Kui palju teie oma laste järele igatsete?

MrsB kirjutas postituse, mis mind vägagi kõnetas, sest olen samadel teemadel tihti isegi mõelnud.

Mina olen ka see, kes ütleb ausalt, et ma ei igatse oma laste järele, kui ma ei ole nendega koos. Kui nad olid tited, oli muidugi hoopis teine asi, aga nüüd on nad ju nii suured ja asjalikud. Ja ma ei ole neist kunagi pikalt eemal. Paar päeva ei ole minu jaoks pikk aeg.

Kui ma olen tööl, siis ma teen tööd, mitte ei igatse laste järele. Kui ma olen nädalavahetusel üksi teises linnas sõpradel külas, siis ma naudin seda täielikult ega igatse laste järele. Ma isegi ei mõtle neile eriti, kui nad mingil põhjusel jutuks ei tule või kui pole mingit praktilist teemat, millega on vaja tegeleda.

Jah, kui nad mulle helistavad, siis ma räägin nendega hea meelega, aga mul endal ei tule kodust eemal viibides näiteks pähegi õhtuti lastele helistada, et neile head ööd soovida.

Kui meil on külalised või olen ise lastega külas, siis ma eelistan keskenduda suhtlusele täiskasvanutega ja lasta lastel pigem omaette toimetada. Ma ei näe sellises vanuses enam vajadust neid igal sammul jälgida ja kontrollida. Las tülitsevad oma tülid ise ja mängivad oma mängud ise. Sekkun vaid hädavajadusel.

Samuti arvan ma sarnaselt MrsB-le, et laste trennid on küll väga toredad ja vajalikud, aga võiks olla sellised, mis ei vaja minupoolset aktiivset osavõttu. Ma tõesti ei jaksa. Kui ma paar korda aastas etendusi vaatama pean, väga tore. Kui ma pidevalt kohal käima ja organiseerima, osalema või pealt vaatama pean – ei, aitäh.

Kas ma olen isekas? Kas ma olen rongaema?

Ma armastan oma lapsi kogu südamest. Mulle meeldib nendega rääkida, lauamänge mängida, koos põnevates kohtades käia ja igasugu asju teha. Samas ma haigutan mõttes igavusest, kui nad räägivad mulle mingist multikast või arvutimängust, millest ma mitte midagi aru ei saa ja ma olen loomu poolest selline, kes kipub vabadel päevadel pigem kodus passima ja molutama, selle asemel, et kuskile ägedasse kohta minna ja midagi ette võtta. Kui keegi kutsuks, siis ma läheks küll, aga häda on selles, et Abikaasa on ka pigem minu moodi laisk kulgeja.

Kui mul oleks Pärnus rohkem (lastega) sõpru, ma ilmselt käiks palju tihemini lastega külas. Aga on täpselt kolm sõpra – ühel pole aega, teine elab maal, kolmas käib peamiselt mul külas 😀 Abikaasa käib lastega oma õel külas, aga seal nad mängivad peamiselt kaarte – kuna mina seda ei tee, oleks mul seal üsna igav, seega eelistan alati koju jäämist.

On välja kujunenud, et Abikaasa käib igapäevaselt lasteaias, sest see jääb tal tööle minnes ja töölt tulles tee peale ning klapib tema tööaegadega. On tõsi, et isegi nüüd, kus meil on lõpuks pereauto, mida ka mina juhtida saan, viib sünnipäevadele ja muudele üritustele endiselt lapsi pigem Abikaasa, sest tema on lihtsalt osavam juht. Nii et logistikaga tegelen ma imevähe – põhimõtteliselt ainult siis, kui Abikaasa on kinni. Seda ikka tuleb ette 🙂

Süüa teeb ka peamiselt Abikaasa. Hommikul karjatab lapsi ka peamiselt Abikaasa.

Kas ma olen rongaema?

Kui minu tööajad ja töö asukoht oleks lastelogistikaga sobivamad, ma võiks sellega vabalt ise tegeleda. Aga lihtsalt on nii, nagu on.

Ja ma ise pean seda samas täiesti normaalseks, et ma ei igatse oma laste järele, kui ma nendega koos ei ole 😛 Miks ma peaksin? Ma usaldan 100% inimesi, kelle hoolde ma nad jätnud olen, olgu tegu siis õpetajatega lasteaias ja koolis, Abikaasa, ema või ämmaga, harvemini ka mõne sõbraga. Ma tean, et lapsed on hästi hoitud ja neil on hea olla.

Tõsi, kui Poiss on öösel ema juures, siis on ta õhtuti vahel veidi nukker, aga Poissi tundes, see on minu meelest nii mööduv nähtus, see ei tekita minus mingeid süümekaid.

Tõsi, kui ma oleks nädala lastest eemal, siis ma ilmselt juba igatseks, aga ma ei mäletagi, millal midagi sellist viimati juhtus. Pole nagu põhjust.

Ma olen absoluutselt pisarateni tänulik selle eest, et mul on ema, kes lastega tegeleb, kui ma ise olen tööl. Tema juurde läheb Plika iga päev pärast kooli. Tema on see, kes veetis sügisel minust rohkem aega Plikaga iseseisvat logistikat harjutades. Tema on see, kes ikka aeg-ajalt lastega juuksuris käib või Plikale uued püksid ostab. Ja mind hurjutab, kui Poisi õuepükste põlvel olevast august vatiin välja piilub 😛

Jah, laste riietuse koha pealt olen vist ka rongaema. Praeguses suuruses teise ringi poodidest enam väga riideid ei leia, lasteriideid uuena osta on mu meelest aga äärmiselt tüütu ja rahakotile mõrvarlik tegevus. Õnneks on mul toredaid sõpru-tuttavaid, kes oma laste riided teisele ringile saadavad, 95% riietest tulebki lastele sedaviisi. Neid ma siis kombineerin, juurde ostan vaid hädavajaliku – mis on jällegi väga suhteline mõiste ja ma kahtlustan, et meil on emaga sellest kohati üpris erinev arusaam 😀

Samuti on täiesti tõsi, et mõni pisike plekike ja auguke võib mul lihtsalt kahe silma vahele jääda. Poisi puhul – ta lihtsalt SÖÖB oma püksipõlvi. Augud on pigem reegel kui erand. Tal on üks paar viisakaid teksasid, aga lasteaeda ja õue mängima saadan ma teda täiesti külmalt auklike pükstega. Pole hiigelsuured augud, eks – tavaliselt on selline pisike, poolesentimeetrise läbimõõduga või veel väiksem, ainult ühel põlvel. Korralik ema ilmselt nõeluks kinni. Mul… On üsna suva.

Ma imetlen neid lapsevanemaid, kes oma lastega meisterdavad, kes on trennides, koolis ja lasteaias vabatahtlikud, organiseerivad ja abistavad, kes korraldavad sünnipäevapidudel igasuguseid ägedaid mänge, kelle laste riided on alati puhtad, terved ja üksteisega ideaalselt kokku sobivad. Minu meelest on see lihtsalt nii viimase peal, et nad tahavad ja viitsivad seda kõike teha ja mulle tundub, et mu elu oleks hoopis lihtsam, kui ma ka tahaks ja viitsiks… Aga no… Väga ei viitsi 🙂

Ja siis mul ongi vahel tunne, et ma olen rongaema. Siis, kui sõbranna imestab, et temal on laste järele igatsemine nii sisse kodeeritud, et ta ei saa aru, kuidas mina ei igatse. Siis, kui ema tahab piinlikkusest maa alla vajuda, sest lapse püksisääred alt veidi narmendavad või põlves on pisike auk.

Ja samas ma jälle mõtlen, et see on ju hea, et saan nii jäägitult usaldada neid, kellega mu lapsed on sel ajal, kui nad ei ole minuga. See on ju hea, kui ma elan oma elu. Riided on ju vaid riided ja MINU meelest see üks narmendav äär või pisike auk ei loe mitte kui midagi…

EDIT: Ma nii igaks juhuks lisan, et kooli ma ka auklike pükstega ei saadaks, sest kool on mu meelest vähe korralikum koht. Aga just Poisi püksipõlved ja lasteaed, mis võrdub minu jaoks tavalise õues mängimisega 😛

Raske on see vanemdamine 🙂

14 thoughts on “Kui palju teie oma laste järele igatsete?”

  1. Oh jah riided ka – vaba aja püksid on minu poistel vist kõik põlveaukudega. But who cares?? Elus on nii palju muud ja põnevamat teha kui koguaeg kedagi kammida ja kasida!

  2. Olen täitsa Sinu moodi, st ka eriti ei igatse, kui lastest eemal. Püksipõlved parandan küll laste mitmenda ütlemise peale ära 🙂

  3. Päris laisaks emaks ma ennast ei pea, aga koduriiete põlved on vahel aukus küll (või 2 suurust lühemad…) Samas lapsi kodust välja auklike riietega ei luba. Kui kuskil on üks pisike plekk, see on teine asi. Eriti nüüd, koolilastega, ikka peab jälgima. Sellises vanuses neiud juba väga märkavad, mis üksteisel seljas-jalas on. Mulle on nii selgitatud laste poolt.
    Ise käin väga harva ööseks kodust ära, vahel teatris-veiniõhtul. Siis on lapsed üksi kodus või hoidjaga (8-aastased saavad hakkama juba küll). Aga kui lapsed on nt. maal vanaema juures olnud, siis ikka õhtuti helistan. See annab minu meelest lastele sellise turvatunde ja rahu, et ema-isa ikka mõtlevad nende peale. Kodus ju alati loeme juttu ja soovime head ööd. Ma olen mõelnud, et see on lastele hea, kui teises keskkonnas olles on see osa ikkagi sama.
    Trenniemme olen küll – käime pidevalt nendega võistlustel ja korraldame, abistame. Mulle meeldib see. Koolis olen ka vabatahtlik.
    Õnneks on mul hästi tegus mees, täielik superissi 🙂 Tema kõrval olen mina rongaema…
    Seltskonnas saavad lapsed vabalt ise hakkama. Ongi nii, et kui on midagi vaja, siis tulevad küsivad. Mina saan omi asju ajada ja täiskasvanute maailmas olla 🙂 Seda titendamist oli niigi palju aastaid, nüüd naudin oma aega 😉
    Mina olen paraku meie pere logistikajumal. Mulle üldse ei meeldi see, aga emasüda ei luba ka seda varianti, kui lapsed peavad tund aega bussi ootama. Seega sõidutan neid nii kooli, kui trennist koju – linnaäärse asula bussigraafiku “rõõmud”.
    Arvangi, et kui lapsed on rahul ja Sul on nii hea, siis ongi kõik hästi. Kui tekib tunne, et lapsed vajavad rohkem, siis tuleb püüda rohkem. Pigem on kahju, et varsti ei vaja nad mind enam üldse ja siis juba tuleb rohkem nuputada, kuidas koos rohkem aega veeta.

  4. Eks see vast ole normaalne, et kui lapsed beebieast väljas, siis sellist klassikalist igatsemist jääb vähemaks. Ega lapsed ju vastu tahtmist kuhugi asumisele saadetud ei ole, tavaliselt on nad läinud vabatahtlikult toredatesse kohtadesse, kus on lõbus ja lahe, või on lapsevanem ise samalaadses kohas ja lapsed turvaliselt kodus. Mina helistan muidu õhtuti neile küll, aga mitte suurest igatsusest, vaid niisama. Nad ise kusjuures tavaliselt ei helista üldse.
    Samas (ma vist olen sellest siin kunagi juba kirjutanud) on minu üks vähestest eesmärkidest lapsevanemana olnud see, et lapsed oleksid iseseisvad ja vastutusvõimelised. Trennides ja koolis käivad bussiga, on pärast üksi kodus ja jälgivad ise oma graafikuid. Samas võistlusi (jalg- ja korvpalli) käin alati vaatamas, sest see on huvitav ja põnev, sport on mulle alati meeldinud. Nende suviseid spordilaagreid (tüdrukul 12 päeva, poisil 7) ootan juba praegu, mitte põhjusel, et lastest vabaneda, vaid lihtsalt teadmises, et siis saab söögitegemist jm taolist kodus palju vabamalt võtta.
    Mis puutub igasugustesse arvuti- ja PS mängudesse, siis ma olen neile vist selgeks teinud, et ma ei viitsi sellistel teemadel rääkida 😀 Küll aga vestlen ma meelsasti loetud raamatutest, spordist jm. Lauamänge ma ei viitsi samuti mängida.
    Meile selline elukorraldus sobib. Kui ei sobiks, küll siis teeks teistmoodi 🙂

  5. Postitus sobib kokku varasemate postitustega: mul on kõik need aastad see silma hakanud, et oled kirjutanud a la, et täna oli tore päev, lapsed mängisid palju omavahel ja siis jälle vastupidine tekst, et päev oli täitsa tuksis, et lapsed nõudsid nii palju tähelepanu:))

    Rongaema ei ole, kanaema ka mitte:)

  6. Mina olen laisk, aga igatsev ema. Lapsed on küll juba suuremad (12, 10, 8) ja teevad ise vahet, mis on linnariided (terved) ja mis kodused (auguga), aga neid eriti sättida või kostüümitada pole mulle kunagi meeldinud. Võistlused ja muu taoline on õudus, sest kogu ürituse peale on ju ainult üks huvitav laps – minu oma! Samas närin küüsi ja põen, kui lapsed kuskil ära on. Mida vanemaks nad saavad, seda rohkem nad ära käivad – trennis, ringis, sõbra pool, suvelaagris … Kuu aega tagasi ööbisid nad kõik üle hulga aja korraga vanavanemate juures, väga imelik oli, midagi ei osanud eluga peale hakata. Tegelikult ei teagi, kas seda saab igatsuseks nimetada, pigem muretsemiseks, kas nad ikka saavad hakkama ja käituvad nii ideaalselt, nagu vastutavad täiskasvanud tavaliselt väidavad. Ja mis siis saab, kui neil on probleem, aga mina või Mees ei ole kohe kõrval abistamas ja toetamas. Elu on tegelikult näidanud, et saavad hakkama küll ja keegi ikka aitab. Pikapeale tuleb lapsi pesast välja lubada, see on paratamatus.

  7. Mina igatsen Moosest küll, kui eraldi peame pikemalt olema. Suviti ta on nädalate kaupa Pärnus ja ma Tartus ja siis on küll kurb olla. Minul.. temal on lõbus. Või üldse.. ta käib päris palju niimoodi pikemalt kodust ära. Mu õe või ema juures nt. Alati igatsen. Kui koolis on halb päev mil, siis ei jõua ka lasteaeda jõudmist ära oodata, sest ta teeb kohe olemise heaks. Või nt kui ma reisil olen või niisama Tallinnas vms. Siis igatsen ka, sest ta on mu parim reisikaaslane. Minu enda kasvatatud inimene. 🙂

    Ja muidu ma pole väga kanaema. Kodus ta tegutseb palju üksinda ja käib õues jms. Me eriti ei mängi koos.. õpime ja vahepeal meisterdame ja lauamänge mängime, aga mingeid muid asju pole väga kunagi teinud. Õues käinud ka vahepeal niisama kaasas.. loen raamatut vms, kuniks ta sõpradega asjatab. Lasteaeda viin ma, aga järgi käib alati mees. Mulle ei meeldi väsinud lapsega jageleda 🙂 Trenni läheb/tuleb ka nüüd üksi, aga sügisest vb on vaja võistlustele juba viia. Sellega ilmselt hakkab ka mees tegelema, sest ta jääb septembrist uue beebiga koduseks. Mees üldse tegeleb temaga hästi palju, jalutavad õhtuti koju jms. Mõnus. 🙂

    Riided on tal aga alati puhtad ja terved.. ta üldjuhul ei lõhu ega määri neid ja kontrollib enda välimust ise. Vahepeal on tüütu lausa, kuna mis see pisike auk püksipõlves ikka teeb.. teiselt poolt jälle hea ka. Lasteaeda ma saadaks augulistes pükstes, aga kooli enam mitte nt.

  8. mina ka ei igatse.. kuna ma saan kodust ilma lasteta välja nii harva, siis iga iseendaga kohustustevabalt veedetud sekund on armas ja kallis. kui paar päeva eemal olla, siis ikka mõtlen, et mis nad teevad jne, aga see ei ole see igatsus, et “kohe pean laste juurde saama”.

    praegu loksun näiteks bussiga kodu poole ja naudin võimalust rahulikult kohvi juua ja blogi lugeda ja töömeiidele vastata 😀

  9. Mina igatsen küll oma last aga ta on alles väike ka, pole veel 4. Ma arvan, et sinu mitte igatsemises on oma roll ka heal tugivõrgustikul. Minul on ka teoreetiliselt suur tugivõrgustik ning arvestatav seltskond, kes lapsega aega veeta soovib aga kuna enamik neist on korduvalt tõestanud, et ei suuda väikelapsega adekvaatselt toime tulla siis jääbki laps nendega vaid lühiajaliselt ning mina siis muretsen. Või noh, nüüdseks ma juba usaldan oma väikelast.
    Aga kui laps on turvalises seltskonnas hoitud siis see aeg iseendaga/elukaaslasega on ülim. Võimalus liikuda oma tempos ja trajektooril, vedeleda voodis ja süüa burksi diivanil 😀

  10. mina igatsen, vähemalt ma arvan nii. ei ole hiljuti pikki lahusolekuid ette tulnud, aga kui oleks nädal-paar eemal, siis kindlasti igatseksin.
    kui ma aga päevaks-paariks ära sõidan (olen mitmeid kordi niimoodi spaas käinud), siis võtan seda kui aega iseendale ja ise lapsega ühendust ei võta, naudin vaikust ja vabadust 🙂

    ka olen märgnud, et rongaemadeks nimetavad end just need, kes tegelikult on teistele igati eeskujuks 😉

  11. Mina olen sinuga samas paadis. aga mulle tundub, et see vastus sõltub siiski paljudest aspektidest. nt laste arvust, laste vanusevahest, tugivõrgustikust, mehe toetusest lastekasvatamisel ja tõenäoliselt veel mitmesteste ja mitmesstt muusdest teguritest.

  12. eks selle igatsemisega on nagu on. Kes igatseb kes mitte 😀 Mina ikka igatsen kui pean mitu päeva eemal olema.
    aga rääkides laste õue riietest soovitan seda naist kes õmbleb neid. Kvaliteet on parim ja hinnad on võrreldes poe omadega mega odavad! http://www.popi.ee/

  13. Augul põlves on see väike salakaval omadus, et kui seda kohe ei lapi, siis see kasvab kiiresti suuremaks ja sööb püksid täiega ära. Ühtlasi annab see märku, et ka augu ümbert on riie juba hõre.
    Minu meelest on odavam võimalikult ruttu püksipõlvele mõni veider lapp peale visata kui iga nädal uusi pükse osta. Kui ma oskaks ilusasti lappida, siis ma teeks seda kohe pükse ostes ennetavalt.
    Neid pikkadest pükstest tehtud lühkareid on mul niigi kodus liiga palju.
    Kahju, et ma saapaid parandada ei oska.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Scroll to Top