March 2012

Kaheksa kuud hiljem on rõõm sama suur

/ rõõm, tehnika / 4 Comments

Mäletatavasti ostsime mulle juuli keskel täiesti plaanimatult uue läpaka, sellega seoses panin veidi hiljem kirja ka oma arvutiajaloo.

Miskipärast hakkasin sellele kõigele täna jälle mõtlema ja võin suure rahuloluga nentida, et too suvine otsus oli tõepoolest nii õige, kui üldse olla sai. Mu Delli kasutamine on täielik nauding, igapäevane rõõm. Ma ei mõtle sellele küll sugugi iga päev, sest teadagi – kui arvuti probleeme ei valmista, ei pane seda tähelegi, lihtsalt kasutad. Aga piisavalt tihti vaatan ma oma nunnut ja ohkan heldinult. Nii tohutult palju annab juurde see, kui eluks vajalik käepikendus funktsioneerib igati laitmatult!

Kui mõnus on see, et arvuti on kiire. Et ma saan vajadusel kaane lihtsalt kinni panna ja jälle lahti tehes kõik vajalikud asjad kiirelt ette tagasi (säästuläpaka sleepist välja tulemine oli nii aeglane ja piinarikas, et ma ei kasutanud seda kunagi). Kui hea on läpagaga diivanile külitama või kööki süüa tegema minna (retseptid on meil enamjaolt netis, eks) – tean, et akut jagub mitmeks tunniks. Kui mugav on, lihtsalt kui kuradi mugav see kõik on. Ka kahe sõrme scroll, mida ma alguses pikalt põlastasin. Nüüdseks ei kujuta enam muud ettegi ja tõepoolest – “tavaline” scroll on äärmiselt ebamugav 😀

Ma ei oska mitte ühtki viga välja tuua. Hea küll, jah, ID kaardi lugeja on ideaalsusest puudu. Nii palju mõnusam oleks, kui ei peaks seda USB kaudu külge ühendama. Sestap kasutan 90% ajast ikka koodikaarti, sest ma ei tee peaaegu kunagi selle limiidist suuremaid ülekandeid, seda on mugavam sahtlist tuua, kui ID kaardi lugejat (laua peal ma üleliigset träna ei kannata) ja selle kasutamiseks ei pea brauserit kinni panema (ID kaardi lugeja funkab ju ainult siis, kui kõigepealt selle arvutiga ühendad ja kaardi sisse paned ning alles siis brauseri lahti teed, et netipanka minna). Nojah, see selleks. Koodikaart ajab asja ära, nii et ID kaardi lugeja puudumine igapäevast elu ei häiri.

Ja viis aastat garantiid tähendab veel neli aastat ja neli kuud täiesti muretut elu. Oh õndsust!

Oli seda nüüd siis tarvis

/ kodumajandus, virin/urin / 6 Comments

Sain just tänase piimalaari, hakkasin seda kööki viima… Ja üks kolmeliitrine purk lihtsalt PURUNES mu käes. Ei läinud ma sellega kuskile pihta ega miskit, põhi lihtsalt kadus alt, ülemine pool jäi minu kätte.

Kolm liitrit piima ja hunnik klaasikilde põrandal, halleluuja. Ja meie köögipõrand on kaldus, nii et kõik see piim voolas köögikappide alla. Tähendab siis, kapid on täiesti vastu põrandat, aga küllap kuidagi ikka sinna vahele läks.

Ja seda kõike ajal, mil ma oleks pidanud lapsi magama panema. Suurema osa lagast koristasin ära, nii et sain liikuma ja lapsed tuttu, aga viimast otsa ei viitsi kohe kuidagi ette võtta. Ja ma ei taha üldse mõeldagi, kui palju piima sellisesse kohta voolas, kust ma seda kätte ei saa ning mis mõnusad aroomid sealt aja jooksul levima hakata võivad.

Kolmeliitrised purgid on mul nagunii järjest pragunenud, nii et pidin neid välja vahetama, nüüd siis JÄLLE üks puudu. No tegelt ka, noh.

Ei tea, äkki see oli Murphy vihje, et oleks aeg köögipõrandat pesta 😛

Imearmas nutikus

/ poiss, rõõm / 2 Comments

Poiss on praegu selles tohutult vahvas eas, kus ikka veel eriti palju ei räägi, aga saab NII paljust aru. Teab rohkem, kui oskaks arvata ning vahel jahmatab oma tegudega. Täna näiteks segasin parasjagu köögis hapukoore tegemiseks sooja koort ja petti kokku, Poiss läks samal ajal täiesti omaalgatuslikult magamistuppa, võttis mu öökapi sahtlist selle fliisi, mille sisse ma jogurti/hapukoore potsiku alati valmimise ajaks keeran ja tõi selle minu kätte. Täiesti omaalgatuslikult! Poleks osanud arvata, et ta on üldse märganud, kus ma toda fliisi hoian või kokku viinud selle potis kuumutamise, jahutamise, kokku segamise… Nii äge.

Ei saa mitte vaiki olla ehk muljed esimesest modellisaatest

/ bond, top model, TV/sarjad / 6 Comments

Jajaa, sõbrad, jõulude paiku ostetud USB junn sai päriselt arvuti külge ühendatud, sest ma pidin seda KOHE nägema, mitte kunagi hiljem netist. Kanal 11 kahjuks küll ei näe, nii et ekstra jäi vaatamata.

Nii piinlik kusjuures polnudki, kui ma oleks arvanud, aga huumorit sai muidugi kõvasti. Igal juhul vaatamist väärt.

Eelvoorust jäi meelde grillkana, kes ütles, et ta ongi selline ja ei saa sinna midagi teha. Jajaa, saad küll. ÄRA KÄI SOLAARIUMIS ja oledki varsti normaalne 😀

Teine eelvooru pirn oli muidugi too pikk tšikk, kellele ei meeldinud, et Niit tal number suuremad teksad osta käskis. Ma küll hästi ei saanud aru, miks ta seda ülekaalus süüdistamisega võrdsustas, numbreid meenutades tundub ta küll alakaaluline olevat, aga ka alakaalulised võiks parajaid riideid kanda 😛

No ja kuulus disainer Fokin 😀 Ja see, kuidas kõik, kellelt mõne modelli nime küsiti, ikka esimeste hulgas Tyrat pakkusid. Oh jah. Aga no nalja peab saama, eks.

Kaja Vunder (miks ta nüüd äkki Wunder on, sellest ma aru ei saa) oli mulle äärmiselt tuttav nimi. Ma olin ju keska ajal maailmasuurim Brosnani ja Bondi fänn ning kui ta ühes filmis paariks sekundiks kaadrisse jõudis, kaasnes sellega ka Kroonika esikaas. Oo aegu ammuseid, see oli Tomorrow Never Dies, mida ma läksin vaatama ainult sellepärast, et plakatil oli nii ilus mees ja nii minust lootusetu Bondi fänn saigi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida… Hoopis sellest, et ma ei kannata Kaja häält – ma ei oska selle kohta isegi sobivat omadussõna leida. Liiga peenike või piiksuv või… Maitea. Igatahes häirib.

Ja kui žürii grillkanasid kritiseeris, siis minu meelest on Jõgger ka näost liiga pruun, no ei jätnud just maailma kauneimat muljet 😛 Ja ega mind eriti ei huvita, kas see pruun tuli solaariumist või purgist, kole oli ikka.

Niit ja Volkmann olid ägedad.

Soengud oli nii igavad – kohe näha, et Eesti värk. Lõikame katkised otsad ära, föönitame ja korras. Enamiku puhul ju rohkemat ei tehtud! Ja MIKS oli nii suur draama, kui hirmpikkadest juustest osa maha lõigati, nii et jäid järele lihtsalt pikad juuksed 😀 Oleks poisipea lõigatud, siis saaks veel aru.

Minu esialgsed lemmikud on Keiu ja Lisann (ehkki ma ei saa kurbusega juurdlemata jätta, kui noor tema laps olla võis ja kui kaua nad lahus olema pidid) – ja nendest viimastest lisandujatest oli too tantsutreener (Kerli?) ka huvitav.

Ega’s midagi, ootame järgmist esmaspäeva. Miss J kohale lennutamine on muidugi superluks, annab asjale kohe vunki juurde.

Scroll to Top