Ma rõõmustasin täna õige mitu korda söögi teemadel ja leidsin, et võiks äkki üle mõne aja sel teemal pikemalt kirjutada.
Mulle pakub tohutut rahuldust see, kui mul on täpselt paigas, kust mida osta – tean, kus on parim, soodsaim, maitsvaim jne. Ja iga natukese aja tagant tuleb mõni selline asi jälle juurde.
Tänane esimene rõõm oli hommikul, kui mulle toodi ära minu osa ühistellimusest ühest Tallinna hulgilaost, kust saab mahedalt seemneid, pähkleid ja kuivatatud puuvilju. Esimene kord oli mõni kuu tagasi, toona tellisin rosinaid (€4.48/kg), mandleid (€10.12), kuivatatud banaane (€5.51), kõrvitsa- (€7.50) ja päevalilleseemneid (€3.46). Seekord taas rosinaid ja mandleid, lisaks aprikoosid (€9.72), sarapuupähklid (€9.59) ja maapähklid (kooritud, €3.92). Seemned lähevad leiva sisse, pähkleid-mandleid krõbistame meie Abikaasaga, rosinaid söövad kõik, muud kuivatatud puuviljad jätavad mind üsna külmaks, aga teistele meeldivad küll.
Mm, mul pole tegelikult õrna aimugi, kui palju selline kraam poes maksab – olgu siis mahe või tavaline. Nii et ma ei oska selles mõttes hindu võrrelda, aga no need, kes teavad, saavad siis võrrelda.
Järgmine rõõm oli käik turule. Kui esiti ei osanud sealt midagi osta, siis nüüd on välja kujunenud paar oma kindlat kohta. Esiteks ostame Saaremaa letist lahtist võid ja juustu – või kilohind on tavaliselt €6, praegu juba pikemat aega soodukas €5.25. Juustust on kõige soodsamad ääred – no ausõna, MINUL pole vahet, kas ma söön juustu ÄÄRI või keskpaika, maitse on üks 😀 Kilo on €5.10, sama kilohinnaga on aeg-ajalt müügil ka Hollandi leibjuust, mis on siis esimene eelistus.
Saaremaa pole küll mahe, aga parem kui teised tavalised. Esiteks on Saaremaa lehmadel kõige mitmekesisem ninaesine (oh, need saaremaised niiiiidud), vähemalt see toodi mulle kunagi põhjuseks, miks Saaremaa võid teistele eelistada. Teiseks ja olulisemaks põhjuseks on see, et Saaremaa juust ei sisalda ainsana üht kahjulikku E-ainet, mille numbrit ega nime ma isegi hetkel ei mäleta. Ja tegelikult ma vist lugesin hiljuti mingit uudist, et E-piim äkki oli ka oma toodete koostist muutnud… Et äkki on nüüd juba mõni muu normaalne juust veel? No igatahes, juustu kulub meil palju, peamiselt juustu-küüslaugu võileivakatte jaoks, aga ka igasugu toitudesse. Ja võid peab alati piisava varuga kapis olema – kunagi ei tea, millal küpsetamise tuju tuleb. Selveris tuli Saaremaa 175 g võipaki puhul kilohinnaks üle €7 ja kui märkasid juustu lahtisest letist võtta, oli kilo ca €6.50, kõik pakitud variandid aga vist suisa €8 ringis.
Teine regulaarne ostukoht turul on Raismikuoja mahetalu lett. Sealt tulevad meie pere pudruhelbed – rukki (60 senti/kg) ja odra (65 senti). Varasemalt katsetasin igasugu Pihlaka ringi helbeid (spelta, rukki, kaera), aga esiteks on need kallimad (€1-2.15), teiseks ma nisu väga pudrumaterjaliks ei taha, nende rukkihelbed ei läinud miskipärast lastele peale, kaerahelbed ka mitte, kuna seal sees oli kesti. Nii olin ma vahepeal täitsa hädas, sest ka teiste seni proovitud mahetootjate helvestega oli kestaprobleem, ostsin siis mõnda aega hoopis Myllärini helbeid, mis olid aga kallid (ligi €4/kg – issand, mida ma üldse mõtlesin, et nii palju maksin??). Igatahes Raismikuoja helvestest söövad lapsed putru hea meelega, nii et puhas rõõm – mahe, soodne ja maitsev.
Kui alguses ostsin leivajahu tükk aega Pihlaka ringilt 90 senti/kg (no hea mugav ju, kui koju kätte tuuakse), siis pärast Raismikuoja leti avastamist enam mitte – seal on kilo kõigest 65 senti. Sellega on ainult üks aga – tegu on ilmselt lihtjahu, mitte täisterajahuga, seega ei sisalda nii palju kasulikku kraami, kui ideaalis võiks. Nii et jahu puhul olen tegelikult endiselt otsingutel – viimati tegime näiteks ühistellimuse ühest Viljandimaa mahetalust, kus täistera rukkijahu maksis 80 senti/kg. Ostsin kohe kümme kilo ja tundub igati hea. Kuniks ma kuskilt soodsamat varianti ei leia, saab vist edaspidigi sealt tellitud, kui aga kahe tellimuse vahepeal otsa saama peaks, siis ostan ikka Raismikuoja letist.
Peale pudruhelveste ja jahu olen neilt ostnud veel linaseemneid leiva sisse (€3.20/kg) ja nisuterasid idandamiseks (€1/kg).
Raismikuoja leti kõrvalletist oleme viimasel ajal sattunud ostma kodumaist õuna, mugulsibulat ja rohelist sibulat. Tundub igatahes puhas kraam.
Kolmas rõõm oli õhtul, kui proovisin üht uut sorti mahedaid makarone, mida Kristina soovitusel ostsin ning leidsin endale uue lemmiku pastatoodete maailmas.
Makaronidest kasutasin siiani paralleelselt Tootsipeenra omi, Rimis müüdavat ICA sarja ja Rimi enda mahemakarone. Ma olen küll üldiselt see loll, kes igal võimalusel kodumaist kraami ostab, olgu see siis pealegi kallis, aga Tootsipeenra on ikka kohutavalt kallis ja maitseelamus pole ka selle raha eest NII eriline, kui võiks. Meie pere lemmik on küüslaugupasta, aga näiteks täisterapasta eriti ei meeldinud. No ja andke andeks, €3.07/400 g eest on ikka liigne luksus, meie sissetuleku juures vähemalt. Vahepeal ostsime kogu aeg Rimi makarone (€1.25/500 g), neil on penned, mis on mu lemmikud. Siis ma vahepeal vaatasin, et need pole durumjahust ja kandsin seega maha, nüüd vaatasin uuesti, et on ikka – ma ei usu, et koostist vahepeal muudetud on, pigem ma lihtsalt ei pannud tähele, et kirjas oli kõvanisujahu. Viimasel ajal oleme Tootsipeenra kõrval ostnud ICA sarja omi, mis on kõige soodsamad – 95 senti/500 g – ning lisaks ütleb silt uhkelt täistera durumjahu, nii et oleks nagu tervislik ka. AGA. Rootsi keeles on pakil kirjas mjöl av durumvete, millest kuidagi täistera välja ei loe. Ja paraku on need makaronid oma värvuselt nii heledad, et pigem kahtlustan küll tavalist durumit. Olen isegi mõelnud õekesel Rootsis uurida lasta, kuidas selle jahuga siis lood on, aga pole seni viitsinud.
Nonii, igatahes ostsin suurest Maximast Kristina kiidetud makarone, mil hinnaks €1.55/500 g. Nende puhul pole vist kahtlust, et tegu on tõepoolest täistera durumjahuga, kuna juba välimuselt on tumedamad, eestikeelne silt ütleb sõelumata kõvanisujahu (tõeliselt peen väljend või mis) ning itaaliakeelne pasta integrale. Täna sai siis esimest korda proovitud ning maitsevad suurepäraselt – nagu tavalised 😛 No ühesõnaga, ma ei ole täistera nisujahu maitsega kunagi sõber olnud – kookideski ei meeldi, kasutan selle asemel jämedalt jahvatatud speltajahu. Aga nondel täistera durumjahust makaronidel toda täisterajahu maitset ei ole, nii et juhhei. Tervislik, maitsev ja mitte küll kõige soodsam, aga Tootsipeenrast siiski üle poole odavam – edaspidi ostame ilmselt ainult neid. Ja minu rõõmuks on penned ka, need said küll täna ära tehtud, nii et fotole said spiraalid.
Nojaa, ja muidugi minu iganädalane/igakuine rõõm maheringide näol. Pole midagi paremat sellest, kui sulle kaks korda nädalas ülimaitsev mahe piim (70 senti/l) akna taha tuuakse, ausõna. Praegu on küll piimaga kitsas käes, nii et isegi minu tellimust tõmmati ajutiselt väiksemaks, aga eks ma siis joodan mehele-lastele rohkem keefirit või petti, neile see maitseb nagunii, lihtsalt keegi akna taha ei too, mahe ei ole ja poest ju tuua ei viitsi 😛
Nele käest saan peale piima veel mune (suured €1.50, väiksed €1.20) ja jogurtit (€2/kg) noil puhkudel, kui mul jälle tuksi läheb ning uut starterit vaja on. Nüüd saaks vist jälle võid ka, vahepeal ei olnud üldse, aga toorvõi säilib üsna vähe, nii et sellega on alati oht, et läheb enne halvaks, kui küpsetamise vaim peale tuleb, aga mujal ma seda praktiliselt ei kasuta. Ja no hind muidugi ka, €10/kg. Tegelikult – kui mul just mingit erilist küpsetamise õhinat peal pole, nii et iga päev uus kook valmib, siis korra nädalas ju võiks vabalt, aga koogid on mul rohkem emotsiooni ajel tehtud, kes see jõuab neli päeva ette planeerida, et võid tellida… Selles mõttes on Saaremaa variant lollikindlam – võib varuks osta, et alati olemas oleks, säilib kauem.
Nojaa, ja Nele piima pealt saadud koor läheb kohvi peale ning hapukoore valmistamiseks, nii et päris palju olulisi asju saab nii kaetud. Ja ma tean, et ta katsetab juustu tegemist, ootan põnevusega.
Ja oleks äärepeal unustanud, Nelelt skoorib ju aeg-ajalt liha ka. Ühe kuke näiteks saime ükskord (millega Abikaasa küll ka teisel katsel sõbraks ei saanud, valmistamise mõttes – ähvardas, et kui veel ostan, küpsetan ise 😛 Maitsev oli muidu küll) ja viimati veiseliha – 5 kg hakkliha (€5.50/kg) sai 200 g karpides sügavkülma ja paar praetükki ka (ei mäletagi, mis tükid need täpselt olid, Abikaasa vanaema soovitusel võtsime, €7-8/kg igatahes).
Pihlaka ring käib umbes kaks korda kuus, ma olen sealt õige paljusid asju katsetanud. Hinnad on neil minu meelest üsna soodsad. Kuna meil on aga vaja kokku hoida, kust iganes võimalik, siis mõningad asjad tulevad nüüd ikkagi mujalt. Ülal mainitud pudruhelbed ja rukkijahu näiteks… Sibulaid (€2.50/kg) tellisin tükk aega neilt, sest nii kohutavalt palju ei kulunud ja võrdlusmomenti muu mahedaga polnud (poes käia ma ju ometi ei viitsi :D). Mõni aeg tagasi tellisime kambaga mitut-setut sorti kraami ühest Valgamaa mahetalust ja seal oli sibulakilo poole odavam, sai 5 kg varutud ja tagantjärele tarkusena oleks võinud rohkem võtta. Mingi hetk telliti kambaga veel ühest mahetalust sibulaid, aga toona paistis varusid piisavalt, nii et ma ei ühinenud selle tellimusega, siis avastas Abikaasa aga uue lemmiku sibulapiruka, nii et varud kahanesid õige kiirelt 😀 Viimased kaks kilo oleme siis turult ostnud, mis pole mahe, aga olgu peale… Tahaks sealt Valgamaalt uuesti tellida, aga sellega on jeblamist, tuleks leida keegi, kes on nõus Tartust ära tooma või siis tellimusele 5% transpordikulu lisaks maksma.
Okei, tulles tagasi Pihlaka ringi juurde, siis sealt tulevad meie kartulid (60 senti/kg), porgandid (€1.10/kg), valge jahu (väiksemas koguses kookide sisse parema kerkimise tarbeks, €1.10/kg), spelta sepikujahu (jämeda jahvatusega, meie pere põhiline koogimaterjal, imeliselt odav €1.10/kg), peeti-kaalikat-naerist-küüslauku olen vahel tellinud (ei viitsi hindu otsida), terad idandamiseks on peale spelta kõik 80 senti/kg.
Kartuleid sai nüüd ühest viimatisest mahetalust 30 kg kottides suisa 25 senti/kg, nii et ilmselt oleks arukas ka neid hulgim ja soodsamalt varuda. Aga no mulle kartul väga ei maitse, nii et meeletult tihti me seda ei söö (samas ikka mitu korda nädalas tuleb ära) ja see 60 senti ei tundu(nud) ka üldse kallis 😀 Need on need eurod, ma ütlen. No igatahes, kevadel on kõigi üle talve säilinud juurikate toiteväärtus eriti madal, nii et piiran kartulitarbimist hetkel eriti, suvel saab nagunii jälle natuke endale maha pandud või värsket kartulit turult toodud, eks siis järgmise talve varude puhul mõtleb pikemalt.
Aga Pihlaka ring mulle ikkagi hullult meeldib, see onu on nii lahe, temaga võib alati pikalt juttu ajada, no ja üldse, ma lihtsalt armastan kõiki neid inimesi, kes mulle mõistliku hinnaga mahekraami koju kätte toovad. Ma olen mugav ja mulle meeldib osta läbi võimalikult väheste vahendajate.
Ma olen siin maininud päris mitmeid grupitellimusi – meil on ju nüüd juba mõnda aega FB-s kinnine grupp, kus pärnakad oma mahejuttu ajada saavad. See on absoluutselt super, sest kui foorumeid unustan ma lugeda, siis FB-s olen pidevalt, nii lihtne on kogemusi vahetada, suurema kambaga kuskilt tellida ja nii edasi. Mahe elu on kohe mõnusam!
Mis ma siis veel toidust räägin…
Suhkrut ostan viimasel ajal kogu aeg Dansukkeri fairtrade demerarat, mille kilohind on suures Maximas €2.68. Mahedas Margis on nüüd lahtine suhkur ka, kilohinnaks €4.90 (varasemad pakitud suhkrud olid neil poole kallimad), aga ma küpsetan ikkagi nii palju, et… Ei tõuse mu käsi hetkel seda poole kõrgemat hinda maksma. Samas valget suhkrut ma enam ka osta ei suudaks, olgu eelarve siis kuitahes nigel. Kui üldse mahedat tahta (sest ideaalis ju tahaks), siis peaks ikka teistest linnadest vedama, Tallinnas või Viljandis olla ka hea kilohinnaga olnud, täpsemalt küll ei tea, peab uurima.
Soola ostsin viimati Mahedast Margist – himaalaja sool, peaks olema üks parimaid, kilo oli €4.65. Tuleb meelde, et juhtusin nägema Abikaasa vanaema juures himaalaja soola pakki, millel oli hinnaks €3.90 ja ta ütles, et ostis selle Riiamariist.. Mul ei tule kunagi meelde, et seal ju ka sellist kraami on, sealt käin ma seepi ja kosmeetikat ostmas 😛 No erilist vahet pole, soola ma just igakuiselt ei osta, see 75 senti siia-sinna ei loe suurt miskit.
Maitseaineid pole viimasel ajal eriti ostnud, must pipar ja kaneel Mahedast Margist… Port Artur 2-s on üks pisike pood Don Joli, kuhu ma ise jõudnud pole, aga pidavat olema hea maitseainevalik ja palju mahedat ka.
Idandamiseks ostsin viimati mungube lahtiselt Tallinnast suurest Mahemarketist, kilo hind oli umbes €6.50. Ei tea, kas kuskilt saaks odavamalt… Need on röögatult kallid võrreldes kõigi nö kohalike teradega, aga need idanevad nii kiiresti ja mõnusalt, samas kui nisu ja muuga pole mul siiani õnneks läinud – unustan loputada ja jube kergelt lähevad hallitama. No enda laiskus, ma kavatsen nüüd ikka korralikult ette võtta.
Leiba küpsetan nüüd ise, korraga kaks, üks päts kaalub ca 700 g, arvutasin miski hetk välja, et peaaegu 1,5 kg leiba läheb mul maksma… €1.21 vms. Tegelikult seemned tulid hiljem lisaks ja kui nüüd veidi kallim täisterajahu ka, siis pakun, et äkki kaks leiba kokku €1.50 või isegi rohkem. Noh, Vändra Leiva pool pätsi täisteraleiba maksab poes peaaegu €2, nii et kasud sees 😛 Maitsest rääkimata, minu leib on palju parem kui ükskõik milline poeleib.
Ja ma paratamatult olen skeptiline igasuguse mahetoodangu suhtes, mis sisaldab soola ja suhkrut. Lihtsalt sellepärast, et kõige odavam “mahe”suhkur on ju Dansukkeri valge rafineeritud, mis on hoolimata mahedast sildist täielik jama. No ja sool ei saa üldse mahe olla, seega kui mahetootel pole just täpselt kirjas, mis soola see sisaldab (Nele kasutab näiteks meresoola ja muugi mahekraami koostisest olen seda vist leidnud), siis kahtlustan ikka tugevalt, et see ikka kõige tavalisem valge sool on. Nii et mulle meeldib kõike ise teha, siis olen vähemalt täitsa kindel, mis seal sees on.
Saia ei osta me praktiliselt kunagi, no äkki kord kolme kuu jooksul toome lahtise Lahe saia koju.
Kui rääkida asjust, millest kõige teravamat puudust tunnen, siis otse loomulikult värske kraam ja lihakraam. Suvel on värske kraamiga lihtsam ja talveks tuleb lihtsalt roppu moodi varuda. No aga viinamarjad ja virsikud-nektariinid, meie SUUUUURED lemmikud, mis on ühed kõige saastunumad üldse, ütlevad igasugu targad nimekirjad ja pingeread, neid Pärnust üldse mahedalt ei saagi ja ma pole ka sugugi kindel, kas me jõuaks neid osta. Mahebanaane ja -kiivisid ostame, kui Maximasse satume, aga pool ajast on need ikka tavaliselt ja kõik muu ka 🙁
Lihaga on nii ja naa. Nüüd on mõneks ajaks veiselihaga rahu majas ja mahedat siga pidi ka mu meelest miski hetk kevadel saama, siis on kavas jälle hunnik sügavkülma varuks osta. Kõige nukram lugu on aga suurima lemmiku kanalihaga – ei pea olema mahe, tahaks lihtsalt õnnelikku talukana, aga ei tea küll, et Pärnus kuskilt saaks. Suitsusingid on teised suured lemmikud, mida puhtalt jällegi kuskilt leida ei oska, vahel Gildi taluturult oleme ostnud. Selles mõttes on Tallinnas ikka kergem, olen vähemalt lugenud, et Sadama turult saavat õnnelikke kanu ja kas mitte Kristiines keskuseski pole mingi väike lett, kus müüakse ehtsat suitsusinki…
Ah, see liha teema on üldse äärmiselt problemaatiline. Ma olen nii suur loomasõber, et kui ma ise peaks oma liha tapma, siis oleks taimetoitlane 😛 Samas ma naudin liha täiega ja ei kujuta sellest loobumist ettegi. Aga ikkagi tundub kuidagi silmakirjalik see, et ma tahan süüa liha, mille päritolule ma eelistan mitte mõelda. Mis me siin loomade tapmisest räägime, mul hakkas isegi täna jube kurb, kui Nelega rääkisin. Vaene väike vasikas, kellel peaks piimale eelisõigus olema…
Põhimõtteliselt on meil kavatsus sebida kuidagi võimalus ise suitsusinki teha – Abikaasa õde ükskord tegi mingi tuttava juures. Tema ostis oma liha küll kuskilt hulgilaost, me tahaks ikka mahedat. Kui see kevadine siga nüüd üks hetk peaks saadaval olema, siis tuleb sel teemal uuesti tõsiselt mõelda. Jajaa, ma tean, et suitsetatud kraam pole ka üldse mitte kasulik, aga no mida sa hing teed, NII HEA ON. Hoopis teine tera, kui see jama, mida poes müüakse. Me praegu katsume osta väiksematest poodidest ja küsida puhtamat kraami, aga ma pole kunagi kindel, kas see ka tõesti puhas on või müüja lihtsalt ütleb, mida me kuulda tahame…
Oh, hea küll, niigi liiga pikk jutt sai, olen seda ligi kaks tundi kirjutanud ja uni on peal. Kindlasti jäid mingid olulised asjad mainimata, aga kui kedagi miski huvitab, saab alati küsida.
Igatahes mulle hullult meeldib see, et ma olen nii paljude asjade puhul oma lemmikud leidnud, et nende varumine on taskukohane ega ei nõua suuremat ajakulu. Mulle meeldivad maheringid, mis kraami koju kätte toovad, meeldib tellida koos teistega otse tootjatelt, et saada võimalikult soodsalt, meeldib osta turult, meeldib sooduspakkumiste ajal varuda (näiteks ICA sarja sain ükskord -25% või mis ta oligi, kohe pikalt mureta nüüd)… Mulle meeldib süüa puhast ja kvaliteetset toitu 🙂