May 2018

Kodu ja aia kujundamisest

Ma ikka mõtlen, kui väga vedanud on inimestel, kellel on kunstimeel ja visioon ja kes kujutavad ette tervikut, mida soovivad saavutada. Kes rahumeeli nokitsevadki vähehaaval remondi kallal, naudivad protsessi, ajavad detaile taga, sageli näiteks teise ringi poodidest jne. Ja kokku tuleb midagi vaimustavalt, ilma meeletuid summasid kulutamata.

Minul see oskus täielikult puudub 😛

Ma küll tean, mis värvid mulle meeldivad – no näiteks päikesekollane ja teatud tüüpi rohelised, samas kui paljusid rohelisi ja sinist või siis näiteks läbivat valget, beeži, halli ja mustvalget ma oma kodus ette ei kujuta. Ma tean, et ma ei taha modernset – tahan praktilist, õdusat, hubast, lihtsasti hooldatavat, võimalikult palju looduslikke materjale ja teise ringi kraami. Ruumikat kööki, mugavat elutuba, piisavalt valgust ja ruumi puslede panemiseks, mõnusat lugemisnurka, mahukat garderoobi magamistuppa jne. Aga see kõik, nagu isegi aru saate, on väga üldine – pilt mu peas on hägune, detailidest valgusaastate kaugusel.

Imelihtne on olnud teha säästuremonti. See on reeglina olnud alati selleks, et kõige koledamast miskit talutavamat teha. Värvisin jõlepruunid seinad ja põrandad valgeks, leidsin teise ringi poest mõned normaalse välimusega vaibad – superluks. Nüüdseks on kõik ühtlaselt hall ja no samas ma olen alati teadnud, et ma ei taha oma koju ei valgeid seinu ega põrandaid just selsamal põhjusel 😀

Kunagi see päris remont tuleb, mis siis, et alles paari aasta pärast. Ja ma tunnen iga ihurakuga, kuidas ma tahan sisekujundajat, kellele oma visioon ära rääkida, kes siis annaks soovitusi ja teeks valgustusele plaani ja nii edasi. Valgustuses on raudselt igasugu ägedaid ja praktilisi lahendusi, aga mina ei oska mõelda kaugemale, kui et noh, laes peaks olema üks lamp ja kui vaja valgust lisaks, siis laualamp ja põrandalamp.

Aga sisekujundajad on nii urrima kallid ju! Kunagi saab selle renoveerimise jaoks nagunii laenu võetud, aga see saab niigi üüratu olema… Ja teisest küljest, kui ma võtan selle megalaenu ja katsun ise kõik välja mõelda ja lõpuks pole rahul värvilahendustega või materjalidega või valgusega, siis ma olen selle meeletu raha ära kulutanud ja on lihtsalt perse 🙂

Aiaga on sama lugu. Ma jumaldan ilusat aeda, aga ma ei ole üldse aiapidaja tüüpi. Kui keegi teeks mulle sellise aia valmis, nagu ma tahan, ÄKKI ma suudaks seda siis hallata? Praegu on lihtsalt ca 400-500 ruutu ebaühtlast muru, liiga palju umbrohtu, lilled, mis kasvavad rändom kohtades keset muru ja umbrohtu, paar vana õunapuud ja marjapõõsast ning umbrohu sisse mattunud paar maasikataime ning vaarikapõõsast 😛

Ma nii väga unistan sellest, et mul oleks raha palgata asjatundja, kellele ma saakski seletada, et näe, ma tahaks võimalikult lihtsa vaevaga hooldatavat aeda – kes siis paigutaks mul lilled peenrasse nii, et igal aastaajal midagi õitseks ja kuhu ei saaks eriti umbrohtu kasvada ja kes aitaks mul välja aretada miskise võimalikult rohimisvaba potipõllunduse. Kartuleid ma ilmselgelt kunagi kasvatama ei hakka, aga ma nii väga tahaks maasikaid-vaarikaid, herneid, rohelist salatikraami, kurki-tomatit, rohkem viljapuid (pirn, ploom, kreek, kirss). Ja samas minust lihtsalt ei ole seda pidevat rohijat. Mul ei tule meelde, ma ei viitsi, mul on suva. Ja ma ei tea viljapuude hooldamisest midagi, õunapuude lõikamisest näiteks. Tean, et mu enda viga ka, võiks ju olla usinam ja ennast harida ja rohkem teha… Ja kui ei viitsi, siis koli korterisse 😀

Ja ikkagi ma ARMASTAN oma aeda ja unistan, et äkki ikkagi on mingi selline aiavariant ka olemas, mida ma jaksaks hooldada. Raudselt on igasugu põnevad nipid, permapõllundus ja ma ei tea, mis veel.

Mulle ju tegelikult meeldib igasugu teemasid uurida, googeldada, valida, mõtelda… Aga need teemad tunduvad minu jaoks nii suured ja hoomamatud, et iga kord, kui ma üritan, siis ma satun lihtsalt ahastusse, sest see kõik tundub nii lootusetu. Mingeid väiksemaid asju ma oskan endale selgeks teha, aga need teemad tunduvad üle jõu käivat, ju pole iseõppimise huvi siis nii suur.

Kui mu blogilugejate hulgas peaks olema sisekujundajaid või aiakujundajaid, kes tahaks minu elamises kätt harjutada või oma teenuseid mingisuguse väiksema kui ulmesumma eest pakkuda (mul ei ole tuhandeid, mida selle eest maksta), siis võetagu lahkelt ühendust 😀

Remondiga läheb veel paar aastakest aega, aga ma tahaks seni kõik täpselt ära planeerida, et siis, kui võimalik laenu võtta, oleks plaan juba paigas ja saaks seda realiseerima hakata.

Aed tundub ühest küljest nagu odavam ja teostatavam projekt, aga kui kolleegid täna mainisid, et ikka ka tuhandetest käib jutt, kui tahad, et keegi teine su aia plaani teeks ja veel rohkem siis, kui sa tahad, et ta ka tööd ära teeks, siis… Jah.

Ja kui keegi nüüd tuleb ikka selle jutuga, et mis see siis ära ei ole, õpi netist ja kõik saavad ja kuidas sa ei oska, siis saadan kohe lahkelt ära pimedatesse ebatsensuursetesse aukudesse selle jutuga 😛 Ma tahan praegu ainult pikka paid ja head nõu. Või noh, lotovõit ajaks ka asja ära. Aga ma unustasin sel nädalal jälle pileti osta 😛

Ma olen ju see perfektsionist ja idealist, raske on nii plaanida asju, millest piisavalt ei tea ja mida endale selgeks teha ei jaksa…

Ja siis ma loen Herzi ja Kristhelit ja olen lihtsalt kade 🙂 Neil on VISIOON. Asjad võivad küll aega võtta, seista raha- ja ehitusmeeste ja ajapuuduse taga, aga nad vähemalt TEAVAD, mida nad tahavad.

Nii et ma ei teagi, mis saab.

Kui suured plaanid kõrvale jätta, siis praegu näiteks oleks vaja aias niidetud muru kokku riisuda, sest seda on nii palju, et lämmatab kasvavat muru… Aga ma ei leidnud reha üles 😛 Peaks olema kuuris, aga pole! See-eest leidsin kuurist üles hästi ära peidetud käsiniiduki 😀

Kodu ja aia kujundamisest Read More »

Tõuksipark

Poiss rääkis eelmisel suvel juba ammu, et tema tahab tõukeratast. Sai siis sünnipäevaks selle jaoks raha küsitud. Poiss soovis trikiratast – no et saaks mõnuga retsida 😛 Mina ei tea tõuksidest absoluutselt mitte midagi, seega sai sõbra soovitusel ostetud Bestial Wolf Booster B10 – olevat hea hinna-kvaliteedi suhtega. Poiss on ülirahul.

Tema eeskujul soovis ka Plika tõuksi ning samuti sai sünnipäeval selle jaoks raha kõrvale pandud. Alguses mõtlesime talle samasuguse osta, aga kuna tema sünnipäev oli teatavasti novembris, siis otsustasime, et ostame hoopis kevadel, kui ilmad jälle rattakõlbulikud. Ja nüüd kevadel tuli ta jutuga, et tema tahaks hoopis suuremate ratastega tõuksi. Et tema retsida ei taha, ainult sõita. Et klassiõel on, talle meeldib ja tema tahab ka. Klassiõel oli Hudora.

Käisime eelmisel pühapäeval poodides. Laupäeval ei jõudnud, pühapäeval olid lahti vaid keskused. Linna jõudsime täpselt pärast Hawaii Expressi sulgemist – no ma arvasin, et see raudselt on pühapäeval kinni, aga tegelikult oli isegi lahti…

Vaatasime siis Sportlandi ja Rademari. Kõigepealt kesklinnas, siis Kaubamajakas. Oli küll alguses plaan, et veel ära ei osta, vaatame esmaspäeval paarist poest veel, aga ega ma tegelikult väga ei viitsinud 😀 Rademaris oli 26% allahindlus ka kenasti ja kui Port Arturis oli ainult üks Hudora mudel, siis Kaubamajakas suisa kolm erinevat. Ja tänu allahindlusele mahtus eelarvesse mitte kõige odavam, vaid pisut kallim ja kvaliteetsem, mis meile kõigile ka välimuselt väga meeldis – Hudora Big Wheel 230. Maksis €149 asemel ca €110.

Lapsed on nii rahul ja on viimasel nädalal koolis käinud mitte bussi, vaid tõuksidega. Sport massidesse!

Tõuksipark Read More »

Äärmiselt produktiivne nädalavahetus

Alustuseks üks pilt kassist. Sahtlis. Sest üks hea postitus algab ju ikka kassipildiga 😀

Seejärel pisut söögijuttu. Ma ei ole kunagi olnud suur kikerherneste fänn – võin neid küll süüa, aga minu jaoks on need alati olnud võrdlemisi maitsetud ja mittemidagiütlevad. Nüüd keetsin esimest korda elus ise kuivatatud kikerherneid. Lasin üleöö liguneda, surasin soola juurde ja keetsin mingi tunnikese. Maitsesid imehästi! Ma olin nii üllatunud! Kas asi oli tõesti soolas? Ma ei tea, need konservherned on alati kuidagi tuimad olnud, aga ise keedetud olid väga mõnusad. Sõin neid peotäite kaupa paljalt, ehkki mõeldud olid ühe teise roa sisse.

Teine roog sai lõpuks ka valmis. Küsisin Liisilt õhtusöögiks inspiratsiooni ja tegin tema juhendusel sihukese pajaroa laadse toote. Sibul, küüslauk, suvikõrvits, tomatipasta ja kikerherned. Nom. Teen kindlasti millalgi veel.

Aga et siis nädalavahetusest, jah.

Teate, KUI MÕNUS oli! Mul polnud mitte ühtki kohustust, mitte ühtki plaani. Energiat ja pealehakkamist seevastu küllaga.

Laupäev algas väga laisalt. Googeldasin Harryt ja Meghanit, vaatasin kuningliku laulatuse otseülekannet, pool päeva ei teinud põhimõtteliselt mitte kui midagi asjalikku. Aga siis läks kõik järsku hirmasjalikuks, sest veensin Soomlase endale appi tube ümber tõstma.

Me ju vahetasime veebruaris elutoa ja magamistoa ära, sest tundus, et äkki on nii parem. Avastasin aga, et vanamoodi meeldis siiski rohkem. Hommikupäike magamistoas, õhtupäike elutoas. Samuti diivan, mis poleks mahtunud ei uksest välja ega väiksemasse ruumi. Külalisi magatada on nii päris keeruline, eriti arvestades, et võtsime ka ukse elutoa ja köögi vahelt ära. Näiteks Plika on tahtnud vahepeal mõnd sõbrannat ööseks kutsuda – varem magasid nad siis kahekesi elutoas, aga nüüd oleks see tähendanud seda, et köögis poleks saanud ka õieti midagi teha… Ühesõnaga jah. Vanaviisi oli parem. Kogemus missugune 🙂

Soomlane ei olnud just erilises vaimustuses kogu sellest ettevõtmisest, võttes arvesse fakti, et ta on lähipäevil välja kolimas ja kaks toatäit mööblit ümber paigutada ei ole just väga lihtne… Aga ta ikkagi oli nõus mind aitama ja ma olen talle selle eest ääretult tänulik.

Ma vist ei teinudki pilti sellest, kuidas vahepeal oli. Ma ei tea, kas ma sellestki pildi blogisse panin, kui me detsembris elutoas mööbli ümber tõstsime, et mugav teleka vaatamise nurk ja pusle panemise koht tekitada. No igatahes, nüüd paar pildikest klõpsisin.

Puslelaua peal ootavad veel asjad sorteerimist, oleks võinud need ikka enne pildi tegemist ära panna, aga olgu peale, ei pea kõik ideaalne olema 😛

Sain just hiljuti, eelmisel nädalal, suure üllatusena Kessult hilise sünnipäevakaardi. No ja emadepäeva kaardid muidugi! Kaardid peavad riiulil olema, muidu oleks imelik. Ja pusled. Kõik 1000+ tk pusled, mida ma pole viimasel ajal kokku pannud, tõstsin kapi otsa, et oleks hea võtta 😀

(Hah, muideks, mind tabas äratundmine, et minu puslesõltuvust arvestades peaks neil blogis omaette kategooria olema. Nii sai :P)

Magamistuba on sama nagu vanasti. Ainult riiuli, kus kass armastas magada, ja kuhu ümber pidevalt kaos tekkis, panime vahepeal köögiseinale. Hea ongi 😛 Nüüd on kummuti peal vajalikud asjad ja kaos ei saa tekkida. Vähemalt mitte sinna. Nüüd on mul selleks suur roheline kast elutoas, mida ülalolevalt pildilt näha võisite 😛

Mööbli ümber paigutamise käigus said ka nende kahe toa põrandad pühitud-pestud ning kõik tolmud võetud. Asjad jõudsin isegi kõik eile õhtul tagasi panna.

Täna hommikul olin ka Eriti Asjalik. Tõusin üheksa paiku, alustasin vannitoa küürimisega. Kohe väga põhjalikult, tavapärasest vannist-kraanikausist-potist kuni kassi liivakasti, WC harja ja pumba küürimiseni. Kaks masinatäit pesu pesin, ülejäänud põrandad pesin… Kella üheks oli kõik korras. Selleks ajaks oli hirmus nälg ja ootas imeline inglise hommikusöök. Mmmm.

Siis läksid lapsed ema juurde ja ülejäänud päev möödus laiseldes. Alustuseks vedelesime Soomlasega tükk aega võrkkiiges päikese käes. Siis käisin pikalt ja põhjalikult duši all. Seejärel istusin hommikumantlis arvuti taga ja nautisin teist hommikusööki 😀

Siis tõstsin kaosekasti laua pealt eest ära riiulisse ja hakkasin puslet kokku panema:

Väga kaugele ma sellega ei jõudnud, sest õhtu oli käes ja lapsed tuli vanni saata. Soomlane kokkas õhtusöögiks pitsat, lugesin lastele Burnetti “Kadunud printsi” ja nii see päev õhtusse saigi.

Ma ei mäleta, millal mu kodu viimati nii korras oli! Nüüd võivad ootamatud külalised ka tulla 😀

Küll on hea, kui on suvi ja palju energiat!

Äärmiselt produktiivne nädalavahetus Read More »

Nii hea on olla terve

Mul oli kaks nädalat tagasi miski äärmiselt veider terviserike. Kõik oli enne täiesti korras – tervis hea, mingit olulist stressi polnud, olin just nautinud pikendatud nädalavahetust koos 1. maiga. Järgmise päeva hommikul tõusin üles, läksin vannituppa, ise imestasin – miks ma niiviisi tuigerdan. Alguses arvasin, et lihtsalt unine, toimetasin vaikselt edasi. Aga ei läinud paremaks, pea käis ikka ringi, siis hakkas iiveldama ka.

Helistasin ülemusele, ütlesin, et nii ma küll tööle tulla ei jaksa, magasin kella üheteistkümneni. Siis oli enesetunne veidike tahedam, nii et sõin hommikust ja läksin ülejäänud päevaks siiski tööle. Sain töö kenasti tehtud, aga olemine oli ikka selline imelik ja vatine.

Järgmise päeva hommikul käis pea ikka ringi. Õnneks vähemalt süda paha ei olnud, aga ringi käies oleks tahtnud aeg-ajalt seinast kinni hoida, pead kiiresti keerates “ei jõudnud pilt järele”. Auto juhtimine nõudis täit pingutust ja tähelepanu. Sõitsin küll tööle, aga peamiselt selleks, et läpakas koju võtta, et sealtki natuke töötada. Helistasin kohe hommikul perearstile, kirjeldasin olukorda – öeldi, et tule kohale, vaatame üle. Muidugi ei tehtud alustuseks midagi muud, kui saadeti vereproovi andma. Ferritiinid ja D-vitamiin ja mingid asjad veel. Anti haigusleht ja lubati reedel tulemustega helistada.

Reedel oli olemine vahelduva eduga täiesti ok ja täiesti vatine. Vereproovi tulemusi teada ei saanudki. Nädalavahetus möödus samuti peamiselt vati sees. Uuel nädalal läksin siiski tööle, sest ei mallanud kodus passida. Vereproovid olid korras, nii et midagi tarka öelda ei osatudki. Haiguslehte oleks pikendatud, aga ma ei soovinud. Terve nädala elasin ja töötasin suurema osa ajast vati sees. Ei oska seda tunnet paremini kirjeldada, aga sihuke… Eemal olemise tunne oli. Ei olnud just kõige kirkam kriit karbis.

Ise olin pidevalt väsinud ja silmad olid nii väsinud, et lugesin ja arvutis olin minimaalselt, pusletamisest ega millegi vaatamisest isegi ei mõelnud.

Kõige hullem oli ikkagi see, et mitte mingit seletust polnud.

No ja siis, eelmisel nädalavahetusel, sai kõik lihtsalt iseenesest korda. Vatine tunne kadus ära ja energia tuli tagasi. Terve selle nädala olen olnud täiesti normaalne mina ise. Ausalt, pisarateni tänulik olen selle eest. Nii hea ja lihtne on elada, kui jagub energiat igapäevaeluks. Nii lihtne on rõõmus olla!

Kogu selle ebamäärase olemise aja lasin kas Soomlasel kokata või sõid lapsed õhtusöögiks kama vms. Mina lihtsalt ei jaksanud, ei huvitanud. Sel nädalal kokkasin igal õhtul sooja toitu, rõõmuga. See tähendab, neljapäevani, sest reedel polnud lapsi ja nädalavahetusel kokkas Soomlane. Aga siiski, neli päeva! 😀

Hea on olla terve. Siiralt loodan, et see nüüd nii ka jääb!

Nii hea on olla terve Read More »

Scroll to Top