fotomajandus

Ma ei tea, kas on neid, kes pärast kolimist saavad kiirelt kõik asjad lahti pakitud? Eks see sõltub asjaoludest… Kui on piisavalt kappe ja panipaiku, kuhu asju paigutada, siis pole vist probleemi 🙂 No mul jäi igatahes see viimane lõpp väga venima. Olgem ausad, ise lükkasin muudkui edasi. Eks oli ka selline ebatavaline aeg, Kaaslase haiguse tõttu ma end just ülearu ei piitsutanud kodusel rindel. Tegin ära kõik igapäevase ja vajaliku ning võtsin muidu vabalt – peaasi, et tuju oleks antud olukorras võimalikult positiivne.

Aga eks see kodu korda saamine ikka kripeldas kogu aeg taustal. Ja algusest peale oli väga konkreetne tähtaeg – Plika sünnipäev. Sest oli juba pikalt teada, et Plika soovib perepidu pidada kodus – mis tähendas, et külla on oodata peale minu ema ja tema mehe Eksabikaasa arvukat perekonda. Tema ise oma elukaaslasega, tema vanaema, ema-isa, mõlemad õed lastega ja veel üks pere lastega. Kokku siis esialgsete plaanide kohaselt peale minu ja laste 13 täiskasvanut ja kuus last. No tegelikult muidugi tuli poole vähem, sest viimase minuti külmetused, väsimused ja nii edasi. Korra läbi käis õnne soovimas küll rohkem inimesi, aga terveks õhtuks kohale jäid viis täiskasvanut ja neli last. Ja siis ma ise ja lapsed ja Elleni kaks parimat sõbrannat ka, kes ööseks jäid. Nii et ikkagi parasjagu inimesi. Ja oli väga tore õhtu. Järgmisel päeval oli Tervise Paradiisis pidu, kuhu olid kutsutud lisaks kahele parimale sõbrannale ka kõik ülejäänud klassikaaslased.

Nojah, aga ma ruttan sündmustest ette, koristamisest tahtsin ju rääkida 😀

Ma olen kohutavalt palju asju möödunud kaheksa kuu jooksul ära andnud, aga ikka on viimased kastid ootel. Kevadine segadus läks küll pisut paremaks, aga nii ülemine koridor kui all tagumine esik olid siiski parajad kaosepesad kuni viimse hetkeni. Meenutuseks – selle postituse piltidelt on näha kevadine segadus. Edasi läks see ainult hullemaks, sest ma muudkui sorteerisin asju ja tekkis järjest enam neid, mida soovisin ära anda ja kõik need kotid-kastid ootasid oma aega…

Igatahes. Ma vahepeale räägin sellest, miks mul oktoobri keskel blogimine pooleli jäi. Sest et mul olid fotod, mis olid tehtud otse messengeri. Ma tahtsin need kõik üle vaadata ja ära sorteerida ja neile täpsed kuupäevad külge panna. Mis omakorda tähendas, et ma pidin läbi rullima arvutul hulgal vestlusi. Sest osad messengeri pildid olid aastast 2019 😀 Ja mina, täpsusepede, pidin ikka saama nende tegemise aja kuupäeva ja kellaajalise täpsusega. Ma salvestasin endale FB-st kõik vestlused (seda sai seadetest korraga teha), aga seal ei olnud pildifailid teksti sees, vaid eraldi kaustas, ilma kuupäeva infota. Aga sealt ma vähemalt sain aimu, kelle chatist mis pilte otsida – paljude puhul teadsin, osade puhul mitte. Ja siis kasutasin chati otsingut, sest ma enamasti teadsin umbes, mida otsida. Ohh, see võttis mul terve nädalavahetuse või rohkemgi veel, aga ma sain hakkama – KÕIGILE piltidele pildistamise aja juurde. Ja siis mul oli juba lihtsalt liiga kiire, et blogida, sest Plika sünnipäev lähenes halastamatu kiirusega ja ma ainult koristasin. Võinoh, vahepeal ikka lebotasin ka, aga siis lugesin raamatut või panin puslesid.

NÜÜD SIIS LÕPUKS, kus Plika sünnipäev on läbi ja kodu on korras, võtsin ma selle aja, et istuda arvuti taha ja ennast ogaraks blogida. Pole tänu väärt 😀

Ja seesama postitus siin ongi KÕIGE VIIMANE. Siin on kõik koristamisest tehtud pildid alates oktoobri algusest. Kui ma need üles saan, SIIS ONGI KÕIK. Olen lõpuks 2020. aastaga jälle järje peal.

Lisaks on muidugi terve 2019 aasta, mil ma pea üldse blogida ei viitsinud, sest olin värskelt armunud ja tegelesin elamisega, blogida polnud lihtsalt mahti. No ja siis tuli juba maja ost ja remondikurnatus. Mul on täiesti kindel kavatsus kõik need 2019 pildid ette võtta ja nende põhjal aasta blogisse kirja panna. Veel selle aastanumbri sees teen ära 🙂 Kui varem ei jõua, siis jõulupuhkuse ajal kindlasti.

IGATAHES. Koristusmaraton piltides 😀

Millalgi oktoobri alguses, kui ma olin sügavkülma nii tühjaks söönud, et asjad mahtusid ühte ära, sulatasin ma kõigepealt ära külmkapi oma ja siis selle, mis esikus – viimast enam sisse tagasi ei pannudki. Külmkapp oli ikka ulmeliselt jääs… 😀

Kui ripptoolid olin juba mõni aeg varem väljast ära pannud, siis oktoobri lõpus võtsin ma ette ja tegutsesin veel natuke õues – metsviinapuu oli kõik lehed maha visanud ja terrass oli neid täis juba hea mitu nädalat, garaaži ja varjualuse pool olid igasugu asjad laiali, panin neid ära. Nii kahju, et ma “enne” pilte ei mõistnud teha, on ainult “nüüd” ehk korras pildid 🙂

Muru niitsime terve suve jooksul ühe korra, haha – ütleme nii, et on näha 😀 Ja lillepeenras oleks pidanud ilmselt ammu kõik ära õitsenud taimed maha lõikama vms. Ma jõudsin hiljuti järeldusele, et ma olen nii s*tt aiapidaja, sest ma ei tea, mis taimed mul on ja mida nendega teha. Ja seda ma kuidagi kiiresti netist või raamatust ära ei õpi. Mulle tegelikult MEELDIB aias toimetada, aga kuna ma ei tea, mida ma seal täpselt tegema peaks, siis mul on mugavam mitte midagi teha ja nii seal kaos tekibki. Head lahendust ma hetkel ei tea, aga vähemalt on nüüd hallatav osa palju väiksem 😀

Ja siit alates ongi kõik pildid tehtud juba novembris ehk kogu järgnev leidis aset viimase nädala jooksul. Peale otsese koristamise oli mul ka tuhat muud tegemist – viia vanapaber konteinerisse, vanad riided H&M kogumiskasti, otsida erinevatest poodidest erinevaid vajalikke asju, lisaks osta/tellida/lõpuks ära tuua sünnipäevatoit, otsida kokku fotod, mida tahan raami panna, üks fotoprojekt nõudis kohe rohkelt pingutamist… Tegin endale ülipõhjaliku to do listi, kus oli sõna otseses mõttes mitmekümneid pisiasju. Lisaks sünnipäevaga seotule oli mul veel mitu laste/kooliga seotud õhtust üritust, mida ei saanud ka ära jätta. Mul oli hullumiseni kiire ja ma sain kõik asjad tehtud ainuüksi tänu sellele listile, mille ma tegin nädala alguses sellise täpsusega, et kõik lõunapausid olid viimseni ära planeeritud (tunni aja jooksul sõitsin linnas ringi), kõik õhtud ka (vajalikud kokkusaamised, veel poodides käimist). Ja siis vahele koristasin kodus IGA TÖÖVABA HETKE. Mitu ööd läksin magama kell üks, seni lihtsalt muudkui toimetasin.

Aga ma sain kõik vajaliku tehtud. Ise ka ei usu. Tähtajad motiveerivad 🙂

Elutuba oli suuremas osas korras, aga pildil olev tsoon ootas endiselt tegelemist. Aknalaua ja laua peal olid paberihunnikud, samamoodi ootasid sorteerimist lauaalune hiigelsuur roheline pappkast ja pruun kapp – peamiselt paberid, aga ka paar karbitäit ja üks sahtlitäis pisemaid nipet-näpet rändom asju. Hakkasin otsast sorteerima:

Ülemise korruse koridoris olin ma novembri alguseks kõigist ära andmist ootavatest asjadest tänu Annika abile õnneks juba vabanenud, nii et see oligi juba peaaegu korras. Ainsana vajasid tegelemist riidekapi kõrval oleva peegilaua peale kuhjatud Kaaslase spordiriided, mida oli PALJU. Ta kolis need just hiljuti vanast kodust siia ja polnud jõudnud neid ära paigutada, sest kogu aeg oli maja peal midagi vajalikumat teha. Me hoidsime kõiki oma riideid koridorikapis, kuni väikeses toas magasime – mina kolisin enda riided augustis pärast tubade vahetust magamistoa kummutisse, aga Kaaslane selleni ei jõudnudki. Ma siis nüüd võtsin ette, kolisin tema igapäevariided kõik kummutisse ära ja paigutasin järelejäänud koridorikappi optimaalsemalt – nii tekkis ruumi, et mahutada kõik varem kõrvallaua peal kuhjunud kotid ja kastid kappi peitu.

Pärast seda oligi koridor meeldivalt tühi. Vabandust piltide kehva kvaliteedi pärast – tegin need kiiruga ja otse chatti.

Tagumine esik oli nädala alguses selline:

Elutuppa jäi pärast nädalavahetuse sorteerimist menetlemist vajavaid asju nii palju:

Rohelise kasti sisu olin selleks hetkeks läbi vaadanud ja kõik paberid pruuni kasti ära paigutanud. Pildil olevat juhtmepundart vihkan ma kirgliselt ja tahaks kuidagi ära peita, aga ühtki head ideed mul selleks pole. Lihtsalt kaablikinnitusi kasutada on mu meelest mõttetu, sest esiteks oleks juhtmed ikka näha – mis siis, et sirgemalt paigutatud, sellegipoolest häirivalt koledad, teiseks on vaja aeg-ajalt neid liigutada, välja tõmmata jne. Tahaks lihtsalt praegusele seisule midagi ette panna, nii et kogu see krempel jääks peitu 😀 Sünnipäeva ajaks panin sinna püsti oma puslealuse korktahvli, see varjas enamiku 😀 See oli aga ühe õhtu ajutine lahendus, praegu on seal juba jälle pusle peal ja juhtmepundar silma riivamas.

Tagumine esik oli veel reede lõuna ajal ehk Plika sünnipäeval täielik kaos 😀

Peo alguseks nii korras, kui antud asjaolusid arvestades võimalik:

Kahel järgmisel pildil näha olevad asjad ootavad pea kõik ära andmist – kui see tehtud, on esik veel viisakam.

Ja siis oligi kõik korras ja oli sünnipäevapidu, millest mul pole pea ühtki avaliku postituse jaoks sobivat pilti, kõik on parooli all. Aga noh, tordist vähemalt üks pildike 😀

See pilt on tehtud õhtul pärast külaliste lahkumist. Üks neist alustas pusle panemist ja selline seis jäi mulle 😀

Ma siis panin ka natuke, aga väga palju ei jõudnud ja hetkel ootab pusle diivani all oma aega. See on 500tk, nii et kui ma järgmine kord ette võtan, siis lõpetan ära ka 🙂

Kui külalised olid läinud, oli Plikal ja tema kahel sõbrannal filmiõhtu. Kui nad pärast filmi vaatamist üles ära läksid, jäi köögilauale terve hunnik söögikraami 😀 Tumedad viinamarjad ja pirukad sõin ma veel enne magamaminekut ära, praeguseks on alles vaid piparkoogid ja küpsised ja porgandid on külmkapis…

Järgmisel hommikul klõpsisin ka paar pilti. Lilledest ja korras kodust ja fotomajandusest.

Korktahvli keerasin teistpidi, et see mahuks ahju kõrvale. Kõik pildid tegin sinna uued. Lasin fotosid välja varuga, sest polnud kindel, millised täpselt kõige paremini kokku sobivad. Kätte sain fotod reede lõuna ajal. Tahvlit kujundasin samal ajal, kui nädalasel koosolekul osalesin 😀 Tahvlist on parem pilt paroolipostituses.

Tahvel oli enne elutoas – kapi peal, kus praegu küünlad. Tahtsin sinna seinale 30×40 fotod panna, nii et oli vaja tahvlile uus koht leida. Taustal on näha kapp ja laud, mis on KORRAS 😀

Kõige aeganõudvam fotoprojekt oli Poisi toas – ma vist olen ka varem maininud, et soovin selle seinal oleva puu piltide peale kleepida pereliikmete pildid. 11 pilti seal oli ja täpselt 11 lähipereliiget kokku ongi – Poiss ja Plika, mina ja Eksabikaasa kaaslastega, mõlemad vanavanemad ja ainus elus olev vanavanavanem. Mul oli vaja kleeppaberil pilte mõõdus 5,5x8cm. Leidsin Pärnus ühe koha, Supeluse tänaval, kus öeldi, et saab kleepsule printida. Aga et kõigist fotod leida, nii lühikese ajaga – ma hullusin, tuulasin oma kaustades, küsisin teistelt… Viimase foto sain neljapäeva hilisõhtul, saatsin wetransferi kaudu kogu krempli ära põhimõtteliselt öösel… Reede lõunal kell pool üks olid valmis. Kleepsud tehti 30×50 paberile, mida nad tavaliselt kasutavad fotoraamatute kaanel – mina saatsin üksikud failid, nemad paigutasid ja lõikasid hiljem giljotiiniga välja ka. Ja see kleepsumajandus läks maksma vaid 1.90€. Ulme! Ma olen nii tänulik, et nad mulle vastu tulid ja kõik ära tegid! Fotosid tellisin muidu kokku ligi 40 ja arve oli kokku ca 30€ – kõige kulukamad olid A3 formaadis kolm fotot, 6€/tk. Raamid olid mul enamikus vanast ajast olemas, aga mõned ostsin juurde ka, kokku 9€ eest. Ja siis järgmine päev veel 5€ eest Kaaslasele, see idee tekkis mul vahetult enne Tallinna sõitu, nii et fotosid kleepisin autos 😀

IGATAHES. Selline lõpptulemus. Nii kiiruga tehtu kohta olen rahul 😀 Perepildid said ka seinale – nii Eksabikaasa kui Kaaslasega 🙂

Selle ülinunnu titepildi leidsin, mis läks taas seinale:

Kassidest lubasin lastele pildid teha, needki said lõpuks tehtud. Üllatavalt ajakulukas oli sobivate piltide leidmine. Mul on sadu kassipilte, aga tahtsin mittemagavaid kasse mitte väga suvalisel taustal ja neid tuli otsida 😀

Plika tuppa tegin ka kasspildid ja ühe perepildi, muu oli tal varasemast olemas. Sellest ma pilti teha ei saanud, sest tüdrukud hommikul alles magasid. Mina istusin arvuti taga ja nautisin rahulikku hommikut koos kassiga 🙂

Pärast Tervise Paradiisi pidu kihutasin kell kaks koju, et kokata valmis Kaaslasele lubatud hiinakas. Läks pisut kauem, kui algselt planeerisin, käisin veel poest läbi, et pildiraam osta, neljast saime Tallinna poole sõitma hakata… Umbes poole tee peal helistas mulle Poiss, kes oli sõbraga koju mängima jäänud ja nuttis hüsteeriliselt – oli kogemata telefoniga ühe kapi klaasi puruks visanud. Tahtis visata telefoni ühe diivani pealt teisele, viskas mööda. No totu ikka, täielik 🙂 Tema enda põrutuskindla telefoni ekraani klaas sai vaid täkke, kapi klaas aga… Jah… 😀 Ma ise jäin kusjuures jumala rahulikuks, helistasin Eksabikaasale, kes parasjagu oma elukaaslase ema sünnipäeva tähistas, ja palusin tal minna Poisile appi klaasikilde koristama. Nad said kahekesi kenasti hakkama. Täna koju jõudes leidsin päikese käes veel pisut klaasipuru riiulitelt, käisin ise ka kõik hoolikalt üle… Ja nüüd siis on selline kapiuks… Ma ei ole veel jõudnud mõelda, kuidas seda korda saama peaks 😀 Las ta praegu olla, ma ei jaksa 😀

Ma ei saaks öelda, et kodu nüüd ideaalselt korras on. Seesama kapp, kõik need pisiasjad ja kogu paberimajandus – ma sain kõik läbi sorteeritud, kõik ebavajaliku ära visatud ja ära andmise asjad eraldatud, aga need, mis peavad jääma, vajaks paremini sorteerimist ja paigutamist. Kui A4 paberid on üksteise otsas meetrikõrguses kuhjas, ei saa sealt midagi kätte, eks. Kuna mul pole sahtleid ja nende “koduks” jääbki see kapp, pean sinna sisse mingi organiseerituse tekitama. Ei viitsi hakata sisse sahtleid ehitama, ilmselt on kõige lihtsam osta need plastist dokumendiriiulid, mida kontoritarvete poes müüakse – neid vist saab lõpmatuseni üksteise peale panna? Eks ma mingi päev mõtlen edasi.

Samuti on tagumise esiku ühes kapis tekkinud taas paras segadus, ehkki koristasin selle vahepeal piinlikult ära. Samamoodi on probleemiks see, et riiulid kõrged, asju palju, vaja abivahendeid, et rohkem mahutada. Tegelen millalgi.

Kolmandaks on sassis Kaaslase asjad, millega ma väga hästi ei oska tegeleda, aga mida ma siiski tahaks veits organiseerida, vb näiteks videokõne abil. Elutoas on esikuukse kõrval suur puhvetkapp, mis tema asju täis, tagumises esikus vannitoa ukse kõrval olev kapp on samamoodi tuugalt tema asju täis ja lõpetuseks kogu garaaž, kus on ka suuremas osas tema hallatavad asjad ja kus peaks paremini organiseerima, sest mingi asjad tuleks sealt enne ära viia, kui miinuskraadid tulevad… Mitte et neid oleks kuskile panna, aga noh…

Ühesõnaga. Mu järgmine tähtaeg on detsember 😀 Jõulukuuks võiks need kõik korras olla.

Aga vähemalt nädalakese ma nüüd võtan täielikku puhkust. St, teen päeva jooksul palgatööd ja kõik õhtud lihtsalt lebotan. Loen, panen puslet, blogin. Pärast viimast hullumeelset nädalat olen selle igati ära teeninud. Ja siis ongi ainult kaks nädalat, millest ühe nädalavahetuse olen Tallinnas ja teise nädalavahetuse olen kas ka Tallinnas või osalen konverentsil üle veebi, pole veel otsustanud… Igatahes läheb eriti garaažiga keeruliseks, sest õhtuti pimedas ei tee seal midagi… Mis jätab ikkagi ainult nädalavahetused 😀 Ah, kuidagi ikka saab. Alati saab. Tallinnas saan laupäevaga hakkama, pühapäeviti saab siis kodus toimetada.

Sest detsembris ma tahan AINULT jõuluaega nautida, mitte maja peal hullunult koristada. Kaua võib, ah 😀