Muuseas jõuti minu blogini otsingutega: noku, vassilissa falck, vanaema lööb trummi, kuidas õppida uuesti seksima.
Einojah.
Mind ajavad hullult närvi inimesed, kes valivad omal Orkutis suhtluskeeleks ainult inglise ning siis panevad peale piirangu, mis ei lase teiste keelte rääkijatel ennast sõbraks lisada. Mul on vähemalt kolm-neli-viis tuttavat sellepärast lisamata jäänud ja scrappida ka kõigile ei viitsi. Täna sattusin jälle ühe peale. Urr! Mina olen eestlane ja minu emakeel on eesti keel. Aga sina? Häbened või?
Ja siis veel seda ka, et… Ma tahaks siiralt olla üheks päevaks titemamma nahas ja tema mõtteviisiga. Ma lihtsalt ei suuda ette kujutada seda “minu tibu on kõige armsam ja kõik keerleb ümber tema” tunnet. Ma noh… Kas just jälestan lapsi, aga ütleme nii, et mida väiksemad nad on, seda ebamugavamalt ma ennast nendega tunnen. Kasvage enne suureks, siis räägime 😉
Ma ei kujuta ette, et ma saan kunagi lapse ja elu hakkab ainult ümber tema keerlema ja kõik fotod, mis ma kuskile üles panen, on koos temaga ja… No ma lihtsalt ei kujuta ette! Aga võib-olla olen kunagi ise ka selline. Praegu on igatahes imelik teisi vaadata.
See polnud nüüd halvustavas mõttes mõeldud, lihtsalt arusaamatus 🙂
Kui ma peaks oma titele firmariideid hakkama selga toppima (Nike jms), siis võite küll tulla ja mulle millegi suure ja raskega vastu pead virutada.
Aga no ma nii enne kümmet aastat lapsi saada ei kavatse. See igavene kümme. Päris ilus aeg tundub.
Ja siis oli viimases Ekspressis kõhedust tekitav artikkel kolmanda samba p*rse minemisest. Et noh. Ma tegin ka selle aasta alguses kolmanda samba. Ma usaldasin ka panka ja jäin uskuma juttu, et see on suht lollikindel värk ja miinusesse jääda on suht võimatu. Peaks vist asjad üle mõtlema. Kelleltki targalt nõu küsima. Aga artikli põhjal võib järeldada, et vahel ei tea need “targadki”… Oeh. Üldiselt pole vahet, ma mõtlesin Londonisse minnes asja nagunii ajutiselt seisma panna. See 900 kr, mis ma sinna sisse maksnud olen, pole just teab mis suur kaotus.
Keeruline värk. Ometi tahaks vanaks saades piisavalt rikas olla, et neli asja kokku pakkida, autosuvila osta ja mööda maailma rändama minna. Ma olen vabalt selle nimel nõus iga kuu mingit pappi maksma. Aga kes kinnitab, et pank mind ei koori? Hakka või sukasäärde koguma 😀 Ennast tundes – seda ei saa teha, ma jooks selle raha juberuttu maha. Raha tuleb paigutada kuskile sellisesse kohta, kust ma seda ilma suurte sanktsioonideta enne vajalikku aega kätte ei saa, kus see teeniks kasumit ning see koht peaks ühtlasi usaldusväärne olema. Tricky…
EDIT 10:47 – Rainer pidi kell üheksa valima minema ning pärast seda minu peale korjama ja Pärnu poole sõitma. Lubasin umbes pool kümme valmis olla. Rainerit tundes ma tegelikult arvestasin sellega, et enne kümmet ei toimu suure tõenäosusega midagi. Aga nüüd, kolmveerand üksteist, sain lõpuks kõne, mis teatas, et ta magas sisse ja läheb veel tunnike.
Muidu jumala pohhui, aga vaadake, MINA tõusin kella peale. Oleks ka tahtnud välja magada äkki…
Ei, tegelikult on kõik lill. Ma siis lihtsalt passin netis nii kaua. Pole mul kiiret kuskile 😛
miks pensionärina? miks mitte 30 või 40-sena rännata?
Einoh, vaata – millalgi tuleb ju abielluda ja karjääri teha ja maja ehitada ja lapsi saada ja nad suureks kasvatada… Ja mul pole eriti usku sellesse, et lähema viie-kümne aasta jooksul midagi sellist juhtumas on (no kes teab küll, eks).
Muidugi võib varem ka rännata, aga kardan, et just majanduslikust ja (loodetavasti) perekondlikust aspektist pole see 30-40-ndates nii ulatuslikult võimalik.
Eks näis, mis elu toob. Ütleme siis nii, et autosuvila tuleb. Pole lõppude-lõpuks vahet, mitme aasta pärast 😉
muideks, see orkuti värk on tegelt nii, et kui sa ei ole talle ühtki keelt öelnud, siis ta arvab automaatselt, et sa räägid inglise (seejuures ameerika inglise) keelt. minuga näiteks juhtus nii ja jube piinlik oli.
Pingback: Hahahaa » Tikri Päevaraamat