Edukalt kodus
Seekord läks kõik tõepoolest hästi. Miski maha ei ununenud (vastupidi – kaasa said veel Plika pleed ja sokid, mis olid pakkimata ununenud + kotike piparkooke), jõudsime aegsasti lennujaama, kuupäevad polnud müstiliselt muutunud, töötajad olid väga lahked (väikse koha võlu, sealt vist korraga ainult üks lend lähebki), ronisime piirde alt läbi ja saime lennujärjekorras esimeste sekka, ehkki ooteruum oli inimesi pungil täis (lapsega võib õnneks igasugu trikke teha).
Plika oli tänu hilisele lõunaunele terve reisi aja viisakas tujus. Kuna tal oli viimase nädala jooksul ninaalune vahel märg, olin natuke mures – seda ei saanud küll kaugeltki nohuks nimetada, aga kunagi ju ei tea. Läks aga hoopis nii, et esimest korda elus ei saanud ta õhku tõustes üldse tissi ega ei teinud teist nägugi – super. Ta oli lihtsalt nii rahulik mu süles istudes ja aknast välja vaadates, et ei näinud põhjust toppima hakata. Maandumisel ikka sai, Abikaasa väitis, et see on alati hullem ja temal tuli nohu ja juba pea valutab ja… No Plika oli siis juba väsinum ja närvilisem ka.
Stanstedis läks ka kõik suht kiirelt – esimest korda saime käru juba lennukitrepi juurest kätte, varem on alati pagasilindil olnud, kohver tuli ka kohe. Bussile saime 10-minutilise ootamisajaga, liiklus oli selleks ajaks õnneks väike, Plika jäi ilusti tissi otsa magama ega ärganud ka siis, kui ta Victoriasse jõudes kärru ümber tõstsime.
Nojaa, olgu peale, meie kodubuss N2 sõitis just nina eest ära, nii et pidime pool tundi järgmist ootama – aga me olime nagunii näljased, bussipeatuses olid putkad veel lahti, saime kebabi ja friikaid nosida. Jällegi super, sest kõik kodukandi putkad on sellisel kellaajal kinni ja kodus polnud absoluutselt mitte midagi süüa – sulatasime just enne äraminekut külmkappi. Ja Abikaasal polnud Oysteril piisavalt raha, aga bussijuht lasi tal niisama sõita – räägi veel, et tasuta sõite pole olemas 😛
Koju jõudes ootas ees hunnik kirju ja kast kaheksa täna hommikul ukse taha toodud piimapudeliga, mida naabrid olid lahkelt terve päeva oma külmikus hoidnud ning õhtul ettenägelikult koridori tõstnud, et me ilma poleks – saime mõnusasti piparkooke nosida. Kolm jõulukaarti oli veel tulnud ja Pips saatis Plikale nunnud maasikamustriga kindad, paar muud oodatud kirja ja üks pakiteade sinna juurde. Ja kodus oli nii mõnusalt soe, sest head naabrid olid jällegi meie palvel lahkesti kütte varem sisse pannud.
Segased me muidugi oleme, et kohe magama ei vajunud, vaid niiviisi pool neli öösel arvutis istume, aga… No oli ju vaja… Kõik kirjad läbi vaadata ja piparkooke näsida ja üldse.
Hea on kodus olla 🙂
