lasteaed

Käes on meie pere viimane lasteaia-aasta. Nüüd vaid ühes rühmas. Viisin eile hommikul Poissi lasteaeda ja mind tabas taas tohutu suur tänulikkuse laine.

See on lihtsalt nii võrratu, et hoolimata pikkadest järjekordadest õnnestus meil saada kohad lastele kodust vähem kui kilomeetri kaugusel asuvasse lasteaeda, mis on jagatud kahte majja ning meie majas on vaid kaks rühma, nii et kõik tunnevad kõiki ja on nagu üks suur perekond.

See on lihtsalt nii võrratu, et KÕIK õpetajad, kes mu lastel läbi aastate olnud on, on eranditult toredad, sümpaatsed ja usaldusväärsed. Kelle hoolde ma oma lapsed suurima rõõmuga usaldan. Poisi rühma tuli sel sügisel just uus õpetaja – olen temaga kokku puutunud üsna vähe, aga ta jätab ka nii sooja ja positiivse mulje.

See on lihtsalt nii võrratu, et esimesed harjumise aastad on kauge möödanik ning lasteaias tuleb vaid oodata, kuni lapsed riided vahetavad ning rühma jooksevad.

Esmaspäev on Poisi rühmas mänguasjapäev. Poiss võttis eile kaasa mingid maskid. Kui ta rühma ära viisin, istus seal peale õpetaja ka lasteaia juhataja. Soovisin head päeva ja kuulsin lahkudes, kuidas juhataja uuris Poisilt, kes ta siis nüüd täpselt on. Poiss vastas, et Optimus. Juhataja tõdes, et ega ta ei ole nende tänapäeva multikatega väga hästi kursis. Mina muide ka mitte 🙂 Õpetaja vist oli see, kes teadis, et Transformeritest.

Lihtsalt… Nii hea ja soe ja rahulik ja kodune tunne oli. Ja ma jalutasin koju ja olin nii rõõmus ja tänulik selle imelise lasteaia ja kõigi sealsete imeliste töötajate eest.

Viimased pool aastat, siis on see periood läbi 🙂 Võtame viimast 🙂