Jul 312007
 

Enne raamatupoodi minemist ostsin plätud. -50% – £4. Eestis 100 kr nii odav ei tunduks (ehkki väga kallis ju ka ilmselgelt mitte), aga siin küll. Hästi mõnusad on, pehmed ja mugavad. Mustvalge fetiš on endiselt tugev. Mitte et mul tegelikult veel ühte paari plätusid vaja oleks, eks ;)

Iiris ostis endale kleepsud, et läpaka peale kujundeid kleepida. peamiselt sellepärast, et ta edaspidi kohe peale vaadates vahet teeks, milline on minu ja milline tema arvuti – meil on need nimelt täiesti ühe välimusega. Veel ostis ta valgete pärlitega võtmehoidja, aga selle pildi lasen ma tal endal üles panna.

Üleeile avastasin, et siinsamas Angelis, mu töökoha kõrval asuva ostukeskuse teisel korrusel asub hiina gourmet buffet. Ja et see on täiesti normaalse hinnaga – take away väike karp £2.80 ning suur £3.60. Siiani oli mul see häda, et peale Camdeni ma ühtegi puhvetilaadset hiinakat endale sobival marsruudil ei teadnud – igasuguseid tavalisi take awaysid oli küll, aga need pole üldse nii head, saad vähe asju tellida ja no lihtsalt ei maitse nii hästi. Aga see siin on täpselt sama hea kui Camdenis ja sama odav ka. Muust rämpstoidust on ammu siiber, aga hiinakat naudin ikka veel meeletult. Täna näiteks oli äärmiselt maitsev avastus crispy seaweed ehk krõbe merivetikas (kõlab jälgilt, mis? aga maitseb suurepäraselt!) – pildil näha parempoolses karbis. Peale selle sõin riisi, magushaput kana ja praekana, kõik äraproovitud headuses.

Ja kui ma seda hiinakat sõin ja iga natukese aja tagant ohkisin: omg, that’s so f*cking good!, siis ma järsku… Sain aru, kui mõttetu on tülitseda. Sain aru, kuiväga ma E järele igatsen ja kui nõme oli selle ühe õhtu pärast selline tüli üles kiskuda, mis tegelikult oli ahastav appikarje hoopis teiste asjade peale. Ja kuigi ma oleksin vähemalt kolm korda varem tahtnud temaga asju selgeks rääkida, siis alati läks mingi asi natukene valesti ja mina olin liiga uhke, et mingit omapoolset sammu teha.

Aga siis ma järsku tundsin, et ma olen loll. Et ma ei taha olla loll. Et ma helistan talle ise. Aga ma ei jõudnud seda teha, sest tema helistas. Ja küsis, mis nüüd saab, kas me jäämegi teineteist igavesti vältima… Ja ma katkestasin ta jutu poole lause pealt ja ütlesin, et saame kokku ja räägime.

Nii et me siis saame varsti kokku ja räägime. Ja ma olen kindel, et kõik saab korda.

Mul on jälle hea olla :)

Jul 312007
 

Tähendab siis. Ma käisin poes. Raamatupoes. Tahtsin endale märkmikku osta, aga selle asemel lahkusin hunniku muu juraga, kaasa arvatud eelmise postituse kaart ja seesinane pastakas siin.

Ma lihtsalt ei saanud seda ostmata jätta – esimene pilk sellele ja Daki tuli meelde.

Mul pole õrna aimugi, millal me ükskord näeme, kas satud sina enne Londonisse või mina Eestisse… Aga ÜKSKORD sa selle kätte saad, ma luban. Ja siis võid sellega ajalehte või blogi kirjutada. Või midagi. Muig.

See on nii jabur. Mulle meeldivad jaburad asjad! :P

Jul 312007
 

Tegin endale kingituse. Hiljem kirjutan ilmselt endale sinna sisse midagi ilusat ka. Egomaniakk, nagu ma olen. Aga siiski – ma pole kunagi varem näinud kaarti, mille kohta ma tunneks, et see nii MINA olen. Täpselt minu kaart. Minu stiil.

See olengi mina!

Jul 312007
 

Üldiselt mulle anonüümsus ei meeldi. Kohe üldse mitte. Juhin teie tähelepanu sellisele toredale asjaolule, et siin nimega kommenteerimiseks ei pea sugugi olema Bloggeri kasutaja – choose an identity juures on täiesti olemas valikuvõimalus other ja seda kasutades võite võtta endale ükskõik mis nime. Pange kasvõi nime esitäht. Pange MIDAGIGI. Sest nüüd ma pean jälle mõtlema, kes on see tropp, kes mulle eelmise postituse puhul palju õnne soovis ja püüdma arvata, kas on jälle üks põhjus juures, miks Mehe peale vihastada või on tegemist mõne muu idioodiga. Siiralt loodan, et viimast! (ja ma vabandan, et nüüd kedagi tropiks ja idioodiks sõimasin, aga sellise soovi peale ei oska suurt midagi muud öelda)

Ei ole ju raske oma nime või aliast või nimetähte või mida iganes kirjutada. Ma ei palu passi andmeid, eks ;)

EDIT: Tegelikult eelistaksin ma nimetähe asemel pigem mingit aliast (kui pärisnime kirjutamiseks liiga arg oled), sest need va nimetähed võivad ju kattuma hakata. Vahel ikka mõtlen, kes mulle siin kaasa elab ja häid soove saadab ja no mis kriitikasse puutub, siis see on anonüümsena ju eriti nõme ja arg! Pole oluline, kes sa päriselt oled, on oluline, et ma teil kõigil vahet teeks :) Ja siiski, pigem ainult üks täht, kui mitte midagi ;)

Tänan tähelepanu eest.

PS. õeke, see kehtib sinu kohta ka. MINA saan reeglina aru, kui tegemist on sinu kommentaaridega, aga teised ei pruugi… ja võiks ometi!

siiralt teie,
tikker

Jul 312007
 

….paraku üldse mitte naljakas.

Ma ei olnud öösel kodus ja ei taha ausalt öelda täna ka minna. Lõpetan juba kolmest ja mis edasi… Ei teagi. Ilmselt istun sulgemiseni tööl netis.

Ei oska ega taha midagi teha.

Kurb, tige, väsinud.

Jul 302007
 

Ma tegelikult eile õhtul ei olnudki enam vihane – kirjutamine ja rääkimine ilmselt aitas. Olin lihtsalt väsinud ja masendunud ja oleks hea meelega asjad selgeks rääkinud, kui teiselt poolt oleks mingi initsiatiiv tulnud. Mida muidugi ei tulnud.

Ja kui palju häda võib tekitada üks e-mail, mille sisu (kohati täiesti õige, kohati nii vale) mulle näost näkku öelduna oleks ilmselt asjad ära lahendanud, aga sellisel kujul minuni jõudnuna mind jälle nii metsikult vihaseks ajas, et…

Võib-olla ma peaks lihtsalt leppima sellega, et mõned inimesed on koos olemiseks liiga erinevad.

Jul 292007
 

Ma just lugesin oma viimase sissekande läbi ja naersin. Suhteliselt kibedalt. Sest vahepeal on juhtunud asju, mille tagajärjel mu mõtted (ajutiselt) täiesti vastupidiseks on muutunud.

Läksin tol reede õhtul koju ja kõik oli tore.

Siis tuli Swamm ja tahtis välja minna. Kuna mina pidin järgmisel hommikul tööle minema, siis arusaadavatel põhjustel keeldusin. Mees läks, põhjendusega, et terve nädal pole ometi midagi teinud, nüüd küll peaks.

Ma olin… Ma ei teagi, mida täpselt. No ikkagi, vihane. Pigem vihane, kui masendunud. Aga mitte suuremat tema, vaid pigem olukorra peale. Pole ju tema süü, et minul on nõme graafik, mis mind enamasti nädalalõppudeks tööle aheldab, samas kui tema töötab inimese moodi ja tunneb sotsiaalset survet just nädalalõppudel juua. Noh, ta OLEKS muidugi võinud midagi ilusat öelda lohutuseks enne äraminekut, kasvõi moe pärast, aga mis ikka, ma olen sellega juba harjunud.

Ühesõnaga välja nad läksid ja mina vahutasin tükk aega Iirisele oma raskest elust. Rahunesin lõpuks maha ka. Koristasin poole ööni, pakkisin pea kolm nädalat pärast sisse kolimist lõpuks oma asjad lahti.

Jah, KORISTASIN. Tõepoolest. Selle eest läheb küll kõik au Iirisele. Minul lihtsalt polnud jõudu üksi midagi suuremat ette võtta, sest Swamm on oma kipsis käe tõttu mängust väljas (ja olgem ausad, tal oleks nagunii pohhui) ja see vähene aeg, mis ma Mehega koos olla sain, tahtsin ma lihtsalt OLLA, mitte koristada. Aga tänu Iirisele saime kahe päevaga enamiku jamast likvideeritud. Ja tõele au andes, tema tegi vist kolmveerand kogu tööst…

Igatahes kell kaks läksin ma lõpuks voodisse. Mõtlesin veel, et oleks nii tore, kui Mees koju tuleks, ehkki arvasin, et nad jäävad ilmselt ööseks välja.

Khm, jah. Milline loll mõte.

Magama jääda ma ei jõudnudki, sest poisid tulid kell pool kolm tõepoolest koju, mõlemad purjupurjus, ja hakkasid rämedalt kõvasti muusikat kuulama. Elutoas. Ehk siis selles toas, kus Iiris parajasti magas.

(mitte et sel oleks mingit vahet, kus toas nad seda kuulasid, minu kinnise ukse taha oli seda piisavalt hästi kuulda)

Raisk, kuidas ma närvi läksin. Sõimasin natuke, mille peale Mees üritas muusikat vaiksemaks panna, aga Swamm keeras selle jälle kõvaks tagasi. Ja nii nad seal jaurasid, endal jõle lõbus olla. Polnud mitte mingit mõtet üritada nendega RÄÄKIDA, sest nad olid selleks lihtsalt liiga purjus. Ja oi, kuidas ma vihkan seda, kui ennast nii purju juuakse, et mõistus täiesti kadunud on.

Igatahes kutsusin Iirise enda voodisse magama, et ta natukenegi rahu saaks. Õnneks olid poisid nii segi, et vajusid varsti magama ära, nii et see muusikajama lõppes ja meiegi saime paar tunnikest magada. Iiris pidi kusjuures veel varem tõusma kui mina, enne seitset. Just great

Järgmisel päeval olin ma endiselt tige ja masenduses. Läksin tööle. Taras küsis, kas ma tahan pühapäeval ka töötada. See vaba pühapäev, mille nimel ma nii raskelt võidelnud olin… Aga kuna ma teadsin, et (ennast ja Meest tundes) see asi nagunii ühe õhtuga ära ei lahene, siis mõtlesin, et olen pigem tööl ja teenin raha, kui istun kodus, kus pole midagi teha, vaikin ja mõtlen, kuidas ära saada.

Ühesõnaga ütlesin Tarasele, et olen nõus. Mille peale ta küsis, kas ma ikka saan hakkama, kuna olin juba seitsmendat päeva tööl ja järgmine vaba päev oleks olnud alles järgmisel reedel. Ma vastasin, et mida iganes ja põgenesin kööki, sest mul oli tõsiseid raskusi nutu tagasi hoidmisega. Tema ütles, et ta tahab teada, mida MINA tahan. Ja et ma hakkan alates pühapäevast saama 5.70 tunnis.

Siis ma hakkasin lihtsalt nutma. Koledalt nutma. Teist päeva järjest istusin ma kontoris ja luksusin nutta. Taras kallistas ja lohutas mind, uuris, mis viga. Ma siis seal luksumise vahepeale üritasin seletada, et graafik on ikka jõle k*pp ja mehega olen ka tülis ja üldse on ilge masendus… Mille peale ta lubas mulle järgmise pühapäeva ka vabaks anda.

Üldiselt oli lihtsalt piinlik.

Aga poiste peale tige olin ikkagi. Pärast tööd otsustasime Iirisega välja jooma minna. Läksin esialgu koju, kus Iiris tellitud kebabi ootas, aga kuller ei tahtnud millegipärast kohale jõuda. Poisse ma lihtsalt vältisin.

Kui ma olin Iirisega tükk aega köögis juttu rääkinud, tuli Mees ka lõpuks sinna ja küsis, kas ma ei kavatse temaga nüüd enam üldse rääkida. Küsisin, miks ma peaks. Selle peale jalutas ta lihtsalt minema ja rohkem ma temaga seni rääkinud polegi.

Ostsime Iirisega viis siidrit ja jõime ennast mingil suvalise Brixtoni umbtänaval täis. Tegin esimest korda elus ilma avajata pudeleid lahti – neli tükki teise pudeliga ja viimase mingi ääre vastu. Lahti sain kõik, ehkki mõned veidike pritsisid… Kuradi uhke olen enda üle :P

Üldse mõtlen ma ikka iga päev, kui tore see on, et Iiris jälle ajutiselt meie juures elab. Mul on ju meeletu suhtlusvajadus, mis on seda hullem, et netti kodus pole. Tahan kogu aeg millestki rääkida, oma suvalistest mõtetest, sellest, kuidas päev läks, millest iganes… Aga Mees on ju see vaikne tüüp, minu täielik vastand… Ma olen suht leppinud sellega, et teda ei huvita need pisiasjad. Vahel ajab närvi küll, aga üldiselt ma aktsepteerin seda, et inimesed on erinevad ja mehed pidavat enamik sellised olema (selle viimase kohta ei oska midagi öelda, A ja Lepaga sai rääkida küll… Või noh, Lepaga ei saanud olulistest asjadest nii väga rääkida, aga nendest igapäevastest küll ja kuidas veel). Ühesõnaga nüüd on mul Iiris, kellele seda kõike rääkida ja ma ei pea enam Meest tüütama. Ja noh, naine on ikka naine, eks ;)

Igatahes… Jõime siis seal tänaval ja täitsa lõbus oli. Aga lõpuks hakkas rämedalt vihma sadama ja pidime koju tagasi minema. Mina olin oma kolmest siidrist juba piisavalt sassis (ja rääkisin vist Swammile selle tagajärjel mingit täiesti ebaadekvaatset juttu), Iiris koukis koju jõudes veel oma Liivimaa palsami välja. Kuna mina seda ei joo, võttis ta Swammi seltsi, Mees oli vahepeal magama jäänud. Nii nad siis hävitasidki kahepeale terve pudeli ära.

Kuna Mees endiselt Swammi voodis magas, siis võtsin Iirise jälle enda juurde ja täna hommikul läksime mõlemad tööle. Mees kusjuures seda ei teadnudki, et ma töötan, sest me ju ei rääkinud. Ja siiani pole ta mu olemiste vastu huvi ka tundnud… Ilmselt ta nägi/kuulis, et ma tööle läksin, sest mingil määramata põhjusel oli tal kaheksaks äratus pandud (ilmselt oli tööpäevadest kogemata peale jäänud) – just siis, kui mina ära minemas olin. Ma muud arvata ei oska, sest kui ta EI saanud aru, et ma tööle läksin ja õhtul kaheksaks ikka ühendust võtnud pole, siis… Mnjah, ma parem ei lõpetaks seda lauset.

Praegu istun tööl netis, Iiris tuli ka siia, kuna mina hommikul võtmeid ei võtnud, aga tema arvas, et need on minu käes (ilmselt tegelikult siis kodus) ja poisse pole kodus. Mina kavatsen siin igatahes sulgemiseni istuda, sest koju vaikima minna küll ei taha. Või nojah, õige, ma ei saa ju sissegi, poisid on endiselt Gipsy Hillis (järeldan ma nende mõlema MSNis olemisest, mitte et keegi minuga suhelnud oleks või midagi).

Aga tegelikult ma ei tea, mis teha ja ma olen suht nõutu. Suht tüdinud ka.

Ses mõttes et… Kui mees on siga, siis on kaks varianti – kas sõimata või vaikida. Ma eelistan pigem viimast, sest milleks öelda koledaid asju, mida hiljem kahetsed. Ja kui ma üldiselt olen see inimene, kes absoluutselt ei oska pikka viha pidada, siis praegusel juhul ma küll ei tunne, et ma oleks vähekenegi leebunud.

Mind ajab ilgelt närvi see, kui minuga õhtul s*tasti käitutakse ja järgmisel päeval eeldatakse, et kõik on korras. Või noh, paremal juhul (mitte küll seekord) isegi öeldakse: “Vabandust, ma enam ei tee” ja eeldatakse, et kõik on kohe korras.

No ei käi need asjad nii. Kui sa oled nõmedalt käitunud, siis tee see kuidagi heaks, eks. Ja ainult vabandamisest ka ei piisa, sel juhul ju võikski pidevalt nõmetseda ja hiljem vabandada. Või õigemini – vahel piisab ka, kõik oleneb ju sõnastusest ja veenvusest…

Ega ma ausalt ei teagi, kuidas see asjade heaks tegemine täpselt välja nägema peaks, aga see on pigem juba selle inimese välja mõelda, kes nõmedalt käitus. Sel puhul siis Mehe. Ja minu ignoreerimine ei ole päriselt see, mida ma silmas pean.

Vot selline tore lugu siis. Sain ennast vähemalt natuke välja elada. Aga mis edasi saab, seda ei teagi. Jube kõrini on.

EDIT: Ma lasin Iirisel selle jutu läbi lugeda ja redigeerisin mõningad osad ära, sest nagu ma just ennist mainisin – kui ma olen tige, siis on targem vaikida, sest vastasel korral ütlen koledaid asju, mida hiljem kahetsen. Seekord otsustasin ennast siin välja elada ja eks ma tegin seda liiga põhjalikult, nagu mul kombeks. Sellistel puhkudel on hea, kui keegi kainema mõistusega inimene kõrval istub :P

Jul 272007
 

Tegelikult lubasin ma Pipsile juba eile Marko külaskäigust kirjutada (sest olin selle täiesti ära unustanud), aga lihtsalt ei viitsinud.

Täna olen kaks pausi netis istunud ja kaks tundi pärast tööd sinna otsa, aga ikka ei ole tuju.

Tuju ei ole sellepärast, et sain järgmise nädala graafiku. Ütleme nii, et pärast selle nägemist ma lihtsalt luksusin kümme minutit kontoris nutta. Raisk, kuidas ma vihkan oma emotsionaalsust sellistel hetkedel! Mulle ei meeldi avalikud stseenid, aga lihtsalt selline masendus tuli, et kole kohe.

Graafik ise siis selline:

P – vaba (ja oi, kuidas ma selle eest võitlesin! – ainus normaalne asi siis üldse selle graafiku juures)
E – 15.15-sulgemiseni
T – 7.15-15.15
K – 15.15-sulgemiseni
N – 15.15-sulgemiseni
R – vaba
L – 9-18

Esiteks tahan ma töötada kuus päeva nädalas, mitte viis päeva. Tähendab, mitte et ma nii kangesti tahaks, aga raha on vaja ja nad ei maksa mulle siin piisavalt palju, et ma saaks endale kaht vaba päeva nädalas lubada, vähemalt hetkel mitte. Või noh, kui keegi mulle mõlemat vaba päeva nädalavahetusel pakuks, siis ma ei suudaks muidugi vastu panna, aga nädala sees pole sel minu jaoks mitte mingit pointi.

Teiseks on mul kolm sulgemist. Seda s*temat, kolmest alates. Kahest alates on parem, siis saab 7 tunni eest raha. Kolmest alates ainult 6,5h (14 algaval vahetusel on kaks pausi, 15 algaval üks). Rääkimata sellest, et ma vihkan sulgemist. Ma tahaks sulgeda ainult nädalalõppudel, ehkki siis on kõige kiirem ja selles mõttes k*pp, aga Mehe kaisus välja magamine on seda väärt.

Lisaks on praegu Victoria Line’il ulatuslikud remonditööd, mistõttu see lõpetab E-N töö kell kümme õhtul, mis omakorda tähendab seda, et ma ei saa pärast sulgemist otse metrooga koju, vaid pean Stockwellist bussiga minema.

Ja mis kõige olulisem (loe: s*tem) – nädala sees sulgemine tähendab seda, et ma näen Meest ainult öösiti. Enamasti magavana. Sest selleks ajaks, kui mina peale 23 koju jõuan, ta reeglina juba magab. Või on unine ja magama jäämas.

Ja nädalavahetusel, kus ma tahaks just sulgeda, antakse mulle ikka see kõige nõmedam vahetus, mis terve päeva ära võtab. Noh, okei, nagu ma ka varem maininud olen – oleks võinud veel s*temini minna, 10-19, 11-20 või 12-21 vahetus näiteks.

Igatahes on tõeliselt k*pp.

Ma otsustasin juba tegelikult mingi nädal-paar tagasi ära, et otsin endale peale puhkust uue töö (enne mõtlesin, et kui palka juurde saan, siis võiks hea seltskonna pärast ikka jääda). Nagunii lähevad kõik järjest ära ja palga juurde küsimise peale lubas Taras lõpuks selle kõrgema ülemusega rääkida, mis tähendab seda, et mingi 15-20p tunnis ehk lõpuks saaks, mis on MÕTTETU.

Et mind ei hoia siin enam miski kinni. Graafik on nõme, kõik ägedad inimesed lähevad järjest ära ja palk on s*tt.

Katsun endale ka miskise 9-17 töö leida, kus ühtlasi rohkem makstaks. Luca soovitas panka proovida näiteks, mu inglise keel olevat piisavalt hea ja neil on seal full training jne. Ainus häda on selles, et töö otsimine eeldaks interneti olemasolu ja siin tööl neid väheseid minuteid varastades ma küll sellele aega raisata ei viitsi. Koju on netti vaja!

Noh, enne augusti lõppu ei lähe ma nagunii siit kuskile, puhkuseni tuleb ära olla.

Hoidke pöialt…

Muidu olen täna netis ainult oma blogi lugenud. Eelmise aasta sügist. Igasuguste asjade peale naeru pugistanud. Ilusa poisi situatsioon on tagantjärele mõeldes eriti naljakas.

Ma ikka meeldin endale, teate. Egomaniakk nagu ma olen. Muig.

Aga nüüd peab hakkama kodu poole hoidma, sest võtmed on Iirise käes ja Mees ei saa muidu töölt tulles sisse :P

Jul 262007
 

…ehk ving ja hala teemal millal krt ma normaalselt elada saan :P

Nagu mulle seletati, siis selleks, et saada meie korterisse BT landline, tuleb maksta 120+11 naela. Muudmoodi netti eriti võimalik saada pole, ehk Meest tsiteerides: läbi ussim*nni vist kuidagi on, aga meie ikka ei saa.

Teine kõige suurem jama on see, et vannitoa külma vee kraani surve on pea olematu. Siiani on välja pakutud variant, et toru on ummistunud. On see siis tõesti nii või midagi muud, ei tea. Aga ilmselgelt on selleks vaja torumeest ja mul pole õrna aimugi, kust teda saada või kui palju see maksab (tõenäoliselt suht palju).

Ja mul on endiselt küsimus, kas tasub seda kõike maksta või üürida lihtsalt mõni kallim korter (poisid on muidugi kindlalt esimese variandi poolt).

Igatahes võtame me Iirisega täna ja homme ette suuremat sorti koristusaktsiooni, nii et muud jamad peaks sellega lahendatud saama.

Kui mu blogi loeb mõni Londoni eluoluga tuttav inimene, kes oskab mu murede peale midagi asjalikku kosta, siis ma oleks igasuguse nõu eest enam kui tänulik ;)