May 2018

Väljasõit Teispere tallu, vol 2

Poisi klassi selle kevade väljasõit oli Teispere tallu. Kaks nädalat oli imelist suveilma ja just meie väljasõidu päeval kallas mõnuga. Õnneks meie kohalejõudmise ajaks enam ei sadanud, aga sääsed sõid muidugi mõnuga. Väga tore oli sellegipoolest.

Pesukaru oli hitt. Mina näiteks ei teadnud, et nad oma söögi enne söömist läbi pesevad. Iga päev õpin midagi uut 😛

Üldiselt oli lihtsalt jube pull vaadata, kuidas ta seal ronis ja sõi 🙂

No ja muidugi JÄNESED! Nendest on enamik pilte eelmises postituses. Seal oli lihtsalt NII PALJU JÄNESEID! 😀 Talus lubati mingil hetkel teha selline küülikute ala, kus kõik jänesed saavad vabalt ringi sibada ja lastel on lihtne neid silitada. Läheks ja silitaks isegi. Nunnumeeter põhjas 🙂

Ühesõnaga soovitan soojalt kõigil külastada – koht on väga armas, perenaine samuti, loomi-linde tunduvalt enam kui ma viitsisin üles pildistada. No et teil endil ikka ka avastamisrõõmu oleks 😛

Kuidas naised muru niitsid

Ei saaks öelda, et ma oleks oma senise elu jooksul pidanud eriti muru niitmisega tegelema. Nüüd on aga vaja iseseisvaks naiseks saada 😛

Meil on üks suur ja raske ja mürisev niiduk, mida igal suvel putitama peab. Kuna Eksabikaasa käis nädalavahetusel siit läbi, palusin tal õpetada, kuidas seda käima panna. Ta küll hoiatas, et tera käib kuskile vastu ja oleks vaja kõigepealt hooldusesse viia, aga ma lootsin, et äkki saab ühe korra enne ära niita – rohi oli juba päris metsik.

Niiduk läks käima küll, aga suitses hirmsat moodi, kuskilt tilkus õli välja vms. Nii et sellega polnud miskit teha. Paraku ei mäletanud Eksabikaasa ka täpsemalt, kus ta viimati hoolduses käis. No et mis selle koha nimi oli, näiteks. Oleks osanud ainult teed juhatada. Mida ta ka ühel heal päeval peab ilmselt tegema.

Praegu aga küsisin Kaidilt, kes elab minuga samal tänaval, kas ma saaks ehk tema isalt niidukit laenuks. Täna ta siis tuligi niidukiga. Elektrilisega. Juhet oli tüütu hallata, aga samas oli palju väiksem ja kergem ja vaiksem.

Meie metsistunud aia ja tiheda muru jaoks muidugi liiga väike, nentis Kaidi. Ja soovitas mul midagi toekamat hankida.

Jukerdamist oli küllaga – väike niiduk, kõrge rohi, ebatasane pind, juhe kogu aeg jalus… Aga iga asja peale nentisin ma ainult rõõmsalt: vähemalt ei suitse ja töötab.

No niimoodi nalja sai selle muru niitmisega 😀 Alustades juba sellest, et me teipisime pikendusjuhtme kaunilt muruniiduki sanga külge 😛

Alguses oli nii:

Kaidile meeldis niitmise ajal ise juhet hoida 😛

Siin juba natuke parem seis:

Mulle ei meeldinud niitmise ajal juhet hoida, nii et Kaidi võttis selle austava ülesande enda peale 😀

Iga natukese aja tagant lakkas niiduk töötamast, siis tuli see külili keerata ja kõik vahele jäänud muru välja koukida:

Lõpuks tegime selfi kah 😛

Ja kõige lõpuks muidugi KASS!

Magamistoa uks oli jälle lahti ununenud 😛

Aa, aga muru, jah… Ütleme nii, et kuskil kaks kolmandikku saime niidetud. VIST. Kaidi lubas homme tulla ja ülejäänu ka ära niita. Mis nii viga 😀

Mõtlen tõsiselt normaalse muruniiduki soetamisele. Ainult et ma ei tea nendest mitte kui midagi. Pean mingi hetk googeldama. Suve lõpus, kui on allahindlused, oleks ehk mõistlik osta? Kas kõik bensiiniga muruniidukid on nii rasked ja lärmakad või on lihtsalt meie oma ajalooline isend ja tänapäeval juba normaalsemaid saadaval? See elektriline meeldis mulle igas mõttes rohkem, välja arvatud fakt, et elektriga 😀 Juhe on ilgelt tüütu ja vähegi niiske ilmaga niita ei julge… Aga kergem ja vaiksem igatahes.

Suvesoojust nautides

Imelised ilmad… Kui laupäeval sünnipäeval käies veel ei uskunud, et tõesti saab NII soe olla ja vaevlesin mustade teksadega, siis pühapäeval kraamisin päevitusriided välja 😛

Rannas sai eelmisel nädalal käidud suisa kahel korral. Tööpäeva õhtutel, kusjuures, nädalavahetusel selleni ei jõudnud 😀

Neljapäeval olime lastega kolmekesi. Nemad ehitasid lõksu, mina lugesin raamatut. Täielik idüll.

Kuniks ilma antakse, mööduvad tööl lõunapausid sellist vaadet nautides:

Reedel ühinesid rannaretkega ka Kaidi ja tema õepoeg. Ütleme nii, et oli tunduvalt vähem idülli ja rohkem lärmi 😀

Liivakast on viimased aastad hüljatud – sellises vanuses mängitakse liivaga ainult rannas, ehk paremal juhul ka pargis. Igatahes mitte oma aias, see oleks ometigi liiga titekas. On küll olnud plaanis majale alumine korrus “ehitada”, aga ei tea, kas see ka kunagi teoks saab. Seniks keegigi vähemalt naudib 😀

Täna õhtul jõudsin kiiges peesitades peaagu terve raamatu läbi lugeda…

…ja lugemise taustaks oli selline vaade 🙂

Ja nii palju pilte on tegemata… Emadepäev oli ja aias õitsevad tulbid ja…

Sünnipäev maal

Kui ma nägin, mis kohvitopsil kirjas oli, siis puhkesin naerma ja läksin sobivat tausta otsima, et pilti teha. Sai mu meelest päris hea kaader. Kusjuures ma ei jõudnudki Birgiti käest küsida, kas need topsid olid juhuslik ost või siis teadlik valik 😛

Ja ärme siinkohal ühekordsete nõude teemat tõstata, eks – alati saaks ilma, aga vahel on nii palju mugavam. Avastasin, et meil on Birgitiga ühesugused tugevad plastikust söögiriistad, mida me oleme mõlemad aastaid pesnud ja taaskasutanud, nii et see ka natuke loeb, eks 😀

Scroll to Top