Vahepeal sai endale nii palju kohustusi kaela võetud, et oli tunne, nagu ei jõuaks enam üldse mitte midagi teha. Tänaseks on aga mitmed asjad läbi või selgeks mõeldud, no ja MÄRTS ikkagi. Tunneli lõpus paistab valgus.
Saime täna lõpuks Plika turvatooli kätte – ühes netipoes oli €40 odavam kui Beebimaailmas ja vaatasin, et nüüd seda nende lehel enam polegi, sain viimase. Jäi Concord Transformer XT ja praegu tundub see küll igati mõnus. Pole veel olnud aga võimalust ema autosse proovida, enne esmaspäeva vist ei saa ka. Seni hoian tooli piinliku hoolega, kõik sildid küljes – tagastamise võimalus on vist kaks nädalat, jah? No ma siiralt loodan, et ei pea tagasi saatma. Ainus võimalik probleem on see, kui isofixid oleks autos nii keskel, et toolide vahele istuma ei mahu, aga Abikaasa oli seal neid vaadanud ja talle tundus, et ei ole. Pöidlad pihku, et see õunaroheline iludus ikka meie perre pidama jääks.
Kirjutasin avalduse ja panin Plika lasteaiakoha sügiseni ootele. Kuna ma ei saanud teda õieti aeda viiagi, sest ei jõudnud üks köha-nohu lõppeda, kui järgmine juba algas, lisaks oli muutus ka tema suhtumises ja entusiasmis, siis minu sisetunne ütles üsna tugevalt, et parem on paus teha. Enamik inimesi, kellelt ma mingi hetk nõu küsisin, paistsid küll arvavat, et ma lasen lapsel endale pähe istuda ja olen ise ebakindel, nii et kõik hädad sealt tulevadki, aga noh, nagu nad ka ütlesid – ise tunned oma last kõige paremini. Ja mina tundsin, et paus on hetkel parim.
Mis sügisel saab, eks ole näha. Panin nad Poisiga igaks juhuks ka ühe kodulähedase armsa erahoiu järjekorda, poole kohaga alates augustist. Poiss ilmselt sel sügisel suurde aeda kohta ei saaks ja ega ma teda nii noorelt nii suurde rühma saata ei tahakski. Aga koos õega, väikeses armsas rühmas ja poole kohaga, seda võiks vabalt. Eks ole siis näha, kuidas tööalaselt asjad sügiseks kujunevad.
Oh jah, miks peavad need lasteaiarühmad küll nii suured olema? Kõik muu oli superluks – kodu lähedal, mõnus juhataja, ilusad ruumid, toredad kasvatajad… Aga jah, kaks täiskasvanut ja 20 last… Ei leia mina, et nii väikesel oleks vaja juba ellu jäämist harjutada, kui see pole hädavajalik. Nii et… KUI rahaliselt vähegi võimalik, siis vähemalt alguses erakas. Kui ei, küllap siis harjutame sügisel suures aias edasi. Sel juhul tahaks loota, et saame sama toredad kasvatajad, kui praegu olid.
Autokooli teooriatunnid said läbi. Kolm tööd tehtud, üks veel teha. Sõidutundidest vist umbes pooled veel jäänud. Nojah, käiguvahetus on nüüd küll enam-vähem käpas, aga kõik need sada muud asja, mida ma korraga märkama ja arvestama pean – ei kujuta ette, millal see tuleb. Praegu on täpselt nii, et ühel päeval on tunne, nagu ei oskaks mitte midagi, teisel päeval tundub, et läheb üsna hästi, kolmandal jälle tunne, et MITTE MIDAGI EI OSKA 😀
Noh, kui tänavad paljamaks sulavad ja ma natuke veel õpetajaga harjutada saan, siis vast julgen Abikaasaga ka minna. Ta saab järgmisel nädalal tervisetõendi kätte, siis läheb teeb selle juhendaja tunnistuse ja ühtlasi uued load kah, mis sel aastal aeguvad.
Tööalaselt on endiselt kõik lahtine. Olen leidnud mõned pakkumised, mis väga meeldivad ja kuhu olen kas üsna hästi või üsna ideaalselt sobinud, aga pole pääsenud isegi vestlusele. Hea küll, esimeses kohas otsiti assistenti, aga kandideeris nii palju erialase kogemusega inimesi, et lõppkokkuvõttes valitigi ainult nende seast. Teisest kohast pole kippu ega kõppu, isegi äraütlevat vastust mitte. Konkursi lõpust on aga aega piisavalt möödas, nii et ma ei hellita erilisi lootusi.
Minu meelest on see märk, et mul pole veel aeg täiskohaga tööle minna. Ega ma pole tahtnudki, lihtsalt tundus meie pere rahalist seisu arvestades mõistlik. Tegelikkuses tahaks aga osalist tööaega, nii et keskendungi nüüd sellele – selge on aga see, et osalise ajaga kohti tööportaalidest eriti ei leia, neid tuleb muid teid pidi otsida.
Ehk leiab Abikaasa parema töö või tõstetakse vähemalt veidi palka, ehk mõtlen mina välja, kuidas ma paindlikult töötada saaks. Maaklerina oleks vist näiteks põhimõtteliselt võimalus alustada, tekkis üks pakkumine läbi tutvuste… See alustamine paneb mind aga kukalt kratsima, sest oma kliendibaasi nullist üles ehitamine tundub üsna karm. Ilmselt ma küll uurin ja küsin veel igasugu asju ning proovin ikkagi ära… Aga kuni ma pole kindel, et sellega kuskile jõuan ning et see piisavalt sisse tooma hakkab (ja isegi kui hakkab, on turg ikkagi ebastabiilne, eriti Pärnus, talvisel ajal on ju vaikus), on midagi muud kõrvale vaja.
Ja jõudsin lõpuks taas selleni, et ma oskan ühte asja – KIRJUTADA. Isegi kui teemad pole päriselt need, mis mind huvitavad, siis ma olen edukalt võimeline poole ööni üleval istuma ja kirjutama, kuniks asi valmis on. Nii et… Ma pean ikka ennast kuskile pakkuma hakkama. Ma ei tea veel täpselt, kuidas ja kuhu, aga no tundub kõige loogilisem osalise ajaga töö, mida ma teha võiks, eks. Mul on nii reaalne oskus kui isegi kõrgharidus – mis siis, et ma ei läinud ülikooli mõttega ajakirjanikuks õppida ega taha ka tavaliseks reaajakirjanikuks saada. Igapäevaselt hommikust õhtuni uudiste kirjutamine (eriti majandusest ja poliitikast, IRW) pole kohe kindlasti minu jaoks, samas pikemat ettevalmistust nõudvad artiklid ja analüüsid oleks mõnusad ning on küllalt teemasid, millel ma võiks, tahaks ja oskaks kirjutada – lapsed, pere, suhted, tarbimine, ökuvärk, selline kraam. Kõik, kes mu blogi pikemalt lugenud on, on ilmselt märganud, kuidas mulle meeldib põhjalikku uurimustööd teha ja analüüsida, see tuleb ka kasuks.
Ühesõnaga jah. Kui keegi tahab Pärnus oma kinnisvara müüa või üürida, siis ma hea hakkan teie maakleriks 😀 Ja kui keegi tahab mulle kirjatööd pakkuda või teab mõnd kohta, kuhu kedagi otsitakse, siis antagu aga teada.
Tahaks veel vähemalt aasta-kaks osalise ajaga töötada, et jaguks rohkem aega laste ja kodu jaoks. Loodan, et mul õnnestub see saavutada.
Ja siis on veel muidugi meie pikaajaline unistus mingit oma asja ajama hakata – seda tuleks nagunii alustada palgatöö kõrvalt, ega väikeettevõtlus ju alguses eriti sisse too. Kui vaid leiaks selle õige ASJA, mida teha. No seda mõtlevad kõik 😛
Kui väga soovida, siis saab kõike, usun ma. Nii et ma siis püüdlen edasi selle poole, mis kõige õigem tundub.