mõtted laste saamisest

Mõtteid kodusünnitusest

Ma uudiseid loen vähe ja valikuliselt, seega tean, et teema on õhus, aga pole enne tänast ühtki artiklit lugenud. Nüüd oli parasjagu hetk, kus meeletult igav ja midagi asjalikumat teha ei viitsinud, mõtlesin üle pika aja Delfi naistekasse piiluda ja leidsin selle artikli. Iseenesest ma nõustun enamiku autori mõtetega, aga need on nii solvavalt kirja pandud, et suisa kurb kohe. See selleks. Mis mina asjast arvan?

Olen kodusünnitamise seadustamise poolt. Ma ei ole mingi väga äärmuslik rohe- ega ökohull, aga ma usun, et on olemas inimesi, kel on nii palju väge, sisetunnet, kogemust – kuidas iganes seda ka ei nimetaks – et nad soovivad kodus sünnitada ning see on hea valik nii neile kui lapsele.

Kindlasti ei leia ma, et kodusünnitus peaks olema reegel või et seda peaks aktiivselt propageerima. MINA näiteks ei julgeks elu sees kodus sünnitada. Ma tahan olla haiglas, kus abi on vajadusel lähedal. edumeelsemates kohtades saad sa sünnitada oma plaani järgi ning kõik on igati kena. Enda kogemustest – Tartus oli sünnitusplaan kaasas ning niipea, kui seda paberit loeti, hakati selle järgi ka tegutsema – tuled hämaramaks ja nii edasi. Pärnus ei jõudnud seda kaasa võtta, aga suhtumise põhjal arvan, et sellest poleks ilmselt ka kasu olnud. Seal tundub enamiku töötajate jaoks olevat ainult kaks sünnitamise varianti: see, mis on nende meelest õige… Ja kõik see, mis sünnitaja võib soovida, aga mis nende arusaamaga ei kattu, on vale. Mina sain mitu korda kuulda, et ma tegin seda ja teist valesti. No ei tahtnud ma selili laua peal sünnitada ja nii edasi. Ma ei mäleta oma ämmaka nime ja mul pole sellest sünnitusest mingeid dramaatilisi mälestusi. Läks kiirelt, ma ei lasknud ennast sellest “vale” jutust kuidagi häirida – teadsin, mida tahtsin, seda ka sain. Lihtsalt tagantjärele võin emotsioonivabalt ära mainida, et Tartu suhtumine mulle meeldis, Pärnu oma mitte. Ja kindlasti ei saa minu kogemuste põhjal teha järeldust, et Tartus on kõik ämmakad head või Pärnus halvad – kindlasti on väga normaalseid ka. Lihtsalt mulle sattus mitte kõige meeldivam ja kuulu järgi olevat Pärnus sellised ülekaalus.

Seisukohad võivad küll ajaga muutuda, aga ma olen üsna kindel, et sünnitan ka kõik järgmised lapsed haiglas. Kui neid üldse tuleb, aga arvan, et vähemalt üks ikka kunagi, ehk ka kaks 😛 Iseasi, kas ma niiväga Pärnusse sünnitama tõttaks… Või ehk võtaks siis raha eest eraämmaka, mõne nendest vähestest normaalsest 😉 See olekski ilmselt kõige mõnusam lahendus – ei viitsiks teise linna sünnitama minna, ikka kodu lähedal. Seda muidugi juhul, kui ma järgmise lapse sünni ajal üldse veel Pärnus elan. Ja noh, kui sünnitus läheks sama kiirelt kui kaks esimest, siis võiks vabalt ka “niisama” sünnitada, lihtsalt alati on ju võimalus, et seekord läheb kauem… Ja kui ma peaks seal kaua kannatama, siis oleks küll oluline, et normaalne inimene mind kõrval suunaks.

Ühesõnaga… Mina ei usu, et kodusünnitamise seadustamine paneks inimesi seda massiliselt tegema. Kui keegi seda soovib, võiks tema rasedust jälgiv ämmakas/arst teha kindlaks, et ta ikka teab kõiki riske – ei piisa ainult sellest, et inimene viskab paberile allkirja alla, mõned ullikesed ei loeks seda ehk läbigi. Oluline on see, et inimene, kes üldse kaalub kodus sünnitamist, viiks ennast igasuguste ohtudega väga põhjalikult kurssi ning otsustaks siis, kas ta ikka soovib seda. Ma usun, et paljud mõtleks ümber 🙂

Aga need vägevad naised, kes seda tõepoolest soovivad, neil võiks see võimalus olla – seaduslikult. Kui seadus lubaks professionaalsel ämmakal kohal viibida, siis vähendaks see riske, mis oleks ju ainult hea. Ma pole kuulnud ühegi kodusünnitussekti liikme tulihingelist juttu sellest, kui hea ja õige see ikka on… Nad kindlasti pingutavad kah üle. Ka minu jaoks pole see argument, et kunagi sünnitati kartulivagude vahel või et Hollandis kõik teevad nii.

Aga võimalus, see võiks olla. Kui sul on mõnus kodu, mis on sinu rahupaik ja sa soovid, et sinu laps sünniks sinna… Kui sul on sisemine teadmine, varasemad kogemused ja nii edasi… Arstiabi viisakas kauguses… Miks mitte?

Vaevalt et keegi kortermajas oma kodus sünnitama tahaks hakata 😛 Mina näiteks ei kujutaks üldse ette, et ma selle võrdlemisi verise ja ligase toiminguga peaks oma vanni- või magamistoas ühele poole saama. Eelistan haiglat – seal on inimesed, kes minu eest hoolitsevad. Lihtsalt need inimesed võiks olla edumeelse suhtumisega ja minu soovidega arvestada. Ma usun, et enamik inimesi arvab minuga sarnaselt, olgu kodusünnitus seadusega lubatud või mitte.

Kui parandada sünnitusabi kvaliteeti, siis ei kipuks ehk ka haiglast halva kogemuse saanud emad tulihingeliste kodusünnituse pooldajate leeri minema. Ja üleüldse, ma ei arva, et Eestis see sünnitusabi kvaliteet nii väga halb oleks – otse vastupidi, ma arvan pigem, et see on võrreldes mitmete muude riikidega üsna hea. Inglismaal näiteks poleks sünnitada tahtnud. Aga jah, selles valdkonnas töötavaid inimesi on erinevaid ning sellest tulenevalt ei ole kõik sünnituskogemused paraku positiivsed.

Minu on olnud õnn kogeda nii üht- kui teistsugust suhtumist ning nautida sellegipoolest kahte imelist sünnitust… Kui väljendit “nauding” ikka on siinkohal sobilik kasutada.

Kodus sünnitamine peaks olema igal juhul seaduslik.

Lõpetuseks aga veidi teemakohast huumorit – lugesin ja naersin, nii et piss püksis 😀

Mõtteid kodusünnitusest Read More »

Rasedusest taastumisest

Sünnitusest on nüüdseks üle kuu aja möödas ja ehkki kõik pole veel päris nii nagu enne, olen ma asjade üldise seisuga siiski üliväga rahul.

Hetke kaalu, mis üldiselt vist kõige huvi pakkuvam number oleks, ei oska ma teile kahjuks öelda, sest kodus mul kaalu teatavasti pole. Ise arvan, et äkki mingi 70 ringis (enne sündi oli 65), aga tõesti ei tea.

Kui enne rasedust olid mu mõõdud 92-74-96, siis hetkel on need 102-88-100.

Rinnad on vahelduva eduga sama suured kui raseduse ajal või veel suuremad – olenevalt sellest, kui palju piima parasjagu sees on 😀 Ma ilmselgelt ei kurda ja loodan salamisi, et ehk jäävad ka pärast imetamise lõpetamist natuke suuremaks.

Puusaümbermõõt on mul eluaeg keskmisest väiksem olnud, peale vaadates pole ilmselt mingit vahet näha. Ainult seelikud-püksid on mul kõik nii keha järgi ostetud, et hetkel pooled ikka veel selga ei lähe. Selles mõttes oleks parem, kui ma ikka endise mõõdu tagasi saaks.

Kõht on ainus asi, mille juures ma natuke nurisen – on veel veidike lödi 🙂 Samas see on ikka suhteliselt vähe – kui riided on seljas, siis ei saa midagi aru ja isegi riieteta pole hullu – vabalt läheks randa ja ujuma, häbenemata.

Nabarõnga panin ka paar nädalat tagasi uuesti sisse, auk oli täitsa läbistatav endiselt. Ma ei teagi, kaua rõngas väljas oli, 2-3 kuud vist. Aga mu auk oli neli aastat vana ka, sellepärast vast nii hästi vastu pidas. Naba ise, mis pärast sünnitust oli ikka veel päris lai, on taas suhteliselt normaalse mõõdu omandanud.

Ja noh… Strateegilised kohad on ka suhteliselt ilusti paranenud. Õmblused on kõik väljas ja kui kohati on veel väheke hell, siis seda jääb järjest vähemaks. Sünnitusjärgne seks on alguses suhteliselt ettevaatlik tegevus, aga mida edasi, seda paremaks läheb.

All in all, hästi läks. Häbematult hästi läks kogu see asi. Nii sünnitus kui sellest taastumine. Ja elu lapsega on ka kergem, kui julgesin loota.

*sülitab kolm korda üle vasaku õla*

Igatahes peaksin ma olen elav näide ja lootus kõigile neile, kes hetkel lastest midagi ei arva. Ma kinnitan teile – ükskõik kui vähe teile väikesed lapsed ka meeldivad, enda oma on ikka hoopis teine asi. Emadus tuleb iseenesest, sa hakkad asjadele hoopis teistmoodi vaatama 🙂

Mul polnud küll plaanis nii noorelt sünnitada, oleks tahtnud veel oma elu elada ja maailma näha… Aga kuna läks nii, nagu läks, siis võin nüüd terve rea noorena sünnitamise eeliseid üles lugeda: rasedus ja sünnitus kulgevad kergemalt, organism taastub pärast sünnitust kiiremini, endal pole veel nii palju elukogemust, seega oled süüdimatum ja lapse kasvatamine on tunduvalt kergem, sest sa ei muretse veel nii paljude asjade pärast… Ja seda “oma elu” saab ju vabalt siis edasi elada, kui lapsed üles kasvatatud ja ülikooli saadetud – 20 aasta pärast olen ma alles 45, ongi rohkem elukogemust ja raha, et kõike teha.

Nagu näete, olen ma lootusetu optimist 🙂

PS. Ja Plika, kes tavaliselt õhtuti alati rahutu on ning pärast üheksat reeglina enne magama ei jää, kui ühe-kahe paiku öösel ning kes eile öösel suisa neljani jauras, on kümnest saati tudunud nagu inglike. Õnnistus, tõepoolest.

Rasedusest taastumisest Read More »

Hahahaa

Näete, eelmise aasta märtsi alguses arvasin ma noorena laste saamisest nii ja nii.

Ja ausõna, erinevalt minu suhtest A-ga polnud mul Mehega koos olles kõige väiksematki mõttepoega, et tahaks lapsi.

Aga saatusel olid teised plaanid…

Ja mina olen õnnelik. Ja mul on maailma kõige armsam laps. Ja mu elu keerlebki ümber tema. Tähendab, ma küll mõtlen paljudest muudest asjadest, aga ma ei saa neid ellu viia, sest mul on kodus vastsündinu, kes vajab pidevalt tähelepanu 🙂

Elu keerdkäigud on ikka kummalised.

Hahahaa Read More »

Daki, ära muretse!

Daki arvab ajaveebi võistlusel, et me peaks oma tited ikka Eestisse kasvama tooma. Ja tal on jumala õigus!

Me oleme Mehega siiani pannud paika kõige üldisema plaani, et kolime Eestisse tagasi hiljemalt Maasika kooli minemise ajaks.

Üleeile õhtul, kui me Antti & Rarruga Mehe sünnipäeva tähistasime ning muuhulgas ka maailma asjust ja kõigest muust rääkisime, siis tuli ka see jutuks. Sõnastades mõtte ümber – kolime Eestisse tagasi hiljemalt seitsme aasta pärast – tundus see ikka eriti masendav.

Ma arvan, et ma siin Londonis üle paari-kolme aasta vastu ei pea. Hetkel pole mõtet Eestisse tulla, ehkki tahaks! Tahaks väiksesse ja kodusesse ja inimlikku Eestisse, kus oleks sõbrad ja perekond… Sain hiljuti teada, et mu ülikooliaegne korterinaaber ja kunagine väga hea sõber (pärast kooli lõppu jäi meie suhtlus kahjuks soiku, aga loodan selle taastada) on 20. nädalat rase – ta on mul esimene lähedane sõber, kes lapse saab, kõik ülejäänud on alles lastetud. Nii äge oleks temaga koos kärurallit teha ja…

Sellega seoses – kõik see aeg, mis ma Eestile mõtlen, mõtlen ma Tartule. Pärnu on armas kodulinn ja seal on alati hea ema juures käia, aga elada ma seal ei tahaks – liiga väike ja liiga vale seltskond – valdavalt ossid ja tibid. Tallinnas on igasugust rahvast, seal võib sa lihtsalt valida seltskonna, kus liikuda, Pärnus seda võimalust praktiliselt pole. Tallinnast igatsen ma sõpru (peaaegu kõik elavad seal) ning tuletan nostalgiaga meelde viimast töökohta – mul oli seal ikka palju toredaid aegu, kõik jama olen suutnud mugavalt ära unustada (ehkki tagasi enam küll ei läheks) – aga ma ei tunne kuidagi, et ma tahaks sinna tagasi ELAMA minna.

Ja siis mõtlen ma Tartust. Mõtlen Toomemäest, Raekoja platsist, Undergroundist… Sellest mõnusast vaimsusest. Sellest, kuidas kõik on käe-jala juures, aga valikut on siiski piisavalt. Ja on ka omaette olemise võimalust, rahu. On kaks tuttavat inimest, kes varsti emaks saavad ja kellega mul oleks võimalus “perekonniti” lävida 🙂

Ja ma tegelikult ei kujuta oma elu kuskil mujal ette.

Sellegipoolest ei tule me veel praegu Eestisse, sest rahaliselt on siin hetkel palju lihtsam hakkama saada ja see on see, mis esialgu siiski loeb. Ega ma siin ju õnnetu pole, lihtsalt… Eestis oleks mõnusam, nüüd tahaks pigem rahu ja vaikust ja pesa punuda kui lärmakat suurlinnaelu elada.

Aga mina saan siin igasuguseid toetusi (Eestis ei saaks isegi vanemahüvitist, ma pole seal ju tükk aega töötanud) ning Mehel on hea töö. Ja London on nii suur, et siin leiab vabalt elupaiga vaikses ja rahulikus kandis. Ja titeriided ning igasugused muud asjad on odavamad…

Ühesõnaga esialgu on London. Aga kindasti mitte seitse aastat! Eks vaatame, kuidas kujuneb, millal meil siin elamisest lõplikult kõrini saab. Mul on ikkagi see auahne plaan, et Maasikas võiks kaks keelt enam-vähem soravalt suhu saada – huvitav, kaua see aega võtta võiks?

Aga Maasikast saab kindlasti eestlane. Ärge sellepärast üldse muretsege 🙂

EDIT: Pfff. Miks mu kommentaari Piia ja Nadja blogi kohta võistlusel ei näita? Keegi modereeris ära või?

EDIT 2: Ja mis võileivapiltidesse puutub, siis kuna ma ise olen nii andetu kokk, kipun ma vaimustusse sattuma teiste mulle tehtud ja ilusasti serveeritud söögist ning tahaks seda kangesti teiega jagada. Või siis olen ma nädal aega isutanud suitsuvorsti järele ja kui ma selle lõpuks kuskilt vene poest leian, siis tahaks jällegi oma rõõmu kangesti teiega jagada (see on see välismaal elamise kiiks). Ja üleüldse – mulle meeldib blogisse pilte panna, illustratsioonid on ju alati mõnusad!

Daki, ära muretse! Read More »

Mõtted

Avastan ümberringi aina rohkem juhtumeid, kus valima mindi vaid sellepärast, et Keskerakond võimule ei saaks. Nii peabki! Lihtsalt südame teeb soojaks…

(Mina pole Reformi austaja kah ja ei valiks neid elu sees, aga no Keski kõrval suisa jumalik)

Olen viimaste päevade jooksul saanud väga erinevatest allikatest teateid selle kohta, et mitmed tuttavad, kellega kunagi sai päris tihti läbi käidud, aga nüüd enam praktiliselt üldse mitte, on rasedad.

Kuna ma nendega enam ei suhtle, ei saa ma tegelikult asjast midagi arvata, eks. Aga siiski… Ma tean ühe neiu elukaaslase kohta, et too pole suurem asi (kohati kergelt vägivaldne jne). Ma tean teise neiu elukaaslase kohta, et nad on keskkoolist saadik koos olnud (ja ma suhtun sellistesse suhetesse väga skeptiliselt). Ja üldkokkuvõttes leian ma, et nii noorelt lapsi saada… No ma ise olen kohe varsti 23 ja tõesti ei kujuta mitte kõige vähematki ette ennast emana.

Samas… Eks see käi ikka suhtega koos. Kui ma A-ga koos olin, siis käisid mõtted vahel peast läbi küll. Praegu ajab mõte lastest külmavärinad peale. Ma olen noor. Ma tahan elada. Ma tahan maailma näha! Küll mul on aega neid lapsi hiljem ka teha.

Nii ma siis suhtungi kõigisse neisse raseduse juttudesse skeptiliselt. Kardan, et viie aasta pärast on lihtsalt jälle mitu üksikema juures. Ja tegelikult on selline suhtumine ilmselgelt liiga ülbe. Kust mina tean, neil võib olla maailma parim mees ja perfektne suhe ja suur armastus ja nad tõesti tahavad seda last.

Jah. Ma loodan, et see on nii. Sest iseenesest on ju armas, kui rohkem lapsi sünnib. Et seda väikest Eestit kauemaks jätkuks…

Aga mina oma panust veel ei anna. Sest kuigi ma võin vaba olles seksida ühe päeva jooksul kolme erineva mehega ja sealjuures endaga väga rahul olla; kuigi ma võin mehega pärast kuuajalist tutvust silmagi pilgutamata kokku kolida ja temaga rõõmsalt aastaid niisama koos elada, siis… Kui ma kunagi lapsed saan, siis see peab olema suhe, mille kohta ma olen kindel, et see on õige ja jääb püsima. Ma tahan olla abielus. Ja ma tahan abielluda suurest armastusest üks kord elus ja elu lõpuni. Mõne koha pealt olen ka mina vanamoodne tüdruk.

Kümne aasta pärast siis, jah 😉

Ja veel. Õhtulehe need kuramuse tüdrukud, keda poolalasti lehte topitakse igal aastaajal. Tõesti, tõesti. Siin on mõned rämedamad näited. Tahaks vaid karjuda: “Tüdruk, kus su aru on???” Tegelikult polegi vahet, kas need pildid või mõned teised – ilusad ja maitsekad ehk isegi (eeldan, et seal on mõni selline ka). Juba see, et sa sellisele konkursile midagi saadad… Mul ei ole sõnu, jah. Kurvaks teeb.

Mõtted Read More »

Scroll to Top