Feb 282011
 

Meil on hea meel lugeda, et Icepeak toodete seast on sulle antud püksid silma jäänud. Peame sulle aga kahjuks teatama, et antud mudelit tellis ainult Rademar ning kui need püksid on Rademaris otsas, siis neid Eestis enam ei ole. Ka Icepeak laos on need otsa saanud.

Sinna läks mu viimne lootus. Ei olnud need püksid siis mulle mõeldud! Järelikult tulevad veel paremad. Ainult et pärast nii ägeda roosa mustri nägemist on mul küll raskusi tavalise mustaga leppimisega. Huvitav, kas oleks võimalik suusapükse õmmelda lasta…

Feb 272011
 

Täitsa lõpp, noh… Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see võimalik on. Ema leidis oma kübarariiulilt (ma isegi ei tea, kus see tal on, ta ütles, et ta sinna kuigi tihti ei vaata :D ) mu kaabu ja need mustad teksad, mida ma juba kuid taga otsin.

Et ilmselt need olid kunagi kuskil kaabuga koos ja said sinna eest ära tõstetud… Ma ei tea. Müstika.

Aga need on täpselt nii head, kui mäletasin. Ei ole liiga ümber ega liiga laiad, vöökoht on parajal kõrgusel, pikkus on ideaalne. Super! Mul on NII hea meel!!!

Feb 272011
 

Uurime ja töötame ikka vaikselt selles suunas, et igasugu remondi osas targemaks saada. Hoolikas plaanimine, igasugu load jne – see võtab nagunii küllalt kaua aega. Ja väiksemaid asju saaks ehk juba kevadel nokitsema hakata, et siis suvel täie rauaga peale lennata.

Igatahes… Abikaasa rääkis hiljuti oma ehitajast õemehega maja soojustamise teemadel ja too arvas, et me peaks ikka uued aknad panema – et vanasid võib küll renoveerida, aga nii soojapidavaks neid ikka ei saa. Meie rahakott kõigi akende vahetusse kuigi hästi ei suhtuks, renoveerimise idee on ka taaskasutuse koha pealt palju südamelähedasem. Nii et ma siis täna natuke otsisin ja lugesin netist.

Vaatasin seda videot. Mõtlesin, kas on üldse mõeldav, et me suuremas osas omade jõududega hakkama saaks. Nad ütlevad küll, et kui pealehakkamist on, siis saab, aga kas meil on, selles on küsimus :P Mu ema ja mitmed teised ütleks nagunii: teil on niigi palju tegemist, muidugi ärge hakake ise jamama, jääb igavesti venima, kasutage spetsialisti abi. Aga samas lugesin mitmest kohast, et see taastamine on sageli kallim kui uute ostmine – just sellepärast, et kõik on käsitöö ja võtab tohutult aega.

Ja siis ma lugesin veel siit, et umbes 1960. aastateni tehti korralikke aknaid, sealt edasi on kvaliteet juba kehvem. See maja ehitati küll eelmise sajandi esimeses pooles, aga plaani pealt on näha jooksvate uuenduste ülevaatuse  ajana 1985 – ja aknad vahetati ka millalgi siis. Ehk et – need praegused vist siis pole just parima kvaliteediga.

Mingit üldist seisu pole me muidugi vaadata ega hinnata üritanudki, eks sellest sõltu ka üht-teist. Asjatundja peaks ikka pilgu peale viskama.

Aga praegu võin ju siin ise uurida ja mõelda. Saan vähemalt natuke targemaks, kasvõi teooria poole pealt.

Ahhaa, aga aknad muidu on meil umbes sellised:

CIMG3221

CIMG3224

Feb 272011
 

Oh, ma hakkan oma pealkirju kordama… Postituste mõte jääb väikese variatsiooniga ka samaks. Lihtsalt nii hea on olla! Ja kui kunagi oli blogi koht, kus oma negatiivseid tundeid välja elada, siis praegu olen harjunud hoopis rõõmu jagama. No teate, positiivsete emotsioonide saamise ja jagamise koht.

Igatahes… ILM! Teate ju, ilm on lihtsalt imeline. Käisime Abikaasa vanaemal külas, esimest korda üle pika aja nautisin õues olemist täiega – ei olnud kübekestki külm, äärmiselt mõnus. Ja päike! Mida enamat saaks veel tahta.

Pühapäeval Abikaasa vanaema juures hommikust söömas käimisest saab loodetavasti traditsioon. Siit on tema juurde viis minutit jalutada, aga pärast kolimist olin mina tükk aega mustas augus, Abikaasal kogu aeg palju tööd, kodus palju tegemist jne. Nüüd olime vahepeal Rootsis ja… Ühesõnaga ei jõudnud korra nädalaski külla. Aga nüüd, tundub, see pühapäevahommik sobib väga hästi. Laupäeva hommikul veel ei viitsiks – siis alles molutab kodus ja puhkab möödunud töönädalast. Hea on olla kogu perega koos, midagi kasulikku teha ja puhata… Aga pühapäeva hommikuks on akud laetud ja siis on külaskäik mõnus puhkuse jätk.

Plika on nüüd ka memme juures käimisega ära harjunud – vanavanaema on meeles ja oma inimene. Täna jooksis liftist välja otsemat teed kallistama – ei häbene ega võõrasta enam. Nii tore! No ja üldse, seal on alati nii mõnus olla – vaikne, rahulik, puhas, päikeseline… Saab mõnusalt juttu puhuda ja hästi süüa.

No ma ütlen, me kolisime täiesti ideaalsesse kohta!

Abikaasa pidi korra tööle minema ja Plika magab lõunaund. Kui ta ärkab, tuleb ema siia ja siis läheme kõik koos jääskulptuure vaatama. Seda imelist ilma tuleb ju ometi ära kasutada!

Ja näe, Abikaasa jõudiski juba koju :P

Feb 272011
 

CIMG3220

Näete, kuidas kraan läigib? :P Aga vann on selle eest küürimisest hoolimata kole ja kollane. Ja ma juba vahepeal mõtlesin, et võiks ikka vanni alles jätta, aga siis uurisin, kuidas oleks võimalik puhastada või taastada – emailimine ei aita eriti kauaks, plastsisu panemine kah ei ahvatle… Päh.

Aga tegelikult ma tahtsin hoopis oma käsitööle tähelepanu juhtida. Juba pikemat aega oli isu koledad plastmassist seebikarbid omaloomingu vastu välja vahetada. Heegelnõel ootas pliiatsitopsis, aga kilekottide lõikamiseni ei jõudnud kuidagi. Kui ma nädal-paar tagasi teist poolt koristasin, leidsin asju sorteerides Londonis valmis tehtud “lõnga”koti ja heegeldasin samal õhtul suurest rõõmust kaks seebialust – käteseebile ja sapiseebile. Nüüd oleks vaja veel kööki ka üks teha…

Feb 272011
 

Peaaegu kaks nädalat elutoas seisnud titeriiete kotid said eile õhtul ära sorteeritud, juhhei! Alustasin päeval, jätkasin teatrist tagasi jõudes, lõpetasin kell kaks öösel. Meeletu rahulolu! Nüüd on eraldi riided äraandmiseks, riided alles jätmiseks, kõik veel suured riided said ka ära sorditud ja lähemal ajal parajaks saavad eraldi pandud. Täna sättisin veel Plika ja Poisi kummutisahtleid korda – no laste riietega on nüüd küll nii hästi, kui üldse olla saab.

Täna hommikul olin mina üle pika aja see, kes esimesena tõusis. Tööpäevadel tõuseb alati Abikaasa, et kütta ja tööle minna. Nädalavahetustel tihti samamoodi – viib lapsed magamistoast ära ja laseb mul veel veidi tukkuda. Aga täna hommikul oli mul kuuetunnisest unest hoolimata hämmastavalt kobe olemine. Selleks ajaks, kui Abikaasa ükskord üles ärkas, olid minul lapsed pestud-kustud-kammitud ja kogu elamine ära koristatud. Koristamine tähendab minu jaoks üldjuhul asjade korda sättimist, nõude pesemist ja muud taolist – eelmisest õhtust oli kenake läbu jäänud.

Tänase päeva tähtsündmus oli kahtlemata vannitoa koristamine. Tundub sellise pisikese ja tähtsusetu asjana, eks. Aga vaadake, igasugu küürimine ja pesemine pole kunagi mu tugevaim külg olnud. Köögis muidugi pühin pidevalt lauda ja pesen nõusid, aga no näiteks põrandaid puhastan alles siis, kui viimane häda käes, tolmu pühkimisega on samad lood. See lihtsalt pole minu jaoks oluline, ma ei pane seda tähele… Plika käib juba inimese moodi ringi ja Poiss roomab poole toa piires, laste pärast pole ka hetkel vaja väga pingutada. Vannitoa põrandat pole me siin elamise aja jooksul ilmselt kordagi pesnud… Pühkinud? Eee… Ei ole kindel. Jah, sellised räpakotid olemegi :D

Ma ei tea, minu jaoks on selline vana ja kipakas elamine kohutav küürimismotivatsiooni surm. Mulle meeldiks korralikult remonditud kodu, kus poleks mingeid nurgataguseid ja pragusid… Aga praegu – puhasta, palju puhastad, täitsa puhtaks ikka ei saa. Teate ju seda tunnet? Novot, sellepärast me polnudki vannituba siiani hingega ette võtnud. Nüüd aga oli juba nii kole, et enam ei kannatanud.

Tegime kahe peale VÄGA puhta töö. Abikaasale jäi vann ja pott, mulle kõik ülejäänu – kraanikauss, kapp, põrand, kogu nodi paigutamine. Ohh, ja kui ilus nüüd on. Noh, jah, nii ilus kui üks igivana kipakas vannituba olla saab. Ma poleks arvanudki, et selle kraani näiteks läikivaks saab. Aga sai ja täitsa lihtsalt! Ei mingit keemiat, isegi mitte äädikat – lihtsalt käsna kare pool ja veidi jõudu.

Pesu sai ka pestud ja Abikaasa tegi õhtul imemaitsvat pizzat. Kuna Plika keeldus miskipärast lõunaund magamast, jätsime Poisi teise une ära ja panime nad tund aega varem ööunne. Siis vaatasime filmi ja jõime šampust.

Ja kogu päeva ketravad peas mõtted sellest, kui õige siin elamine tundub. Pärnus ja selles majas. Selline suur tunne, et olen lõpuks ometi tõesti õiges kohas. Et ei taha enam kuskile mujale. Et siin ongi kõik oluline olemas. Nii hea tunne!

Hea on olla õnnelik.

Feb 252011
 

“Isa” nähtud :P

Esimese etenduse poolega ma niiväga ei samastunud. Natuke küll, naersin kaasa ja nii edasi… Aga noh, oleks rohkemat oodanud.

Teise poole algus oli ka nii ja naa, aga siis läks kohe väga-väga heaks. Just see kaheste värk ja… Kõik muu ka.

Ühesõnaga lõppkokkuvõttes jäin väga rahule.

Täismaja oli, otse loomulikult. Aga huvitaval kombel olid meie kõrval kaks kohta vabad – ju siis keegi jättis tulemata. Meil olid suurepärased kohad – täpselt saali keskel, enam paremini poleks saanud.

Pips ütles, et temale meeldis “Ürgmees” rohkem. Mina ei oskagi võrrelda. Mis teie arvate?

(Ma olen ikka jubehea arvustuste kirjutaja, ah? :P )

Feb 252011
 

Üritasin küll eile kätlemist (loe: kleite) vaadata, aga vahepeal oli vaja lapsi magama panna, vahepeal tegin midagi muud… Ühesõnaga kõike ei näinud. Vaatasin siis täna Postimehe galeriid ja avastasin sealt Evka. Mõtlesin, et pagan, pole niiiii ammu temast midagi kuulnud. Teadagi, miks – panin Orkuti konto kinni, aga teda FB-s pole.

Siis mõtlesin, et peaks Küllile helistama – pole teda ka ammu näinud ja tema suhtleb Evkaga ju kogu aeg. Ja teate mis? Külli helistas mulle selle mõtte peale umbes kümme minutit hiljem ise :)

Muuhulgas küsis ta suhkruvaha soetamise kohta, kusjuures mina olin varem oma poolikut purki vaadates mitu korda mõelnud, et ise enam ei kasuta (elan ju nüüd Pärnus, kosmeetikus käia on mugavam), annaks kellelegi ära, Külli kunagi kasutas. No näed – täitsa õigesti mõtlesin, saangi talle anda.

Ahjaa, ja lõpetuseks sain Küllilt teada, et Evkal on nüüd FB küll. Siis, kui ma Orkuti konto kinni panin, siis veel ei olnud :P Oh seda õnne ja rõõmu! Minul on küll hea meel, et FB olemas on – paljude sõprade-tuttavatega ei jõua muidu eriti suhelda, saab vähemalt pilte vaadata ja nende mõtteid lugeda.

Ühesõnaga rõõm. Mõtlemisest on kasu! Ja Külli lubas Pärnusse jõudes külla tulla. Peab vaatama, ehk saab Evka ka millalgi külla meelitada.

Feb 242011
 

Kell on alles kaks ja nii palju toredat on juba olnud, et…

Hommikul käisin trennis. Ja uskuge mind, ma kahetsesin nii eile õhtul kui täna hommikul, et aja kinni panin… ÜLDSE ei viitsinud. Kuna olin aga Tagega kokku leppinud, siis isegi ei mõelnud mitte minemisele. Kui ma olin lõpuks voodist välja saanud ning istusin oma kohvi ja võileibadega köögis, tuli otse loomulikult täitsa inimese tunne peale. Kui ma imeilusa päikeselise ilmaga Tervise Paradiisi poole jalutasin, oli tuju juba õige hea. Ja trenni lõpus suisa suurepärane. Nagu alati!

Täna olin esimest korda teise treeneri trennis. Ja oh seda üllatust siis, kui selleks osutus mu kehalise õpetaja. Kuigi kehalist ma kooli ajal suht vihkasin, siis õpetaja meeldis küll :D Pärast trenni jäime Tagega temaga pooleks tunniks jutustama – trennist, personaaltreeningust, lastest, koolist, kehalise tundidest, maast ja ilmast…

Oo, ja siis ma sain neilt teada (ja kodus Abikaasalt ja siis telefonis emalt), et Sütevakasse tulevad algklassid. Saate aru! SÜTEVAKASSE TULEVAD ALGKLASSID!!! Ma olen lihtsalt hüsteeriliselt rõõmus!!! Ma olen kogu aeg mõelnud, et kuidas ma panen lapsed alguses Ühisesse ja veenan neid hiljem, et tegelikult on Sütevaka palju lahedam koht – kui neil on juba sõbrad tekkinud, ei pruugi nad koolivahetuse ideest üldse vaimustuses olla. Noh, see mure langes nüüd ära. Ühis on meie kodule küll lähemal, aga Sütevaka algklasside majja on ka vähem kui kilomeetri kaugusel – ja mööda tunduvalt vaiksema liiklusega tänavat, kui oleks teekond ühisesse.

Nii et tõesti, ma olen vaimustuses. Ei koli me siit Pärnust kuskile! Peaasi, et Sütevaka plaan ikka ilusti tööle hakkaks, aga küll hakkab. Ja ma olen täiesti kindel, et kui mina sinna sisse sain, saavad minu lapsed ka. Vähimagi kõhkluseta viin katsetele, juba esimeses klassis – sest ma armastan Sütevakat, tõsiselt armastan. Ja see pole mingi eliitkooli värk, see on väike ja armas ja MINU kool… Ja ühtlasi lihtsalt parim. Ja Plika on Tage plikaga ühevanune, nad saavad ühte klassi minna :P Ja katsed lubati inimlikud, muuseas ma ise käisin ka algklassi minnes katsetel, see oli Ühise inglise keele eriklass… Ei olnud midagi jubedat.

Aga minnes tagasi trenni teemade juurde, siis saime teada, et €16/250 krooni eest on võimalik saada personaalset nõustamist, kus treener sinu soove ja vajadusi silmas pidades koostab individuaalse treening- ja toitumisplaani. See on täiesti okei summa mu meelest… Ja tuleks kasuks. No selle üle me veel mõtleme. Igal juhul tore teada, et võimalus on olemas ja üldsegi mitte hingehinnaga.

Jutustamist oleks meil ilmselt kauemakski jätkunud, aga üks ootas tissi, nii pidin lõpuks ülehelikiirusel koju põrutama. Kui Poisi magama sain, hakkasin e-valima. Olin otsustanud seekord sotside kasuks – ja kui nimekirjast Lauristin vastu vaatas, siis imestasin suurest rõõmust ja valik oligi tehtud. Alles hiljem jõudis kohale, et jajah, ma olen ju Tartusse sisse kirjutatud, imestada pole midagi. Novot, see oluline asi on nüüd kah tehtud.

Siis läksin poodi süüa ostma… Ja ilm oli endiselt niii ilus ja päikeseline, ainult et palju mõnusam ja soojem kui hommikul. Ja kui ma sisse astusin, mängis parasjagu mu lemmiklaul – “Ei ole üksi ükski maa”. Ja muuhulgas nägin Abikaasa vanaemat, kellele just kaks minutit varem mõelnud olin… Telepaatia.

Ja ma sain täna aru, miks ma olen siin elamise aja jooksul siiani nii vähe rohelist ostnud – sest ma pole oma uue koduselveri paigutusega harjunud, idud-salatid on juurikatest edasi ja näoga lihaleti poole. Täna oli konkreetselt idusid vaja, sest hakkame hiina nuudleid tegema (mhm, just, vabariigi aastapäeval hiina nuudleid – tegelikult oli juba üleeile plaanis, aga lükkus edasi ja kana ei kannata enam kauem oodata) – nüüd teadlikult otsisin ja leidsin üles. Me vahepeal ei söönud üldse värsket, sest ei jäänud silma, ei tulnud meelde otsida, valik on ka praegu na väike. Nüüd on kodus kurki, salatit ja idusid. Mõnus!

Tahaks õhtul kleite vaadata – loodetavasti on ETV kvaliteet arvutis okei, sest vastuvõtt jookseb laste uneaja sisse ja kellelegi külla ei hakka minema.

Igal juhul on äärmiselt tore päev olnud… Ja pool on alles ees!