Nagu meie siiatuleku seiklustest vähe poleks olnud, saaga jätkub…
Rõõmustasin veel hiljuti Kessuga MSNis rääkides, et seekord on lennujaam siinsamas, rootslased oskavad ka lumega autoga sõita ja lend ei jää tõenäoliselt hiljaks – seega on igati tõenäoline, et kõik laabub sujuvalt.
Njah. Pakkisime ilusti kõik kotid kokku, tegime netis check ini ära, hakkasime lennujaama poole sõitma… Ja poolel teel tuli meelde, et välja prinditud check ini lehed olid koju jäänud. Hoidsin neid veel esikus käes ja mõtlesin, et peab kuskile kotti panema, aga panin miskipärast tagasi lauale.
Nojaa, õnneks oli lennujaama 15 minuti sõit ja õnneks töötas õekese mees poole tee peal, nii et me saime seal kähku printimas käia ja siis edasi kihutada. Õnneks on siinne lennujaam nii väike, et check in (seekord oli ju registreeritud pagas, see tuli tehtud check inist hoolimata õigel ajal ära anda) läks kinni pool tundi enne lennu väljumist, suuremates lennujaamades on see 40 minutit. Jõudsime napid viis minutit enne sulgemist õnnelikult kohale, kihutasime sisse ja tädike teatab meile…
Teie lend on homme. HOMME. HOMME! Tramaivõi! Kogu see aeg, kui me piletite ostmisest rääkisime, käis jutt alati 29. detsembrist. Mitte kordagi ei tulnud kellelgi pähegi meilidest vaadata, sest olime selles 100% kindlad. Mäletatavasti ostis õeke meile jõulukingi korras tagasilennupiletid ise, tema on ka siiani kindel, et see oli 29 – pidigi olema 29, ta vaatas oma töögraafiku järgi, mis õhtul tal on meid hea ära viia. Aga ju siis tuli näpukas ja sai kogemata päev hiljem.
Ega’s midagi, pakkisime ennast kõigi kodinatega autosse ja tulime tagasi. Vaadates asja positiivsest küljest – hea, et lend on homme, mitte näiteks eile. Ja ma kurvastasin, et ei saagi teist laari piparkooke, sest me ei viitsinud neid enne tänast teha, lõpetasime just pool tundi enne lennujaama poole sõitma hakkamist, glasuur jäi alles kuivama. Nüüd saame terve homse päeva kookidega maiustada. Abikaasa peab alles 4. jaanuaril tööle minema, ses mõttes pole ka mingit vahet.
Aga siiski, siiski. Maha ununenud paberid, järjekordne edukas võidujooks ajaga ning siis selline pauk. Täiesti jabur, noh. Tramaivõi.
Kõige huvitavam küsimus on aga hoopis selline: kui me poleks jõudnud õigel ajal boarding passe uuesti välja printida ja oleks lennukist maha jäänud, kas keegi oleks üldse märganud, et me ei jäänud tegelikult üldse maha, sest lend on alles homme? Tõenäoliselt mitte. Ilmselt oleks me lihtsalt uued piletid ostnud ja…
Täiesti uskumatu. Aga lõpp hea, kõik hea. Või noh… Eks räägime uuesti, kui me päriselt Londonisse jõuame 😉
(itsitab hüsteeriliselt laua all)
Ma ühinen eelmise kommenteerijaga. Lisan siinjuures, et parimad asjad igasuguste reiside juures on viperused.
hei tikker ! soovin head uut aastat ja pean mainima, sinu blogi on yks vahvamaid ja positiivsemaid, nii roomsameelne ja pildid ka fantastilised !jatkan lugemist kui sa selle vastu pole. marika kaliforniast