguseid retsepte, aga ma eelistaks proovida mõnd sellist, mida keegi juba kiidab.

Selveri pasteet maitseb imehea, aga koostisainete puhtuse suhtes mul mingeid illusioone pole, just sai ka lõplikult kõrini sellest plastkarpide hunnikust. Nii et tuleb pasteeditegu ise ette võtta, ammu on plaanis.

Leivateo teooria tuletasin ka jälle meelde, juuretis ootab juba mõnda aega kapis – ööseks panen hapnema, et homme küpsetada saaks. See on ju ka ammu plaanis, aga olen siiani laisk olnud, nüüd hakkas prügi teema lihtsalt koledat moodi närvidele käima – lisaks pasteedikarpidele ka leiva kilekotid.

Üritan ühesõnaga aktiivselt pakendiprügi hulka vähendada. See on juba suur asi, et enamik piimatooteid teen ise ja piima klaaspurgid käivad iga nädal uuel ringil. Ma pean mõtlema, kuidas Nelega kaubale saaks, et ta mulle võid ka millegi muu sisse teeks, kui need väiksed ühekordsed plastkarbid :P Mingit sama suurt kindlalt suletavat keraamilist või klaasist anumat oleks vaja.

Nojaa, ja kui juba prügi vähendamise teemal jätkata, siis teatan uhkusega, et meie pere on alates oktoobri lõpust täielikult ühekordsete mähkmete vaba. Viimane pakk sai otsa ja juurde enam ei ostnud.

Poisiga läksin juba veidi varem 100% riidekate peale üle – kõik sujub ideaalselt. Öösel Motherease’i froteest fitted mähkmed, Airflow kate ja booster. Päevase une ajal ja väljas käies AIO-d. Muul ajal kodus olles tavalised marlid. Mähkmeid jagub, mingeid lekkeid pole, pesu pesen 2-3 päeva tagant. Super!

Plikal on enamik öid ikka õnnetusi juhtunud – algul kaks korda, hiljem üks, ükskord pidin suisa kolm korda voodipesu vahetama, aga kolm ööd on ka täitsa kuivad olnud. Tema puhul pole vähemalt seni paraku toiminud, et harjub ära ja hakkab ärkama. Toimib läbi une potitamine – esimest korda õhtul enne meie magama minekut, 23-24 paiku (1 on juba hilja, selleks ajaks on voodi tavaliselt märg), teist korda hommikul 5-6 paiku – siis ärkab Poiss, toon ta lastetoast magamistuppa tissi otsa ja nügin Abikaasat, kes siis Plika potile paneb. Ma ise seda teha ei saa, sest kui Poiss juba ärkab, on ta häälekas ja halvemal juhul oleks mõlemad lapsed lõpuks hoopis üleval.

Niisiis kasutame hetkel läbi une potitamist, ehk mingil hetkel hakkab ikka ise käima. Igatahes olen äärmiselt rahul – meie väike köögi prügikast saab nüüd NII aeglaselt täis! Rõõm, puhas rõõm.

Oct 242011
 

Õeke ajas mulle kuu aega tagasi hirmsa riidemähkmeisu peale ja et seda natukenegi rahuldada (enamik vajalikku kraami oli ju olemas), lubasin  katsetada täielikku tavamähkmevabaks saamist, et oleks õigustust mõned mähkmed juurde osta.

Noo, ma siis ostsingi. Neli AIO-t. Kaks uut ja peenikest, kaks vanemat ja kulunumat. Ühtlasi otsustas Poiss millalgi selle kuu jooksul hakata päevas ainult ühe une magama, nii et sealt läks kohe paksemate mähkmede vajadus hulka väiksemaks, järsku oligi nende varu enam kui piisav.

Proovisin Imse paljukiidetud AIO-t ööseks, no hommikul oli küljealune igatahes niiske. Lükkasin öise riidemähkmenduse edasi, sest suht igal hommikul oli ka paksem kraam püksis ja selle kinni hoidmisega on ju veel kehvemad lood.

Ühesõnaga mõtlesin, et sammuke edasi on juba see, kui ma päeval üldse ühekordseid ei kasuta. Ja see õnnestus suurepäraselt – nood neli soetatud AIO-t olid absoluutselt hirmmugavad just igasugusteks külas ja väljas käimisteks – kui oli vaja vahetada, siis panin lihtsalt prügikasti asemel kilekotti ja tõin koju pesemiseks, mingit muud vahet võrreldes ühekordsetega polnud.

Aga nüüd mul on augusti alguses soodushinnaga soetatud neljast pakist Muumi mähkmetest ainult paar tükki alles, ühtlasi jõudsin eile lõpuks nii kaugele, et lõikasin septembri lõpus soetatud fliisitükist välja kõik linerid oma fitted mähkmete kuju järgi – selleks, et naha vastu jääks täies ulatutses fliis, mis hoiab pepu kuivemana. Ja viimasel ajal on Poiss oma suured hädad pigem hommikusse lükanud.

No ja siis ma mõtlesingi, et prooviks uuesti öist riidemähkmendust. Seekord ei pannud AIO-t, vaid oma vana truu Motherease’i trukkidega fitted mähkme ja mähkmekatte. Lisaks paar froteest boosterit suurema imavuse jaoks ja kõige peale siis terve mähkme ulatuses uus fliisist liner.

Haa! Ja hommikuks oli küljealune täiesti kuiv! Haa! Ja kui ma mähkme ära võtsin, oli seal indeed igasugust kraami, nii peenemat kui paksemat, KÕIK oli ilusti sees püsinud, ei ühtki lekkimist. On ikka jumala tõsi see, et head fitted mähkmed hea kattega istuvad kindlamini, kui igasugused AIO-d – siis on ju ühe asemel kaks asja, mida saab ilusti ümber pepu sättida, et igasuguseid lekkeid vältida. Ja viimane on eluliselt oluline just öösiti, sest mul pole mingit tahtmist iga päev tudukombesid ja linu pesta, lapse keset ööd ümber mähkimisest rääkimata.

Kusjuures mähkme tagumine osa selja vastas oli täiesti kuiv, poistel kipub see ju ikka nii olema. Pean mõtlema, kas saan kuidagi nii sättida, et booster oleks just mähkme esiosas, tahapoole pole ju üldse lisaimavust vaja.

Neid Motherease’i häid trukkidega fitted mähkmeid on mul viis tükki, boostereid vist kuus – froteest või puuvillast, üks on mikrokiust ka. Pole ühtki ise ostnud, õelt sain kaks tükki, ülejäänud on mähetega kaasa tulnud. Ei ole midagi superimavat, aga tundub, et kui õigesti sättida (näiteks üks kahekordselt mähkme esiossa, arvan ma), siis täitsa piisab. Iga kolme päeva tagant pesen pesu nagunii.

Tundub, et see muumipakk jääb mõneks ajaks meie pere viimaseks. Mis tähendab omakorda, et Plika hakkab ka kohe-kohe mähkmevabu öid harjutama. mis omakorda tähendab, et vähemalt esimesed ööd saan ma kindlasti tal pidžaamat ja voodipesu vahetada… Aga ehk ta harjub kiirelt.

Kui Poiss kunagi potil käima hakkab, siis ilmselt pean küll talle jälle ööseks püksmähkmed ostma, neid saab kergelt üles-alla tõmmata, öösiti riidemähkmeid kogu aeg potil käimiseks ära kiskuda oleks tüütu… No eks näis, pole mõtet liialt ette mõelda :P

Sep 182011
 

Õeke on kõiges süüdi. Ta muudkui küsib mult MSNis riidemähkmete kohta nõu ja näitab linke, et ma aitaks valida, mida osta. Jubeda isu ajas peale. No ja ma just leidsin mingit mähet googeldades veel eestikeelse riidemähkmeblogi ka. Loen praegu ja kohe hirmsasti kiheleb. Tahaks osta igasugu erinevaid variante ja neid proovida.

Ma muidugi ei tee seda, mul on kõik vajalik olemas. Kasutan Poisil juba pikemat aega M suuruses mähkmepükse, millest Plika välja kasvada ei jõudnudki, enne hakkas potil käima, igaks juhuks on L ka ootamas. 15 volditavat marlit (ja sinna peale käivad fliislapid, et pepu kuiv püsiks) ning kuus fitted mähet lõunaunede jaoks. Öösel ja väljas käimiseks Muumi püksmähkmed.

Nii et kõik vajalik on olemas ja raha on arukamatessegi kohtadesse panna. Hirmus kiusatus on aga veel üks titt teha, et oleks põhjust uusi riidekaid muretseda :D Hea küll, aega on selle kiire asjaga. Küll aga on mul auahne kavatsus kolmandaga ainult riidekatega hakkama saada – ka väljas ja öösel.

Tegelikult oleks mõned AIOd ju juba praegu täiesti õigustatud väljaminek. Uuena ma neid poest küll osta ei raatsi, aga osta.ee pakkumistel võiks ju silma peal hoida. Mõni booster lisaks ja võiks öösel ka riidekaga olla… Ja tegelikult võiks fitted mähkmeid ka mõni rohkem olla, siis kasutaks neid ka väljas käies. Praegused kuus kuluvad kolme päevaga päevaste unede ajal ära, tihemini ma enamasti pesu pesta ei viitsi, muuks ühesõnaga ei jätku.

Tähendab, koduaias mängimas käib Poiss ilmselgelt ikka marliga, aga pikemad käigud on siiani Muumiga olnud. Peaks usinamaks hakkama.

Plikal on öösel ikka veel mähe all. Mõtlen, et peab selle vist lihtsalt ära võtma – ta on juba nii vana ju. Lõunaune ajal juhtub õnnetusi haruharva (samas kaks viimast päeva järjest on juhtunud), äkki oleks temaga ka öösel nii nagu Põrgukizil – et alguses ehk paar ööd peaks märga voodipesu vahetama, aga siis oleks korras. Võib-olla ta tõesti laseb mähkmesse harjumusest, kuna see ON all.

Peab proovima. Voodilinad on Plikal nagunii niiskuskindlad – kahju ainult, et ma neid vaid kolm ostsin. Olid omal ajal hea hinnaga, nüüd neid seal poes enam ei müüda. Oh, well… Peab siis lihtsalt vajadusel veidi tihemini pesu pesema.

Riidemähkmed on igatahes super ägedad, see on tõeline hobi. Ma kohe ei salli ühekordseid mähkmeid – kui kodus alla panen (no näiteks kui ma pole viitsinud õigel ajal pesu pesta, nii et kõik riidekad ühel hetkel mustad on), siis on tunne, nagu viskaks raha prügikasti :D

Aug 192011
 

Esiteks oli Bioneeris täna üks tore aus artikkel riidemähkmete kasutamisest. Mina küll kasutan peamiselt tavalisi volditavaid mähkmeid pealispükstega ja kuhjan neid “kuivalt” kaanega ämbrisse, mille sisu ca kolme päeva tagant koos teiste asjadega ära pesen… Otsa saanud sapiseebi asemele võtsin ka hiljuti siin elanud memmekese varudest veneaegse pesuseebi, mis tundub isegi paremini toimivat. Aga üldiselt oli mõnusalt kirjutatud, kõigist plussidest ja miinustest, ma olen täitsa nõus.

Teiseks natuke reklaami – Eestis toodetakse nüüd ka keskkonnasõbralikke puhastusvahendeid, Minerata on sarja nimeks. Ma ise pole küll veel proovinud, aga kui miski otsa saab, siis on kindlasti kavas – nõudepesuvahendit kiidab näiteks Pärnu ökopoe müüja väga ja üldpuhastusvahend on mu meelest ka kõige mugavam spreipudelis, no juhuks, kui ei viitsi ise äädikast-soodast kokku segada (ma pole siiani viitsinud). Kui neil nüüd pesupesemisvahendid ka tuleks, oleks kohe superluks. Võiks olla pesugeel ja pihustatav plekieemaldi (ilusad unistused, eks).

Ma ei tea, kas ma olen liialt laisk või mis, aga suuremaid määrdunud pindu, mis niisama masinas puhtaks ei lähe ja vajavad seega eelnevat töötlemist, on mu meelest jube tüütu väikese seebiga hõõruda – no näiteks määrdunud köögirätikuid ning plekke, mis on kaltsuvaibal või voodilinal, on tuhat korda mõnusam ja kiirem spreiga pritsida. Viimati õekesel Rootsis külas käies varusin neli suurt pudelit, millest kaks ja pool veel alles on – täitsa saab nii ka, aga nati tobe on ju kogu aeg Rootsist vedada. Oleks abiks, kui mõnda taolist kasvõi Eestisse sissegi toodaks… Aga kõige etem oleks muidugi, kui Eestis toodetaks :)

Feb 152011
 

Loen siis praegu Egle Oja ja Madleen Simsoni raamatut “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele. See on nii keeruline ja paks, et paneb pea tolmama – peaks koju ostma, et oleks olemas, saaks aeglaselt ja oma tempos lugeda, süveneda.

Igal juhul ma praegu loen diagonaalis, et ennast natukenegi rohkem kurssi viia. Vaktsineerimise kohta käivat lugesin väheke põhjalikumalt.

No ma olen alati teadnud, et vaktsiinid on üks paras äri ja seega ei saa nende lauspropageerimist päris tõe pähe võtta. Samas ajavad paduvastased ka vahel harja punaseks. Objektiivset infot on jube raske saada – mina oma aruga ei oska eristada, kelle jutt õige on, ma pole nii tark.

Plika on saanud kõik plaani järgi, va MMR, selle jätsin tegemata, plaanis oli ehk hiljem. Poisil jätsin lisaks B-hepatiidi tegemata, mõtlesin aastaselt alustada, eks näis.

Ja mina olen ka mõelnud, et no need on ju ikka nii rasked haigused, vast ikka teeme ära, nüüd on see viisikvaktsiin ju puhastatud ka ja… Mitmelt poolt olen lugenud argumente, et pärast vaktsineerima hakkamist kõik need haigused kadusid. See tundus ka väga loogiline.

Aga vot nüüd ma lugesin sellest raamatust midagi väga huvitavat – et tõepoolest, näidatakse graafikuid, kust on näha, et vaktsineerimise algusest alates nende haigusjuhtude arv ühiskonnas järjest väheneb, kuni kohati praktiliselt kaob. AGA ei mainita, et tegelikult algas vähenemine juba ENNE vaktsineerimise algust – need haigused on 20. sajandi jooksul lääne ühiskonnast kadunud pigem tänu elementaarse hügieeni levikule, linnade sanitaarse olukorra paranemisele ning inimeste üldise vaesuse ja sellest põhjustatud põduruse vähenemisele.

Säh sulle kooki moosiga. Ma pikemalt ei viitsi kirjutada, aga mõtlema pani küll. Ma nüüd loen edasi. Diskussioon on teretulnud!

Nov 112010
 

Käisime täna kolme kuu ja kahe aasta tehnokontrollis.

Poiss:

3870 (sünd) -> 5600 (1 kuu +1730) -> 6530 (2 kuud +930) -> 7250 (3 kuud +720)

53 (sünd) -> 58 (1 kuu +5) -> 60 (2 kuud +2) -> 64 (3 kuud +4)

Plika:

3320 (sünd) -> 4950 (1 kuu +1630) -> 5910 (2 kuud +960) -> 6630 (3 kuud +720) -> 7020 (4,5 kuud +390) -> 7450 (6 kuud +430) -> 7790 (7 kuud +340) -> 8350 (8 kuud +560) -> 8900 (9 kuud +550) -> 11,6 kg (2 aastat)

50 (sünd) -> 55 (1 kuu +5) -> 57 (2 kuud +2) -> 62 (3 kuud +5) -> 66 (4,5 kuud +4) -> 69 (6 kuud +3) -> 70 (7 kuud +1) -> 72 (8 kuud +2) -> 74,5 (9 kuud +2,5) -> 88,5 (2 aastat)

Nagu näha, siis numbrid suurenevad endiselt väga sarnaselt. Mis Plika tänasesse kaalumisse puutub, siis seda ma just puhta kullana ei võtaks, nende tavaliste kaalude peal ei saa kuigi täpselt, minu meelest kaalus ta 11,6 juba kunagi siis, kui ma Londonis rasedana UH-s käisin ja oodates Plika ära kaalusin… Aga noh, ega seal suurt vahet ju polegi.

Eile käisin Poisiga massaažis, tagasi kutsuti juba uue kuu alguseks. Ei hoia veel piisavalt kindlalt pead vms. No tal oli teiste omaealistega võrreldes ka kõige suurem pea, nii et ma ei imesta :P Samas kõhuli olles ajab pead innuga kasvõi kuklasse (see juhtub peamiselt oma voodis, sest voodikarusselli ju muidu ei näe :D).

Mis veel Poisi arengu kohta öelda? Asju haarata talle meeldib, aga ainult siis, kui tuju on. Öine magamine on lihtsalt super – kaks viimast ööd on söögipausid olnud 10h ja 11h. Üleeile sai kaheksast tissi, jäi enne poolt kümmet magama, millalgi öösel vigises, mille peale ta kõhuli keerasin ning siis ärkas alles kuuest. Pärast tissi põõnas üheksani.

Eile õhtul sai tissi üheksast, magama jäi enne kümmet, öösel kolme paiku vigises, keerasin ta kõhuli… Ja magas kaheksani!

Minu rinnad pole muidugi sellise asjaga veel harjunud, hommikul oli täitsa vaevaline olla. Aga no kui Poiss samas vaimus jätkab, küllap harjuvad siis kiirelt.

Nii hea öise une taga on minu meelest peamiselt põhjus, et Poisile meeldib nüüd jälle kõhuli magada – alguses ta tegi seda, siis tükk aega üldse ei tahtnud, nüüd sobib jälle. Kui ta vanasti öösel vigisema hakkas, ei olnud muud teha, kui ta tissi otsa tõsta, aga nüüd piisab rahustamiseks kõhuli keeramisest. Ja kuna ta on juba kolmekuune, siis ma julgen teda ööuneks ka nii jätta, enne tahtsin ikka kogu aeg kontrollida…

Kusjuures magama on Poiss nood kaks viimast õhtut ise jäänud. Me küll käisime temaga enne mõnda aega ringi, aga voodisse pannes oli ta veel uniselt ärkvel. Niheles natuke ja siis juba magaski. Päevaunede ajal tuleb see ka vahel välja. Nii et ma olen väga rahul :P

Mõlemad lapsed said täna viisikvaktsiini süsti. Poiss ei teinud teist nägugi, vahtis mähkimislaua kohal rippuvaid hobuseid. Plikaga mängis vanaema hommikul arsti – et arstitädi teeb suts (näpistas) ja siis naerame. Noo, Plika vaatas siis hoolega seal igasugu mänguasju, arstitädi tegi suts… Ja mõni sekund hiljem oli jorr lahti. Eks me rahustasime ta üpris kärmelt maha, viisime muude asjadega tähelepanu kõrvale. Aga kui talle meelde tuli, siis jorises igaks juhuks veel.

Õnneks teda enne kooliminekut nüüd torkima ei pea, selleks ajaks on vast ununenud :D

Vaktsineerimiskabineti arsti suhtumine ei meeldinud mulle kohe mitte üks raas. Nojah, vanakooli värk… Kui luges, et Poisi B-hepatiidi aastaseks saamiseni edasi lükkasin, siis ütles: nojah, kui te tahate last niiviisi piinata. Jajah, tõepoolest, see süst võib ju kibe olla, aga ega see ei tähenda, et väike beebi, kes ei oska ennast veel nii kõvahäälselt väljendada, seda kibedust ei tunneks… Seekord ma tõesti ei tahtnud riskida liigsete vaktsiinide ühele ajale kuhjamisega, B-hepatiit pole ka asi, mida nii väike saaks esimese eluaasta jooksul nii kergelt üles korjata.

Plika puhul sain ma pragada, et vaktsineerimispass pole korralikult täidetud – mul ununes see ükskord koju, nii et arst ei saanud ise sisse kirjutada ja kleepse panna, seega kirjutasin tema soovitusel õigetesse kohtadesse ise kuupäevad, et oleks kirjas, et tehtud. Ja siis oli muidugi probleem, et on ainult kuupäevad, ilma lisainfota. Mis siis, et iga vaktsiini jaoks on eraldi jaotus, nii et oli väga hästi aru saada, mis mille kohta käib.

Meie perearsti õde oli tulnud sinna kabinetti Poisi kaarti ära tooma ja ma kuulsin, kuidas ta arstilt küsis, mis ta selle keeldumise avaldusega teeb (mulle jäi mulje, et ta lihtsalt tahtis teada, kuhu kausta see käib vms, ühesõnaga paberimajanduslik küsimus). Arst vastas: hoiate enda juures ja ise annate aru (pigem sellise suhtumisega, et ise olete nii lollid, kui lasete oma patsientidel lapsi mitte vaktsineerida).

Et jah, khm-khm… Ma ei ole mõtetelugeja, ma ainult kirjeldasin situatsioone ja muljet, mis minul sellisest suhtumisest jäi. Selle arsti meelest on riiklik vaktsineerimiskava ilmselt püha lehm ja kõik emad, kes oma lapse heaolule mõeldes mõnda sutsu edasi lükata (või, jumal hoidku, sellest üldse keelduda) tahavad, on riigivaenlased.

My ass… Ma saaks aru, et ta üritaks mind siis ümber veenda (ja sedagi peaks sel juhul tegema viisakalt ja argumenteeritult), kui ma täielik vaktsiinivastane oleks… Aga peale mumpsi-leetrite-punetiste saavad nagunii kõik tehtud, võib-olla see ka kunagi hiljem, eks ole näha, kuidas vahepeal põdemisega lood on.

Keeruline teema see vaktsiiniteema. Ega minagi kindel pole, mis on kõige õigem, olen lihtsalt palju mõelnud ja oma sisetunde järgi nii otsustanud. Lihtsalt meeletult närvidele käib, kui kellegi meelest on ainult üks tee ainuõige ja need, kes teisiti talitavad, teevad automaatselt valesti. Perearst on meil õnneks selle koha pealt väga mõistlik, austab ema otsuseid, ei tee halvustavat nägu ega ürita ümber veenda.

Aga mis seal ikka… Igasuguste inimestega tuleb suhelda, ega muudmoodi ei saagi :) Mul on toredad terved lapsed, see on peamine.

Feb 242010
 

Nüüd on põhjust jälle kõike riidemähkmendusega seotut uurida – endale täiendust vaja, õeke hakkab ka kasutama ja Rootsis nii head valikut pole, nii et mina olen tema põhiline varustaja.

Plikaga oli seis selline, et kuni tema 11-kuuseks saamiseni olid meil kasutuses Bambino Mio mähkmepüksid ja tavalised marlist või mähkmeriidest mähkmed. Alguses oli meil ainult üks paar Kessu kingitud small suuruses pükse (siin postituses on pildid näha, need tähekestega), saime nendega üle poole aasta hakkama. Vahepeal pidime muidugi ka kodus Moltexeid kasutama, sest kui ühed püksid paksema kraamiga kokku said, oli vaja neid pesta ja kuivatada. Ema õmbles kümme marlimähet, kuskilt beebipoest sain viis 15 krooni/tk maksvat mähkmeriidest mähet, hiljem ostsin kahe Tartu neiu käest kaks paari riidest mähkmepükse ja nendega tuli ka kaks mähkmeriidest mähet kaasa.

Kui Bambino Mio esimene suurus täitsa väikseks jäi, ostsin kohe kolmanda suuruse, kilodelt paistis sobivat. Tegelikkuses oli aga liiga suur, Plika on peenike. Nii me siis kasutasime neid liiga suuri pükse ja riidest pükse (millest ühed olid natuke veekindlad, teised täitsa puuvillast, sisemus oli aga mõlemal tavaline puuvill, nii et püksid said koos mähkmega niiskeks ja tuli kohe pessu panna) ja olemasolevat 17 mähet ja saime hakkama… Aga ma polnud kuigi suures vaimustuses.

Kui Plika oli 10,5 kuud vana, kolisime tagasi Londonisse ja seal hakkasin ma riidemähkmete teemat sügavamalt uurima. Kui seni olid minu teadmised piirdunud sellega, et on marlist või muust materjalist suured volditavad mähkmed (muslim/terry/flannel squares) või siis Bambino Mio originaali tüüpi paksemad mähkmed (prefolds), mida tuli vähem voltida ja mis kuivasid aeglasemalt, siis avastasin, et on olemas ka sihukesed mähkmed, mis on sama kujuga kui ümbrispüksidki (shaped/fitted nappies) – käivad kinni kas trukkidega, krõpsuga või snappi ehk nappy nippaga (kaasaegne ja ohutu variant haaknõeltest). Ning kui tavaline mähkmesüsteem on mähe ja veekindel pealispüks, siis on olemas ka all in one (AIO) mähkmed, millel on nö ühes tükis imav sisu ja veekindel kest – kasutatakse täpselt samamoodi nagu ühekordseid mähkmeid, ainult prügikasti asemel lähevad pesumasinasse. Ja siis veel AIOde sarnane variant pocket nappies, mis on ühes tükis, aga sisu (mis mõnedel on üht otsa pidi mähkme külge õmmeldud, osadel eraldi) saab kiiremaks kuivamiseks välja tõmmata.

AIOd on kahtlemata kõige mugavamad, aga nende miinus on esiteks hind – kui kaheosalise mähkmesüsteemi puhul piisab kolmest paarist pealispükstest ja 15-20 mähkmest, siis AIOsid endid ongi vaja 15-20 osta. Lisaks kuivavad need tunduvalt aeglasemalt ning nad ei pruugi päris nii hästi istuda kui kaheosaline süsteem, seega võivad väheke kergemini lekkida.

Lisaks on UK riidemähkmenduses veel mõned osad. Esiteks boosters ehk ristkülikukujulised imavad tükid, mida saab tavalisse riidemähkmesse lisaks sisse panna – näiteks väljaskäimise, lõunaune ja ööune ajaks, kui vaja pikemalt ühe mähkmega läbi saada. Teiseks liners – Eestis on müügil mähkmepaberid, mida ümber riidemähkme panna, et oleks suuremat häda hea potist alla lasta, UK-s on väga levinud ka fliisist linerid, mille pealt on samuti kergem kõik potti raputada, lisaks on nende pluss see, et fliis on pisikese pepu vastas mõnusalt pehme ja kuiv, sest juhib niiskuse mähkmesse ja jääb ise suhteliselt kuivaks – seega ei ole häda, kui märg mähe väheke kauemaks alla jääb.

Mis puutub mähkmete materjali, siis UK-s kasutatakse marlisid (muslin) enamasti vaid vastsündinutel – hiljem on põhilised materjalid frotee (terry), bambus (bamboo), mikrofiiber (microfibre), flanell (brushed cotton/flannel), kanep (hemp)… Bambus ja kanep imavad hästi ja kuivavad kauem, mikrofiiber pole nö naturaalne, aga mõnus pehme, hästi imav ja kuivab kiiresti… Jne jne jne.

No ja siis veel muidugi pealispüksid (wraps) – nõukaaegsete higistama panevate kilepükste aeg on möödanik, nüüd on olemas mõnusad õhku läbilaskvad veekindlad materjalid – enimkasutatav materjal on PUL. Päris palju kasutatakse ka villaheiepükse, need on Eestis ka suht popid, endal kogemus puudub – mul on eelarvamus pealispükste vastu, mis pole täiesti veekindlad, olgu need siis kui naturaalsed ja hingavad tahes :P Aga teised kiidavad küll… UK-s on veel ka fliisist pealispüksid, Eesti valikus pole neid näinud.

Mm… Mis veel? Paelmähkmed on ka olemas, olen kuulnud kiidusõnu mitmelt poolt (st foorumitest lugenud, just Eesti omadest), aga ise pole proovinud, tavalised tunduvad mugavamad. Neile on ka pealispükse vaja.

Kõige levinumad suurused on mähkmetel ja pükstel small (kuni 4,5 kg), medium (kuni 10,5 kg) ja large (kuni 15 kg vms). Kohati on olemas ka XS eriti pisikestele või enneaegselt sündinutele ning XL suurematele lastele (siinmaal ju potitama eriti varakult ei hakata). Ma need kilod võtsin praegu peast, võin vahemikes natuke eksida, aga umbes sinnakanti jäävad. Plika näitel – peenikesemat sorti plika sai small suurusega hakkama üle kuue kuu (no lõpus olid liiga väiksed, ilmselt oleks 4-5 kuusena tulnud medium võtta), medium on siiani paras ja large ootab oma järge.

Mõned mähkmed ja mähkmepüksid on ka all size ehk birth to potty (BTP) – neil on hirmpalju trukke, millega annab suurust reguleerida, hea võimalus raha säästa, ei pea erinevaid suurusi ostma. Mõned küll ütlevad, et vastsündinu jalas jääb see variant liiga paks või lihtsalt suur ning osad jäävad liiga ruttu väikseks, teised jälle kiidavad hirmsasti ja on väga rahul.

Suuruste jutt käis siis eelkõige shaped/fitted mähkmete kohta, tavalised volditavad (marli jms) on küll ka mitmes-setmes suuruses, aga piisab täiesti, kui osta keskmine suurus ja vastavalt vajadusele voltida, üks suurus ajab asja suurepäraselt ära.

Alguses tundus kogu see mähkmeteadus täielik hiina keel, aga miski hetk käis plõks ja kõik tundus järsku väga arusaadav :P Netis on palju reviewsid ja teste, kust saab teiste kogemusi lugeda ja enda valikut natuke kergemaks teha… On tohutult palju erinevaid netipoode, mis müüvad tohutult paljude erinevate firmade toodangut… Vaatasin ja valisin ja võrdlesin hindu, tegin juba mingi valiku ära ning avastasin siis eBay, kust saab kasutatud kraami või muidu soodsaid diile.

Lõpuks tellisin 10 ökomarlist mähet (hiljem avastasin, et eBayst saab sutsu odavamalt), ühed Bambinexi one size mähkmepüksid (siin postituses need rohelised, olen väga rahul), kolm paari medium suuruses Mothercare Rikki pealispükse (neid kiidetakse igal pool hirmsasti, väga popid on – ja on head tõesti… Mul on rainforest, savanna ja wetlands mustriga), tuleviku tarbeks on L suuruses maasikatega ja türkiissinised tähekestega püksid (mõlemad TotsBotsi omad) ning aktiivses kasutuses on ka 20 fliisist linerit, eBays on odavad ja palju erinevaid vahvad värvilisi (neid oleks suht kerge ka ise fliisist välja lõigata). Veidi hiljem ostsin veel viis Motherease’i one size shaped mähet (kolm valget ja kaks punast :D), mis on sama popid ja head kui nende pealispüksidki ning ühe Nature Babies mikrofiibrist mähkme, millel on vahva käpajälgedega sisemus.

Panen siia näite mõttes ühe eBayst võetud suvalise mitte kõige parema kvaliteediga foto lineritest, mul endal on vikerkaarevärvilised (vasakult kolmas), konnadega (pole siin) ja punased lammastega (kõige paremal on sama helesinine variant).

liners

Kõige viimasena lisandus mu mähkmevarusse seitse small suuruses shaped mähet, tellisin need veel enne, kui teisest rasedusest teada sain – eks salamisi lootsin, et läheb vaja ja õeke tahtis ka laenata, leidsin lihtsalt eBayst soodsa pakkumise.

CIMG9568

Kõik peale marlikate ongi pärit eBayst ja üpris soodsate hindadega – kui üks shaped mähe või üks paar pealispükse maksavad £8-12 kandis, siis eBayst saab samad asjad kätte tükihinnaga £2-5… Kasutatud mähkmeid seal enam müüa ei lubata (on samal pulgal kasutatud aluspesuga – idiootsus mu meelest), küll aga on seal näiteks sellised mähkmed, mida on kasutatud näidistena (UK-s on igal piirkonnal oma nappie ladies, kelle saab koju kutsuda, et nad erinevate mähkmetega demo teeks ja riidemähkmeid tutvustaks) – läbipestud, aga beebide peal kasutamata, mähkimist näidatakse nt sobivas suuruses mängukaru peal… Ja pealispükse on kasutatult ka. Kasutatud mähkmeid müüakse igasugustel muudel lehtedel, kus ma pole eriti viitsinud ringi surfata, sest olen eBayst kõik vajaliku kätte saanud.

Ootan huviga one size mähete ja mähkmepükste katsetamist järgmise beebi peal – ostsin need ju siis, kui Plika oli juba pea aastane, talle sobivad suurepäraselt. Eks augustis ole näha, kas ka nii väikseks annab teha, et vastsündinule sobivad.

Aa… Aga miks ma üldse täna seda postitust kirjutama hakkasin… Jahin hetkel small suuruses ümbrispükse, mis kõigepealt koos nonde seitsme mähkmega õekesele lähevad ning augustis tagasi minu kätte rändavad. Mõtlesin juba need ära osta, aga otsisin netist alustuseks reviewsid ning avastasin, et neid pükse on palju ägedamates värvides… Väga kiidetakse ja UK-s toodetud kah veel…

Nii et ma ikkagi ei osta veel ja passin hoolega peale – ehk tuleb eBaysse muid värve ka. £4.50 nelja paari eest oleks küll supersoodne, aga no mingi edevus mul ikka on ja kui ma saan £2-3 eest ühe paari ägedaid lillasid vms, olen täitsa rahul. Kaks kuud on aega, small suurust liigub turul hästi palju ka – nii kiiresti kasvab ju välja, et ei jõuta “läbi” kanda.

Ühesõnaga riidemähkmeid ja pealispükse on nii palju erinevaid ja lahedaid ja värvilisi, et nende kasutamine on nüüd tõeline nauding. Palju lõbusam, kui igavad ühekordsed mähkmed, keskkonna ja raha säästmisest rääkimata. Ja üks väga hea point veel – kui me ise peaks valima, kas kanname paberist või riidest pükse, siis poleks mingit kahtlust, kumma valiksime ;) Aga miks peaks oma lapsele, kõige kallimale varale, kogu aeg paberit alla toppima? Väljas käies ja öösiti muidugi, mugavus maksab… Meil igatahes läheb enamasti ainult üks mähe öösel, lõunauned ja lühemad käigud käivad paksemate shaped mähkmetega, muul ajal kodus olles kasutame tavalisi marlisid. Jah, neid peab tihemini vahetama, kui tavalisi mähkmeid, aga see on hea põhjus lapsega pidevalt tegeleda ja pepule ka kindlasti parem kui tavalised keemiat täis variandid. Kui kasutada põhikohaga riidemähkmeid, pole mingi probleem ülejäänud puhkudeks veidi kallimad ühekordsed ökomähkmed osta – Moltexeid müüakse Eestis kõigis Selverites, Loodusperedes, ehk veel kuskil.

Kui kellelgi tekkis huvi riidemähkmendusega katsetada (mis on ilmselgelt selle postituse peamine eesmärk), siis hea leht alushariduseks on Looduspere riidemähkmete ABC ja Pereklubi foorumi riidemähkemte teema.

Kust osta saab? Kõigepealt eelistame muidugi kodumaist – Kreenholmi kauplustes maksab 6tk riidemähkmete komplekt 69.- ja üks flanellmähe 24.-, Tartu neiude Eleni ja Anni õmmeldud mähkmepükste ja mähkmete valikuga saab tutvuda siin. Loodusperes on hea valik ja toredad müüjad, kes hea meelega kõike seletavad, Taevakarva Kutsu poodides müüakse Bambino Mio tooteid. Googeldades leiab kindlasti veel pakkujaid.

Kõige odavamalt ja lihtsamalt saab läbi kahtlemata nii, kui osta või õmmelda umbes 15-20 marlist või mähkmeriidest mähet (mõlemad kuivavad ülikiiresti, isiklikult eelistan mähkmeriidest variante, sest need ei lähe nii palju vormist välja ega kortsu) ning 2-3 paari pealispükse ja 2-3 päeva varu ongi olemas. Mähkmed on ühtviisi soodsad nii Kreenholmis kui Eleni ja Anni käest ostes – ise võtaks viimastelt, mulle meeldib alati kohalikke tegijaid toetada :) Pealispüksid ostaksin mina kindlasti PUList, need on veekindlad, lasevad pepul hingata ja on seest ka kilejad, st ei lähe iga pissiga märjaks – piisab, kui õhtul läbi loputada, no ja suurema häda puhul saavad tihti pükste ääred mustaks, siis ka muidugi. Kolme paariga on kõige lihtsam. Ja muud polegi rangelt võttes vaja. Mina soovitan soojalt juurde veel fliisist mähkmekatteid, mida on superlihtne ise välja lõigata (ma ei tea, et keegi neid Eestis müüks) – hoiavad pepu kuivemana ja teevad suurema häda ära viskamise mugavamaks.

Kui raha on rohkem, siis shaped variante müüakse Eestis ka, Loodusperes kindlasti ja ilmselt mujalgi. Need istuvad mugavamalt, imavad rohkem, suurema häda korral jäävad ümbrispüksid tõenäolisemalt kuivaks. Ja kellel on viitsimist eBays või mujal netis surfata, siis on muidugi eriti lai valik käepärast, mina näiteks võin vabalt aidata kõiki, kes midagi UK-st soovivad. Niisama nõu annan muidugi ka hea meelega.

Mis mähkmete hoiustamisse ja pesemisse puutub, siis kogumiseks sobib tavaline kaanega ämber (ei pea vees leotama, võib täitsa niisama), plekke saab suurepäraselt välja näiteks sapiseebiga ja masinpesu 40 kraadiga on täitsa okei. Kord kuus võib teha mähkmete süvapuhastust ja pesumasina katlakivitõrjet 90 kraadi ja pudeli äädikaga. Kuni laps on ainult rinnapiima peal ja seega midagi eriti haisvat ei tooda, võib mähkmed vabalt igal õhtul pärast lapse vannitamist samas vees ära loputada – hiljem ma peseks siiski pigem masinas.

Ja nii lihtne see kõik ongi! :)