Nov 092020
 

Ma ei tea, kas on neid, kes pärast kolimist saavad kiirelt kõik asjad lahti pakitud? Eks see sõltub asjaoludest… Kui on piisavalt kappe ja panipaiku, kuhu asju paigutada, siis pole vist probleemi :) No mul jäi igatahes see viimane lõpp väga venima. Olgem ausad, ise lükkasin muudkui edasi. Eks oli ka selline ebatavaline aeg, Kaaslase haiguse tõttu ma end just ülearu ei piitsutanud kodusel rindel. Tegin ära kõik igapäevase ja vajaliku ning võtsin muidu vabalt – peaasi, et tuju oleks antud olukorras võimalikult positiivne.

Aga eks see kodu korda saamine ikka kripeldas kogu aeg taustal. Ja algusest peale oli väga konkreetne tähtaeg – Plika sünnipäev. Sest oli juba pikalt teada, et Plika soovib perepidu pidada kodus – mis tähendas, et külla on oodata peale minu ema ja tema mehe Eksabikaasa arvukat perekonda. Tema ise oma elukaaslasega, tema vanaema, ema-isa, mõlemad õed lastega ja veel üks pere lastega. Kokku siis esialgsete plaanide kohaselt peale minu ja laste 13 täiskasvanut ja kuus last. No tegelikult muidugi tuli poole vähem, sest viimase minuti külmetused, väsimused ja nii edasi. Korra läbi käis õnne soovimas küll rohkem inimesi, aga terveks õhtuks kohale jäid viis täiskasvanut ja neli last. Ja siis ma ise ja lapsed ja Elleni kaks parimat sõbrannat ka, kes ööseks jäid. Nii et ikkagi parasjagu inimesi. Ja oli väga tore õhtu. Järgmisel päeval oli Tervise Paradiisis pidu, kuhu olid kutsutud lisaks kahele parimale sõbrannale ka kõik ülejäänud klassikaaslased.

Nojah, aga ma ruttan sündmustest ette, koristamisest tahtsin ju rääkida :D

Ma olen kohutavalt palju asju möödunud kaheksa kuu jooksul ära andnud, aga ikka on viimased kastid ootel. Kevadine segadus läks küll pisut paremaks, aga nii ülemine koridor kui all tagumine esik olid siiski parajad kaosepesad kuni viimse hetkeni. Meenutuseks – selle postituse piltidelt on näha kevadine segadus. Edasi läks see ainult hullemaks, sest ma muudkui sorteerisin asju ja tekkis järjest enam neid, mida soovisin ära anda ja kõik need kotid-kastid ootasid oma aega…

Igatahes. Ma vahepeale räägin sellest, miks mul oktoobri keskel blogimine pooleli jäi. Sest et mul olid fotod, mis olid tehtud otse messengeri. Ma tahtsin need kõik üle vaadata ja ära sorteerida ja neile täpsed kuupäevad külge panna. Mis omakorda tähendas, et ma pidin läbi rullima arvutul hulgal vestlusi. Sest osad messengeri pildid olid aastast 2019 :D Ja mina, täpsusepede, pidin ikka saama nende tegemise aja kuupäeva ja kellaajalise täpsusega. Ma salvestasin endale FB-st kõik vestlused (seda sai seadetest korraga teha), aga seal ei olnud pildifailid teksti sees, vaid eraldi kaustas, ilma kuupäeva infota. Aga sealt ma vähemalt sain aimu, kelle chatist mis pilte otsida – paljude puhul teadsin, osade puhul mitte. Ja siis kasutasin chati otsingut, sest ma enamasti teadsin umbes, mida otsida. Ohh, see võttis mul terve nädalavahetuse või rohkemgi veel, aga ma sain hakkama – KÕIGILE piltidele pildistamise aja juurde. Ja siis mul oli juba lihtsalt liiga kiire, et blogida, sest Plika sünnipäev lähenes halastamatu kiirusega ja ma ainult koristasin. Võinoh, vahepeal ikka lebotasin ka, aga siis lugesin raamatut või panin puslesid.

NÜÜD SIIS LÕPUKS, kus Plika sünnipäev on läbi ja kodu on korras, võtsin ma selle aja, et istuda arvuti taha ja ennast ogaraks blogida. Pole tänu väärt :D

Ja seesama postitus siin ongi KÕIGE VIIMANE. Siin on kõik koristamisest tehtud pildid alates oktoobri algusest. Kui ma need üles saan, SIIS ONGI KÕIK. Olen lõpuks 2020. aastaga jälle järje peal.

Lisaks on muidugi terve 2019 aasta, mil ma pea üldse blogida ei viitsinud, sest olin värskelt armunud ja tegelesin elamisega, blogida polnud lihtsalt mahti. No ja siis tuli juba maja ost ja remondikurnatus. Mul on täiesti kindel kavatsus kõik need 2019 pildid ette võtta ja nende põhjal aasta blogisse kirja panna. Veel selle aastanumbri sees teen ära :) Kui varem ei jõua, siis jõulupuhkuse ajal kindlasti.

IGATAHES. Koristusmaraton piltides :D

Millalgi oktoobri alguses, kui ma olin sügavkülma nii tühjaks söönud, et asjad mahtusid ühte ära, sulatasin ma kõigepealt ära külmkapi oma ja siis selle, mis esikus – viimast enam sisse tagasi ei pannudki. Külmkapp oli ikka ulmeliselt jääs… :D

Kui ripptoolid olin juba mõni aeg varem väljast ära pannud, siis oktoobri lõpus võtsin ma ette ja tegutsesin veel natuke õues – metsviinapuu oli kõik lehed maha visanud ja terrass oli neid täis juba hea mitu nädalat, garaaži ja varjualuse pool olid igasugu asjad laiali, panin neid ära. Nii kahju, et ma “enne” pilte ei mõistnud teha, on ainult “nüüd” ehk korras pildid :)

Muru niitsime terve suve jooksul ühe korra, haha – ütleme nii, et on näha :D Ja lillepeenras oleks pidanud ilmselt ammu kõik ära õitsenud taimed maha lõikama vms. Ma jõudsin hiljuti järeldusele, et ma olen nii s*tt aiapidaja, sest ma ei tea, mis taimed mul on ja mida nendega teha. Ja seda ma kuidagi kiiresti netist või raamatust ära ei õpi. Mulle tegelikult MEELDIB aias toimetada, aga kuna ma ei tea, mida ma seal täpselt tegema peaks, siis mul on mugavam mitte midagi teha ja nii seal kaos tekibki. Head lahendust ma hetkel ei tea, aga vähemalt on nüüd hallatav osa palju väiksem :D

Ja siit alates ongi kõik pildid tehtud juba novembris ehk kogu järgnev leidis aset viimase nädala jooksul. Peale otsese koristamise oli mul ka tuhat muud tegemist – viia vanapaber konteinerisse, vanad riided H&M kogumiskasti, otsida erinevatest poodidest erinevaid vajalikke asju, lisaks osta/tellida/lõpuks ära tuua sünnipäevatoit, otsida kokku fotod, mida tahan raami panna, üks fotoprojekt nõudis kohe rohkelt pingutamist… Tegin endale ülipõhjaliku to do listi, kus oli sõna otseses mõttes mitmekümneid pisiasju. Lisaks sünnipäevaga seotule oli mul veel mitu laste/kooliga seotud õhtust üritust, mida ei saanud ka ära jätta. Mul oli hullumiseni kiire ja ma sain kõik asjad tehtud ainuüksi tänu sellele listile, mille ma tegin nädala alguses sellise täpsusega, et kõik lõunapausid olid viimseni ära planeeritud (tunni aja jooksul sõitsin linnas ringi), kõik õhtud ka (vajalikud kokkusaamised, veel poodides käimist). Ja siis vahele koristasin kodus IGA TÖÖVABA HETKE. Mitu ööd läksin magama kell üks, seni lihtsalt muudkui toimetasin.

Aga ma sain kõik vajaliku tehtud. Ise ka ei usu. Tähtajad motiveerivad :)

Elutuba oli suuremas osas korras, aga pildil olev tsoon ootas endiselt tegelemist. Aknalaua ja laua peal olid paberihunnikud, samamoodi ootasid sorteerimist lauaalune hiigelsuur roheline pappkast ja pruun kapp – peamiselt paberid, aga ka paar karbitäit ja üks sahtlitäis pisemaid nipet-näpet rändom asju. Hakkasin otsast sorteerima:

Ülemise korruse koridoris olin ma novembri alguseks kõigist ära andmist ootavatest asjadest tänu Annika abile õnneks juba vabanenud, nii et see oligi juba peaaegu korras. Ainsana vajasid tegelemist riidekapi kõrval oleva peegilaua peale kuhjatud Kaaslase spordiriided, mida oli PALJU. Ta kolis need just hiljuti vanast kodust siia ja polnud jõudnud neid ära paigutada, sest kogu aeg oli maja peal midagi vajalikumat teha. Me hoidsime kõiki oma riideid koridorikapis, kuni väikeses toas magasime – mina kolisin enda riided augustis pärast tubade vahetust magamistoa kummutisse, aga Kaaslane selleni ei jõudnudki. Ma siis nüüd võtsin ette, kolisin tema igapäevariided kõik kummutisse ära ja paigutasin järelejäänud koridorikappi optimaalsemalt – nii tekkis ruumi, et mahutada kõik varem kõrvallaua peal kuhjunud kotid ja kastid kappi peitu.

Pärast seda oligi koridor meeldivalt tühi. Vabandust piltide kehva kvaliteedi pärast – tegin need kiiruga ja otse chatti.

Tagumine esik oli nädala alguses selline:

Elutuppa jäi pärast nädalavahetuse sorteerimist menetlemist vajavaid asju nii palju:

Rohelise kasti sisu olin selleks hetkeks läbi vaadanud ja kõik paberid pruuni kasti ära paigutanud. Pildil olevat juhtmepundart vihkan ma kirgliselt ja tahaks kuidagi ära peita, aga ühtki head ideed mul selleks pole. Lihtsalt kaablikinnitusi kasutada on mu meelest mõttetu, sest esiteks oleks juhtmed ikka näha – mis siis, et sirgemalt paigutatud, sellegipoolest häirivalt koledad, teiseks on vaja aeg-ajalt neid liigutada, välja tõmmata jne. Tahaks lihtsalt praegusele seisule midagi ette panna, nii et kogu see krempel jääks peitu :D Sünnipäeva ajaks panin sinna püsti oma puslealuse korktahvli, see varjas enamiku :D See oli aga ühe õhtu ajutine lahendus, praegu on seal juba jälle pusle peal ja juhtmepundar silma riivamas.

Tagumine esik oli veel reede lõuna ajal ehk Plika sünnipäeval täielik kaos :D

Peo alguseks nii korras, kui antud asjaolusid arvestades võimalik:

Kahel järgmisel pildil näha olevad asjad ootavad pea kõik ära andmist – kui see tehtud, on esik veel viisakam.

Ja siis oligi kõik korras ja oli sünnipäevapidu, millest mul pole pea ühtki avaliku postituse jaoks sobivat pilti, kõik on parooli all. Aga noh, tordist vähemalt üks pildike :D

See pilt on tehtud õhtul pärast külaliste lahkumist. Üks neist alustas pusle panemist ja selline seis jäi mulle :D

Ma siis panin ka natuke, aga väga palju ei jõudnud ja hetkel ootab pusle diivani all oma aega. See on 500tk, nii et kui ma järgmine kord ette võtan, siis lõpetan ära ka :)

Kui külalised olid läinud, oli Plikal ja tema kahel sõbrannal filmiõhtu. Kui nad pärast filmi vaatamist üles ära läksid, jäi köögilauale terve hunnik söögikraami :D Tumedad viinamarjad ja pirukad sõin ma veel enne magamaminekut ära, praeguseks on alles vaid piparkoogid ja küpsised ja porgandid on külmkapis…

Järgmisel hommikul klõpsisin ka paar pilti. Lilledest ja korras kodust ja fotomajandusest.

Korktahvli keerasin teistpidi, et see mahuks ahju kõrvale. Kõik pildid tegin sinna uued. Lasin fotosid välja varuga, sest polnud kindel, millised täpselt kõige paremini kokku sobivad. Kätte sain fotod reede lõuna ajal. Tahvlit kujundasin samal ajal, kui nädalasel koosolekul osalesin :D Tahvlist on parem pilt paroolipostituses.

Tahvel oli enne elutoas – kapi peal, kus praegu küünlad. Tahtsin sinna seinale 30×40 fotod panna, nii et oli vaja tahvlile uus koht leida. Taustal on näha kapp ja laud, mis on KORRAS :D

Kõige aeganõudvam fotoprojekt oli Poisi toas – ma vist olen ka varem maininud, et soovin selle seinal oleva puu piltide peale kleepida pereliikmete pildid. 11 pilti seal oli ja täpselt 11 lähipereliiget kokku ongi – Poiss ja Plika, mina ja Eksabikaasa kaaslastega, mõlemad vanavanemad ja ainus elus olev vanavanavanem. Mul oli vaja kleeppaberil pilte mõõdus 5,5x8cm. Leidsin Pärnus ühe koha, Supeluse tänaval, kus öeldi, et saab kleepsule printida. Aga et kõigist fotod leida, nii lühikese ajaga – ma hullusin, tuulasin oma kaustades, küsisin teistelt… Viimase foto sain neljapäeva hilisõhtul, saatsin wetransferi kaudu kogu krempli ära põhimõtteliselt öösel… Reede lõunal kell pool üks olid valmis. Kleepsud tehti 30×50 paberile, mida nad tavaliselt kasutavad fotoraamatute kaanel – mina saatsin üksikud failid, nemad paigutasid ja lõikasid hiljem giljotiiniga välja ka. Ja see kleepsumajandus läks maksma vaid 1.90€. Ulme! Ma olen nii tänulik, et nad mulle vastu tulid ja kõik ära tegid! Fotosid tellisin muidu kokku ligi 40 ja arve oli kokku ca 30€ – kõige kulukamad olid A3 formaadis kolm fotot, 6€/tk. Raamid olid mul enamikus vanast ajast olemas, aga mõned ostsin juurde ka, kokku 9€ eest. Ja siis järgmine päev veel 5€ eest Kaaslasele, see idee tekkis mul vahetult enne Tallinna sõitu, nii et fotosid kleepisin autos :D

IGATAHES. Selline lõpptulemus. Nii kiiruga tehtu kohta olen rahul :D Perepildid said ka seinale – nii Eksabikaasa kui Kaaslasega :)

Selle ülinunnu titepildi leidsin, mis läks taas seinale:

Kassidest lubasin lastele pildid teha, needki said lõpuks tehtud. Üllatavalt ajakulukas oli sobivate piltide leidmine. Mul on sadu kassipilte, aga tahtsin mittemagavaid kasse mitte väga suvalisel taustal ja neid tuli otsida :D

Plika tuppa tegin ka kasspildid ja ühe perepildi, muu oli tal varasemast olemas. Sellest ma pilti teha ei saanud, sest tüdrukud hommikul alles magasid. Mina istusin arvuti taga ja nautisin rahulikku hommikut koos kassiga :)

Pärast Tervise Paradiisi pidu kihutasin kell kaks koju, et kokata valmis Kaaslasele lubatud hiinakas. Läks pisut kauem, kui algselt planeerisin, käisin veel poest läbi, et pildiraam osta, neljast saime Tallinna poole sõitma hakata… Umbes poole tee peal helistas mulle Poiss, kes oli sõbraga koju mängima jäänud ja nuttis hüsteeriliselt – oli kogemata telefoniga ühe kapi klaasi puruks visanud. Tahtis visata telefoni ühe diivani pealt teisele, viskas mööda. No totu ikka, täielik :) Tema enda põrutuskindla telefoni ekraani klaas sai vaid täkke, kapi klaas aga… Jah… :D Ma ise jäin kusjuures jumala rahulikuks, helistasin Eksabikaasale, kes parasjagu oma elukaaslase ema sünnipäeva tähistas, ja palusin tal minna Poisile appi klaasikilde koristama. Nad said kahekesi kenasti hakkama. Täna koju jõudes leidsin päikese käes veel pisut klaasipuru riiulitelt, käisin ise ka kõik hoolikalt üle… Ja nüüd siis on selline kapiuks… Ma ei ole veel jõudnud mõelda, kuidas seda korda saama peaks :D Las ta praegu olla, ma ei jaksa :D

Ma ei saaks öelda, et kodu nüüd ideaalselt korras on. Seesama kapp, kõik need pisiasjad ja kogu paberimajandus – ma sain kõik läbi sorteeritud, kõik ebavajaliku ära visatud ja ära andmise asjad eraldatud, aga need, mis peavad jääma, vajaks paremini sorteerimist ja paigutamist. Kui A4 paberid on üksteise otsas meetrikõrguses kuhjas, ei saa sealt midagi kätte, eks. Kuna mul pole sahtleid ja nende “koduks” jääbki see kapp, pean sinna sisse mingi organiseerituse tekitama. Ei viitsi hakata sisse sahtleid ehitama, ilmselt on kõige lihtsam osta need plastist dokumendiriiulid, mida kontoritarvete poes müüakse – neid vist saab lõpmatuseni üksteise peale panna? Eks ma mingi päev mõtlen edasi.

Samuti on tagumise esiku ühes kapis tekkinud taas paras segadus, ehkki koristasin selle vahepeal piinlikult ära. Samamoodi on probleemiks see, et riiulid kõrged, asju palju, vaja abivahendeid, et rohkem mahutada. Tegelen millalgi.

Kolmandaks on sassis Kaaslase asjad, millega ma väga hästi ei oska tegeleda, aga mida ma siiski tahaks veits organiseerida, vb näiteks videokõne abil. Elutoas on esikuukse kõrval suur puhvetkapp, mis tema asju täis, tagumises esikus vannitoa ukse kõrval olev kapp on samamoodi tuugalt tema asju täis ja lõpetuseks kogu garaaž, kus on ka suuremas osas tema hallatavad asjad ja kus peaks paremini organiseerima, sest mingi asjad tuleks sealt enne ära viia, kui miinuskraadid tulevad… Mitte et neid oleks kuskile panna, aga noh…

Ühesõnaga. Mu järgmine tähtaeg on detsember :D Jõulukuuks võiks need kõik korras olla.

Aga vähemalt nädalakese ma nüüd võtan täielikku puhkust. St, teen päeva jooksul palgatööd ja kõik õhtud lihtsalt lebotan. Loen, panen puslet, blogin. Pärast viimast hullumeelset nädalat olen selle igati ära teeninud. Ja siis ongi ainult kaks nädalat, millest ühe nädalavahetuse olen Tallinnas ja teise nädalavahetuse olen kas ka Tallinnas või osalen konverentsil üle veebi, pole veel otsustanud… Igatahes läheb eriti garaažiga keeruliseks, sest õhtuti pimedas ei tee seal midagi… Mis jätab ikkagi ainult nädalavahetused :D Ah, kuidagi ikka saab. Alati saab. Tallinnas saan laupäevaga hakkama, pühapäeviti saab siis kodus toimetada.

Sest detsembris ma tahan AINULT jõuluaega nautida, mitte maja peal hullunult koristada. Kaua võib, ah :D

Mar 202017
 

Olen seda vist maininud enam kui korra, et hoian fotokaustu desktopil täpselt nii kaua, kuni kõik pildid on läbi sorteeritud ja blogisse üles pandud.

2015 suvel tegelesin viimati suuremat sorti võlgade klaarimisega, seejärel suutsin aasta lõpuni järje peal püsida, nii et 2015. aasta fotod on kenasti “My Pictures” kaustas, kus kõik varasemadki. Kusjuures, selles postituses mainitud Plika lasteaia piltide kausta tõstsin miskipärast desktopilt ära ja mis te arvate, on see siiamaani läbi vaatama või ei? Tõstsin nüüd silma alla tagasi, võiks ju siiski ära teha mingi hetk.

2016. aasta kaust ootas kannatlikult oma aega. Polnud varem jaksu sellele isegi mitte mõelda, sel nädalavahetusel tekkis aga fotode organiseerimise tuju ja võtsingi ette. Lisasin blogisse nö “vahele” ajaliselt õigesse kohta kuus postitust – esimene neist suisa jõuludest 2014 (sain pildid emalt tunduvalt hiljem ja jäid nö “seisma”), ülejäänud kõik eelmisest aastast. Kuna kõik postitused on parooli all, panin ka lingid eelmisesse postitusse, mis samuti parooli all.

Nö “avalikke” fotosid nii palju polegi, et varasema kuupäevaga postitusi teha, koondan siia kokku erinevad üksikud pildid, mis pole seni blogis kajastunud.

Esimene neist on eelmise aasta augustist. Oi, kuidas ma naeru pugistasin, kui seda pilti tegin:

Millalgi jõulude ajal tegime sushit. Selle tarbeks sai kurki kooritud ja Abikaasa tegi lastele “spahoolitsuse” :D Piltidel on näha jõuluvana toodud hommikumantlid:

Continue reading »

Dec 192016
 

See oli aastal 2011, kui ma esimest korda Cherryst poole hinnaga fotokalender.ee lehe vautšerid soetasin. Sellest ajast saadik olen sealsamas iga aasta lõpus perele jõulukingiks laste piltidega kalendrid valmis nokitsenud. Ok, 2012 jäi vahele, siis olime Norras, aga kõik ülejäänud aastad küll. Cherryt enam pole, sel aastal saatis leht ise mulle meili, et kalendritel on 50% soodustus praktiliselt terve detsembri. Veel mugavam kui vautšeritega jaurata!

Lehti, mis sarnast teenust pakuvad, on ilmselt praeguseks vähemalt kümme. Ma olen küll aeg-ajalt uurinud võimalusi sama asja mujal teha, aga ütlen ausalt, et määravaks on osutunud hind – mitte kuskilt mujalt ma A4 12 pildiga kalendrit pole €7.50 eest leidnud, ehkki sooduspakkumisi on igal pool. Võimalik muidugi, et pole piisavalt otsinud :P Ja kuna tellin neid kalendreid alati vähemalt neli, vahel ka rohkem, siis hind loeb.

See leht ei ole kaugeltki ideaalne. Kirjadele nad pigem ei vasta :D Kalendri kujundamise süsteem on okei, olen sellega harjunud, ehkki tunnen mingitest võimalustest puudust. Kuna seal pole võimalust kasutada põhjana varasemat tellimust, leiutasin enda meelest geniaalse viisil, kuidas seda siiski teha – tegin valmis kalendritest enne ostukorvi tõstmist koopiad, mille jätsin järgmise aasta mustandiks. Ja see toimis küll, varem… Sel aastal olid mustandid aga kadunud. Miks, ei tea. Kirjutasin neile, aga üllatus-üllatus – nad ei vastanud :D Mu ainus teooria on, et mustandid kustuvad automaatselt, kui neid pole aasta aega kasutatud – seekord jäin tellimuse tegemisega tavapärasemast hilisemale ajale, varem oli vahe vähem kui aasta. Ühesõnaga tegin kõik nullist.

On’s suurt vahet, küsite? Noh, kalendri enda fontide ja värvide paika saamine on minutite küsimus, fotod tuleb nagunii uued lisada. Kuna minu tehtud kalendrid sisaldavad aga rohkelt sünnipäevi stiili Mart 42 – ühes kalendris 100+, teises 65, ülejäänutes õnneks vähem… Siis TUNDUVALT lihtsam on valmis põhjale lihtsalt uued fotod panna ja vanused aasta võrra suuremaks muuta, kui kõike nullist sisse toksida (lisaks iga nime puhul käsitsi fonti muuta, sest seda miskipärast kõigile ühist ära määrata ei lase ja vaikimisi on üsna rõlge).

Igatahes – olgugi, et algeline ja kliendisuhtlus on… Mitte just null (ükskord varem, ma tean, ma sain nendega kuidagi kontakti, aga mäletan, et see oli vaevaline), aga kesine :D Siis kalendri tegemine on lihtne, lõpptulemus jääb kena, ära saadavad alati kiirelt ja hind loeb. Samas ütlen ausalt – täishinnaga ma sealt ei telliks, vaid prooviks pigem teisi teenusepakkujaid, lootuses leida sama raha eest mugavam süsteem ja adekvaatsem klienditeenindus. Eks nad vist soodsale hinnale rõhuvadki ja ei viitsi muuga väga vaeva näha.

Fotokalendrid on minu meelest absoluutselt geniaalsed – kui on lapsed, siis need ju kasvavad ja muutuvad, jõulude ajal ei pea enam kunagi pead murdma, mida (vana)vanematele kinkida. Nemad on alati rõõmsad, kui saavad terve aasta (lapse)laste pilte imetleda ja sünnipäevad on mugavalt ühes kohas koos.

Ma olen väga tänulik, et tänapäeval on kõiksugu enda fotodega personaliseeritava kraami tellimine nii lihtne ja soodne :)

Aug 072015
 

Vanasti oli fotodega tegelemine üks mu suurimaid hobisid ning fotoalbumid mu au ja uhkus. Viimati lasin fotosid albumi jaoks paberile enne Londonisse kolimist – hiljem olen küll paar korda mingeid laste pilte trükkinud, aga seda peamiselt vanavanemate jaoks ja raami panemiseks.

Londonis olles tekkis harjumus kõik fotod blogisse panna – teen seda siiamaani. Kuna kõik postitused on nüüd avalikud ja kõik fotod üleval, tekkis jälle tahtmine blogist raamat teha. See olekski siis fotoalbumi asemel :) Enne oli hobiks fotode valimine ja töötlemine ning seejärel albumisse paigutamine, nüüd blogimine… Koos kõige eelnevaga. Kaks kärbest ühe hoobiga.

Ainult et fotoraamatud on ikka kuradi kallid. Blurb peaks olema üks soodsaimate hindadega – vaatasin, et seal maksaks 440 lk fotoraamat (kuskilt korjasin üles info, et see on nei max lehtede arv, aga pole kindel, kas see ka tegelikult nii on) veidi üle €100… Lisaks kohale toimetamise kulu. Oeh.

Võib-olla peaks siiski ise välja printima ja köitma… Kui kasutada kvaliteetset printerit ja paksemat paberit, võiks see ju enam-vähem okei olla? Samas ma ei taha väga A4 formaati, tahaks väiksemat… Sellist on jälle omade jõududega kehv teha. No ja üldse pole ma sugugi kindel, kas 10+ aastat blogi annaks kuidagi ühte raamatusse mahutada. Ilmselt peaksin otsast kujundama hakkama ja vaatama, mis hetkel on lehekülgi nii palju, et enam rohkem ei saa. Tõenäoliselt tuleb mitu raamatut :)

Aga kujundama hakata ei saa ju enne, kui on selge, mis formaadis ja kuidas ma seda trükin… Ja ma tõesti ei tea :D Kõige lihtsam oleks vist ikkagi A4 juurde jääda, siis saaks Wordis nokitseda ja jooksvalt vaadata, kuidas printimisega saab. Mu blogi on ju nagunii lihtsalt tekst ja fotod, mingit keerulist kujundamist ei vaja… Ma tean küll, et Word ei ole koht, kus raamatuid küljendatakse, aga no mis sa hing hädaga teed :D

Aug 072015
 

Teatan pidulikult, et kõik kaustad on desktopilt likvideeritud! Kaks aastat võttis aega, et järjele saada :)

Ok, mõned pildid on senini ootel. Tööst, remondist (ehkki me ilmselt siiski ei jõua selle suve plaane realiseerida), lisaks meeletu hunnik Plika rühmast saadud pilte kahe möödunud aasta üritustest… Viimaste sorteerimine nõuab aga aega ja kannatust – pool tegin ära, siis enam ei viitsinud. Pole nii kiiret kah, võin selle kaht aastat kokku võtva postituse ükskõik millal teha. Igapäevaeluga sain joonde, see on peamine.

Panen siia veelkord kõik lingid tagantjärele “vahele” lisatud postitustega:

Vol 1 (lisatud 29. juuni)

Pildikesi Norrast, vol 1
Pildikesi Norrast, vol 2 (parooliga)
Reisipildid (parooliga)
Esimene nädal Pärnus, vol 1
Esimene nädal Pärnus, vol 2 (parooliga)

Vol 2 (lisatud 8. juuli)

Juuni 2013 piltides, vol 1
Juuni 2013 piltides, vol 2 (parooliga)
Ülejäänud juuli pildid, vol 1
Ülejäänud juuli pildid, vol 2 (parooliga)

Vol 3 (lisatud 12. juuli)

Loomaaias
Poisi sünnipäev, vol 1
Poisi sünnipäev, vol 2 (parooliga)
August 2013 piltides, vol 1
August 2013 piltides, vol 2 (parooliga)

Vol 4 (lisatud 12. juuli hilisõhtul)

Mahetoidu päev, vol 1
Mahetoidu päev, vol 2 (parooliga)
Pildikesi remondist (parooliga)
Lasteaia spordipäev (parooliga)
Lapsed vanaema juures (parooliga)
Tallinn, vol 1
Tallinn, vol 2 (parooliga)

Vol 5 (lisatud 3. august)

Olukorrast aias
Kuldne sügis, vol 1
Kuldne sügis, vol 2 (parooliga)
Uuenduskuuri ootel
Raamatukogus (parooliga)
Tuuline lugu
Eile öösel (parooliga)
Järjekordselt Humanas
Väikesed abilised
Ema sünnipäev (parooliga)
Magus uni (parooliga)

Vol 6 (lisatud 4. august)

Riidekappi piiludes
Hilinenud reisimuljed – Rootsi ja London (parooliga)
Varakevad aias
Sünnipäevameenutused, vol 2 (parooliga)

Vol 7 (lisatud 6. august)

Emadepäev lasteaias ja muid pildikesi (parooliga)
Vanavanematega lõbutsemas, vol 1
Vanavanematega lõbutsemas, vol 2 (parooliga)
Mai aias
Lapsed õues (parooliga
Jäätisesöödikud (parooliga)
Kuidas minust juuksurit ei saa
Miia-Milla-Manda
Pildikesi juunist (parooliga)
Vanaema abilised
Perepidu (parooliga)
Lottemaa, vol 1
Lottemaa, vol 2 (parooliga)
Õeke Eestis, vol 1
Õeke Eestis, vol 2 (parooliga)
Pildikesi august lõpust
Mõned pildid lastest (parooliga)
Magamistuba hommikupäikeses
Eelmise nädala teise ringi leiud
Uus nõuderest ja mõned pildid Poisist
Laste kunst (parooliga)
Annu sünnipäev (parooliga)
Jõuluöö
Plika kunst
Abikaasa sünnipäev
Klaasi tegemas (parooliga)
Hommikusöök värskes õhus (parooliga)

Vol 8 – VIIMANE! (lisatud 7. august)

Aardejaht
Jaanipäev (parooliga)
Vanaema ja vanaisaga metsas (parooliga)

Jun 192014
 

Kunagi aastal 2000 vedasime me Kariniga Marise tema sünnipäevakingi projekti raames stuudiosse pildistama. See oli aeg, kus digi oli lapsekingades – õigem oleks vist öelda imikueas. Stuudios pildistatud fotosid nägi hiljem passipildi suurustelt ruudukestelt ning nende hulgast tuli valida, milliseid suurelt soovid. Toona sai raamimiseks välja valitud selline pilt:

2000-12

Huvitav, kunagi see mind ei häirinud, kui mu silmad piltidel poolkinni olid – nüüd see foto enam küll kvaliteedikontrolli ei läbiks.

Igal juhul, vanust oli meil siis 16. Marisel veidi rohkem :P

Nüüd sai tagantjärele Karini 30. juubelit tähistatud ning pärast pikka arutelu võimaliku kingituse teemal otsustasime jälle ühe fotosessiooni korraldada. Ajad on õnneks meeldivalt edasi läinud, stuudiosse enam pildistama ei kipu, pigem fotograafiga ringi uitama. Pilte saab rohkem kui ühe ning need on võimalik lihtsalt netist alla laadida. Mõnus elu, eks.

Fotosessiooni idee tuli nii umbes neli päeva enne selle toimumist, aga õnneks on mul Kristheli juures käpp sees, nii et ta oli nõus ka lühikese etteteatamise peale tükikese oma pühapäevast meile pühendama.

Sellest ma endiselt aru ei saa, kuidas Maris ja Karin suudavad päikese käes silmi lahti hoida, aga mina mitte :D Aga noh, päike on vähemalt õigustus, eks :P

Foto0001

Foto0003

Foto0012

Foto0015

Foto0027

Foto0034

Foto0010

Oct 022013
 

Et vingumisele lõppu ei tuleks, siis fotomajandus, mu kunagine suurim kirg, on totaalselt soiku jäänud. Mul oli uhke mõte teha alates Londoni ajast fotoraamat(ud), mis annaks palju rohkem võimalusi ja vabadust kui 10×15 paberpildid albumis – saaks valida ise suuruse, mõõdud, paigutuse, panna juurde teksti (mul on küll kirjutamise kohtadega albumid, aga mis te arvate, kas ma olen viitsinud sinna midagi kirjutada? Trükkides oleks rohkem lootust :P).

Nüüdseks on fotosid kogunenud pea seitsme aasta jagu ja kõige kibedam pill on muidugi tuksi läinud kõvaketas – mis, nagu meelde tuleb, on endiselt Tallinnas tolle inimese kontoris, kellele see aastaid tagasi viidud sai. Ei tea, kas ta on selle juba ära visanud või kogub riiulil tolmu… Pidin järele minema, aga ununes ja nii jäigi, ta pole ise ka ühendust võtnud. Jäi jutt, et ära ei viska, sest taastamise tehnikad ka arenevad ja äkki kunagi ikkagi saab need pildid sealt kätte.

Ühesõnaga jah, esiteks SEITSME aasta jagu fotosid, teiseks osa (ja väga oluline osa – London, minu ja Abikaasa suhte esimesed aastad ning Plika sünd ja tema esimene aasta) on neist ainult netikvaliteedis, nii et raamat ei saaks täiuslikult kronoloogiline, aga kronoloogia on teatavasti mu suurim kirg. Ma panin vanasti fotosid albumisse mitte ainult kuupäevade, vaid failinimede järjekorras, kõik pidi olema KRONOLOOGILINE. Ja ma jumaldasin fotodega tegelemist. Nüüd siis… Ikaldus. Aga ma endiselt tahan, et fotod oleks ka paberil, mitte ainult arvutis.

Jul 202013
 

Kõigepealt e-lugerist. Teatavasti ei suutnud ma valida, kas osta Kobo Glo (Rahva Raamatus €169) või Nook Simple Touch Glowlight (Krisostomuses €130) ning kas osta see Eestist või tellida eBayst. Surusin kärsituse maha ja panustasin kokkuhoiule – jälgisin nädal-paar kümneid oksjoneid, olemata lõpuni kindel, kumma ostan. Seadsin enda jaoks teatud piirid, pakkusin paaril oksjonil, pakuti üle… Kuni ühel ööl saingi Kobo Glo õnnelikuks omanikuks. Oli teine vist vähekasutatud, välja näeb igatahes nagu täiesti uus. Garantiid loomulikult pole, aga arvestades, et maksin selle eest €80.46, siis olen ülirahul. Mul oli muidugi mugav võimalus luger UK aadressile tellida, kust see mulle täitsa tasuta edasi saadeti (mul on salajased kontaktid, haa) – enamik müüjaid Eestisse üldse ei saatnudki ja kui ka oleks saatnud, oleks postikulu kindlasti päris suur tulnud.

Eriti tore oli see, et luger tuli koos kaantega, mis pole küll ideaalsed, ent siiski piisavalt kenad – ise oleks lasknud Tagel miskit veel värvilisemat õmmelda, aga oleks võinud ju ka näiteks üleni mustad saada, see oleks kohe eriti igav olnud. Nüüd on täitsa stiilne ja ma ise ei pidanud lillegi liigutama :)

IMG_6523

IMG_6527

Taustavalgus on hindamatult mõnus, kasutan pidevalt. Kui ma siin mõned päevad poolhaige olin, nii et tervet päeva magada ei jõudnud, aga midagi asjalikku teha ka mitte, siis oli ääretult peen ennast külili teki sisse keerata ning luger külili vastu Abikaasa patja toetada – nii sain pikali olla ja mõnusalt lugeda. Puutetundlik ekraan on ka väga mugav, just lehtede keeramise mõttes, kuna ekraan on matt, ei jää mingeid jubedaid sõrmejälgi kah. Ühesõnaga väga-väga rahul olen.

Jätkates rahuloluga seoses eBay ostudega, siis veidi üle kuu aja tagasi jahtisin oma läpakale uut akut. UK eBayst ei leidnud sobiva hinnaga, aga googeldades leidsin USA eBay lehelt sobiva pakkumise, kah otse Hiinast ja postikuluta üle kogu maailma. Eestis maksis sama aku kuskil netipoes üle €50, mina maksin €22.74 :P Hakkasin juba vahepeal kartma, et on postis kaduma läinud ja võtsin isegi müüjaga ühendust, aga ta ütles, et on teel ja palus veel nädalakese oodata – paar päeva hiljem tuligi sõnum, et pakk on kohal. Täna tõin ära ja olen absoluutselt ülirahul – see on suurema mahuga kui originaal, 4400 mAh, mis tähendab, et see on paksem, nii et mu läpaka tagumik on nüüd õhus, mis on omakorda suurepärane viis vältimaks üle kuumenemist. Abikaasa sai koos sugulase abiga lõpuks mu läpaka ka lahti ja tolmust ära puhastatud, nüüd on ta jälle vaikne ja aku peab pikalt. Kiri lubab seitse tundi, originaalakul lubas alguses vist ca neli ja pidas alla kolme, nii et ma arvan, viis tundi äkki peab see uus ikka reaalselt ka. Mul pole elu seeski nii kaua pidavat akut olnud :D Ja ma olen NII rahul, et mu arvuti nüüd õhku saab! Ma sellepärast just suurema aku tellisingi, et keegi USA Amazonis kiitis seda “lisafunktsiooni”. Ja kotti mahub läpakas ka paksema akuga ära, lukk läheb veel kenasti kinni.

IMG_6533

Tehnika teemal rõõmustades tuli veel meelde, et Tallinnas käies jäi täitsa juhuslikult ette imenunnu fotokakott – kui ma kunagi fotoka ostsin, ei leidnud kena kotti, ostsin Prismast mingi suvalise, mis kunagi eriti ei meeldinud, lisaks lõikasin väljaspoolt ühe häiriva sildi ära, mille lõikamise äär jäi samamoodi häirima… Nüüd on mul imenunnu uus kott, täpselt minu lemmiklilla ja rukkilille sarnaste motiividega, maksis 8.60.

IMG_6388

Nüüd ei oskagi enam midagi tahta, tehnika koha pealt on kõik superluks – nii sisu kui kest :)

Sep 152012
 

Omaraamat kuulutas hiljuti FB-s, et neil on kuu lõpuni -20%. Tekkis kihk teha mõni fotoraamat. Suurema mahuga projektide jaoks pole hetkel ei aega ega raha, neid on ka nagunii tunduvalt soodsam Blurbis teha. Aga pulmad ja Krista tehtud eelmise suve pildid, need tahavad mõlemat omaette raamatut ja väiksemad projektid on Omaraamatu praeguse soodustusega isegi Blurbist odavamad.

Kuna Krista pilte oli vähem, siis nendega nokitsema hakkasingi. Sain raamatu põhimõtteliselt valmis, ainult üksikud mustvalged pildid oleks tahtnud värviliste vastu vahetada, mõtlesin Kristale kirjutada ja faile küsida.

Ainult et täna ei tulnud see raamatufail mul enam arvutis lahti :)

See on Omasofti juures üldse kummaline, et kord juba salvestatud projektis muudatusi tehes sedasama faili uuesti salvestada ei saanud – pidid salvestama uue failina. Nii ma salvestasingi eile vähemalt kolm faili. Kuna arvutis on ruumi vähe, kustutasin vanemad ära ja tegin prügikasti ka tühjaks :P Kusjuures mu meelest enne isegi kontrollisin üle, et viimane fail ikka lahti tuleb ja tuli… Ja ma ei pannud isegi arvutit ööseks kinni… Aga täna enam ei avane.

Kuna tegu on ainult 65 pildiga ja mul on kõik värskelt meeles, saaksin paari tunniga uue raamatu teha. Küsimus on selles, kas ma peaksin? Kui see fail siin niiviisi saladuslikul kombel tuksi läks, ehk on see universumi märk, et praegu pole õige aeg…

Aug 222012
 

Kõik sai alguse sellest, et Külli läks Norrasse ja Abikaasa palus, et ma talle mõned asjad kõrvetaks ja kaasa annaks. Ma siis otsisin oma hirmsast plaadihunnikust tühje DVD-sid. Selle käigus leidsin ühe märgistamata DVD-tooriku pealt mingisuguse backupi märtsist 2006, mis oli mul miskipärast enne kahe silma vahele jäänud ning sain sealt tagasi mitmeid faile, mis ketta tuksi minekuga kaduma läksid. Küll mitte fotosid, aga muid asju, millest olin puudust tundnud.

No ja siis ma mõtlesin, et nagunii on vaja kõik plaadid läbi sortida ja ebavajalik ära visata, miks mitte kogu see hunnik kohe ette võtta. Võtsingi. Alustuseks vaatasin läbi ja viskasin ära miskine kümme plaati. Siis vaatasin läbi kõik oma vanad fotoplaadid. Leidsin veel ühe plaadi pealt mõnusalt organiseeritud kausta, kus olid kõik albumisse tehtud fotod kuni 2006. aasta lõpuni. No ja siis ma muudkui sorteerisin, kustutasin, nimetasin ümber… Terve eilse ja tänase päeva olen sellega tegelenud. Tulemuseks see, et kuni 2006. aasta lõpuni on nüüd kõik fotofailid absoluutselt organiseeritud – kõigil on failinimed kujul 2006-04-06(-2) ehk aasta-kuu-kuupäev ja kui samal päeval mitu pilti, siis lõpus veel järjekorranumber. Ja kuna Win 7 laseb mõnusalt kergesti pildistamise infot muuta, siis panin ka sinna kõik õiged kuupäevad – vanematel piltidel oli see ikka vahel puudu või vale (mu esimese fotoka kuupäev ja kellaaeg kadusid kogu aeg iseenesest ära), nüüd on isegi sisse skännitud lapsepõlvepiltidel see info olemas :D Mis iseenesest, eks, oleks nagu üsna pointless, kuna faili nimes on ju ka sama info… Aga ma olen korrafriik :D

2006 aasta blogi kaustas on küll veel segadus, selle võtan homme ette. Ja alates 2007 on kõik üsna puutumata. Nii palju on tehtud, et kuude kaupa on fotod kaustadesse jagatud, blogisse pandud väikesed failid ka eraldi kaustades vastavate kuude all… Aga tuleks veel palju organiseerida ja kustutada ja värki. Ja kui see kõik tehtud saab, siis kõrvetan kogu oma fotomajanduse ja muu arvutikraami taas DVD-de peale. Neid ma vähemalt jõuan osta oma praeguse rahalise seisu juures, väline ketas peab natuke ootama, seniks on igasugused varukoopiad kasuks.

Minu fotomajanduses ongi kaks erinevat perioodi – esimene neist on kuni märtsini 2007, Londonisse kolimiseni. Need fotod on kõik kenasti albumis olemas. Arvutis failinimed muudetud ülalmainitud viisil kuupäevadeks. See on kaugem minevik, mis pole mulle enam nii oluline, kust ma olen palju pilte ära visanud ja kustutanud, kus selline kuupäevade järgi nimetamine on igati asjakohane.

Aga alates märtsi lõpust 2007, Londonist, Abikaasaga tutvumisest, hiljem juba lapsed jne, need pildifailid jäävad ikka selliste nimedega, nagu nad fotokast tulid. Liiga palju on neid, pole mingit mõtet muutma hakata. Pole vajadustki. Nendest on puudu üle kahe aasta täismõõdus failid – 1,5 kuud aastast 2007 ja enamik aastatest 2008-2009. Blogi suuruses failid on olemas, asi seegi. Neid pilte olen paberile teinud ainult miski 100 ringis ja seda peamiselt Plika esimestest elukuudest, mitmed jagasin ka ära. Samas – kellele me neid ikka andsime, pereliikmetele. Nii et vajadusel saaks nendelt laenata, et sisse skännida. Ja jälle pmst sada suuremõõdulist faili taastatud :) Sest jah, kui ma toona tegin 10×15 fotod, siis nüüd tean, et selline variant on minu jaoks minevik. Sellest eluperioodist alates tulevad hoopis fotoraamatud – Norras loodan hakata sellega tegelema. Enne tuleb kõik failid ära organiseerida ja põhjalikumalt kahjusid hinnata. Tõenäoliselt katsun need väikesed failid oma kehvakese kvaliteediga kohati ikka raamatusse panna. Blogist kavatsen ka raamatu teha :P

Oh jah. Peaasi, et plaane jaguks, eks. Ma olen nüüd nii väsinud, et mitte üks foto enam täna. Ja üleüldse peaks hoopis teooriaeksamiks õppima. Vahet pole, plaadimajandus oleks nagunii tulnud enne kolimist samamoodi korda teha… Ühesõnaga… Jah :D

Ma nüüd katsun selle Bondi lõpuni vaadata, mis üleeile õhtul pooleli jäi – For Your Eyes Only. 11,5 filmi vaadatud, 5,5 veel ja SIIS jõuan lõpuks Brosnanini. Ei jõua ära oodata :D