Jul 252007
 

Igasuguseid asju on juhtunud mu viimasest depressioonipostitusest saati…

Aga kõigepealt paar pilti veidi varasemast, viimasest pühapäevast. Käisime jälle Camdenis, seekord siis mina, Mees ja Iiris. Mina pidin kahjuks küll kolmeks tööle minema, nii et nemad said seal tunduvalt kauem chillida, aga tore oli sellegipoolest.

Pildid on seekord maasikatest :D Seal on selline tore putka, mis müüb vahvleid erinevate lisanditega – jäätis, maasikad, hele ja tume šokolaad – selline keev (pildil näha all vasakus nurgas), kust kulbiga võetakse ja vahvli peale pannakse. Sõin mingi varasem kord vahvlit maasika ja šokolaadiga, oli hea küll :P Aga seekord oli kõht hiinakast nii täis, et mõte magusast vahvlist ei tekitanud erilisi emotsioone, küll aga mõte suurtest maasikatest šokolaadis… Njämm!

Ja siis veel üks äge uks, millest ma Iirise palvel pilti tegin:

Nii palju siis Camdenist.

Öö vastu esmaspäeva oli siis see kurikuulus depressiooniöö ja tööl oli ka tükk aega masendus. Aga siis tuli Luca ja ütles, et lähme pärast tööd jooma. No me siis läksimegi – mina, Luca, Andreea ja Johnatan.

Kõigepealt jõime mingis pubis paar pinti – mina siidrit, teised õlut. Nalja sai palju ja huvitavaid asju tuli ka välja. Näiteks see, et üks väheke kogukam supervisor, kes minu teada 34-aastane oli, on hoopis 24-aastane. OMG! Ta näeb tõsiselt tädi välja, just mingi 30 või nii. Ja siis ma sain teada, et üks 27-aastane Brasiilia tšikk on meil süütu :D Jne jne.

Mõned pildid tegime ka. Esimesel olen Andreea ja Johniga, teisel Lucaga.

Andreea on 26, pärit Rumeeniast, elanud siin vist umbes kuus aastat, armastab Londonit ja ei kavatse kunagi tagasi minna. Ta on abielus, mees on vist ka rumeenlane.

John on 24 või 25 ja pärit… Vist Itaaliast? Aga räägib hispaania keelt ka näiteks. Ta on ka abielus ja tema mees on vist pärit Saksamaalt, igatahes sain ma tol õhtul teada, et nad kohtusid Peruus :D

Ja Luca on Itaaliast ning elab koos Rootsi tšiki Annaga, kellega nad kohtusidki siinsamas Tinderboxis. Nad lähevad augusti keskel koos Itaaliasse elama, nii et asi on vist suht tõsine. Anna läks nädalaks koju Rootsi ja Luca on ilma temata nii üksildane, et käib kõik oma vabad päevad kohvikus meiega suhtlemas.

Siis on meil veel manager Taras, kes (nagu eile teada sain) on 30 ja päris Ukrainast. Gay ja äärmiselt pandav, perekonnaseisu kohta ei tea midagi.

19-aastane Joana, pärit Portugalist, selline gooti tšikk, hullult lahe näeb välja.

23-aastane Gracijana ehk Grace Poolast. Single.

24-aastane Egle Venemaalt, kelle vanemad on ukrainlased. Tal on mees, aga ei tea, mis rahvusest.

30 ringis (29?) Petra, kes on rase ja läheb septembris sellepärast ära. Pärit Tšehhist, mees on umbes 23-24 ja Vietnamist. Abiellus omal ajal vist elamisloa saamise pärast (st mõistuse-, mitte armastusabielu), kohtas siis Petrat, seksisid ilma kaitseta ja nii see läks… Aga nad näevad õnnelikud välja, see on peamine ;)

Ja 27-aastane Debora Brasiiliast. Väidetavalt süütu. Ilmselt seega ka single.

Ülejäänud on kõik ära läinud.

Ma ei ole nüüd päris kindel, miks ma teile seda kõike rääkisin. Lihtsalt sellest, et te aimu saaks, mis rahvusvaheline seltskond meil on ;)

Aga liikugem tagasi esmaspäeva õhtu juurde. Pubi pandi keskkööl kinni ja ehkki me üritasime mõnda teist kohta leida, mis kauem lahti oleks, siis see ei õnnestunud. Nii me siis ostsime suvalisest off license‘ist veel alkoholi ja jõime seda kuskil väljas trepi peal. Sidruni Bacardi Breezer on väga hea :P

Lõpuks hakkas väljas külm, aga meie tahtsime veel juua. Andreea läks ära koju ja meie Lucaga läksime Johni juurde ööseks.

John elas aga nii kaugel, et me jõudsime vahepeal ennast kaineks külmetada ja unustasime alkoholi osta. Nii et Johni juures me ainult sõime, vaatasime Võlur Ozi :D Ja läksime magama.

Aga Johnil oli külaliste üle päris hea meel, näitas meile korterit ja kokkas pastat ravioolidega ja… Tal on hullult äge korter.

Järgmisel päeval oli millegipärast pohmakas. Aga pärast maasika-banaani smuutit (minu kohalik pohmakajook) ja hommikusööki koos Lucaga mingis väikses pagarikohvikus läks enesetunne päris heaks. Mõtlesin, et lähen varem tööle, istun tunnikese internetis ja elu on lill.

Aga…

Tuli välja, et olin eelmisel õhtul oma kapivõtme ära kaotanud. Seekord päriselt. Hoian seda mantlitaskus, kus on ka Oyster ja telefon, ilmselt neid kasutades tõmbasin kogemata väikese võtme ka välja.

Teist võtit minu kapil polnud. Kapis olid tööriided, kingad ja LÄPAKAS. Ma olin suht pissed.

Pärast seda, kui ma olin 8h oma tanksaabastega palavas kohvikus tööd teinud, olin ma kohe VÄGA pissed. Nii tige, et vandusin klientide kuuldes ja karjusin Johni peale.

Aga siis ma läksin koju.

Iiris oli just sisse kolinud. Ja Mees oli kütte tööle saanud ja tal oli üle pika aja hea olla, sest enamik rõskusest oli kadunud. Ja me jõime head siidrit ja sõime ahjus küpsetatud küüslaugusaia juustuga ja…

Ja kõik oli jälle lill :)

Ja kui ma täna tööle jõudsin, siis oli Luca mu kapiukse lahti puurinud, nii et sain jälle oma asjadele ligi.

Ja nüüd on mu tööpäev juba tund ja kümme minutit läbi, aga mina istun ikka siin, et oma sissekanne lõpuks valmis saada. Sest kodus netti pole ja vist ei saa ka. Vähemalt Mees väidab nii. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, kas see on siis nüüd 100% kindel, et ei saa või mingi võimalus äkki ikkagi on, aga väljavaated on ilmselgelt nadid. Ja kui tõesti ei saa, siis kurat küll, mina tahan ära kolida. Ma ei saa ilma netita elada!

Aga olgu peale. Loodame parimat, ah ;) Ma lähen nüüd koju Mehe juurde.

Jul 252007
 

Mees kogub erinevate piltidega 50-penniseid ja nakatas ka mind. Kogumiskirg (ma olen selle väidetavalt oma isalt pärinud), see palav soov saada KÕIK erinevad – teate küll. Juurdepääs rahale on mul ju iga päev ja võimalus midagi väärtuslikku leida seega tunduvalt suurem kui tal. Olen juba tükk aega mõelnud netist järele vaadata, millised veel puudu on, aga enne tänast ei tulnud meelde. Tuleb välja, et meil on olemas tervelt 8 erinevat + üks, mida kõik kohad täis on ja pole viitsinud kõrvale panna – nii et ainult kaks ongi veel ja needki võrdlemisi vanad… Nende pilte, mis meil olemas, ei viitsi siia panna, aga kui huvitab, siis kõiki erinevaid näete siit.

1973. aasta väljalase vist enam päriselt ringluses pole, aga 1994. aasta väljalaske puhul mingi lootus vist veel on.

Ok, neli minutit pausi lõpuni. Järgmise pausi ajal saate ehk informatiivsemat juttu ka, paljugi on juhtunud ;)

Jul 232007
 

Tuli meelde, et tegin mõni aeg tagasi ühe pildi. Esimestel päevadel Brixtonis, kui ma otsustavalt koristama hakates avastasin, et kõigepealt oleks vaja vahendeid, MILLEGA koristada ja sellest tulenevalt Tescot väisasin ning sealt kümne naela eest igasuguseid lappe ja puhastusvahendeid ostsin.

Aga Vaskat oleks siia hädasti vaja – tundub, et ta on veel hullem koristusmaniakk kui mina :P

Jul 232007
 

Viimane öö oli s*tt.

Jõudsin töölt koju veidi enne keskööd ja und polnud, ehkki tõusin juba poole kümnest ja tööpäev oli suhteliselt kiire. Paraku polnud kodus absoluutselt mitte midagi teha, sest Mees juba magas, netti ju pole, isegi läpakat hoian enamik aega töö juures ja raamat oli ka läbi saanud.

Kehitasin õlgu ja läksin magama. Mõlgutasin voodis rahulikult omi mõtteid, tegin tulevikuplaane… Mulle vahel täitsa meeldib nii.

Aga ma lihtsalt ei saanudki magama jääda. sest nii vastikult niiske ja rõske oli. Sama vastik, kui esimesel ööl. Vahepeal oleme kütnud ja aknaid lahti hoidnud, nii et asi läks paremaks. Aga nüüd… Ma ei teagi, kuidas järsku jälle nii hull on.

Nii hull, et pärast tunniajalist voodis vähkremist panin ma riided selga tagasi. Riided! Magamiseks! Need, kes mind tunnevad, teavad, kuidas ma vihkan riietega magamist. Alasti on iga kell kõige parem. Aga kogu voodi tundus nii vastikult niiske, et riietega oli seekord mugavam.

Ega ma siiski magama ei jäänud. Olin poolärkvel kuni nelja-viieni hommikul, läksin lõpuks päris närvi, ehkki üritasin kõigest väest rahulikuks jääda. Lõpuks jäin magama, nägin mingit õudusunenägu (sisu olen õnneks juba unustanud), ehmatasin taas ärkvele ja sain siis paar tundi normaalselt magada, kuni Mehe mobiil kell kaheksa lärmama hakkas.

Selle peale kadus igasugune uni täiesti ära, aga kuna öö oli väga lühikeseks jäänud, sundisin ennast veel magama ja tõusin lõpuks alles pool kaksteist.

Mehel on juba üle nädala aja halb olla ja tunne, nagu oleks haige, ehkki palavikku ega midagi sellist pole. Ma olen täiesti kindel, et see on selle korteri ja rõskuse pärast.

Rollerit oli keegi öösel lõhkunud, nii et see ei sõida enam. Detaile ei tea – noh, vähemalt on alles.

Seda internetti, mis Mees meile koju tellis, ikka ei saa, sest nende levi või mis iganes ei ulatu meie majani. Tuleb midagi muud otsida ja jälle uus ooteaeg…

Ilm on sombune, ehkki ei saja (vähemalt siis ei sadanud, kui mina väljas olin). Kurk valutab natuke.

Kui Andrea poole tunni eest tööle tuli, oli meil järgmine tore jutuajamine:

Andrea: Hi, how are you?
Mina: Depressed.
Andrea: Me too. We’re gonna have so much fun today.

*mõru naer*

Ja Grace, kellega eile õhtul sulgesin, on palavikus ja sama depressiivne kui eile. Üldse tunduvad kõik kuidagi mornid. Ilm, noh, ilm!

Olen kindel, et kui päike välja tuleb, läheb kõik paremaks.

Aga üldiselt olen mures. Ma ei tea, kuidas sellest rõskusest lahti saada. Tuleks korralikult kütta, aga küttesüsteem, nagu varem mainisin, ei tööta korralikult. Selle korteri viimane elanik on omadega juba ammu karup*rses ja tema sõbrad, kes on ühtlasi Swammi sõbrad, kelle kaudu me sinna üldse saime, peaksid nüüd igasuguste probleemidega tegelema. Aga Swamm sõidab ülehomme varahommikul Eestisse ja ma tõesti ei usu, et ta nende järelejäänud kahe päeva jooksul suudab nendega midagi läbi rääkida. Oeh.

Ahjaa, midagi positiivset ka. Kuna Swamm enne kuud tagasi ei tule, kolib Iiris ajutiselt tema asemele, sest ta pole veel uut elamist leidnud ja raha ka Eestis käimise tõttu vähe. Et saame veel kuu aega koos elada. See on küll tore. Aga muidu on Iirisel ka masendus. Et ikka teemasse läheks.

Oeh. Ootame paremaid aegu.

Jul 232007
 

Seda postitust mäletate? Noh, üleeile ma ostsin selle telefoni ära. Miks? Sest Orange müüs seda ainult 10 naelaga. Eesti rahas siis miski 230 krooni. Otse loomulikult on sel lukk peal, aga selle saab teise 10 naela eest maha võtta. Lihtsalt nägin seda vitriinis ja summa tundus nii naeruväärne, et ostsin pikemalt mõtlemata ära.

Niisiis Alcatel OT-E230.

Ma ei ole kunagi varem Alcateliga kokku puutunud, mul on siiani olnud Motorola, Nokia ja Benq-Siemens. Ma olen kindel, et Alcatelil on ka keerulisemaid ja normaalsemaid telefone. Aga seesinane isend – tõesti tundub, et mõeldud lastele, idiootidele või eriti lollidele blondiinidele.

Selle telefoni juures on täpselt kaks asja, mis mulle meeldivad – esiteks välimus ja teiseks lihtsus. Mõlemad plussid on aga mööndustega.

Välimuse suur miinus, nagu juba too varasem kord mainisin, on läikiv pind. Ma ei kannata neid näpujälgi. Aga noh, olgu peale.

Ja lihtsus. Pärast viimast Benq-Siemensit on see ühest küljest tõeliselt värskendav. Et ma surfin korra menüü läbi ja saan suht kõigest aru, mis sel telefonil on ja mida pole. Samas on palju neid asju, millega ma nii harjunud olen ja mida sel telefonil lihtsalt.. Nojah, POLEGI :D

Täpitähed, eks. Mis sa ikka tahad, kui Inglismaalt telefoni ostad. Aga mina olen nukker.

Siis sõnumite kirjutamine… Tühik on nüüd kolmanda koha peal (võrreldes Nokia ja Benqiga) – jälle vaja ümber harjuda. Ja siis see nupp, kust suuri tähti jms vahetada saab. Ja tal ei olegi sellist nuppu, kust alt tuleksid sümbolid (Nokial ja Benqil tärni alt) – kõik sümbolid, mis on, tulevad 1 alt. Düsfunktsionaalne.

Sõnumite lugemise seisukohalt on kõige häirivam see, et tühikud, kui rea lõppu ei mahu, lähevad automaatselt järgmise rea algusse. Saate vist aru, mis ma mõtlen. Haige!

Siis… Helinaid on vähe ja need on noh… Mitte päris sellised, nagu 3310-l, aga ka mitte sellised, nagu enamikel uutel ja moodsatel telefonidel. Vahepealsed ühesõnaga. Ma tõesti ei viitsi praegu netist termineid otsida. Monofooniline? Polüfooniline? Midagi veel? Kui valesti panin, siis sorry. Ma mälust võtsin need väljendid ;) Muidu mul oleks suht savi, ma pole eriline helinapede, aga häda on selles, et olemasolevatest ei meeldi mulle ükski. Okei, ma pole eriti viitsinud süveneda ka.

Ja siis kiirvalimist pole. Sellest tunnen väga puudust. Igasugustest lühivalikutest, kui nüüd mõtlema hakata.

Kindlasti on neid asju veel, aga hetkel ei tule rohkem meelde.

Aga noh, kümne naela eest on asja piisavalt. Eestis ostan lihtsalt uue telefoni. Praeguseks kõlbab roosa nunnukas küll. Naudin idioodikindlat menüüd veidi aega :)

Jul 202007
 

Brixton.

Absoluutselt kõik, kellele ma oma (peatsest) kolimisest rääkisin, ahhetasid: “See on ju nii ohtlik kant!”

Ma kehitasin vaid õlgu. Olin seal poistel varem korduvalt külas käinud ja ehkki hilisõhtul sügava dekolteega jaki hõlmu lahti hoida ei julgenud, siis muus osas polnud osanud kunagi midagi karta.

See pole muutunud. Jah, seal on palju musti, aga… Mingeid nuge või kaklusi vms pole mina kordagi näinud. Okei, jah, kui ma sulgen, siis ma lasen Mehel endale vastu tulla. Aga seda rohkem… Noh, moe pärast. Laiskusest :P

Elame metroost ca 5-6 min jalutuskäigu kaugusel ja tee koju viib läbi hästi valgustatud peatänava. Ainus asi, mis mulle Brixtoni juures tõesti närvidele käib, on sellesama tänava totaalne ülerahvastatus. Ehk enamasti, kui ma liigun kiirel sammul (kes mind tunnevad, teavad, kui kiiresti ma käin) marsruudil kodu-metroo-kodu, siis ma jõuan ennast alati mitu korda halliks vihastada, sest tee on uimerdavaid inimesi täis. Aga muidu on täitsa lill.

Korteri kohta on mul endiselt vastakad tunded. Ütleme nii, et ega ma just üleliia vaimustuses pole. Miks me sinna üldse kolisime? Tuttavate tuttavate kaudu tuli lihtsalt väga soodne pakkumine. Põhimõtteliselt maksan üüri praegu kolm korda vähem, kui eelmises kohas.

Aga jah. Ütleme nii, et sellega on veel üsna palju tööd ka.

Ma ei kahtlegi, et kõik asjad (enamik asju?) saavad lõpuks korda, aga…

Kuna meie Mehega käime mõlemad täiskohaga tööl ja Swammil on käsi kipsis, siis koristamine ja sättimine just erilise kiirusega ei toimu. Eelmise elaniku asjad on endiselt igal pool, need tuleks ära visata/eest ära panna. Meie asjad on veel poolenisti lahti pakkimata, ülejäänud kuhu juhtub laiali pillutud (no minu puhul paraku on see sündroom, et kui kõik on korras, siis ma hoian seda korda, aga kui ümberringi on kõik sassis, siis ma viskan ka asjad nii, kuis juhtub ja… Ja tegelikult ma VIHKAN segadust). Tervet korterit tuleks korralikult küürida ja köögikappe tuulutada ja…

Kõige murelikumaks teeb mind vannituba ja küttesüsteem. Meil on gaasiboiler, aga küte ei taha alati tööle minna. Teadjamad rääkisid, et tuleks restart teha, siis läheb paremaks, aga ilmselt on see siiski katki minemas. Ja kütta oleks vaja pikalt ja korralikult, sest praegu on korteris rõske (noh, alguses oli muidugi palju hullem). Mis puutub vannituppa, siis algselt polnud seal isegi dušši – ainult vann ja kraan. Uskuge mind, ma olin suht hüsteerias :D Ei mäleta, millal viimati ilma dušita pead pesin (muud veel kuidagi saaks, eks). Aga saime sinna suht kiiresti mingi plastmassist jublaka, mis duši eest kärab küll… Nüüd on ainus mure see, et külma vee surve on olematu ja duši all käimine on võrdlemisi ebameeldiv, kuna vesi kõrvetab. Ja surve parandamiseks on nähtavasti torumeest vaja, mis omakorda maksab raha ja…

Aga remont iseenesest on korralik (noh, köögis on kohati midagi vist pooleli, aga enam-vähem, toad on täiesti ok) ja mööbel ka. Vähemalt elutoas ja köögis. Meie toas on ainult madrats, millele oleks hädasti midagi alla vaja, sest nii põranda lähedal magada on suht jama.

Ühesõnaga – tööd on vaja veel kõvasti teha. Ma olin pikemat aega tegelikult päris masenduses selle pärast (ise oleks eelistanud rohkem maksta ja normaalsema koha üürida), aga me jõudsime hiljuti Mehega kokkuleppele, mis mind täielikult rahuldas, nii et nüüd võtan asja külma närviga ja eeldan, et kõik saab korda.

EDIT: Üks asi tuli veel meelde, mis bullsh*t on. See selleks, et tegemist on viiekordse majaga, õu on sel täitsa okei ja nii edasi. Aga me elame esimesel korrusel ja Eestiga võrreldes on see kuradi madalal, maapinnaga samal tasandil. Vähe sellest, et inimesed käivad aknast kogu aeg nii lähedalt mööda, et mul on peaaegu tunne, nagu nad oleks toas, aknaid ei saa mitte kunagi lahti jätta, kui ise kodus pole (ja korteris on endiselt mingi hais sees, oleks VAJA tuulutada) ning kardinaid ei saa ka kunagi eest ära võtta, mis tähendab, et toas on võrdlemisi pime (ribikardinad, noh). Ma vaevlesin seal keldris väikeste akendega toas (köögis?) kaks kuud vaid selle mõttega, et asi on ajutine…. Ja ei saaks öelda, et nüüd kuigivõrd parem oleks. Aga veidi siiski. Eks vaatame, kas ma harjun ära või ei.

Pilte saate siis, kui kõik ükskord korras on :D Ma ei tea küll, millal see juhtuda võib, sest ma töötan nagu loom, et emale lõpuks kõik oma võlad tagasi maksta, kui ta 22-23. august siia tuleb. Aga noh, kui varem ei saa, siis enne Pipsi tulekut tuleb ikka kõik korda teha, nii et augusti keskpaigas hiljemalt ;)

Pühapäeval käisime Mehega Camdenis, chillisime seal terve päeva ringi, sõime häbitult palju raha maha ja üldse oli hästi tore. Närv kohe puhkas.

Mul avanes võimalus homme vaba päev saada ja pühapäeval õhtune vahetus, millel on ainult üks paus, nii et enne pühapäeva ei kuule te must ilmselt midagi, kui siiski. Plaanis on endiselt Marko külaskäigust kirjutada, kui mul vaid oleks aega pildid välja valida…

Aga muidu ma olen eluga täitsa rahul.

Jul 202007
 

Nii ma siis istun enne tööd staff roomis, joon oma vaniljelattet ja… Päris hea on olla.

Täna vast jõuan midagi siia lõpuks kirjutada ka, sain kõik teiste blogid lõpuks läbi loetud. Veerand tunni pärast pean küll tööle minema, aga kaks pooletunnist pausi on ja kui nett jälle ei jupsi, siis…

Aga niikauaks saadan Martale ja Potsatajale ühe suure virtuaalse pai.

Jul 182007
 

Eelmise pausi ajal ma miskipärast lihtsalt ei saanud netti sisse, ehkki näitas et wifi olemas ja tugevus hea. Brauseri akent lahti tehes tuli lihtsalt ette page cannot be displayed (või noh, mis Firefox ka ei ütleks), selle asemel, et ma oleks saanud sisse logida.

Teise pausi ajal jälle sain, aga nädala jooksul lugemata blogid võtsid oma aja ja lõpuni ei jõudnudki. Rääkimata siis teile kirjutamisest. Proovime homme!

Tööle tagasi nüüd. Võeh.

Jul 182007
 

Kui jätta kõrvale see närune veerand tundi viimasel neljapäeval, mil endast siia viimase elumärgi jätsin (ja kirjutamise ajal ei tulnud mulle veel meelde, et Marko läpaka juhet ilma adapterita juba siinmaal seina ei topi), pole ma käinud netis… Eelmisest esmaspäevast saati ehk veidi üle nädala.

TIKKER EI KASUTANUD NÄDAL AEGA INTERNETTI!

Ausalt öelda ma ise ka imestan, et veel elus olen. Käed juba värisevad ja nii.

Lihtsalt tööl käin iga päev ja eraeluga tuleb ka tegeleda, selle kõige kõrval lihtsalt ei jäänud aega wifi otsimiseks. Brixton pole ka päriselt just selline koht, et lähed istud oma läpakaga suvalises kohas maha ja otsid tasuta wifit. Võimalik, et isegi leiad, aga samamoodi võid ka millegi kaotada… Oma läpaka varastele näiteks.

Aga (halleluuja!) meil vahetati tööl internetiteenuse pakkujat (seni oli meil siin neli arvutit ja tasuline wifi, mõlemad maksid £1/20 minutit ja wifi puhul pidi pealegi krediitkaardiga online maksma ja miinimum oli £5, mida ei pidanud küll korraga ära kulutama, aga ikkagi – röögatult kallis) ja sellega seoses on meil siin nüüd tasuta wifi :D Mitte küll päriselt tasuta, et lähed ja oledki, aga meil on kaardid, mille pealt koode välja kraapida, ühe kaardiga saab pool tundi ja kliendid saavad neid tasuta, kui midagi süüa/juua ostavad.

Üleeile need kaardid toodi, eile sain ma sellest teada ja täna istun siis rõõmsalt poolteist tundi enne tööpäeva algust oma läpakaga siin. Koju peaks neti saama paremal juhul reedel, tõenäolisemalt järgmisel nädalal, aga eks näis.

Aga nüüd loen kõigepealt kõik blogid läbi ja kui siis veel aega on (14.15 pean tööle hakkama), kirjutan veel. Vähemalt kaks sissekannet on tulemas – Marko külaskäigust üks ja üldisest eluolust teine. Ja kui ma ka praegu ei jõua, siis mul on kaks pooletunnist (söögi)pausi ja ma olen suht kindel, et see nett levib üles staff roomi ka.

Kuulmiseni!

Jul 122007
 

…kes mulle tasuta wifit pakub :D

Ehk siis kodus mul netti pole. Ilmselt enne paari nädalat ei saa ka.

Täna tuli Marko Londonisse. Sain endale isegi päeva vabaks vahetada ja oleme siin hommikust saati ringi chillinud. Nüüd läks tema vahakujude muuseumisse, aga kuna mina seal õega juba käisin ja £25 pole kuskilt võtta, siis teen nii kaua tema läpakaga siin aega parajaks. Ainus häda on selles, et ma ostsin endale £1.39 eest vee ja istusin suvalise Pizza Huti välilaua taha maha, mõtlemata sellele, et akul on oma… Khm, eluiga. Ja et me istusime enne juba Angelis wifis ja kulutasime seda… Et mul saab aku kohe tühjaks ja siis ma pean järgmise kohviku otsima, kus on võimalik juhtme otsas istuda. Loodetavasti kraabin oma viimastest pennidest veel nii palju kokku, et klaasi vett saab.

Ma praegu lõpetan, enne kui arvuti pilli kotti paneb. Kui hästi läheb, kirjutan varsti veel… Kolimisest ja nii.