July 2007

Ma tegelikult eile õhtul ei olnudki enam vihane – kirjutamine ja rääkimine ilmselt aitas. Olin lihtsalt väsinud ja masendunud ja oleks hea meelega asjad selgeks rääkinud, kui teiselt poolt oleks mingi initsiatiiv tulnud. Mida muidugi ei tulnud.

Ja kui palju häda võib tekitada üks e-mail, mille sisu (kohati täiesti õige, kohati nii vale) mulle näost näkku öelduna oleks ilmselt asjad ära lahendanud, aga sellisel kujul minuni jõudnuna mind jälle nii metsikult vihaseks ajas, et…

Võib-olla ma peaks lihtsalt leppima sellega, et mõned inimesed on koos olemiseks liiga erinevad.

Ma just lugesin oma viimase sissekande läbi ja naersin. Suhteliselt kibedalt. Sest vahepeal on juhtunud asju, mille tagajärjel mu mõtted (ajutiselt) täiesti vastupidiseks on muutunud.

Läksin tol reede õhtul koju ja kõik oli tore.

Siis tuli Swamm ja tahtis välja minna. Kuna mina pidin järgmisel hommikul tööle minema, siis arusaadavatel põhjustel keeldusin. Mees läks, põhjendusega, et terve nädal pole ometi midagi teinud, nüüd küll peaks.

Ma olin… Ma ei teagi, mida täpselt. No ikkagi, vihane. Pigem vihane, kui masendunud. Aga mitte suuremat tema, vaid pigem olukorra peale. Pole ju tema süü, et minul on nõme graafik, mis mind enamasti nädalalõppudeks tööle aheldab, samas kui tema töötab inimese moodi ja tunneb sotsiaalset survet just nädalalõppudel juua. Noh, ta OLEKS muidugi võinud midagi ilusat öelda lohutuseks enne äraminekut, kasvõi moe pärast, aga mis ikka, ma olen sellega juba harjunud.

Ühesõnaga välja nad läksid ja mina vahutasin tükk aega Iirisele oma raskest elust. Rahunesin lõpuks maha ka. Koristasin poole ööni, pakkisin pea kolm nädalat pärast sisse kolimist lõpuks oma asjad lahti.

Jah, KORISTASIN. Tõepoolest. Selle eest läheb küll kõik au Iirisele. Minul lihtsalt polnud jõudu üksi midagi suuremat ette võtta, sest Swamm on oma kipsis käe tõttu mängust väljas (ja olgem ausad, tal oleks nagunii pohhui) ja see vähene aeg, mis ma Mehega koos olla sain, tahtsin ma lihtsalt OLLA, mitte koristada. Aga tänu Iirisele saime kahe päevaga enamiku jamast likvideeritud. Ja tõele au andes, tema tegi vist kolmveerand kogu tööst…

Igatahes kell kaks läksin ma lõpuks voodisse. Mõtlesin veel, et oleks nii tore, kui Mees koju tuleks, ehkki arvasin, et nad jäävad ilmselt ööseks välja.

Khm, jah. Milline loll mõte.

Magama jääda ma ei jõudnudki, sest poisid tulid kell pool kolm tõepoolest koju, mõlemad purjupurjus, ja hakkasid rämedalt kõvasti muusikat kuulama. Elutoas. Ehk siis selles toas, kus Iiris parajasti magas.

(mitte et sel oleks mingit vahet, kus toas nad seda kuulasid, minu kinnise ukse taha oli seda piisavalt hästi kuulda)

Raisk, kuidas ma närvi läksin. Sõimasin natuke, mille peale Mees üritas muusikat vaiksemaks panna, aga Swamm keeras selle jälle kõvaks tagasi. Ja nii nad seal jaurasid, endal jõle lõbus olla. Polnud mitte mingit mõtet üritada nendega RÄÄKIDA, sest nad olid selleks lihtsalt liiga purjus. Ja oi, kuidas ma vihkan seda, kui ennast nii purju juuakse, et mõistus täiesti kadunud on.

Igatahes kutsusin Iirise enda voodisse magama, et ta natukenegi rahu saaks. Õnneks olid poisid nii segi, et vajusid varsti magama ära, nii et see muusikajama lõppes ja meiegi saime paar tunnikest magada. Iiris pidi kusjuures veel varem tõusma kui mina, enne seitset. Just great…

Järgmisel päeval olin ma endiselt tige ja masenduses. Läksin tööle. Taras küsis, kas ma tahan pühapäeval ka töötada. See vaba pühapäev, mille nimel ma nii raskelt võidelnud olin… Aga kuna ma teadsin, et (ennast ja Meest tundes) see asi nagunii ühe õhtuga ära ei lahene, siis mõtlesin, et olen pigem tööl ja teenin raha, kui istun kodus, kus pole midagi teha, vaikin ja mõtlen, kuidas ära saada.

Ühesõnaga ütlesin Tarasele, et olen nõus. Mille peale ta küsis, kas ma ikka saan hakkama, kuna olin juba seitsmendat päeva tööl ja järgmine vaba päev oleks olnud alles järgmisel reedel. Ma vastasin, et mida iganes ja põgenesin kööki, sest mul oli tõsiseid raskusi nutu tagasi hoidmisega. Tema ütles, et ta tahab teada, mida MINA tahan. Ja et ma hakkan alates pühapäevast saama 5.70 tunnis.

Siis ma hakkasin lihtsalt nutma. Koledalt nutma. Teist päeva järjest istusin ma kontoris ja luksusin nutta. Taras kallistas ja lohutas mind, uuris, mis viga. Ma siis seal luksumise vahepeale üritasin seletada, et graafik on ikka jõle k*pp ja mehega olen ka tülis ja üldse on ilge masendus… Mille peale ta lubas mulle järgmise pühapäeva ka vabaks anda.

Üldiselt oli lihtsalt piinlik.

Aga poiste peale tige olin ikkagi. Pärast tööd otsustasime Iirisega välja jooma minna. Läksin esialgu koju, kus Iiris tellitud kebabi ootas, aga kuller ei tahtnud millegipärast kohale jõuda. Poisse ma lihtsalt vältisin.

Kui ma olin Iirisega tükk aega köögis juttu rääkinud, tuli Mees ka lõpuks sinna ja küsis, kas ma ei kavatse temaga nüüd enam üldse rääkida. Küsisin, miks ma peaks. Selle peale jalutas ta lihtsalt minema ja rohkem ma temaga seni rääkinud polegi.

Ostsime Iirisega viis siidrit ja jõime ennast mingil suvalise Brixtoni umbtänaval täis. Tegin esimest korda elus ilma avajata pudeleid lahti – neli tükki teise pudeliga ja viimase mingi ääre vastu. Lahti sain kõik, ehkki mõned veidike pritsisid… Kuradi uhke olen enda üle 😛

Üldse mõtlen ma ikka iga päev, kui tore see on, et Iiris jälle ajutiselt meie juures elab. Mul on ju meeletu suhtlusvajadus, mis on seda hullem, et netti kodus pole. Tahan kogu aeg millestki rääkida, oma suvalistest mõtetest, sellest, kuidas päev läks, millest iganes… Aga Mees on ju see vaikne tüüp, minu täielik vastand… Ma olen suht leppinud sellega, et teda ei huvita need pisiasjad. Vahel ajab närvi küll, aga üldiselt ma aktsepteerin seda, et inimesed on erinevad ja mehed pidavat enamik sellised olema (selle viimase kohta ei oska midagi öelda, A ja Lepaga sai rääkida küll… Või noh, Lepaga ei saanud olulistest asjadest nii väga rääkida, aga nendest igapäevastest küll ja kuidas veel). Ühesõnaga nüüd on mul Iiris, kellele seda kõike rääkida ja ma ei pea enam Meest tüütama. Ja noh, naine on ikka naine, eks 😉

Igatahes… Jõime siis seal tänaval ja täitsa lõbus oli. Aga lõpuks hakkas rämedalt vihma sadama ja pidime koju tagasi minema. Mina olin oma kolmest siidrist juba piisavalt sassis (ja rääkisin vist Swammile selle tagajärjel mingit täiesti ebaadekvaatset juttu), Iiris koukis koju jõudes veel oma Liivimaa palsami välja. Kuna mina seda ei joo, võttis ta Swammi seltsi, Mees oli vahepeal magama jäänud. Nii nad siis hävitasidki kahepeale terve pudeli ära.

Kuna Mees endiselt Swammi voodis magas, siis võtsin Iirise jälle enda juurde ja täna hommikul läksime mõlemad tööle. Mees kusjuures seda ei teadnudki, et ma töötan, sest me ju ei rääkinud. Ja siiani pole ta mu olemiste vastu huvi ka tundnud… Ilmselt ta nägi/kuulis, et ma tööle läksin, sest mingil määramata põhjusel oli tal kaheksaks äratus pandud (ilmselt oli tööpäevadest kogemata peale jäänud) – just siis, kui mina ära minemas olin. Ma muud arvata ei oska, sest kui ta EI saanud aru, et ma tööle läksin ja õhtul kaheksaks ikka ühendust võtnud pole, siis… Mnjah, ma parem ei lõpetaks seda lauset.

Praegu istun tööl netis, Iiris tuli ka siia, kuna mina hommikul võtmeid ei võtnud, aga tema arvas, et need on minu käes (ilmselt tegelikult siis kodus) ja poisse pole kodus. Mina kavatsen siin igatahes sulgemiseni istuda, sest koju vaikima minna küll ei taha. Või nojah, õige, ma ei saa ju sissegi, poisid on endiselt Gipsy Hillis (järeldan ma nende mõlema MSNis olemisest, mitte et keegi minuga suhelnud oleks või midagi).

Aga tegelikult ma ei tea, mis teha ja ma olen suht nõutu. Suht tüdinud ka.

Ses mõttes et… Kui mees on siga, siis on kaks varianti – kas sõimata või vaikida. Ma eelistan pigem viimast, sest milleks öelda koledaid asju, mida hiljem kahetsed. Ja kui ma üldiselt olen see inimene, kes absoluutselt ei oska pikka viha pidada, siis praegusel juhul ma küll ei tunne, et ma oleks vähekenegi leebunud.

Mind ajab ilgelt närvi see, kui minuga õhtul s*tasti käitutakse ja järgmisel päeval eeldatakse, et kõik on korras. Või noh, paremal juhul (mitte küll seekord) isegi öeldakse: “Vabandust, ma enam ei tee” ja eeldatakse, et kõik on kohe korras.

No ei käi need asjad nii. Kui sa oled nõmedalt käitunud, siis tee see kuidagi heaks, eks. Ja ainult vabandamisest ka ei piisa, sel juhul ju võikski pidevalt nõmetseda ja hiljem vabandada. Või õigemini – vahel piisab ka, kõik oleneb ju sõnastusest ja veenvusest…

Ega ma ausalt ei teagi, kuidas see asjade heaks tegemine täpselt välja nägema peaks, aga see on pigem juba selle inimese välja mõelda, kes nõmedalt käitus. Sel puhul siis Mehe. Ja minu ignoreerimine ei ole päriselt see, mida ma silmas pean.

Vot selline tore lugu siis. Sain ennast vähemalt natuke välja elada. Aga mis edasi saab, seda ei teagi. Jube kõrini on.

EDIT: Ma lasin Iirisel selle jutu läbi lugeda ja redigeerisin mõningad osad ära, sest nagu ma just ennist mainisin – kui ma olen tige, siis on targem vaikida, sest vastasel korral ütlen koledaid asju, mida hiljem kahetsen. Seekord otsustasin ennast siin välja elada ja eks ma tegin seda liiga põhjalikult, nagu mul kombeks. Sellistel puhkudel on hea, kui keegi kainema mõistusega inimene kõrval istub 😛