lastekasvatus – Tikri blogi

Hea on olla, kui on jaksu

26/09/2017 / lastekasvatus, plika, poiss, rõõm / 1 Comment

Liiga tihti on elus neid momente, kus lastel on mingi mure, mida tuleks rahulikult kuulata, toeks olla, nõu anda ja lahendada… Aga on parasjagu nii kiire või nii suur väsimus, et ei jää nii rahulikuks, kui tahaks, ei jaksa nii palju kuulata ja seletada, kui tahaks. Eks seda saab jõudumööda ikka tehtud, aga nii mõnigi kord jääb kripeldama, kui on tunne, et liiga vähe… Või kui väsimusest on kannatamatus liialt suur ning hääl tõuseb probleemsetes situatsioonides liiga kergelt.

Viimasel ajal on asi aga parem olnud ja nii hea tunne on, kui saab igasugu keerulised olukorrad rahulikult ära lahendada.

Näiteks eile õhtul mängis Poiss oma iidvanas nuputelefonis ussimängu. Ta on väga kannatamatu ja emotsionaalne nagu ma isegi, nii et ma olen juba harjunud, kui ta vahel mängimise ajal nördinud hüüatusi kuuldavale toob. Mingi hetk aga kuulsin, kuidas ta telefoni maha viskas, millele järgnes eriti kuri ränt teemal, kuidas tal on vaja uut telefoni, sest praegune läägab ja ta oleks saanud järgmisele tasemele, kui telefon poleks kokku jooksnud.

Läksin teda kallistama ja lohutasin, et ma tean täpselt, mida ta tunneb – et mul on ka mitu korda olnud nii, kus mäng pärast eriti raske taseme ära tegemist arvutis kokku jookseb, nii et tulemus ei lähe kirja. Ja et ma tean ka täpselt, mis tunne on olla nii vihane, et on tahtmine asju loopida – et olen seda ka teinud ja mõned asjad nii äragi lõhkunud. Aga et kuigi mõistlik selline käitumine pole, nii et ma katsun ennast ikka tagasi hoida ja kui tuju on eriti paha, võib parem patja või diivanit peksta – need ei lähe vähemalt katki ja haiget ka ei saa 😀 Et telefoni loopimine pole kohe üldse mitte tark mõte, sest see on ikkagi eelkõige helistamiseks ja oleks ju jama, kui seda ka enam ei saaks.

Plika, kes meie juttu pealt kuulas, rääkis, kuidas ta ükskord pahas tujus olles kassi lükkas ja tahtis teda veel tugevamini lükata, aga kass viskas end tema jalge ette maha ja oli nii nunnu, et ta hakkas hoopis selle asemel kassi silitama. Mina ütlesin, et väga kurb on kuulda, et ta tahtis kassile haiget teha, sest kass on ju abitu olend ja polnud milleski süüdi, aga mul on nii hea meel, et ta hoopis silitas ja kass tal tuju paremaks tegi. Et minulgi on tihti olnud juhuseid, kus tuju on eriti kehv ja kass tuleb sülle ja on lihtsalt nii nunnu, et tuju läheb momentaalselt paremaks. Kassi silitamine on tõeline teraapia, jõudsime me ühisele järeldusele 😀

Täna hommikul kurtis Plika, et tal on süda paha ja kõhuvalu. Seda, et süda on paha, kurtis ta korra eile õhtulgi – pärast suurema hulga kommide söömist 😛 Täna väitis, et sel hetkel nii paha ei olnudki, rohkem pärast Abikaasa juures õhtusöögiks pannkookide söömist. Ütleme nii, et mul olid omad kahtlused, kui kehvasti ta ennast siis ikka päriselt tunneb, aga leidsin, et ju tal siis mingi põhjus on, miks ta soovib koju jääda ja lubasin. Poiss läks seega täna hommikul esimest korda üksi bussiga kooli. Eile tuli esimest korda bussiga üksi koju. Iseseisvus 😛

Igatahes jah, kui Poiss oli ära saadetud, istusime Plikaga koos maha, kaisutasin teda ja ütlesin, et minu meelest läks tema enesetunne paremaks kohe, kui ma lubasin tal koju jääda – kas on äkki hoopis mingi muu põhjus, miks ta ei tahtnud kooli minna.

Vestluse käigus jõudsime selleni, et esiteks ei meeldi talle väga keeletunnid – vene keel meeldib pisut rohkem kui inglise, aga kumbki eriti mitte. Arutasime, kui kasulik on ikka keeleoskus ja kuidas talle osad asjad nendes tundides meeldivad ka ja kuidas on täiesti okei, et ta ei oska praegu veel hästi hääldada, selleks ta õpibki. Ja et on nii tore, et tema koolis on toredad õpetajad, kes ei pahanda üldse vigade peale, vaid õppimine käibki tasapisi ja mänguliselt.

Teiseks tõi ta välja selle, et talle üldse ei meeldi vara tõusta. Arutasime taas pikalt, kas ma saaks veel kuidagi aidata, et seda tema jaoks kergemaks teha – ja ta jõudis isegi järeldusele, et me oleme sellest varemgi mitmeid kordi rääkinud, ega väga ei saa. Tuleb lihtsalt õigel ajal magama minna ja on veidi abiks, kui ta saab hommikul pärast äratust veel veidike voodis mõnuleda.

Plika ütles, et ta saab aru, mida ta valesti tegi. Et ta teab, et peab ikka koolis käima, mis siis, et ärgata on raske ja kõik tunnid ei ole lemmikud. Mina ütlesin, et sellest ühest kodus oldud päevast ei olegi ju midagi hullu, aga mida rohkem ta ennast koju jäämiseks haigeks valetab, seda suurem on tõenäosus, et tulevikus, kui tal ehk tõesti ongi mõnel hommikul kehv olla, mõtlen mina hoopis esimese asjana: nagunii jälle teeskleb.

Ühesõnaga me rääkisime peaaegu kaks tundi jutti – kõigest sellest ja muust ka. Sõime koos hommikust ja oli üldse kvaliteetaeg.

Nii hea on olla, kui on jaksu rahulikult suhelda. Nii palju positiivset energiat tuleb sellest, kui õnnestub lastega taolisi vestluseid pidada. Probleemid rahulikult ära lahendada ja asja tuumani jõuda.

Hea on olla, kui inimesed ümberringi teevad nii õnnelikuks. See aitab nii tohutult kaasa igapäevaelu murede rahulikule lahendamisele.

Kui palju teie oma laste järele igatsete?

24/05/2017 / lastekasvatus / 14 Comments

MrsB kirjutas postituse, mis mind vägagi kõnetas, sest olen samadel teemadel tihti isegi mõelnud.

Mina olen ka see, kes ütleb ausalt, et ma ei igatse oma laste järele, kui ma ei ole nendega koos. Kui nad olid tited, oli muidugi hoopis teine asi, aga nüüd on nad ju nii suured ja asjalikud. Ja ma ei ole neist kunagi pikalt eemal. Paar päeva ei ole minu jaoks pikk aeg.

Kui ma olen tööl, siis ma teen tööd, mitte ei igatse laste järele. Kui ma olen nädalavahetusel üksi teises linnas sõpradel külas, siis ma naudin seda täielikult ega igatse laste järele. Ma isegi ei mõtle neile eriti, kui nad mingil põhjusel jutuks ei tule või kui pole mingit praktilist teemat, millega on vaja tegeleda.

Jah, kui nad mulle helistavad, siis ma räägin nendega hea meelega, aga mul endal ei tule kodust eemal viibides näiteks pähegi õhtuti lastele helistada, et neile head ööd soovida.

Kui meil on külalised või olen ise lastega külas, siis ma eelistan keskenduda suhtlusele täiskasvanutega ja lasta lastel pigem omaette toimetada. Ma ei näe sellises vanuses enam vajadust neid igal sammul jälgida ja kontrollida. Las tülitsevad oma tülid ise ja mängivad oma mängud ise. Sekkun vaid hädavajadusel.

Samuti arvan ma sarnaselt MrsB-le, et laste trennid on küll väga toredad ja vajalikud, aga võiks olla sellised, mis ei vaja minupoolset aktiivset osavõttu. Ma tõesti ei jaksa. Kui ma paar korda aastas etendusi vaatama pean, väga tore. Kui ma pidevalt kohal käima ja organiseerima, osalema või pealt vaatama pean – ei, aitäh.

Kas ma olen isekas? Kas ma olen rongaema?

Ma armastan oma lapsi kogu südamest. Mulle meeldib nendega rääkida, lauamänge mängida, koos põnevates kohtades käia ja igasugu asju teha. Samas ma haigutan mõttes igavusest, kui nad räägivad mulle mingist multikast või arvutimängust, millest ma mitte midagi aru ei saa ja ma olen loomu poolest selline, kes kipub vabadel päevadel pigem kodus passima ja molutama, selle asemel, et kuskile ägedasse kohta minna ja midagi ette võtta. Kui keegi kutsuks, siis ma läheks küll, aga häda on selles, et Abikaasa on ka pigem minu moodi laisk kulgeja.

Kui mul oleks Pärnus rohkem (lastega) sõpru, ma ilmselt käiks palju tihemini lastega külas. Aga on täpselt kolm sõpra – ühel pole aega, teine elab maal, kolmas käib peamiselt mul külas 😀 Abikaasa käib lastega oma õel külas, aga seal nad mängivad peamiselt kaarte – kuna mina seda ei tee, oleks mul seal üsna igav, seega eelistan alati koju jäämist.

On välja kujunenud, et Abikaasa käib igapäevaselt lasteaias, sest see jääb tal tööle minnes ja töölt tulles tee peale ning klapib tema tööaegadega. On tõsi, et isegi nüüd, kus meil on lõpuks pereauto, mida ka mina juhtida saan, viib sünnipäevadele ja muudele üritustele endiselt lapsi pigem Abikaasa, sest tema on lihtsalt osavam juht. Nii et logistikaga tegelen ma imevähe – põhimõtteliselt ainult siis, kui Abikaasa on kinni. Seda ikka tuleb ette 🙂

Süüa teeb ka peamiselt Abikaasa. Hommikul karjatab lapsi ka peamiselt Abikaasa.

Kas ma olen rongaema?

Kui minu tööajad ja töö asukoht oleks lastelogistikaga sobivamad, ma võiks sellega vabalt ise tegeleda. Aga lihtsalt on nii, nagu on.

Ja ma ise pean seda samas täiesti normaalseks, et ma ei igatse oma laste järele, kui ma nendega koos ei ole 😛 Miks ma peaksin? Ma usaldan 100% inimesi, kelle hoolde ma nad jätnud olen, olgu tegu siis õpetajatega lasteaias ja koolis, Abikaasa, ema või ämmaga, harvemini ka mõne sõbraga. Ma tean, et lapsed on hästi hoitud ja neil on hea olla.

Tõsi, kui Poiss on öösel ema juures, siis on ta õhtuti vahel veidi nukker, aga Poissi tundes, see on minu meelest nii mööduv nähtus, see ei tekita minus mingeid süümekaid.

Tõsi, kui ma oleks nädala lastest eemal, siis ma ilmselt juba igatseks, aga ma ei mäletagi, millal midagi sellist viimati juhtus. Pole nagu põhjust.

Ma olen absoluutselt pisarateni tänulik selle eest, et mul on ema, kes lastega tegeleb, kui ma ise olen tööl. Tema juurde läheb Plika iga päev pärast kooli. Tema on see, kes veetis sügisel minust rohkem aega Plikaga iseseisvat logistikat harjutades. Tema on see, kes ikka aeg-ajalt lastega juuksuris käib või Plikale uued püksid ostab. Ja mind hurjutab, kui Poisi õuepükste põlvel olevast august vatiin välja piilub 😛

Jah, laste riietuse koha pealt olen vist ka rongaema. Praeguses suuruses teise ringi poodidest enam väga riideid ei leia, lasteriideid uuena osta on mu meelest aga äärmiselt tüütu ja rahakotile mõrvarlik tegevus. Õnneks on mul toredaid sõpru-tuttavaid, kes oma laste riided teisele ringile saadavad, 95% riietest tulebki lastele sedaviisi. Neid ma siis kombineerin, juurde ostan vaid hädavajaliku – mis on jällegi väga suhteline mõiste ja ma kahtlustan, et meil on emaga sellest kohati üpris erinev arusaam 😀

Samuti on täiesti tõsi, et mõni pisike plekike ja auguke võib mul lihtsalt kahe silma vahele jääda. Poisi puhul – ta lihtsalt SÖÖB oma püksipõlvi. Augud on pigem reegel kui erand. Tal on üks paar viisakaid teksasid, aga lasteaeda ja õue mängima saadan ma teda täiesti külmalt auklike pükstega. Pole hiigelsuured augud, eks – tavaliselt on selline pisike, poolesentimeetrise läbimõõduga või veel väiksem, ainult ühel põlvel. Korralik ema ilmselt nõeluks kinni. Mul… On üsna suva.

Ma imetlen neid lapsevanemaid, kes oma lastega meisterdavad, kes on trennides, koolis ja lasteaias vabatahtlikud, organiseerivad ja abistavad, kes korraldavad sünnipäevapidudel igasuguseid ägedaid mänge, kelle laste riided on alati puhtad, terved ja üksteisega ideaalselt kokku sobivad. Minu meelest on see lihtsalt nii viimase peal, et nad tahavad ja viitsivad seda kõike teha ja mulle tundub, et mu elu oleks hoopis lihtsam, kui ma ka tahaks ja viitsiks… Aga no… Väga ei viitsi 🙂

Ja siis mul ongi vahel tunne, et ma olen rongaema. Siis, kui sõbranna imestab, et temal on laste järele igatsemine nii sisse kodeeritud, et ta ei saa aru, kuidas mina ei igatse. Siis, kui ema tahab piinlikkusest maa alla vajuda, sest lapse püksisääred alt veidi narmendavad või põlves on pisike auk.

Ja samas ma jälle mõtlen, et see on ju hea, et saan nii jäägitult usaldada neid, kellega mu lapsed on sel ajal, kui nad ei ole minuga. See on ju hea, kui ma elan oma elu. Riided on ju vaid riided ja MINU meelest see üks narmendav äär või pisike auk ei loe mitte kui midagi…

EDIT: Ma nii igaks juhuks lisan, et kooli ma ka auklike pükstega ei saadaks, sest kool on mu meelest vähe korralikum koht. Aga just Poisi püksipõlved ja lasteaed, mis võrdub minu jaoks tavalise õues mängimisega 😛

Raske on see vanemdamine 🙂

(Kasvatuslikke) küsimusi koolilaste vanematele

12/04/2017 / lastekasvatus / 12 Comments

Lapsed kasvavad ja muutuvad järjest iseseisvamaks. Sügisest algab täiesti uus eluetapp – ei mingit lasteaeda, ainult kool. See on nii tore… Aga igasugu kasvatuslikke küsimusi on tekkinud. Mõtlesin, et küsin õige teie käest – kuidas teie lastel on? Vanus märkige ka kindlasti ära, eks! Ja võimalusel näiteks see, mis vanusest alates nad teatud asju ise tegema hakkasid.

Kui palju teie lapsed üksi kodus on? Kuidas nad veedavad aja peale kooli, kuni te ise pole veel töölt koju jõudnud?
Kas teie lapsed käivad mõnes trennis / ringis? Kuidas nad selle valisid? Kas nad käivad seal meelsasti ja liiklevad ise bussiga / jala või peab meelde tuletama, viima ja tooma, üritavad viilida? Kas te peate üldse vajalikuks, et laps käiks kuskil huviringis?
Kas teie lapsed saavad kodutööde tegemise ja kooliasjade kokku panemisega ise hakkama või peate iga kord üle küsima, kas kõik vajalik on ikka tehtud / kaasas?
Kui palju teevad teie lapsed kodutöid? Kas kokkulepitud kohustusi peab meelde tuletama või peavad nad asjad ise meeles ja teevad küsimata ära?
Kui palju saavad teie lapsed taskuraha? Mis on selle saamise tingimused? Kas, kui tihti ja kui palju saavad nad raha muul ajal / kelleltki teiselt? Kas nad oskavad koguda või kulutavad raha ära niipea, kui selle saavad? Kas nad ostavad selle eest midagi mõistlikku või mõttetut?
Kui palju teevad teie lapsed süüa? Kas saavad võileiva tegemisega ise hakkama, kas on meeles enda järelt laud ära koristada ja taldrik ära pesta? Kas õpetate neid lihtsamaid “sooje sööke” tegema, kaasate nad õhtusöögi tegemisse, on nad huvitatud köögis aitamisest?
Kas ja kui palju üritate kontrollida seda, mida laps sööb? On mingeid toiduaineid / toidugruppe, mida väldite? Suhkur ja nisu, rämpstoit, valmistoit, limonaadid, mis iganes muud.
Kui palju vaatavad teie lapsed telekat? On arvutis? Kasutavad tahvlit/nutitelefoni? Kas ekraaniaeg on piiratud või piiramatu? Kas mingid saated / multikad / mängud on keelatud? Mis ruumides asuvad arvuti ja telekas? Kas arvuti on parooli all, mida lapsed ei tea?
Kui lastel on nutitelefon, siis kas ja kuidas kontrollite selle kasutamist? Et õues mängimine ei tähendaks pargipingil istumist ja telefonis mängimist?
Kui tihti te oma lastele (mängu)asju ostate? Kui palju / kalleid kingitusi sünnipäeva / jõulude ajal teete?
Mis on sellised tegevused, mida teete kogu perega? Mängite lauamänge, käite rattaga sõitmas, metsas jalutamas? Kui tihti, kui pikalt ja kui kaugele perega reisite?
Kui palju peate suunama oma laste riietumist ja hügieenitoiminguid? Kas nad valivad riided ise, käivad ise pesemas või peab kontrollima, meelde tuletama, vaidlema teemal “pesemine on elementaarne ja iseenesestmõistetav tegevus, mida teevad KÕIK ja mille puhul ei ole küsimust, KAS sa tahad seda teha”?
Mis kell lähevad teie lapsed magama? Kas nad peavad sellest ajast kinni või tuleb õhtul kümme korda meelde tuletada, et on uneaeg? Kas nad ärkavad hommikul hästi või tuleb neid lõputult äratada? On nad hommikul heas tujus või virilad?
Kui palju on teie peres reegleid? Millised kohustused (õppimine, koristamine) peavad olema täidetud, et saaks teha midagi meeldivat (taskuraha, arvutis olla, külla minna)? Kas reeglitest peetakse kinni? Kas ja kuidas oma lapsi… Karistate? See on nii tobe väljend, sest ma ilmselgelt ei pea silmas peksu ega muud taolist, pigem lihtsalt olukorda, kus laps on käitunud valesti / kokkulepitud reegleid on rikutud?

Novat, kui palju küsimusi sai. Ma väga loodan, et jagate rohkem kogemusi – täpselt nii lühidalt või pikalt, kui viitsite. Luban, et kirjutan ise ka kõigist neist punktidest, lihtsalt hetkel pole aega 🙂

Miks me otsustasime Plika hiljem kooli saata

17/02/2016 / lastekasvatus, õppimine/intelligentsus, plika, waldorfkool / 20 Comments

Kuna käisime täna waldorfkoolis perevestlusel, tuli meelde kellegi palve üsna ammusest ajast – kirjutada põhjustest, miks me otsustasime, et saadame Plika kooli pigem vanemana. Tollele kunagisele küsijale tuleb see vastus ehk liiga hilja, aga usun, et kellelgi on sellest mõtisklusest kindlasti kasu.

Teatavasti sai Plika seitsmeseks juba novembris ja läheb kooli ligi kaheksasena. Kui me aasta ja kolm kuud tagasi võimalikku kuuesena kooliminekut arutasime, mõtlesin tol hetkel vaid, et Plikal oleks kindlasti põnevam 16 lapse seltskonnas midagi huvitavat õppida kui 24 lapse seltskonnas mängida. Küsisin aga nõu ema käest, nagu ma seda tavaliselt noil puhkudel teen ja tema loal jagan vastust ka teiega.

Minagi eelistan waldorfkooli. Küsimus on pigem – millal. Kas 6-aastaselt või 7-aastaselt?

Mind teeb pisut ettevaatlikuks minu enda kogemus. Teistest nooremana tundsin ennast keskkooli lõpuni ebakindlalt. Näiteks ei julgenud ma 1. klassis kaua aega (vbl kuid) klassi ees lugeda. Klassi ees vastamise hirm saatis mind keskkooli lõpuni. Ma ei mõistnud ka sageli oma klassiõdede omavahelisi mõistujutte, vihjeid ja peeneid nalju näiteks rindade kasvamise, menstruatsiooni või poistega suhtlemise teemal, sest ühtesid mul veel polnud ja teiste vastu polnud veel huvi. Ma lihtsalt ei olnud nii kaugele veel arenenud. Mulle tundus mõnikord, et minu üle naerdakse mu taipamatuse pärast, olin seetõttu kimbatuses ja tundsin abitust. Ka kehalise tundides olin äpum kui teised ja tundsin end alaväärsena. Ja ma ei tea, kas oleks olnud teisiti, kui oleksin läinud kooliaasta hiljem.

Hilisema koolimineku plussid minu arvates:

A. Plika seisukohast:

1. Lapse isiksuse arengus on aasta jooksul toimunud palju positiivseid muutusi: ta on kindlasti küpsem, julgem, enesekindlam kui aasta varem. Ükskõik, kas käib lasteaias või on kodune laps. Aastaga toimub lapsega iseenesest imetlusväärselt palju! Võrdle 5- ja 6-aastast Plikat. Või 3- ja 4-aastast Poissi. Nagu öö ja päev, eksju?
2. Ta elu on rohkem kaitstud, sest on tänaval liikudes kindlasti tasakaalukam ja tähelepanelikum kui aasta varem.
3. Talub paremini stressi, on seetõttu vastupidavam haigustele ja puudub koolist vähem.
4. Kõik oskused (lugemine, arvutamine, kirjutamine) on veelgi paremad ja eduelamust on koolis rohkem.
5. Haarab tunnis kõike lennult, saab koduülesannetega peaaegu iseseisvalt hakkama.
6. Tal on seetõttu rohkem vabadust (vaba aega, mil teha, mida tahab – mängida, lugeda)
7. Tal on rohkem aega, energiat ja iseseisvust käia huviringides
8. Oskab paremini lahendada konflikte ja kaitsta end narrimise, kiusamise eest. Endast suuremaid tavaliselt ei kiusatagi.
9. Tunneb uhkust oma iseseisva toimetuleku üle, see lisab enesekindlust.
10. On kehaliselt võimekam, osavam ja julgem kehalise tundides. Saaks sealt rohkem positiivseid emotsioone kui mina või sinagi.
11. Tuleb gümnaasiumis paremini toime tohutu suure koormusega. Meenuta oma gümnaasiumiosa! Vaata Marise tähelendu, ta oli (ja on) teist vanem.
12. Saab reeglitest paremini aru ja tõenäosus, et tuleb 1. klassis koolist koju, mitte ei lähe kellelegi külla või linna avastama, on suurem.

B. Poisi seisukohast:

1. Saab veel terve aasta Plikaga koos mängida ja tänu sellele kiiremini areneda.
2. Saab veel terve aasta olla Plika parim sõber ja mängukaaslane, sest õel pole veel tekkinud sõpru-klassikaaslasi.
3. Aasta hiljem saab paremini aru, miks ei tohi kodus õppijat segada ja suudab selle aja paremini üksi mängida.

C. Vanemate seisukohast:

1. Aasta vanema lapse peale saab palju kindlam olla, muret on vähem.
2. Vähem kulub aega lapse abistamiseks ja kontrollimiseks, sest ta õpib rohkem ise ja pakib sagedamini ja paremini oma kooliasjad.
3. Lapse kooliminek nõuab suuri väljaminekuid kohe alguses ja edasi pidevalt. Asi pole ainult õppemaksus, mida lasteaiamaksuga võrdled. Ja lapsel hakkab pihta: teistel kõigil on.
4. Tahab minna huviringi(desse) – raha, logistika.
5. Saate aasta võrra edasi lükata halvad üllatused, nagu laps ütleb õhtul kell 10, et homseks tööõpetustunniks on vaja kanvaad vmt, mida kodus kindlasti pole. Või ütleb hommikul enne väljumist, et õpetaja palus täna kaasa võtta mingi raha, mida sul ka parajasti pole anda.
6. Vanemate stressitase tõuseb kordades ja sellega toimetulekuks on vaja väga head meeskonnatööd. Minu soovitus on hinnata ennekõike seda ja alles siis teha otsus.

Ükski neist raskustest pole üksikult võttes ületamatu, aga kõik kokku on paras pähkel.

Miks teha lapse ja enda elu keerulisemaks? Las alustab küpsemalt, valmimalt ja saab nautida koolirõõmu kõik 12 aastat.

Kuhu teil kiiret on? Kas teie elu on praegu igav? Mida te kaotaksite, kui ta läheks 7-aastaselt kooli? Milliseid ohte näete?

On ju võimalik ka lasta hubases väikeses lasteaias, tuttavas seltskonnas, venna läheduses veel lihtsalt mängida ja küpseda ja alles siis waldorfi panna. Kergem kõigile.

Aga otsus on teie. Mina soovin vaid, et oleksite kõik rahul(ikud) ja õnnelikud.

Meie otsustasime hilisema koolimineku kasuks ja ei ole seda otsust kahetsenud. Meile endile oli tõesti kergem jätkata veel üks aasta tavapärases tuttavlikus lasteaiarutiinis ja ma usun siiralt, et Plikale tuleb see lisaküpsus tulevikus kasuks – algklassides ilmselt ei olekski mingit vahet, aga näiteks kuskil põhikooli teises pooles ja gümnaasiumis on see olulisem.

Aga nagu mu ema ka ütles – iga vanem peab oma last tundes ise otsustama ja peamine on see, et kõik oleks rahul ja õnnelikud. See, mis oli parim meie perele, ei pruugi olla parim kellelegi teisele.

Lihtsalt super!

13/02/2015 / lastekasvatus, naljanurk / 5 Comments

MrsB jagas FB-s absoluutselt vaimustavat videot – ma naersin südamest kogu vaatamise aja. Isad, võtke õppust 😀