Mar 302020
 

Küll tahaks süüdistada kella keeramist, et see ajas mul unerütmi sassi – aga vist väga ei saa, mõjus nimelt vastupidiselt keeramise suunale. Laupäeval magasin väga kaua, mistõttu õhtul väga põnevat raamatut lugedes ei saanud magama enne kui kaks läbi… Eile ärkasin pool kümme – arvutasin voodis kiirelt, et 7,5h on ju enam-vähem piisav, igasugu asju vaja teha, parem tõusen üles… Alles poole päeva pealt tõdesin, et kuna oli kella keeramine, siis tegelik uneaeg oli 6,5h. IGATAHES. Täna hommikul käisin kolmveerand viis vetsus ja magama enam ei jäänudki. Olin väsinud, aga pärast poolt tundi voodis rähklemist otsustasin alla ära tulla, et oleks segamatu aeg enda jaoks. Mis on siin kodukontori ja distantsõppega kulda väärt :)

Võimalik, et mul läks osalt sellepärast uni ära, et ma sain eile õhtul paika Plaani. Seoses sellega, kuidas blogimisega jätkata.

Vaadake, ma tegelikult väga tahaks blogida ning mingit aega on mul võimalik selle jaoks ka näpistada. Mul on praegu sarjavaba aeg – ainsad pooleli olevad sarjad Gray ja Station 19 on nii kaua ootel, kuni mul ükskord nende jaoks tuju tuleb (binge watch puhkuse või pikema lastevaba aja tekkides, ilmselt, näiteks kui suvel on Kaaslane mõnel nädalavahetusel rattavõistlusel ja lapsed isa juures), seega ma ei vaata midagi ja keeldun Kaaslasega koos ka uusi sarju alustamast. Lihtsalt nii palju muid asju on, mida ma pigem oma vaba ajaga teeks – blogimine, puslede kokku panemine, lugemine (igaõhtune voodis kaisus lugemine on must be, aga kui päeval ka loeks, siis jõuaks ju rohkem :D). Koos vaatame aeg-ajalt mõnd filmi – sellega on ühe korraga over & done. Temal on mõned oma sarjad, millega soovib järje peale saada, nii et kui õhtul pärast laste magama minekut või mõnel nädalavahetuse rahulikumal lastevabal hetkel ei ole vaja midagi asjalikumat teha või pole nii väsinud, et läheme kohe üles voodisse lugema, siis ongi See Aeg, kus Kaaslane vaatab sarja ja minul on suurepärane võimalus blogida :D AGA siis ma jooksen kokku, kuna kronoloogiapede minus on nii tugev, et raske on kirjutada mingitest asjadest, kui mingid varasemad asjad on kajastamata. Nii lõppevad paljud neist katsetest blogimise asemel hoopis blogi jaoks piltide sorteerimisega (mis on ääretult ajamahukas tegevus) ja reaalselt blogisse ei jõua midagi.

Maja ostmise postituse kirjutamiseks võtsin ennast ka kuu aega kokku, et ots lahti teha, sest kõik olulised teemad ju ootasid selle taga. Ja nüüd tahaks jätkata uue kodu piltidega, mida on aga nii palju, et need tuleks jagada mitme postituse peale, ilmselt ruumide kaupa. Enne seda oleks aga loogiline kolimise pildid panna… Enne seda võiks aga panna eelmises elamises tehtud igapäevased klõpsud… Enne seda jäi vahele terve eelmine aasta :D

Ma tegelikult nii palju sain kronoloogiapedega endas kaubale (siin räägib ka laiskus) – eelmise aasta jätan praegu rahule, kuni selle aastaga järje peal. Uue kodu teemad on palju erutavamad, pigem kirjutan neid värskema emotsiooni pealt. Mul on küll plaanis eelmine aasta fotode abiga blogis tagantjärele kirja panna, aga kas ma teen seda aasta või kaks hiljem, pole erilist vahet – esimene emotsioon on ununenud ja ülejäänu tuletab piltidega meelde nii ehk naa. Samuti on mul eelmisest aastast mitu kuud fotosid, mis pole saanud isegi esimest sorteerimist – sellele kuluks rohkem aega ja energiat, kui olen praegu valmis endast andma.

Aga selle aasta alguses lubasin endale, et hakkan regulaarselt blogima ja aastat on olnud vaid kolm kuud. Üle poole jaanuari on isegi piltide abil kajastatud ja selle aasta pilte olen ma jooksvalt sorteerinud ning üleliigsed kustutanud – eile õhtul jõudsin ma lõpuks nii kaugele, et suutsin peas formuleerida plaani, kuidas ülejäänud enam-vähem kiirelt ja efektiivselt postitusteks jagada ja nii suht kiiresti ka lõpuks uue kodu piltideni jõuda.

See fotomajandus on lihtsalt ajakulukas, kui kogu aeg järje peal ei püsi. Kui ma midagi pildistan, siis teen igaks juhuks ikka kolm-neli pilti, sest kunagi pole kindel, millised jäävad teravad, millised mitte – seda näeb korralikult alles suurel ekraanil. Nii et kõigepealt pildistan. Siis peaks need pildid ideeliselt ennast ise Dropboxi üles laadima, aga viimased kaks aastat nad seda pool ajast ei tee – süüdistan Huaweid, eelmise Sonyga seda muret polnud. Nüüd on nii, et pean tihti ise esimese pildi “käsitsi” Dropboxi panema (nii jääb algne failinimi, nagu see telefonis on) – siis alles saab telefon aru, et oleks vaja kõik uued pildid automaatselt üles laadida, õigete failinimedega, nagu need siis tulevad – kronoloogiliselt ideaalsed. Lisaks teeb pilte Kaaslane oma telefoniga, kes paneb need kohe minu jaoks oma Dropboxi üles – aga kuna tema teeb seda kogu aeg nö “käsitsi”, siis failinimed on mitte eriti ilusad. Mis tähendab, et pean tema omad alla laadima, ülearused kustutama ja ülejäänutel kas käsitsi failinimed ära muutma (kuupäevale sidekriipsud ja kellaajale punktid vahele panema) või siis need oma telefoni kopeerima, et need sealt automaatselt minu Dropboxi läheks õiges failiformaadis. Vähemalt mina pole lihtsamat lahendust leidnud. Ühesõnaga – kõigepealt tuleb saada kõik fotod õigete failinimedega Dropboxi, siis kõik topeltkaadrid välja kustutada ja SIIS saab hakata blogi jaoks valima ning mõõtu lõikama :D Ja mida rohkem pilte, seda rohkem aega sellele kulub…

AGA ma olen reaalselt jõudnud nii kaugele, et mul on selle aasta fotod kõik sorteeritud ja jaanuari lõpp ning veebruar (sh kolimine ja esimesed päevad uues kodus) teemade kaupa blogi jaoks välja sorteeritud, mis tähendab, et nüüd pean ma need ainult mõõtu lõikama ja postitused kirjutama. Ja siis on mul üle 200 foto märtsist, mis ma pean teemadeks jagama ja blogisse panema. Ja siis on terve eelmine aasta :D Saate nüüd aru, miks mul see nii kaua aega võtab, jah? :D

Igatahes Plaan on. Vähemalt mis puudutab fotosid.

Aga blogimisest üldisemalt rääkides olen ka veel sel aastal pikalt mõelnud, kuidas ikkagi edasi. Selge on see, et tahan blogida, aga vahepeal pikalt tundus, et olen harjumuse minetanud ja seda pole võimalik enam tagasi saada. Mõtlesin, et ehk olen avalikust blogimisest lõplikult välja kasvanud. Et kui ikka kuidagi pole järjele saanud, miks siis punnitada. Jätaks selle avaliku blogi lahti, aga koliks tagasi WP online serverisse, et mitte maksta iga-aastaselt serveri eest. Jätaks ainult domeeni, mille aastamaks on odav – ja samuti peaks siis kõik postituste lingid samaks jääma (mis on minu puhul ainuvõimalik – on vaja, et kõik lingid varasematele postitustele töötaks). Ja kirjutaks siia harva, kui tuju tuleb – no kasvõi selleks, et ma ise olen kurb, kui mu lemmikblogijad enam ei blogi, sest olen nii pikalt nende elule kaasa elanud ja tahaks ikka teada arengustest, eriti olulistest asjadest. Seega mõtlesin, et jah – kui ei viitsi enam igapäevaselt, äkki siis ei lubaks teile midagi ja kirjutaks vahel harva – näiteks stiilis, et ostsin kodu, abiellusin, sain lapse :D :D :D St, kahte viimast ma ei ole veel teinud, aga ei välista, et tulevikus jälle juhtub :D :D :D Mul on kinnine blogi ka, kuhu ma eelmisel aastal rohkem kirjutasin – seal on paarkümmend lugejat, keda tean ja usaldan, sai rahulikult jagada kõike, mis tol hetkel meelel ja keelel, ilma filtrita. Kirjutasin pigem harva, korra nädalas kuni korra kuus – olenevalt tujust ja energiast. Harjusin ilma filtrita kirjutamisega ära, see on mõnes mõttes palju mõnusam.

Aga nüüd, kus olulised teemad on nii palju küpsed, et saab neist juba avalikult blogida, siis… Avalikult on mõnusam. Saab jagada suurema lugejaskonnaga – ehkki pole aimugi, palju sellest järel on, sest aasta aega vaikimist on ilmselgelt jätnud oma jälje ja RSS lugejaid kasutavad endiselt kahetsusväärselt vähesed. Mul endal pole kunagi seda probleemi, et harva blogijate puhul midagi kahe silma vahele jääks – kui Katu hakkas näiteks üle aastate oma Itaalia blogisse corona-muljeid kirjutama, oli see mul kohe Feedlys ja asi korras :) Ma tean, et siin ikka veel mõned käivad. Ja need, kes loevad kinnist, võivad sama hästi ka lugeda avalikku :D Ilmselgelt ma enam lastest eriti ei kirjuta, sest nad juba rohkem omaette isiksused – aga mul on praegu elevusttekitav “uus” elu ja küllaga väikeseid igapäevaseid asju, mille üle tahaks koos teiega rõõmustada.

Nii et ma nüüd vaatan. Kas oli blogimise suutmatus puhtalt selles, et pildimajandus oli tänu pikale pausile üle pea kasvanud ja nüüd, kus olen saanud pisut järjele, saan ehk päriselt järjele ja avaliku blogimise harjumus tuleb siiski tagasi?

Oma serverist WP serverisse kolimine tundub endiselt hea mõte – õigemini ma pean meelde tuletama, kas reaalselt oli veel mõni asi peale värskuse järgi sorteeritava blogrolli, mis kaduma läheks (ja see oli nagunii puhtalt lugejate jaoks – aga ma võiks selle asemel kirjutada postituse, kuidas kasutada RSS lugejat, et te kõik kiviajast välja saaks ja avastaks, et on palju mugavamaid viise oma lemmikblogidel igapäevaselt silma peal hoida, kui Tikri blogrolli kaudu – Feedly! Bloglovin!). Arhiiv on muidugi ka umbenõme WordPressil, kui on mahukam blogi – palju mugavam on, kui saab aastate, kuude ja postituste kaupa noolest lahti teha ja kinni panna… Muidugi jah, see plugin, mida ma algselt kasutasin, lakkas töötamast ja ainus asendus, mille leidsin, seal saab “avada” arhiivis ainult aastaid ja kuid, aga mitte enam kuu tasandilt alla liikuda, et kõiki postitusi ka näeks pealkirjadega, nagu Bloggeris… Peaks tegelikult uurima, äkki nad on suutnud selle esialgse ära parandada, see kunagi mingi hetk lihtsalt lakkas töötamast…

Haha, teil on kindlasti VÄGA põnev lugeda mu sisemisi heietusi blogimisest, millest te ilmselt essugi aru ei saa :D

Ühesõnaga, kui ma nüüd ikkagi avaliku blogimise lainele tagasi saan (küll selle mööndusega, et igapäevaselt ma siia enam vähemalt praeguse elukorraldusega kirjutama ei jõua, pigem korra, paremal juhul paar korda nädalas), siis ilmselt ikka jään oma serverisse ka. Kui peaks jääma see variant, et kirjutan väga harva ja ainult kõige olulistemast asjadest, siis ehk ikkagi kolin. Vaatame.

Krt, kõht on tühi, sest tõusin pool kuus :D Ei suudagi otsustada, kas peaks ootama, kuni kaaslane ärkab ja järgneb tavapärane rutiin (ta teeb tule alla ja pressib apelsininmahla ning käib siis duši all), mis päädib koos söömisega (ja tööle minemisega – või noil päevil arvutikaane avamisega) või peaks ikkagi kohe miskit hamba alla otsima, sest ülejäänud osa minu rutiinist sai tavapäraselt ärkamise järgselt seekord siis poolteist tundi varem läbitud (pesus käidud, köök koristatud).

See on ESIMENE kord pärast uues töökohas alustamist (ja olen seal töötanud üle kahe aasta), kus ma hommikul ärkan nii vara, et mul on aega tegeleda millegi muu kui hädavajalikuga. Väga mõnus iseenesest. Vb ma peaksingi selle rutiini sisse harjutama, kuniks me kõik kodused oleme. Tavaline äratus oli meil pool seitse – nüüd kodukontori ja distantsõppe ajastul, kus lapsed kauem magavad ja ei pea tööle minekuks riietuma ega sinna sõitma, kell seitse… Kui äkki ärkaks selle asemel kell kuus, et saaksin tunnikese aega iseendale, lisaks igahommikustele toimetustele, enne kui kell kaheksa töösse süvenen ja selle kõrvalt laste õppetööd koordineerin (jajaa, kui ma saaks varasemate fotodega ühele poole, siis jõuaks ma lõpuks ka SELLEST kirjutamiseni). Ainult et Kaaslane vist oleks üpris pahur selle kella kuuese äratuse pihta… Tema nimelt on seda tüüpi, kes hommikul kohe esimese äratuse peale tõuseb, kuna tema meelest ei ole voodis poolunes olemine enam nagunii see… Aga tema vajab meist kahest rohkem und, mistõttu oli väga rõõmus, kui sai hommikuse äratuse ajutiselt poole seitsme pealt seitsmele nihutada. Ehk et jah… Kui temalt loa saan, siis vist proovin ära :D Tundub, et tunnike segamatut oma aega hommikul (mida saan kasutada näiteks blogimiseks :D) aitaks mul ehk ülejäänud päeva stabiilsemana püsida. Sest kui Plika magab kauem ja saab oma kooliasjadega ise hakkama, siis Poiss on varajane linnuke ja tema emotsioonid ning koolitööd vajavad pidevat koordineerimist… Ja kui ma pean seda tegema umbes-täpselt samal ajal, kui ma sooviks hoopis oma töösse süveneda, siis ongi lõppkokkuvõttes tunne, et ma olen terve päeva kahekordse koormusega tööd teinud, mingit OMA aega enam pole ja õhtuks olen hullumaja kandidaat :D

Tegelikult on kõik väga hästi :) Tööd jagub, kodukontori võimalus on olemas, õpetajad on meie jaoks alati olemas ja tunne on igati hoitud. On ääretult segane ja väsitav aeg, aga hoolimata sellest olen iga päev tänulik, et asjad on niigi hästi. Ja see ajutine kodune rutiin loksub ka järjest enam paika.

Mar 252020
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama… Ohh… Ma ei teagi, kui kaugelt.

Oma kodu on olnud üks mu suurimaid unistusi nii kaua, kui mäletan… No kindlasti juba ülikooliajast saati. Toona oli mu elukaaslasel oma korter, mis oli väga kõva sõna selles vanuses, aga siis läksime lahku ja kolisin üürikasse. Oli 2006, buumiaeg, kodu soetamine minu palgaga tundus täiesti kättesaamatu unistus.

Vahepeal oli London, rasedus, Tartu, masu, London, teine rasedus ja selle ajal täiesti teadlik säästmine. Ja 2010 lõpus õnnestus osta oma kodu.

See oli maja esimene korrus suure aiaga – nii armas ja röögatult õnnelikuks tegev. Esimese ringi säästuremondiga sai kõige suuremad jubedused likvideeritud, nii et 2011 suvel, Poisi esimesel sünnipäeval, oli pilt juba palju parem. 2013, pärast lastetoa “päris” remonti ja vannitoa säästuremonti, veel parem.

Aga see kõik oli vaid jäämäe tipp. Vaja oli teha nii palju rohkem. Vahendeid selleks ei olnud piisavalt. Nii see kodu tasapisi taas väsis ja lagunes. Samal ajal kasvasime ka meie Eksabikaasaga lahku.

Pärast lahutust otsustasin, et teen selle kuradi remondi üksinda ära. Võtan laenu ja lihtsalt teen. Aga… Ei jõudnud projektinigi. Te ei kujuta ette, mitu korda nende üheksa aasta jooksul me (hiljem ma üksi) üritasime alustada ja… Ei jõudnud kuskile. Erinevad takistused. Tagantjärele tundub, et oleks võinud ammu aru saada – kui kuidagi ei edene, siis miks pead vastu seina peksta?

Sest see kodu oli NII ARMAS ja kui oleks ainult saanud selle oma korda teha, oleks see olnud ideaalne. Kõik ju tegelikult tundus sujuvat, vähemalt esimesed aastad. Ja ka sealt edasi oli kõik pikalt positiivne.

Igal juhul, kui veel 2018. augustis olin kindel, et hakkan aasta pärast üksinda renoveerima, siis vahepeale tuli üks elu vingerpuss, üks ootamatu armumine, üks väga ootamatult alanud ja sama ootamatult lõppenud väga intensiivne suhe. Ja siis oli pime sügis, kodu mu ümber lagunes igast küljest ega tundunud enam üldse kodusena. Ja oli külm ja kõle ja ma olin eluga pahuksis. Ja otsustasin, et mina enam ei taha, ei jaksa. Võtsin kinnisvaraportaali ette ja hakkasin käima vaatamas neljatoalisi kortereid ning majaosi, mis olid renoveeritud. Selliseid, mis sobiks elamiseks kolme kassiga :) Ehk siis mitte suuri maju.

Ja ma leidsin ühe korteri, mis vastas kõigile mu nõudmistele ning maakler, kes seda korterit müüs, hakkas müüma minu elamist. Kuna minu kodu puhul oli tegu täielikku renoveerimist vajava majaosa ja kaasomandiga ehk pigem keerulise müügiobjektiga, ei olnud mul mitte mingit jaksu selle müügiga ise tegeleda ja mulle tundus loogiline kasutada sama maaklerit, kellele see oleks olnud kaks kärbest ühe hoobiga projekt.

Kuulutus ei läinudki kunagi avalikult üles, maakleril oli piisavalt kontakte. Tekkis tõsine huviline, mille peale naabrite poeg tegi mulle omapoolse pakkumise, et maja jääks perekonda. Võtsin selle vastu. Minu välja valitud korteri kasutusloa saamine aga venis.

Vahepeal oli mu ellu tekkinud uus inimene. Seda täiesti sihilikult – nagu öeldud, oli külm ja kõle aeg. Igatsesin head seltskonda ja füüsilist lähedust. Ütlesin üsna selgelt kohe alguses ära, et mingit suhtematerjali minust ei ole. Kaaslasel oli samuti olnud raske aasta ja eks me nii siis üksteist lohutasime. Koos oli aga nii hea, et mõned kuud hiljem pidin tõdema – on vist ikkagi armumine ja päris suhe.

Kaaslane oli terve elu elanud eramajas. Minu välja valitud korteriga olid kogu aeg olnud mõned kaheldavad asjaolud – mis oleks võinud olla paremal juhul väga ok ja halvemal juhul tekitada suuri probleeme. Midagi muud sobivas hinnaklassis ei leidnud. Ja kuidagimoodi juhtus nii, et ütlesin korteri soovi üles ning hakkasin korterite asemel vaatama hoopis maju.

Naabrite poeg muutus vahepeal rahutuks – tahtis tehingu ära teha, sest tema panga pakkumine oleks mingil hetkel aegunud. Nii ma müüsingi mai lõpus oma kodu maha – klausliga, et saan seal sees elada septembri lõpuni. Mul polnud veel sobivat elamist, mida osta, aga mõtlesin, et kui see üks uks sulgeda, avaneb ehk teine kergemini.

Sel ajal olime kaaslasega olnud koos vaid pool aastat. Polnud meie suhe veel kaugeltki sellises faasis, et arutada koos kodu ostmist. Minu kodu ostmise mõte oli tekkinud enne teda ja mulle oli ääretult oluline seekord finantspoole pealt üksinda hakkama saada – endale tõestada, et saan selle laenu üksinda kätte. Renoveeritud korteri puhul poleks see olnud mingi probleem – kodu müügist saadud raha jagus sissemakseks, minu palk + ametlikuks tehtud alimendid olid pangale piisav sissetulek. Maju mahtus mu hinnapiiri sisse ka renoveerituid, aga ei ühtki sellist, mis oleks sobinud. Isegi ühtki renoveerimata maja polnud, mis oleks sobinud :D Täiesti hämmastav, KUI palju oli müügis täiesti ebapraktilise ruumipaigutusega ja päikese suhtes asetsevaid maju. Paljud pealegi röögatu hinnaga.

Leidsin täpselt ühe maja, mis mu tingimustele vastas. Räämal, ehitatud 60datel. Vajas renoveerimist. Aga ruumipaigutus oli ok, aed oli nunnu, päike paistis õigesti. Seega ei olnudki nagu mingit valikut. Olin valmis kolima teisele poole jõge :)

Kui korteri laenutaotlusele vastasid positiivselt pea kõik pangad, siis sellele majale ainult üks – LHV. Vaatasin kaaslasele otsa ja küsisin: oled sa KINDEL, et tahad selle jama minuga kaasa teha? Ta ütles jah. Nii ma siis võtsin selle laenu – miinimum sissemakse ja Kredexi käendusega, et jääks maksimaalne summa renoveerimiseks. Esimene kodulaen oli vaid 10a, maksin seda pärast lahutust üksi (ja vastavalt sellele sain ka müües rohkem raha), müügi hetkeks oli laen praktiliselt makstud. Uue laenu kuumakse oli sama, aga laenu pikkus 27 aastat. Ja me teadsime, et selle rahaga, mis mul üle jäi, ei renoveeri ära pooltki – oli plaan teha suve ja sügisega ära nii palju, kui raha jagub, järgmiseks suveks korralik eelarve ülejäänu jaoks ning selle laenu oleks võtnud kaaslane. Nii et ma küll tõestasin endale, et saan üksinda laenu kätte, aga renoveerimise osaga poleks ma üksi hakkama saanud :)

See kõik tundus nii õige, otsekui teine võimalus. Poole maja asemel terve maja, uue kaaslasega, kes pole küll kuskilt otsast ehitusmees, aga lihtsalt väga asjalik ja toimekas. Nüüd, kus kaks ettevõtlikku inimest asja kätte võtavad ja on ka raha, ei tohiks ju ometi olla mingit probleemi? Jah, renoveerimine on k*pp, aga selle tulemus on unistuste kodu. Olin elevil, hakkamist täis.

Ainult et… Mitte ükski osa sellest renoveerimisest polnud minu jaoks lihtne ega nauditav. MITTE ÜKSKI. Minus ei ole sisekujundajat. Minu peas ei teki majas ringi vaadates pilti, milline kõik võiks olla. Kõik renoveerimistööd, millest ma midagi ei teadnud ja mille kohta ma pidin otsustama, tekitasid stressi. Ka sisekujunduslikud küsimused – millised plaadid vannituppa jne jne jne – tekitasid stressi. Ootamatused renoveerimisel tekitasid stressi.

Mul oli kõrvalt ääretult asjalik kaaslane, kes muudkui uuris ja toimetas. Ma andsin oma parima, aga asjad ikkagi venisid, mis on renoveerimise puhul täiesti tavaline.

Ostsin maja juuli keskel – olime kindlad, et saame esimese ringi remonti septembri lõpuks tehtud ja sisse kolida. Oh jah… Septembri lõpus kolisime asjad majja, lapsed ajutiselt isa juurde ja iseendid ning kasse kaaslase vanasse koju. Järgmised kuu aega jagasime maja tema vennaga… Kuni lõpuks novembri alguses sai meie majas asjad nii kaugele, et teine korrus (kus me esialgu üldse remonti ei teinudki) oli elatav. Esimene endiselt ehitusjärgus.

Ja oli järjekordne pime kõle sügis ja elamistingimused põhimõtteliselt samad, isegi hullemad, kui eelmises kodus. Samasugune nõukaaegne remont, ainult palju vähem ruumi – kaks suurt tuba, neist üks ilma ukseta, ajutiselt trepihallis sisse seatud köök koos dušinurga ja WC-ga sealsamas. Teine korrus oleks jäänud tulevikus lastele, seal pidime tegema remonti järgmisel suvel…

Ja ma olin positiivne ning täiesti kindel, et me saame selle kõigega hakkama. Et see kõik on seda väärt, sest järgmise suve lõpus on meil unistuste kodu.

Aga sellistes oludes elamine oli väsitav. Ja remont venis. Ja pärast tööpäeva ei jõudnud ise eriti midagi teha. Ja see kõik oli väga stressirohke.

Ja siis sai valmis esimene ruum – alumine vannituba. Ja see läks täiesti pekki – ma olin kõik ise valinud ja planeerinud, aga mitte miski ei kukkunud välja nii, nagu ma olin soovinud. See oli täiesti ok vannituba ja seda oleks saanud lahendada mitmel eri viisil. Aga see ei olnud see, mida ma olin planeerinud. Pärast kõiki neid kuid vaeva – ja tulemus oli kasutatav vannituba… Mitte minu unistuste vannituba.

Selle koha peal ma lihtsalt murdusin ja oligi kõik. Otsustasin, et kui juba esimene ruum nii kapitaalselt pekki läks, siis mina rohkem ei taha. Nutsin paar õhtut maha ja hakkasin siis kinnisvarakuulutusi vaatama. Võtsin renoveeritud elamised, järjestasin need hinna järgi kasvavalt ja lihtsalt klõpsisin neid järjest läbi, kuni leidsin esimese kuulutuse, mille piltide põhjal oleks ma olnud nõus kohe sisse kolima.

Enne seda maja oli palju teisi renoveeritud maju, mis aga sisekujunduse põhjal minu jaoks kohe ära jäid. Ma oleks võinud värvida ja vahetada tapeeti, aga ma soovisin enda maitsele vastavat kööki ja vannituba – ning neid oli üllatavalt raske leida. See maja oli aga piltide põhjal imeline – täielikult renoveeritud, mõnusalt hubane ja vanaaegse hõnguga. Lisaks asukoht – väga lähedal mu eelmisele kodule, aga kilomeeter linna poole, lastel kilomeeter nii kooli kui isa juurde. See maksis üle kahe korra rohkem kui maja, mille olin neli kuud tagasi ostnud. Maaklerile helistamine oli rohkem meeleheitlik appikarje – mul oli lihtsalt vaja minna ja vaadata, ma ei arvanud kordagi, et me reaalselt ostmiseni jõuaks.

Kui Plika oli igati nõus kolima, et saada paremad elamistingimused, siis Poisi jaoks oli juba esimene kolimine meeletult raske. See oli tema kodu, ta oli selles väga kinni, tema ei hoolinud maja lagunemisest. Kui me käisime kortereid ja maju vaatamas, ei soovinud ta tihti kaasagi tulla – ehkki enamasti siiski tuli. Ta kiitis lõpuks küll heaks nii esialgu väljavalitud korteri kui ka lõpuks ostetud maja, kuid rääkis kogu aeg, kuidas ta ei taha kolida.

Nii et seda suuremad olid mu süümekad, kui nüüd järjekordset uut maja vaatama läksime.

Aga juhtus nii, et me jõudsime kohale ja astusime sisse…. Vaatasime kõik üle ja tõdesime hiljem neljakesi üheskoos – meie kodu.

Minu puhul polnud see üllatav, mina olin selle ju välja valinud. Kaaslast võlus saun, samuti oli ta tõdenud, et Rääma on elamiseks logistiliselt pisut ebamugav. Plikat on lihtne vaimustada, kõik oli nii ilus, tema jaoks oli meeletult suur pluss ka see, et kõrvalmajas elab ühe tema parima sõbranna isa – samuti lahutatud perekond, lapsed iga nädalavahetus isa juures. Ja Poiss, kes päev varem oli öelnud, et ei kavatse meiega isegi sisse tulla ja ootab maja ees autos – ta tuli siiski sisse, vaatas kõik üle ja teatas – siia võib kolida küll.

Nii et me otsustasime ühehäälselt – paneme neli kuud tagasi ostetud maja müüki. Ja kui see otsus oli tehtud, läks maailm värviliseks ja eluisu tuli tagasi.

Aga müüa äsja ostetud maja, mida sa oled vahepeal päris arvestatavate summade eest renoveerinud… Lisaks tulumaksu küsimus – oma kodu müük on küll TM vaba, aga mitte siis, kui müükide vahele jääb vähem kui 2a… Sel juhul peaks kas tulusid deklareerides tõendama, et müügist saadud vahesumma ei ole kasum, vaid kõik senisele renoveerimisele kulututatud raha… Või siis maksma hinnavahe pealt tulumaksu. Ja ega meil kõigi tööde eest just arveid ette näidata polnud, ikka käis ju osa sulas, sest eelarve oli niigi napp… Ühesõnaga jah. Paras peavalu. Ostsin selle maja turuhinnast pigem pisut soodsamalt ja samasugusena ning sama hinnaga oleks selle saanud väga kiiresti edasi müüa. Olime aga vahepeal kulutanud renoveerimistöödele arvestatava summa ning need olid samas nii tobedalt pooleli, et maja müük selle võrra kallimana oleks olnud päris pikaldane protsess.

Vahepeal käisime muidugi vaatamas veel mõningaid maju, mis jäid samasse hinnaklassi, sest maja ei osteta ju esimese emotsiooni pealt, teisi variante kaalumata. Mitte üheski kolmest ei tekkinud kodutunnet. Üks oli tegelikult üllatavalt hubane, võttes arvesse, et oli ehitatud 2004 – no mis teha, kui mulle nii kangesti meeldivad vanad majad… Aga too oli uus ja kuigi moodne, siis ikkagi hubane – ääretult korralikult hoitud ja viimse detailini läbi mõeldud. Selle puhul sai määravaks eelkõige asukoht, mis oli linnapiirist väheke edasi. Küllaltki regulaarse ühistranspordiga, aga siiski… Ja kui ma koliks linnast välja, siis ma sooviks kaugemalt sõitmise ebamugavuse tasakaalustamiseks vähemalt privaatsemat olemist – see oli aga uuselamurajoon. Et jah.

Lõpuks läks aga nii, et rääkisime kogu oma loo ära sellele paarile, kelle maja tahtsime osta… Nemad olid renoveerimisega natuke rohkem sina peal. Aktiivsed pensionärid ja rahutud hinged, kes olid selle maja renoveerinud südamega ja enda jaoks, aga siis viimase lapse suureks kasvatanud, reisinud ja lõpuks ostnud suvila ning kolinud maale, et seda seal renoveerida… Ja lõppes asi sellega, et nad pakkusid meile vahetuskaupa. Meie anname oma maja, maksame peale summa x ja saame vastu nende maja. Nagu öeldud, neil endal oli nagunii kodu maal, nii et endale nad uut elamist ei otsinud – meilt saadud maja oli ilmselt pigem korda tegemiseks ja edasi müümiseks. Järgmine projekt :)

Ja siis oli palju üle vaatamisi, läbirääkimisi… Kuniks summa x rahuldas mõlemaid pooli. Ütleme nii, et kasumist oli asi kaugel. Renoveerisime rohkema eest. Aga me olime rõõmuga nõus, sest see säästis meile nii palju vaeva ja ootamist.

Ja siis oli siiski ootamist, sest oli detsember ja pangast ei saanud vastust, kuniks saatsin lõpuks jaanuaris laenutaotluse kodulehe kaudu ja sain siis teada, et laenuhaldur, kes minuga suvel tegeles ja kellele olin kirjutanud, oli vahepeal töölt lahkunud… Ja siis oli põnevust viimse hetkeni, sest tehing oli ühtlasi vahetus ja müük, kaasati ka lisatagatis, millel omakorda hüpoteegid, mis vaja maha võtta… Veel paar päeva enne notarit selgus, et tuleb sinna saada ka inimene firmast, mis baseerub Tallinnas… Veel õhtul enne notarit selgus, et oli olnud üks möödarääkimine lõpliku müügisumma / omafinantseeringu suhtes, mis tähendas, et laenulepingus tuli teha väike muudatus ja selle sai allkirjastada alles notariga sama päeva hommikul…

Aga kõik sai korda. Ja majad vahetasid omanikku. Pangalaen tehti ümber – on nüüd ühine ja poole suurem. Summa, mida mõlemad maksame, on pisut suurem, kui mu vana laenumakse, aga täiesti talutav – laenu pikkus 20a, mitte 27a. Ja pool nädalat hiljem kolisime kõigi oma asjadega tagasi… Kvartali kaugusele mu vanast kodust :)

Ja ma mõtlen vahel siiamaani – OLI SEDA SIIS TÕESTI VAJA? MIKS ma ei või suuri otsuseid kohe alguses õigesti teha? MIKS mul on vaja kõik need asjad oma nahal nii rängalt läbi elada? MIKS ma ei jõudnud selleni, et ostaks renoveeritud elamise, kohe alguses, nagu seda tegi Eksabikaasa oma uue kaaslasega?

Aga mul on neile küsimustele vastused ka. Kui me olime vaid pool aastat koos olnud, polnud kumbki meist valmis selleks, et võtta koos (nii suur summa) laenu. Ma polnud valmis ÜLDSE sellise hinnaga maju vaatama. Meie kodu polnud üldse veel müügiski :) Aga pärast nelja kuud renoveerimist, mis andis võimaluse mu kaaslasele näha minu kõige kehvemaid külgi, mis stressiga väga selgelt välja tulid… Minule omakorda võimaluse imetleda tema toimekust ja stressitaluvust… Selleks hetkeks, kui vannitoa remont pekki läks ja me otsustsime maja müüki panna, olime koos olnud aasta. See koos oldud aasta ning need neli kuud intensiivset stressirohket renoveerimist – korraga olime me mõlemad valmis. Selleks suureks ühiseks laenuks, vähimagi kõhkluseta.

Nüüdseks olen ma elanud kuu aega uues kodus ja ma olen lihtsalt üle mõistuse õnnelik. Olen unistanud ilusast korras kodust viisteist aastat – sellest esimesed viis üürikates ning viimased kümme renoveerimist ootavas kodus… Ja järsku sai see kõik reaalsuseks. Ma olen nii rahul, ma olen nii õnnelik ja ma elan lõpuks ometi oma unistust. See on imeline tunne.

Ja praeguste sündmuste valguses olen ma eelkõige ja igapäevaselt pisarateni tänulik selle eest, et meil õnnestus koduvahetusega ühele poole saada ENNE corona möllu. Mis siis, et asjaolusid arvestades langevad kinnisvara hinnad ilmselt järgmise paari aastaga oluliselt. Laenusumma on meile kahe peale täiesti talutav. Meie töökohad pole hetkel ohus ja ma palvetan, et see nii jääkski.  Me saame hakkama.

Mul on lõppude-lõpuks unistuste kodu. Kõik on ilus, kõik on puhas, kõik toimib. On palju asju, mida saab veel paremaks teha, aga selle kõigega on aega, sest juba praegu on kõik imeline.

Kogu see lugu oli nii pikk, et kõik need sündmused said kokku võetud väga üldiselt – ei jaksa detailsemalt kirjutada, ega vast polegi vaja. Olulisem sai kirja, sellest piisab täiesti.

Põhjalikuma pildimaterjaliga peate aga ootama, kuni ma viitsin mõne järgmise postituse teha :P Ja siin kodukontori-distantsõppe kaoses pole sugugi kindel, millal ma selleni jõuan :D

Mar 242020
 

TIKKER 36

Taneli tungival nõudmisel, kahepäevase hilinemisega :D Sünnipäev karantiinis isolatsioonis, läbi kaamerasilma. Mul on maailma parim kodu ja pere :)

A woman cannot survive a wine alone, she also needs a cat :P

FB-s katsusin kassipiltidega tagasi hoida, aga blogis õnneks ei pea :D

6km jooksuring sai tehtud, pusle sai kokku pandud, lisaks suuremas koguses päikest, lilli, häid soove ja maitsvat toitu. Mida enamat veel elult tahta?