Otsustasin täna lõpuks pangas oma abielutunnistust ja selle tõlget lehvitada, et ükskord ometi uue nimega pangakaart saada ja aadressile a otsa panna. Otsisin kõige lähema kontori üles, pildistasin Google Mapsi kaardi fotokasse ja asusin teele.
Niipea, kui ümber esimese nurga pöörasin, avastasin mänguväljaku. Novot, see on see värk, kui pole viitsinud ümbruskonda korralikult uurida. Ennist käisin Plikaga kaugemal mänguväljakul kiikumas, kuhu tuli minna osaliselt suure liiklusega teed pidi (heitgaasid, eks) ning kus ei paistnud kunagi päike, sest kõrval oli kõrge maja. Nüüd siis tean, et kohe kodu juures on palju mõnusam väljak.
Nii tuligi sujuvalt pooletunnine kiikumis- ja lehesahistuspaus.
Kui me lõpuks edasi liikusime, jäi Plika praktiliselt kohe magama. Mina avastasin varsti, et kaardil peab midagi valesti olema, sest kohe kuidagi polnud võimalik läbi saada sealt, kuhu ta mind juhatas, sattusin tupikusse. Nii et kenake ring tuli sisse.
Siis viis teekond pikalt mööda teise pargi serva. Päike paistis, lehed olid kollased ja elu oli lill.
Sihtkohta jõudes ja seal mitte ühtki panka nähes (tegemist oli täiesti vaikse elumajade tänavaga) tabas mind välguna, et ma otsisin Google Mapsist ainult postikoodi, mitte täpse aadressi põhjal. Ega mõistus pole ikka oma teha! Küsisin siis esimese ettejuhtuva inimese käest, kas ta teab, kus Lloyds on. Tüüp kratsis kukalt ja näitas kätte suuna sinnapoole, kus võiksid olla esimesed pangad. Täpsemalt ei teadnud. Vangutas pead, kui kuulis, et ma pole autoga, vaid jala.
Aga täiesti üllataval kombel (arvestades minu tavapärast täielikku orienteerumisvõimetust, eks) õnnestus mul see pank üles leida. Läksin lihtsalt näidatud suunas ja ehkki tänav lõppes varsti ära, õnnestus mul jälle õigele poole keerata, suurele tänavale jõudes otsustasin lihtsalt edasi jalutada. Jäigi pank teele 😛 (vaatasin hiljem järele, 700 m algsest sihtpunktist edasi)
Aadress on mul nüüd pangas õige ja nimi peaks ka hiljemalt nädala lõpuks muudetud olema. Jube hea, kui saab hakata igasuguseid pakke õige nimega tellima ja õigele aadressile. Ei pea enam Steni tüütama, kes seni kõik mu pakid vastu võtma pidi (okei, tegelt ainult üks selle aja jooksul oligi).
Tagasiteel leidsin üles tolle tänava, mis enne kaotsi läks ning mu teekonda ringi tekitas. Sain veelkord kinnitust, et kaardi juhatuses oli viga, aga seekord õnnestus mul loogikaga veidi teisiti minnes otsemat teed pidi koju jõuda. Nii saigi tunniajasest kiirest pangaskäigust 2,5-tunnine 6 km pikkune jalutuskäik.
Kõige selle peale otsustasin, et nüüd tuleb küll sammulugeja osta. Siis on veel rohkem motivatsiooni jalutada. Abikaasa nõudis, et tema tahab ka. Hakkame aga käima 😛
