Nii… Nagu lubatud! Lohepikk, piltiderohke ja muud taolist.
Alustama peaks ehk sellest, et kolmapäeva hommikul läks kõik p*rse alates sellest ajast, kui ma oma kottidega uksest välja sain.
Esialgne idee oli minna trolliga kesklinna ja sealt buss nr. 2 peale. Maris pidi kaasa tulema. Poolel teel trollipeatusse, mis pole üldsegi mitte kaugel, on aga paraku taksopeatus. Mul oli oma juberasketest kohvritest kopp ees, nii et võtsin lihtsalt takso. Mis juhtus olema linnatakso. Mis pole üldsegi mitte kõige odavam. Ja ma sõitsin kesklinnast läbi, et Maris EKA ühikast peale võtta. Ja Ülemiste ristis olid ummikud, nagu ikka.
Ehk siis. Selle asemel, et tellida takso ukse ette, kakerdasin ma üle mõistuse raskete kottidega taksopeatusesse, et võtta kallis takso ja maksta kogu selle lõbu eest 180 krooni. Okei siis. Shit happens.
Check in. 4,1 lisakilo. kuri tädi, kes polnud sugugi seda nägu, et pakub välja: võta kilo ära ja ülejäänu suhtes pigistan silma kinni (Murakas sai nii). Nelja kilo välja võtma ma ei viitsinud hakata. Niigi sai nii palju asju välja jäetud, et kurjast kohe. Maksin siis kenasti 500 kr. Maris laenas. Äge.
Käisin Ülemistes viimaseid asju ostmas ja korda ajamas. Tegin passipildid ja unustasin need sinna. Tahtsin raha vahetada, aga neil oli seal ainult 85 naela.
Lennujaamas unustasin enne passikontrolli raha vahetada. Sees oli kurss 27 (Ülemistes ja enne passikontrolli 23, midagi). Ja enamik raha oli mul vahetamata. 7600 krooni sai siis selle kirve kursi järgi vahetatud. Ütleme nii, et ma olin suht… Pissed off. Aga no mis mul üle jäi.
Lend hilines pool tundi. Käsipagasi rohkuse üle keegi õnneks ei virisenud – mul oli isegi kolm kotti. Spordikott, mille vaevu turvaväravatest läbi surusin, läpakas ja veel üks õlakott, sest Muraka kink ei mahtunud mujale.
Stjuuardess soovitas minu ees olevale pikale mehele mingisse konkreetsesse ritta istuda, kus jalgadele rohkem ruumi on. Vudisin tüübile järele, sain ka laia vahesse. Aga asjal oli muidugi konks – need olid need kaks rida, kus olid emergency exitid ehk ma ei tohtinud ühtki kotti alla jätta, kõik pidi üles panema. Kuna istusin akna all, siis ei viitsinud kõrval istuvat paarikest tülitada ja passisin seega kolm tundi tegevuseta. Sellest iseenesest oli savi, sest uni oli enivei, aga KÜLM hakkas! Ja mantel oli ka üleval. Eelmistest lendudest küll külmaprobleemi ei mäleta, ehkki Muraka sõnul olevat see tavaline. Aga noh, järgmiseks korraks jätan meelde.
Stanstedis läks kõik libedalt. Natuke ehmatas algul küll see, et lennukist maha tulles pidi mingi rongi moodi asja peale minema, mis siis passikontrolli ja pagasi juurde viis. Et nagu – lähed kuskile sisse, uksed lähevad kinni ja sind viiakse kuskile. Mis mõttes? Kuhu? Millal ma oma kohvri saan? Hallooo??
Aga noh, seal tuli jutt ka selle kohta, kuhu meid viiakse, et erilist paanikat ei jõudnud tekkida.
Kohvri punane värv tasus ennast ära. Lipiku nime ja aadressiga unustasin külge panna, aga õnneks ei juhtunud miskit. Murakas oli väljas vastas. Kõik oli lill.
Sealt edasi mina eriti enam ei jaganud. Püsisin lihtsalt Murakal sabas. Tema teadis, kuhu minna.
Läksime rongiga, sest see oli kiirem. Kallim kah, aga näed, mulle osteti pilet.
Nüüd tuleb siis pildi koht ka. Need me tegime rongis teel Stanstedi lennujaamast Victoria Stationisse:
Kuna Iirisel oli veel tund aega töö, siis läksime Liverpool Streetile kohvi jooma. Selle koha nime ma küll enam ei mäleta (Murakas arvatavasti teab):
Siin pildi peal on mu uued ägedad saapapaelad, mis Murakas mulle sünnipäevaks kinkis. Eriti küll näha pole, aga no mingit aimu saate (jah, ma tean küll, et saapad on suht s*tased :P).
Ostsime mulle kohaliku SIM-kaardi. Operaatoriks sai Orange, sest mina ei teadnud neist midagi ja see olevat ainus, mis Muraka juures levib ja erilist hinnavahet ei pidavat olema. Number on +447891938902 – salvestage ära, sealt mind edaspidi kätte saab!
Kusjuures miskipärast ei saa ma sellega oma uues moodsas telefonis sõnumeid saata – näitab lihtsalt, et valikud on vaid MMS ja e-mail, aga mitte SMS. Kummaline. Pean minema Orange mehi piinama. Seniks panin SIMi vana Nokia sisse ja selles töötab nagu nalja.
Kui nüüd veel oma numbri ka pähe õppida suudaks… Mitte et nad oleks lasknud millegi hulgast valida või midagi.
Siis saime Iirisega kokku ja sõitsime tema poole. Sain Londoni vahemaadest esimese maigu suhu. Nii tund või veidi alla selle sõitsime. Ja see pidi normaalne olema, hõkk. Igatahes läks Iiris poodi ja saatis meid koju pelmeene praadima. Siin Murakas praeb neid:
Murakas koos minu kingitusega:
Õmblen oma mantlile nööpe ette. Tegelikult tahtsin seda juba Eestis teha, aga ei leidnud niiti ja nõela üles. Siiani ei tea, kus need on. Laenasin siis Iiriselt:
Märkamatult oligi õhtu kätte jõudnud ja me läksime välja jalutama ja sünnipäeva tähistama. Ostsime juustu ja veini ja läksime Thamesi äärde:
Lihtsalt mingi koht, mille juures me seda veini jõime:
Meie jalad (Murakas isegi teab, kuidas mu fotoka taimerit kasutada, ma ise küll ei tea, jumala eest!):
Üks äge Muraka tehtud pilt minust ja Iirisest ja Tower Bridge’ist. Ma panin selle pildi oma läpakale wallpaperiks ka:
Haiglane roheline puu. Iiris ja Murakas tegid puu juures pornot ka (meeldetuletuseks porno vol 1), aga pime oli ja nad ei jäänud näha, nii et ma panin siis pildi ainult puust:
Sama haiglane munakujuline maja. Ägedalt haiglane muidugi:
Silla peal:
Suvaline vaade jõele (ilus oli, noh):
Veel silda (need varjud meenutasid klu klux klani):
Veel ilusat vaadet:
Hmm, kus me küll oleme? Mina ei jaganud midagi. Iiris tol hetkel vist ka väga mitte.
Ja siis me läksime Iirise ja Kay juurde ja magasime kolmekesi ühes voodis ja Kay pagendasime üldse põrandale. Jube ebaviisakas, ma tean. Ja Murakas ei saanud eriti magada, sest ta oli minu ja Iirise vahel ja mina olevat terve öö köhinud, nagu mul oleks jube janu. Ise ei mäleta küll mitte midagi. Magasin akna all ja sealt tuli vahepeal külma, äkki sellepärast? Igatahes olime Iirisega nii kohutavad voodikaaslased, et kui Kay varahommikul tööle läks, kolis Murakas põrandale ümber.
Siis, kui me lõpuks üles ärkasime, tegi Iiris meile hommikusööki. Röstsai ja värk. Äge. Ma ei mäletagi, millal keegi peale ema mulle viimati süüa tegi. Okei, kui järele mõelda, siis Murakas ka tegi täna 😛
Algul mõtlesin, et otsin endale ajutiselt toa, kuniks korteri saame ja pidin ühte õhtul vaatama minema. Aga lõpuks me otsustasime, et nii pole mõtet ja et ma elan ikkagi Iirise ja Kay juures, kuni leiame midagi muud, sest nad tahavad võimalikult kiiresti välja kolida. Siis nad seal otsisid mingeid variante ja me leppisime paar aega kokku.
Lõpuks läksime siis välja ka. Camden Towni hiinakat sööma. See pilt on tehtud kuulsas kahekordses bussis ja Murakas demonstreerib Oysterit, mis on kohalik transpordikaart. Ostad selle ja laed snna peale raha. Oma päevapileti või nädala pileti ja nii edasi. Nii on soodsam, kui siis, kui Oysterit pole ja niisama pileteid ostad.
Camden Town… I just LOVE the place! Seal on nii palju ägedaid kohti ja inimesi ja seal müüakse nii palju ägedaid riideid… Pagan, Palju palju palju raha on hädasti vaja 😀 Ja kähku.
Aga kuna algul olime kõik siganäljased, siis ma ei mallanud pilti teha, nii et kõige ägedamatest asjadest pole praegu fotosid panna.
Sõime kahe naela eest hiinakat, mis oli sitaks hea (see maksab tegelikult 3.50, aga õhtul lastakse hind alla, nii et vedas).
Hiljem Iiris natuke pildistas, nii et paar pilti siis Camdenist siia ikkagi ka. Aga jah, kahju, et ma varem ei teinud. Hästi äge oli tõesti. No küllap läheme jälle ja siis teen:
Ja siin on veel üks bussis tehtud pilt, mis mulle lihtsalt meeldis. Äkki sellepärast, et mu nägu pole näha 😛
Camdenist läksime üht korterit vaatama, mis oli s*taks äge (aga Iiris just helistas Murakale ja ütles, et me ei saa seda, kurat võtaks küll, noh 🙁 ) ja siis me käisime sealt baarist läbi, kus Liina töötab (ja kui hästi läheb, siis saan sinna proovipäevale) ja siis pidime veel teist korterit vaatama minema, aga see oli kaugel ja me olime väsinud ja ei viitsinud.
Ja kõik need kohad, kus me käisime, igasse neist sõitsime ikka pool tundi kuni tund. Ja lõpuks õhtul pidime minema veel Iirise juurest peaaegu tund Victoria Stationisse ja sealt nii 50 minutit rongiga ja lõpuks veel autoga… Ja me olime s*taks väsinud ja väljas oli s*taks külm ja Murakas oli terve päeva nohune ja üldse poolhaige olnud ja…
Tema juurde jõudsime kuskil kesköö paiku.
Sain endale terve külalistetoa, kus oli suur voodi ja ilgelt mõnus soe tekk. Ja ma ärkasin hommikul üles selle peale, et linnud laulsid akna taga. Mõnus.
Nägin hommikul pere ära, siis läksid vanemad minema ja mina olen sellest saadik arvutis istunud. Murakas asjatab siin lastega ja mina istun ja külmetan (sest ma ei viitsi üles minna ja midagi rohkemat selga panna, eksju) ja kirjutan. Täna on sadanud ka terve päeva, et välja eriti ei kipu enivei. Aga ilm muutuvat kiiresti, nii et küllap tuleb see päike ka homme.
Ühesõnaga…
Äge on. Aga väsitav.
Ma loodan, et saan siin ikkagi lõdvaks lasta ennast ja välja puhata natukenegi. Teen oma CV korda ja hakkan tööd otsima kindlasti veel sel nädalal.
Seda ma küll ette ei kujuta, kuidas ma Londonis liiklemisega või kuskile jõudmisega ise hakkama saan. Seni käisin ainult Iirisel ja Murakal sabas ja ehkki ma üritasin üht-teist meelde jätta, siis ega eriti ei jäänud küll. Hirmutav. Te ju teate mu orienteerumisvõimet.
Aga noh… Küll kõik läheb hästi.
Ma vist praeguseks lõpetan, sest tõesti külm on ja väsinud olen ka…
Tahaks korralikult sisse elada. Tahaks tööd ja elukohta ja et ma oskaks ise kuskil käia. Tahaks, et raha ei oleks NII vähe.
Aga noh, küll saab. Kõike alati saab 🙂
Lähen nillin nüüd Murakat, äkki ta annab mulle miskit süüa. Nälg on 😛
