September 2026

Kuidas ma 4000tk puslet panin

/ elu koos kassi(de)ga, pusled, rõõm / Leave a Comment

Kõige rohkem panen ma 1000tk puslesid, aga üldiselt sobib kõik vahemikus 500-2000tk. 3000tk puslesid on minuni läbi aegade jõudnud seitse – kokku panin neist vaid kaks, ülejäänud tundusid liiga kirved ja vahetasin / andsin / müüsin kokku panemata ära. Ma tean, mis mulle naudingut pakub ja mis mitte – usun, et see oli tark valik 😀

Ma ikka vahetevahel surfan puslesid müüvates e-poodides ja teen wish liste. Siis vaatan alati ka kõiki suuremaid puslesid, kuni 42 000tk välja 😀 Ikka sellepärast, et kunagi tahan ma kokku panna veel suuremaid puslesid ja kui ma näeks mõnd ideaalset värvilist pilti, mis mind kõnetab, võiks ju juba lasta selle kellelgi sünnipäevaks või jõuludeks kinkida. Aga mingil põhjusel on nii, et kui 3000tk puslede hulgas on mul veel mitu lemmikut – mis, olen kindel, minuni mingi hetk jõuavad – siis sealt edasi ükski pilt väga ei kõnetagi. Ma ei paneks elu sees kokku 4000+ tükki mingit loodusvaadet, kus on ainult erinevad sinised, rohelised ja pruunid toonid. Ma ei ole suitsidaalne 😀

Igatahes, eelmise aasta aprillis jäi mulle ühes FB puslegrupis silma äge värviline 4000tk pusle, mis mind väga kõnetas ja tundsin, et see oleks täpselt sobilik isend esimeseks nii suureks katsetuseks. Kuna mul oli riiulis ootel õige mitu 3000tk puslet, mis mind tegelikult heidutasid, pakkusin neid vahetuskaubana ja läkski õnneks – andsin neist 2tk vahetuseks. Jess!

Teadsin, et selle pusle jaoks mul lauapinda pole ja kokku panna saan seega vaid magamistoa põrandal – õnneks on meie elamise ainsas kassivabas ruumis piisavalt vaba põrandapinda. Teadsin, et selle puslega läheb nii kaua aega, et kokku panemine peaks kindlasti jääma suvepuhkuse aega. Eelmisel aastal ma selleni ei jõudnud, aga sel aastal tundsin, et tahan “kaelast ära saada”. See pusle tekitas minus ühtviisi elevust ja heidutas. Igal juhul sain õekese nõusse ja hakkasime pihta.

21.07 õhtul alustasin tükkide sorteerimisega:

22.07 õhtuks olid tükid sorteeritud:

Samal ajal, kui mina lõpetasin sorteerimist, oli õeke juba esimesed laigukesed kokku saanud. Paigutasime need esialgu mu 3000tk puslealusele:

23.07 sain ka mina hakata puslet panema:

…

Kuidas ma 4000tk puslet paninRead More »

Kuidas ma jälle kogemata jooksuvõistlusel käisin

/ rõõm, trenn / 1 Comment

Esimene kord oli mäletatavasti 2019 juunis, kui õeke laevapiletit ei saanud – läksin enda teada tema särki ära tooma ja jooksin selle asemel kogemata poolmaratoni 😀

Vahepeal on oi kui palju vett merre voolanud ja olen leidnud endale jooksmise asemele ägedamad trennid. Jooksuvõistlustel osalesin aastatel 2019-2021 – sealt edasi vist tööandja enam ei maksnud ja ma ei olnud nii suur jooksmise fänn, et jätkata. Kolm aastat ei jooksnud üldse, käisin ainult kiigujoogas ja periooditi jõusaalis. 2024 läksin Vertical Fitnessi trennidesse – sama aasta mais tekkis mõte, et äkki peaks lühikesi distantse jooksma, on ikka kasulik ja pole nii tüütu. Mul oli toona reegel, et kui ma ei läinud rattaga tööle, pidin see päev 2km jooksma 😀 Tegin seda tervelt viis kuud! Aga siis sai hooaeg läbi ja järgneval kahel aastal ei olnud mul mitte mõttepoegagi, et võiks lühijooksudega jätkata. Muu trennikoormus oli piisav ja ka see 2km oli tüütu.

Õeke on omal ajal ka maratone jooksnud ja ehkki tal oli jooksmises pikem paus, siis nüüd on ta viimased kuud jälle jooksmas käinud, treenib järgmiseks maratoniks, mis ta kavatseb paari aasta pärast ette võtta. Õhtujooksule oli ta registreerinud ennast oma 14-aastase pojaga. Tollel oli aga täna paha tuju ja teatas, et ei kavatse osaleda. Ütlesin, et no ma tulen siis tema asemel – ei saa ometigi numbrit raisku lasta, pimedas ma polegi jooksnud ja see distants on nii lühike, et võib ilma ettevalmistuseta ka joosta. Ümber registreerida nii viimasel minutil muidugi ei saanud, nii et mu tulemus ongi nüüd 14-aastaste poiste vanusegrupis, ärge palun jooksupolitseid kaela saatke 😀

Olen alati öelnud, et mulle ei meeldi eriti jooksmine, aga armastan jooksuvõistluste melu. 10km distants on aga piisavalt tüütu ja pisut kurnav. Meluga on seda muidugi toredam joosta, aga siiski.

3km – no ma ausalt olin üllatunud, KUI lihtne see oli – arvestades, et viimati jooksin kaks aastat tagasi. Kas mu vorm on lihtsalt parem tänu sellele, et ma muud trenni teen? Olen nii lühikest distantsi jooksnud võistlusel varem ainult ühe korra – 2019 sinilillejooks oli kõige esimene jooksuvõistlus üldse, kuhu Kaaslane mu vedas 😀 Toona olin kindlasti tunduvalt kehvemas vormis – aga otsisin üles, et aeg oli 00:16:16. Tänane ametlik aeg oli 00:18:38 – aga no ma ausalt ütlen, et ega ma üldse ei pingutanud ka. Läksin ju õekesele seltsi pakkuma ja olin tema jänes, aga ta ei jaksanud väga kiiresti joosta ja nii ma siis tšillisin koos temaga. Pulss muidugi oli üsna kõrge, aga no mis te tahate, ma pole nii ammu jooksnud 😀 Ma muidugi ei tea ka üldse, mis normaalne pulss joostes oleks, ma ei ole kunagi sellistele detailidele tähelepanu pööranud, vaid lihtsalt jooksnud nii, nagu torust tuleb 😛

Kui need 2km ringid, mida kaks aastat tagasi jooksin, olid ikkagi pigem tüütud ja väsitavad, siis see 3km melu saatel oli absoluutselt nauditav. Kordagi polnud tunne, et oleks jube raske või tüütu. Võistluse jaoks mõnusalt lühike distants! Ma olin meeldivalt üllatunud, see jooksukogemus tõesti OLI nauditav!

Olin jooksmisele täielikult käega löönud, aga tänane oli jällegi täiesti uus kogemus. Ei pea üldse eelnevalt trenni tegema, saab lihtsalt jooksuvõistluse melu nautida, ilma et liigselt väsiks või tüütuks muutuks… Kes oleks osanud arvata 😀 Järgmisel aastal panen ennast ise kirja ja Plika ütles, et tema võib ka tulla. Siis jätan tema õekesele seltsiks ja pingutan pisut parema aja nimel ka 😀

Kas sul on midagi teha, midagi oodata ja kedagi armastada?

/ igapäevaelu, rõõm / 1 Comment

Ma osalen Merit Raju aasta aega kestvas programmis, kus igal kuul on oma teema ja igal nädalal on oma ülesanne.

Tänase ülesande teemaks oli elu tähendusrikkus. Ja mõeldes sellele, soovitas ta küsida kolm küsimust. Kas sul on midagi teha? Midagi oodata? Kedagi armastada?

Oo, kas teate, kui tihti ma sellest mõtlen, kuidas ma armastan oma elu. Arenguruumi on muidugi ka, alati on – minul eelkõige suhte- ja remondirindel. Asju, mis teevad tuju kehvaks, väljakutseid, mida ületada – neid on muidugi ka, kellel poleks 😀 Aga see, milliseks ma olen oma elu teadlikult ehitanud – ma armastan seda tõesti kogu südamest. Ja ennast samamoodi.

Kas mul on midagi teha? Kui alustada asjadest, mida PEAB tegema… 😀 Palgatöö pole kindlasti mu kutsumus, aga teen seda väga hästi, rõõmu ja tänuga. Koduse elu olen suutnud nii ära organiseerida, et kõik toimib võimalikult efektiivselt, seega ei pea ma majapidamisele liiga palju aega kulutama. See, et 3x nädalas teevad süüa lapsed – oivaline 😀 Ja kui jätkata asjadega, mida ma tahan teha – mul on lõputu võimalus teha erinevaid ägedaid trenne, lugeda raamatuid, panna puslesid. No ausalt, kunagi ei ole igav 😀

Kas mul on midagi oodata? Hetkel ootan väga reisi, mis Kaaslane mulle sünnipäevaks kinkis – see on juba õige varsti. Astusin sel suvel ühe konkreetse sammu lähemale oma kutsumusele, mis on korrastamine. Tahan sellega esialgu tegeleda põhitöö kõrvalt ja eks siis edasi ole näha. Ootan väga koduvahetust – maja müüki ja korteri ostu, et saaks uues kodus nullist seada paika veel efektiivsemad süsteemid (aaaaga selleks tuleb teha praeguses kodus veidi korrastustöid, panna maja müüki, leida sellele ostja ja leida ka sobiv korter kuhu kolida – kuidas ma soovin, et need sammud oleks kõik maagiliselt juba tehtud :D). Pikemas perspektiivis ootan välismaale kolimist ja kunagi oma unistuste maja ehitamist 😀 Kas need viimased ka teoks saavad, näitab elu. Aga nii rahuldustpakkuv on neist unistada ja plaane teha! Hakkasin Duolingos tšehhi keelt õppima – just for fun 😀 Päriselt, on nii palju ägedam elada, kui on midagi ägedat plaanida! Plaanid võivad aja jooksul lihtsalt muutuda, see on osa elust 😀

Kas mul on kedagi armastada? Perekonda, kasse, sõpru – armastan neid kuuni ja tagasi. Ja iseennast armastan ka, täiega. Ma armastan kogemusi, mida tuleb aina juurde, ma armastan arengut, ma armastan oma välimust, enesekindlust ja optimismi… Ja olen selle kõige üle nii tänulik.

Kiigujooga on suvel neljapäeva hommikuti, ma jõudsin sinna puhkuse ajal täpselt ühe korra, muidu on olnud kolmekuine paus. Täna käisin jälle üle pika aja, nautisin seda aeglasemat tempot võrreldes teiste trennidega. Ideaalne laupäevahommikune lõõgastus! Pärast seda tegin teise ringi poodide tiiru. Ja siis sõitsin rattaga koju – mõtlesin, kuidas ma armastan Pärnut, trenni, toredaid inimesi mu ümber, teise ringi poode ja üldse oma elu. Armastan täpselt sellisena, nagu see on, ja ootan elevusega kõiki neid toredaid asju, mis mul veel plaanis on.

Ja siis tulin koju ning kuulasin nädalavahetuse ülesannet, mis inspireeris blogima.

Elu tähendusrikkusega on mul kõik üsna hästi, ütleks ma 🙂

Scroll to Top