Mõnikord jookseb ka magavale kassile hiir suhu

…ehk mõnikord jõuavad kõige paremad asjad meieni täiesti ootamatult ja ilma igasuguse põhjaliku eeltöö ja valikuta.

Täna oli plaanis kappe lihvida ja värvida ning kardinasalongides hindu pärimas käia. Plaanidel on aga teatavasti omadus muutuda ja seda, mis lõpuks välja tuli, poleks küll osanud ette kujutada.

Lihvida (ja seega ilmselgelt ka värvida) ei saanud enne, kui mask olemas, seda ei saanud ostma minna enne, kui ema neljast lapsi hoidma tuli, no Abikaasal oli vaja ka hommikupoolikul koosolekul käia (kena puhkus, eks), nii et aeg kadus nagunii käest. Vahepeal jõudsin ma järeldusele, et kardinate kohta võib ka telefoni teel pärida – Sunorekis läheks €100 ja ooteaeg on nädal, teisest kohast lubati tagasi helistada, aga unustati, no ma saadan meili ja tuletan ennast meelde.

Sattusin eile juhuslikult sellele artiklile, mis pani mu vaibavastumeelsuse ja tolmuga seonduvad argumendid kahtluse alla.Pärast Abikaasaga arutamist otsustasime, et nojah, võiks vist ikka lastetoas vaip olla ja jäädagi, seega ostame ikka korraliku, naturaalse. Mõtlesime siis kardinasalongide asemel hoopis vaipade hindu vaatama minna – Türi kaltsuvaipade kohta ma juba teadsin, et €150, Narma ülilahe vaip oleks tõenäoliselt €200 või kallimgi tulnud, no mõtlesime, et uurime, ehk saab soodsamalt ka. Ahjaa, külmkapi mõtlesime lõpuks ära osta.

Juhtus aga hoopis nii, et kahe ja poole tunni jooksul ostsime ära nii külmkapi, vaibad ja tolmumaskid kui ka mälu Abikaasa lauaarvutile ja läpaka minule. SEE oli nüüd küll plaaniväline ost, tänan küsimast.

Ühesõnaga me olime teel Ülejõele külmkappi ostma. Tee peale jäi ette Ordi pood ja Abikaasal tuli meelde, et tal on vaja mälu ära osta, ta on mitu kuud erinevatest kohtadest tasuta saadud vanadest juppidest endale arvutit kokku pannud, sünnipäevaks sai ühe mingi vajaliku jupi, nüüd siis oli viimane asi puudu (ja tegelikult DVD-kirjutaja ka). Ma autos muidugi oodata ei viitsinud, läksin kaasa, et läpakaid nillida, seda ma teen alati hea meelega. Ja seal ta oli – täiesti perfektne kõigile mu nõudmistele vastav läpakas – Dell Vostro 3350. Nende mitme aasta jooksul olen ma õige paljudes poodides õige paljusid läpakaid vaadanud, igaühel on mingi viga olnud, ühegi puhul polnud tunnet, et tahan seda osta NÜÜD JA KOHE. See tänane läpakas oli aga täiesti ideaalne.

Ühtlasi olin ma hommikul murelikult meie rahalisi olusid üle vaadanud, kas ikka jätkub puude ja külmkapi jaoks ja jääb elamiseks ka üle. Avastasin meeldiva üllatusena, et üle jääb päris korralikult… No ütleme nii, et rohkem, kui see arvuti maksis. Tähendab, see kõik oli muidugi põhimõtteliselt remondifond, eks, selle nimel me ju oleme viimased aastad kokku hoidnud.

No me muidugi mõtlesime, et ei, läpakat ei osteta hetkeemotsioonide ajel. Ostsime Abikaasa jupid ära ja lubasime naljaga pooleks et tuleme homme tagasi, enne tuleb ikka netist teisi pakkumisi ka vaadata. Läksime siis rõõmsalt külmkappi ostma, võtsime lõpuks ikka valge – see hõbedane polnud nii ilus ja valge oli suti odavam ja üldse noh, ei viitsinud enam valida, aga sügavkülma oli käppelt vaja. Kapp tuuakse homme hommikul ära.

Selleks ajaks oli kell veerand kuus ja pange tähele, eks, ühessegi vaipu müüvasse poodi polnud me veel jõudnud. Mõtlesin, et vaatan korra Humana alla Sõbralt sõbrale poodi ka, kui sealt hiljuti elutuppa tolle mustvalge vaiba ostsin, jäi sinna ka üks suurem beež, äkki sobiks see lastetuppa. Noo, seda enam polnud… Aga eile oli tulnud uus kaup ja leidsin valged kaltsuvaibad – üks suurem, teine väiksem, mõlemad kenad ja üsna rasked ehk mitte kõige kergemini libisevad. Mis seal ikka, ostsin ära 😀 Oli küll juba ära mõõdetud, et on vaja tellida 2,5×3,35 m vaip, aga kui €25 eest saab 2,5×1,6 m (€17) ja 0,7×1,6 m (€8), siis oleks ju patt mitte osta. Ilusad, sobivad, naturaalsed…

Näe, sellised:

No ja siis mõtlesime, et ah, tühja kah, läheme ostame selle läpaka ikkagi kohe ära (sai ometigi vaiba pealt kõvasti kokku hoitud ja külmkapi pealt ka – teine, mida kaalusime, maksis tervelt €549 :P). Ja ostsimegi! Maksime sulas, saime alla ka, €665 ehk 10 400 krooni. Selle raha eest manti enam kui küll.

Nojah, eksju, äärmiselt lühinägelik ja vastutustundetu on kulutada remondiks säästetud raha arvutile. Aga meil on praegu enam-vähem kõik remondiks vajalik olemas, igakuiste kuludega ja kardina rahaga arvestatud, muid suuremaid kulutusi lähiajal plaanis polnud, päris suure remondi jaoks tuleb nagunii lisaks laenu võtta. Ja arvuti on mulle eluks vajalik vahend, ilma selleta ei funktsioneeri ma kohe üldse… Ja tahate, ma loen nüüd üles kõik oma säästuläpaka vead?

Esiteks on seal peal Windows 7, millele polnud korralikke draivereid, sest see on, noh, säästuläpakas. Reso oli mingi imelik ja mitu muud asja lihtsalt ei töötanud, aga Vista oli nii täielik kräpp, et seda ka tagasi ei tahtnud panna. Mikker ei töötanud, välist webcami ei saanud tööle, graafikaga oli vist mingi jama, nii et igasugu asjad olid aeglased. Shift klahvi, mida ma kogu aeg kasutan, tõmbas Plika kunagi küljest ära, isegi see kummijulla kadus ära, nii et ma pidin sõrmega kobama sileda pinna keskpaika, et seda kasutada – ülitüütu ja ebatäpne. Ainult 1GB mälu ehk meeletult aeglane, eriti Photoshop pani mu kannatuse pidevalt proovile. Mälukaardilugeja jupsis, pool ajast ei tundnud kaarti ära. Kõlarid olid meeletult vaiksed, igasuguseid helisid saatis ragin – see oli vist jälle mingi draiverite viga. Aku, no see ei pidanud kauem kui kaks minutit. Kas ma pean jätkama?

Oo, ja minu praegune kaunitar… Noh, alustades kõige ebaolulisemast ehk välimusest, siis siganunnu. Metallist korpus, pronksivärvi. Vaatasin hiljem netist, hõbedat ja punast on ka olemas, aga hõbe on igav ja punane mu maitsele liiga tume, pronks ongi neist parim.

13,3″ nagu mu eelminegi läpakas, see on minu jaoks ideaalne ekraani suurus – pole liiga suur ega liiga väike. Klaviatuur on eesti oma, ei mingeid kleepse, mis ajaga kuluvad ja paigast nihkuvad! Klahvide asetus on ka õige, <>| ja *’ enteri all on olemas. Kunagi olid dellidel jõledad italicus klaviatuurid, mis mulle üldse ei meeldinud, nüüd on ilusti otse jälle. Klahvid asuvad üksteisest veidi eemal, aga harjusin paari tunniga ära.

Kaalub kõigest 2,1 kg (vs eelmise 2,6 sama ekraanisuuruse juures). Aku on 4-cell, peab mitu head tundi, ega ma noil päevil muidugi eriti arvutiga ringi ei jaluta nagunii.

Ekraan on matt. Saate aru, MATT! Seda otsi praegu tikutulega taga, ausalt. No on natuke saada küll, aga siis raudselt on arvuti muud näitajad halvad, enamik on aga siiski läikivad, mul eelmisel oli ka, ma vihkan läikivat ekraani. See oli üks oluline punkt ideaalsuse kasuks.

Aa, olulistest asjadest – väga hea prose (neljatuumaline) ja graafikakaart, abikaasa sõnul vähemalt. Ja 3GB mälu. Ja 320GB ketas (vanal oli 120GB ja ma ei saanud sedagi täis).

Mul on nüüd sisseehitatud webcam, täitsa hea kvaliteediga! Ja mikker ja normaalne tugev raginavaba heli. Ma saan jälle õekesega Skype’i videokõnesid pidada, Plika saab tita Patit näha!!!

Aa, ja mis mulle veel eriti meeldib – viis aastat garantiid. VIIS AASTAT GARANTIID, saate aru!!! See tähendab viit aastat muretut elu!

Ok, üks asi on häiriv ka – kahe näpuga scrollida on kuradi kohmakas, ma veel üldse ei oska. Aga kujutan ette, et paari päeva kuni nädalaga harjun ära 😛

Vaatasin netist, odavamalt oleks saanud osta ilma op süsteemita. Ega mulle Windowsi koorimine ei meeldi, aga samas noh, eks ta ole ikka mugav küll, kui on täitsa seaduslik ja juba peale pandud, sina ainult hakka kasutama 😛 Ühtlasi olid enamustel variantidel netis mälu 4GB ja kõvaketas 500GB… Aga viis aastat garantiid polnud kuskil, neli oli max. Ja ausalt, no minu jaoks on see lisa garantiiaasta olulisem, kui natuke rohkem mälu või suurem ketas. Ja ärgem unustagem matti ekraani, ma usun, et enamikel sama mudeli omadel on pigem läikiv (ehkki ega ei tea ka).

Lisaks jäi ära kõik valimine ja võrdlemine ja tellimine ja ootamine ja… Ostsime läpakat nagu leiba 😀

Ma olen lihtsalt nii kirjeldamatult õnnelik ja rahul, et ma ausalt ei oska oma tundeid kirjeldada. Ma olen oma säästuläpakat juba mitu aastat kirunud ja uuest unistanud, viimasel ajal ka muretsenud, kui kaua see vastu peab. No ja mida rohkem ta lagunes, seda halvem kasutada oli. Kuna aga prioriteedid olid teised, siis hoidsin ennast enamik ajast sihilikult läpakateemast eemale. Mõtlesin, et tegelen sellega siis, kui enam teisiti ei saa ehk kui säästukas täitsa otsad annab (mis oleks omakorda aga tähendanud igasugu võimalikke probleeme andmetega, sest ma pole endiselt kuigi usin backupi tegija, millalgi sel aastal sai tehtud, aga millal täpsemalt, ei mäleta).

Ma ei tunne mingeid süümepiinu raha mittesihtotstarbeliselt kulutamise pärast. Kui see ideaalne läpakas niiviisi mu teele tuli, järelikult oli tal vaja minu omaks saada. Ja see igapäevane aktiivne rõõm, mida ma sellest tunnen… See on seda kuhjaga väärt.

Ah, ma olen ekstaasis. Ootamatult sülle sadanud läpaka pärast, mis siis, et nüüd on meil rahadega üpris kitsas käes… Saame hakkama, viimased võlajupid peaks ka õige varsti tulema ja hädast välja aitama. Ja ilusate odavate vaipade pärast, ma olen nendega nii rahul.

Elu on ilus. Homme tuleb külmkapp ja mees, kes loodetavasti pliidi ära parandab, homme saame loodetavasti kapid lihvitud ja värvimisega alustada, ülehomme tulevad puud… Ilus elu, tõepoolest.