Luitejooks 2019
Ma olen küll alati mõelnud, et võiks joosta ja oleks tore rahvajooksudel osaleda – eelmisel suvel ma paar nädalat 4km otsi enda lõbuks isegi jooksin… Aga olgem ausad, ma poleks kohe kindlasti registreerinud ennast kahe silla klubi kolmiküritusele ilma surveta… Khm… Väljaspoolt.
Nii et teha polnud muud kui trenni 😀 Veebruaris-märtsis jõusaal ja aprillis, kui ilmad juba vähekegi pädema hakkasid ning esimese jooksu kuupäev ähvardavalt lähenes, sai see üsna vastumeelselt jooksmise vastu vahetatud.
Seitse korda ma joosta jõudsin – alustasin 5km otsadest ja pikendasin neid, kuni kaks päeva enne luitejooksu Jaansoni ring tehtud sai. Kuna mul on kodust jõe äärde ca 1km, siis saigi 10km täis – pärast seda oli esimest korda ametlikult tunne, et küllap jään nüüd luitejooksul kah ellu 😀
Mõtlen praegu, et mul ikka igas mõttes hullult vedas nende esimeste jooksudega – aprilliilm võib olla vägagi heitlik, aga nii sinilillejooksu kui luitejooksu ajal oli ilm imeliselt mõnus. Mõtlesin küll enne luitejooksu, et jätan õhukese jaki ikka jooksu ajaks selga, aga pärast kerget soojendust oli selge, et sel pole mõtet, nii et andsin hoidu.
Jooksuks mul suuri eesmärke polnud – ellu jääda, alla tunni joosta, mitte kõige aeglasem olla, mitte meie ettevõtte omadest kõige aeglasem olla – no umbes nii 😀
Ja ausalt, ma kartsin hullemat. Sest et ikkagi luited ja null kogemust sellisel maastikul jooksmisega. Hoidsin ennast alguses hoolega tagasi ja kerget tempot, et mitte liigselt väsida.
Peitepilt: kas leiad mu üles? 😀
Treenides oli mu eesmärk eelkõige võimalikult palju joosta ja vähe käia. Kui distantsid pikenesid, siis 1-2 käimispausi sinna ikka reeglina jäid, aga mitte rohkem, ja needki polnud pikad.
Luitejooksu ajal jooksin pool maad ühtlases tempos, aga pärast neljandat kilomeetrit tuli tunne, et tahaks veidi sprintida ja mööda joosta… Nii et teise poole ma vaheldumisi sörkisin, sprintisin, käisin… Nii kuni lõpuni välja.
Kui finiš paistis, leidsin üles veel mingid jõuvarud ja läks ikka samm kiiremaks küll. Nagu fotolt näha, siis hirmus rõõmus, et ära tehtud sai 😀
No ja kui ma siis hiljem nägin, et ainult üks naiskolleeg oli minust eespool ja ma talle ainult KAHEKSA sekundiga kaotasin, siis olin ikka veits nördinud küll – nii palju oleks ma suutnud vabalt pingutada, aga kust ma teadma pidin, ah 😀 Samas olen nüüd oma võimetest pisut teadlikum ja ongi rohkem motivatsiooni kahe silla jooksuks treenida – on konkreetne eesmärk olla meie ettevõtte kõige kiirem naine 😛 Muidugi ma kahtlustan, et septembri jooksul mööda tasast maad osaleb meilt juba rohkem naisi ja kes teab, kui kiired nad olla võivad… Aga eesmärk peab olema, eks 😀
Teemu küsis mult paar päeva tagasi: kas sa oled nüüd jooksja? No ja… Ma ei osanud talle mitte midagi vastata 😀 Ma ei saaks öelda, et jooksmine mulle oluliselt meeldib, aga väljakutse ja võistlusmoment 😀 Kas see minust jooksja teeb, pole sugugi kindel… Ma niisama oma lõbuks… 😛
