Apr 022019
 

Kas teate, kui painavalt raske on kirjutada asjadest ebakronoloogilises järjekorras ehk ma pole jaksanud isegi sünnipäevast kirjutada, kui juba uuemad asjad peale tulevad… Aga teen südame kõvaks ja kirjutan, sest vaja ju oma vaimustust ja värsket emotsiooni jagada :D

Eelmisel suvel mõlgutasin mõtteid aktiivsusmonitori ostu üle, aga mõteteks need vaid jäidki. Polnud sellist summat välja käia, ei teadnud õieti, mida tahan, sportlik aktiivsus jäi pikapeale ka väiksemaks.

Aga nüüd on sport jälle teemaks, rohkem kui kunagi varem. Ja aktiivsusmonitori idee tõusis jälle pinnale. Jäi sinna jonnakalt paigale.

No ja tulumaksutagastus tuli just ja sünnipäevaks sain veidi raha ja üleüldse, juubel ikkagi – ühesõnaga tegin endale hilise sünnipäevakingituse:

Mul põhilisi kriteeriumeid oli kaks – GPS ja võimalikult väike. No ja siis muidugi ka hinna-kvaliteedi suhe. Kuna tõsine sportlane pole, siis megapalju ei soovinud maksa, samas mingit suvalist saasta ka ei tahtnud, pidi ikka täpne ja korralik olema :) Imeline internet on täis võrdlusi ja arvustusi, sealt jäi üsna kiirelt sõelale täpselt üks isend – Garmin Vivosport. Hinnavaatluse lehelt vaatasin kõige soodsama pakkuja välja ja tellisin ära.

Kuna idee tuli üsna kuu lõpus, aga ma olen teatavasti kannatamatu ja kergete OCD kalduvustega statistikafriik, siis otsustasin, et 1. aprilliks peab see kell seadistatult mul käe peal olema. Selle otsuseni jõudsin ma reede, 29. märtsi hommikul :D Pidin pisut reset.ee klienditeenindust veenma, sest nende ladu oli küll Eestis, aga kuskil mujal kui kontor (midagi sellist, vist), aga see mõjus ja nad sebisid mulle kella samal päeval Smartposti, nii et oli laupäevaks kohal. Eeskujulik klienditeenindus! Ma olin neile ikka väga-väga tänulik.

Maksin koos postikuluga ca 112€.

No ja NII ÄGE ON! :D Ausõna, selline vidin on iga statistikafriigi unistus. Nii lahe on vaadata neid ülevaateid ja kokkuvõtteid :D

Aga miks ma just nüüd kirjutan – käisin täna esimest korda sel aastal “päriselt” jooksmas. Märtsi lõpus jooksime küll kaks korda jõusaali ja koju, aga see tegi kokku 4x1km ehk mitte eriti arvestatava distantsi.

Tänane eesmärk oli 5km. Sest noh, laupäeval on 3,2km sinilillejooks ja 21. aprillil 8,3km luitejooks, kuhu KEEGI sundis mind ennast kirja panema :D

Kuna ma unustasin pärast tööd lihapoest läbi käia, et kassidele süüa osta, siis mõtlesime, et käime jooksmast tagasi tulles sealt läbi. Muidugi suutsin ma esiteks pangakaardi koju unustada ja teiseks avastasin poest välja  tulles, et selle kellaga vist ei anna treeningut pärast pausile panemist jälle “käima” panna… Vähemalt ma jaurasin tükk aega ja ei leidnud… Seega siis sai esialgu ainult 4,5km. Jalutasin koju, võtsin pangakaardi, jalutasin tagasi, ostsin söögi ära… Siis ikka ei andnud rahu, et 500m puudu jäi ja jooksin vähemalt koju selle puuduva sutsaka :D

Selles mõttes ei miskit erilist, et ma eelmisel suvel jooksin ka 4km otsi, eks… AGA! Siis ma vaheldumisi jooksin ja kõndisin… Täna ma jooksin kõik need 4,5km järjest, ilma kõndimata! Ise ka imestan :D Esimene pikem jooks ja ma päriselt suutsin järjest joosta? Jõusaal vist on pisut ikka võhmale positiivselt mõjunud. Ehkki jõusaalis ma ei jookse :D

Vaatasin Endomondost järele, eelmisel suvel jooksin 4km 27 minutiga. Nüüd 4,5km 25 minutiga :P Haa, ma arenen!

IGATAHES. Kuna ammu on magamise aeg, siis ma panen lõppu lihtsalt mõned screenshotid sellest hullutavast statistikast. Ma küll ei tea, kas see reaalselt kedagi huvitab, sest sportlased teavad juba nagunii ja keda ei huvita… Seda ei huvita :D Aga no äkki kedagigi :D Või siis lihtsalt endale rõõmuks :D

Garmini äpi kohta kuskil arvustuses kirjutas, et see oli tükk aega kohutav ja LÕPUKS tehti uuendus, nii et on nüüd normaalsem. Mul puudub igasugune võrdlusmoment, olgu siis nende enda eelmise versiooniga või teiste sarnastega, aga mina olen väga rahul :)

Mar 102017
 

…ehk lubatud järjepostitus eelmisel nädalal kirja pandud nutiajaloole.

Millised olid siis tõdemused pärast nelja kuud mittenutikat elu?

Asjad, millest ma tundsin puudust pea igapäevaselt, olid raputamisega konto jääk, ilmateade ja kalender koos meeldetuletustega. Netipanka sisse logimine on tunduvalt tüütum kui telefoni raputamine ja ilmateatele tahtsin tihti pilku peale heita siis, kui arvuti oli kinni (mu arvuti on aga praeguseks paras vanur ja mitte just ülearu kiire, nii et selle avamine ainult ilmateate vaatamiseks… ütleme nii, et pole lihtsalt vaeva väärt). Kalender on hädavajalik, et kõik vajalikud asjad meeles seisaks ja õigeaegselt tehtud saaks.

Asjad, millest tundsin puudust aeg-ajalt, olid GPS ja fotokas. Viimase puhul peale niisama pildistamise ka soov kellelegi lihtsa vaevaga mõnd fotot saata – selle asemel, et chati aknas üks klõps teha, pidin ma fotokaga pildistama, selle kaabliga arvuti taha ühendama (sest mu mälukaardilugeja lõpetas mõni kuu tagasi töötamise), pildi arvutisse tõmbama ja siis chatti panema…. Äärmiselt tüütu.

Mis puutub igasugustesse märguannetesse meilide, chati ja FB kohta, siis nendega on nii ja naa. Vahel tundsin nendest puudust, vahel nende puudumise pärast kergendust. Elu oli rahulikum, kui telefon pidevalt ei piiksunud, samas aga oleks vahel olnud VAJA operatiivselt kättesaadav olla.

Lõppkokkuvõttes tõdesin, et soovin siiski kõigi ülalmainitud mugavuste tõttu jätkata nutikat elu, küll aga tahaksin tulevikus interneti mobiilis aeg-ajalt välja lülitada – kindlasti näiteks magamise ajaks, samuti kõigil muudel puhkudel, kui on tunne, et tahaks interneedusest pigem eemal olla. Ja põhimõtteliselt võiks nett olla välja lülitatud ka kogu aja, mil ma olen nagunii arvuti taga, et märguanded ei tuleks topelt.

Iseasi muidugi, kuidas see neti välja lülitamine reaalses elus olema saab… Kas mul on meeles, kas mul on viitsimist? Tahaks loota, et on. Et oskan seekord kasutada ära nutika mugavusi, samas vajadusel ka internetist kaugemal olla. Segamatu magamise lahenduseks oleks näiteks ka äratuskella kasutamine ja mobiili magamistuppa mitte toomine :D

Niisiis olen olnud taas ideaalse telefoni otsinguil. Parameetrid, millest seekord lähtusin, olid:

  • Android
  • 4,7-5,2 tolline ekraan
  • vähemalt 2MB RAM
  • hea ja kiire fotokas, mis teeb normaalseid pilte ka kehvades valgustingimustes
  • võimalikult soodne

Kõigi muude parameetritega oli soodsa hinnaga telefoni leida käkitegu, aga fotokaga oli keerulisem. Hea valgusega teevad kõik nutikad normaalseid pilte, aga sõnakombinatsioon “kehvad valgustingimused” sai alati takistuseks. Põhimõtteliselt käis mul telefoni valimine nii, et sisestasin e-poodi kõik muud tingimused, sorteerisin tulemused hinna järgi ning googeldasin järjest pakutavate variantide kaamerate arvustusi. Kui hinnad kippusid juba €400 kanti ning kaamerad arvustuste põhjal ikka kehvad tundusid, panin lehe lihtsalt kinni ja torisesin. Nii juhtus see lugematu arv kordi :D

Lõpuks õnnestus mul aga leida telefon, mille kaamera arvustus mind rahuldas ning millele sain hinnapakkumise, mis oli mulle vastuvõetav. Telefoni välja valimise hetkel oli hind €249, selleks ajaks, kui ostmiseni jõudsin, paraku juba €30 võrra kallim – aga ega ma siis enam ümber ei mõelnud :D Kaasneb küll kohustuslik kaheaastane järelmaks, aga vähemalt on see intressita, nii et olgu siis peale. Kõned + neti sain sinna kõrvale ka täiesti talutava hinnaga. Ega ma välja osta poleks nagunii saanud, ideaalis oleks küll eelistanud järelmaksu teha 24 asemel 10 kuu peale… Aga mis seal ikka, suurt vahet pole.

Niisiis läks 2,5 aastat, et jõuda esimestest mõtetest nutika omamiseni, sealt edasi veel 2,5 aastat, et endale “päris oma” nutikas välja valida – selleks osutus Sony Xperia Z5.

Lugesin rohkelt erinevaid arvustusi, mis kõik tõid selle telefoni puhul välja üsna samad head ja vead. Viimastest siis minu jaoks olulised peamiselt see, et aktiivse kasutuse peale läheb telefon kuumaks ning keskpärane aku. Kuna ma aga telefoni enamasti väga aktiivselt ei kasuta ning nutikate akud on nagunii mitte just eriti vastupidavad, siis see kõik mind ei heidutanud. Kiiduväärt omadusi toodi selle telefoni juures tunduvalt enam välja :)

No ja fotokas – selle kohta öeldi küll ka, et pole ideaalne, aga olevat siiski kiire ja väga hea. Ja tegevat arvestatavaid pilte ka hämaras. Sellest mulle täiesti piisas.

Kuna mulle meeldivad kandilisemad telefonid, siis Sony on mulle välimuselt väga sümpaatne. Vee- ja tolmukindlus polnud mulle enam isegi oluline, tuli lihtsalt “kauba peale”. Ja mille pärast ma eriti elevil olen – sellel telefonil on power-nupu sees sõrmejäljelugeja, mis töötavat arvustuste põhjal suurepäraselt. See omakorda tähendab, et telefon on täiesti turvaliselt lukus ning selle avamine on imelihtne – piisab vaid nupule vajutamisest. Ainult MINU vajutamisest. Udupeen.

Kirsina tordil googeldasin välja täiesti ebaolulise info, et see oli viimases Bondi-filmis “Spectre” Bondi telefon. Mul on Bondi telefon :D Juhhei!

Haha, ja ma lihtsalt pean siia kopeerima selle artikli viimased laused:

Slightly more Pierce Brosnan than Daniel Craig, the Sony Xperia Z5 is a solid phone that never quite blows us away. That is until you get to its camera. A feature good enough to recommend the phone on outright, this stunning shooter is let down by the phone’s wider overheating and UI problems.

Is this a phone worthy of 007 himself? Despite its stunning camera and innovative fingerprint scanner, probably not. Will it please the average consumer? Absolutely. Especially if you tend to have cold hands.

Brosnan, nagu te teate, on mu lemmik-Bond :P Ja külmad käed on mul ka. Kõik klapib! :D

Kui olen telefoni juba mõnda aega kasutanud, muljetan kindlasti pikemalt. Praegu olen lihtsalt elevil nagu väike laps jõululaupäeval ning tutvun oma uue sõbraga. Kuna novembrist saadik on mu asendustelefon olnud see, siis jah… Vahe on päris suur :P 3,5 vs 5,2 tolli, 320×480 vs 1920×1080 resolutsioon… Ja nii edasi :D

Mar 032017
 

Esimest korda tekkis mul mõte hakata nutikaks pisut üle viie aasta tagasi. Nii naljakas on lugeda oma toonaseid mõtteid ja muresid, mis kajastuvad selles ja selles postituses. Siis olid reaalselt valikus qwerty klaveriga nutikad ja äge välimus tundus nii oluline. Samuti uurisin, kas GPS ikka on kõigil ja kas erinevate telefonide fotokate kvaliteedil on vahet.

Praeguseks tundub idee qwerty klaverist midagi väga kummalist, ilma kaanteta nutika kasutamine ei tuleks pähegi, mis teeb telefoni värvi täiesti ebaoluliseks, Google Maps on nutika nii iseenesestmõistetav osa, et selle olemasolule isegi ei mõtle ja odavama otsa nutikate fotokate ebarahuldava kvaliteedi tõttu ma endale aastaid telefoni valida ei suutnudki.

Kuu aega hiljem olin telefoni välja valinud – Digi testivõitja LG P500. Praegu selle parameetreid vaadates itsitan pihku. Saan aru, et viis aastat on tehnikamaailmas tohutu aeg, aga ikkagi :D Igal juhul jäi see toona lõpuks ostmata, kuna tahtsin kindlat värvi punast, aga hind ja tingimused ei sobinud.

Kasutasin nuppudega Nokiat rõõmsalt edasi, kuni sama aasta lõpus jälle nutikaihalus peale tuli. Raha polnud toona üldse, mis reaalse ostuvõimaluse välistas, see aga ei takistanud mul nö window shoppingut ehk lihtsalt telefoni valimist. Toona tundus väikeste laste tõttu ülioluline tolmu- ja niiskuskindlus, samuti sai paika pandud parameeter fotoka valimiseks, millest olen lähtunud siiani – et teeks häid pilte ka hämaras.

Aasta läks jälle rahulikult nuputelefoniga mööda, kuni 2013 sügisel tekkis järjekordne kihk nutika järele. Niiskus- ja tolmukindus oli endiselt teemaks, toona eelistasin pigem väiksemat ekraani, seega jäi sõelale Sony Xperia ZR. Kaalusin ostu päris reaalselt, aga päev hiljem otsustasin siiski, et €500 on nutika eest liiga röögatu hind ning loobusin ostumõttest.

2014 juunis veetsin taas aega arvustusi lugedes ja ideaalset telefoni otsides. Kuna see on hiigelpikk postitus mitmel teemal, siis kopeerin siia teemasse puutuva lõigu:

Välja valida ei suutnud ikka midagi (ehkki oleks järjest rohkem vaja), sest sellist telefoni, nagu mina tahan, lihtsalt pole: 4,3-tollise ekraaniga, VÄGA hea kaameraga ja muidu kiiret Androidi, lisaboonuseks oleks vee- ja tolmukindlus. Sony Xperia Z1 Compacti promotakse hullu moodi ja tundub muidu igati ideaalne, aga kaamera olevat kehvades valgustingimustes üsna halb. Ideaalse telefoni eest ma võiks rohkem maksta, aga sellisel juhul küll mitte. Teine variant oli Sony Xperia V, mis on vanem mudel ning hind on praeguseks mõnusasti kukkunud – seda kaalusin, kuna tundus, et on ka praegu täitsa arvestataval tasemel, kaamera muidugi oleks suht sama, aga noh, selle hinna eest ning esimeseks nutikaks ehk tuleks kõne alla. Ega ma siiski pole kindel, kas asi on seda väärt või kui kiiresti see telefon tehnilises mõttes aeguks – kui ma ostan, siis tahaks ju pikaks ajaks… Ülejäänud miniversioonid on mu teada kehvema sisuga, peale Sony kellelgi vee- ja tolmukindlust nagunii pole, nii et neid ma pikemalt ei uurinud. Ja 5-tollised on nii kuradi suured…

Vaid loetud päevad hiljem – kaks ja pool aastat pärast esimesi nutikateemalisi mõtteid – andsin pidulikult teada, et hakkasin lõpuks nutikaks ehk sain €150 eest õekese kasutatud Samsung Galaxy SIII omanikuks. Tõsi, Samsungid on mu meelest siiani koledad ja ümmargused, aga toona oli see suurepärane võimalus nutimaailmaga korralikult tuttavaks saada.

Neli kuud hiljem sain tänu soodsale pakkumisele ka mobiilse interneti – mis, olgem ausad, on ikkagi nutika kasutusmugavuse väga oluline osa, nagu ma kuu aega hiljem oma viiekuist nutikakogemust kokku võttes ka tõdesin.

Ka siis, novembris 2014, pidasin ma viietollist ekraani liiga suureks. Ilmselt aja jooksul siiski harjusin, ega täpselt ei mäletagi… Kindel on aga see, et kui ma veebruaris 2016 Samsungi puruks pillasin ning võtsin seejärel ajutiselt kasutusele kolleegilt saadud 4,3-tollise ekraaniga LG, tunnetasin igal juhul väga teravalt, KUI kehv on nii väikese ekraani peal trükkida. Sel ajal kinnistus minus lõplikult veendumus, et alla 4,7-tolline ekraan on minu jaoks tulevikus välistatud.

Ligi viis kuud sain selle telefoniga siiski asjad aetud, kuni see juuni lõpus tuksi läks. Samal ajal oli just puhkus algamas, nii et võtsin seda kui märki, tegin läbi ehtsa nutivõõrutuse, elasin terve juuli ilma nutikata, parandasin augusti alguses Samsungi ära ja rõõmustasin siiralt, et saan jälle normaalse suurusega ekraani kasutada.

Seda rõõmu ei jagunud aga kuigi kauaks. Hiinast tellitud kaaned polnud veel kohale jõudnud, seega oli telefon “paljas” ning kõigest nädal-paar peale parandamist pillasin selle kivipõrandale – ekraanile tuli küll vaid üks mõra, mis ei seganud kasutamist, aga irooniline oli see siiski. Seejärel tekkisid aina süvenevad probleemid telefoni laadimisega, kuni see novembri alguses lõplikult otsad andis ning parandamisel ma mõtet ei näinud. Päev hiljem sain mobiiliarve, millelt avastasin, et ka soodne mobiilse interneti pakkumine on läbi saanud, seega võtsin seda kui märki aeg maha võtta.

Viimased neli kuud on möödunud mittenutikalt ning see on olnud parasjagu pikk aeg, et sõltuvustest üle saada ning adekvaatsemalt hinnata, mis vajadused mul siis ikkagi täpselt on.

Sellest aga pikemalt järjepostituses, mille kirjutan järgmisel nädalal.

Aug 032016
 

Mäletatavasti pillasin oma telefoni pool aastat tagasi nii õnnetult maha, et klaas oli täiesti puru. Kasutasin telefoni nädalakese katkise klaasiga, siis võtsin asendustelefoniks kolleegi vana LG, mis kuidagimoodi pädes, aga oli oma 4,3-tollise ekraani ja mitte just kõige kaasaegsema sisu tõttu siiski võrdlemisi ebamugav… Kui ka see enne jaani töötamast lakkas, võtsin järgmiseks asenduseks veel vanema Samsungi, mis nime poolest küll nutikas, aga mina selles netti normaalselt tööle ei saanudki, seega viimased poolteist kuud on mul olnud telefon vaid helistamiseks.

Nutivõõrutuse elasin üle, harjusin enam-vähem ära, aga… Midagi oli nagu ikka puudu. Mängisin pikalt uue telefoni mõttega, otsustasin aga lõpuks (nagu mul noil puhkudel enamasti juhtub), et selle summa kulutamine ei ole hetkel kuidagiviisi õigustatud. Seega tellisin Hiinast ekraaniparanduskomplekti ja jäin ootele.

Kuu aega hiljem jõudiski komplekt kohale. Oli küll hirmus iha katkine telefon ühes uue klaasiga mõnele meesterahvale pihku torgata ja mängida Naist, aga otsustasin, et käigu kõik mehed sinnasamusesse ja teen selle triki ise ära.

Laenasin kolleegilt fööni, vaatasin ära video, tõdesin, et polekski pidanud tellima klaasi koos tööriistakomplektiga (maksin €2.21), vaid oleks piisanud klaasist endast (oleks saanud €0.90 eest).

Kuna laenatud fööni ei tahtnud pikalt enda käes hoida, siis ei jäänudki muud üle, kui eile õhtul klaasi eemaldamine ette võtta. Ütleme nii, et võttis ikka tunni või kaks… See klaas oli lihtsalt nii kuradi puru, et tuli ära pisikeste tükkidena. Ja LCD seal all oli ka mõnest kohast veidi kriimuline.

IMG_4271

IMG_4272

IMG_4275

IMG_4278

IMG_4280

Kuna meil oli eile lastevaba õhtu, ei tahtnud rohkem aega kulutada, seega jäi parandus pooleli. Täna tulin töölt koju ja lõpetasin asja ära. Ütleme nii, et kõige keerulisem oli lõigata kahepoolsest teibist imepeenikesi ribasid – mul oli teip rullis, seega pidi kõigepealt sealt sobiva jupi lõikama ja siis ühelt poolt kleepuvast teibitükist imepeenikese kleepuva riba lõikama, ilma et see kuradima kleepekas taguse küljest ära tuleks… Ütleme nii, et tuli päris palju kordi :D Aga lõpuks sain hakkama. Ja panin klaasi külge ja lülitasin telefoni sisse ja kõik töötas :D

IMG_4283

IMG_4286

Kujutage nüüd ette mu vaimustust… Internet mobiilis! 4,8-tolline ekraan, mille peal trükkides ei vajutagi kogu aeg kogemata vale tähte. Imeline :D Nii vähe on õnneks vaja.

Nüüd tuleb Hiinast järgmised tellimused teha. Uut ümbrist on vaja (saatuslikuks saigi ju see, et vanas ümbrises oli pikk pragu ja telefon kukkus sealt lihtsalt välja, täie hooga asfaldile) ja tellin seekord kaitseklaasi ka, õigemini ilmselt kindluse mõttes kohe mitu – et KUI telefon peaks kukkuma, läheks katki see, mitte telefoni enda ekraan. Kas teie teadsite, et sihukesed jubinad on olemas? Mina näiteks ei teadnud… Käisin millalgi mobiilipoes kotte vaatamas, seal müüja tutvustas mulle. Poes maksis see muidugi ca €14 ja oli universaalne, aga Hiinast saab täpselt minu telefonile tehtud klaasi €0.67 eest :D

Pean lihtsalt hoidma oma telefoni järgmised kuu aega nagu kukununnut, kuniks kaitsevahendid kohale jõuavad.

Igal juhul – kinnitan, et klaasivahetus on täiesti tehtav. Abikaasa sõber küll pahandas minuga, et sellist pornot ei peaks tegema, uue LCD-ga esiklaasi (mis maksab esinduses koos paigaldusega €75 vms) saab Hiinast ca €20 eest ja paigaldamiseks piisab taaskord Youtube’i videost… Aga ma tahtsin kõigepealt proovida, kas saab odavama variandiga hakkama. Sai!

Win.

(Klaas sai punase asemel must, sest too hetk oli punane klaas ühes tööriistadega tunduvalt kallim ja mulle see punane nagunii suuremat ei meeldinud. Nüüd on telefon siis eest must, nupp ja tagumine külg aga punased :D)

Jun 282016
 

Kuna mu telefon läks katki umbes-täpselt enne puhkuse algust, siis mõtlesin, et ehk on see märk… Märk sellest, et ma peaks vähem asjadega “kursis olema” ja rohkem elama.

Aga teate, kuradi raske on :) Võiks öelda, et puhtakujuline FOMO. Ehk siis fear of missing out.

Mind üldse ei huvita see, mis toimub FB-s üleüldiselt. Uudisvoogu olen pikalt läbi kerinud pigem kord-paar päevas, igavushetkedel.

Aga varem andis mu telefon märku uutest meilidest ja FB chattidest, samuti FB muudest märguannetest (mida on, tõsi, pigem vähe, sest ma ei pane eriti pilte üles ega kirjuta ega kommenteeri, samuti olen kõikvõimalikud gruppide ja mängude märguanded kinni keeranud ning jätnud alles vaid need, mis tõesti olulised).

Ja just sellega on nii kuradima raske harjuda, et ma ei saagi lugeda meile KOHE, kui need tulevad ega rääkida inimestega KOHE, kui nad vestlust alustavad.

Ja samas – miks PEAKS saama? Mis juhtub, kui ma neid asju kohe ei näe? ERITI puhkuse ajal? Mitte midagi ei juhtu. Absoluutselt mitte midagi.

Aga just see tunne, et KUI midagi on, siis ma saan sellest kohe teada… See oli nii rahustav. Tegelikult ei olegi neid meile ega vestluseid üldse palju ja ma hoiaks puhkuse ajal meelsasti arvutit pigem kinni… Kuna aga elu enam telefoni ei jookse, siis on FOMO. Ja lõppkokkuvõttes olen puhkuse ajal kasutanud arvutit seni pigem rohkem kui varem.

Õnneks või kahjuks pole hetkel finantsi uue nutika jaoks, nii et eks ma katsun siis ennast edasi võõrutada.

Aga muidu ma mõtlen tõsiselt, et äkki peaks ostma mõne heade näitajate ja tundmatu nimega nutika… Äkki läheb õnneks? Ma varem vaatasin pigem ainult Elisa ja teiste teenusepakkujate e-poode ning googeldasin hullunult arvustusi, nüüd keegi linkis Photopointi lehte ja sealt leidsin normaalsete parameetritega õige mitmeid variante… Mille kohta pole küll mitte kusagil ühtki eesti ega ingliskeelset arvustust, mis jällegi eriti ei innusta… Ja Abikaasal on ka hetkel mingi töölt saadud Prestigio, mida ta just ülearu ei armasta… Aga Prestigio või Kruger&Matz – neil oli igasuguseid variante €100 ümber, kus 1GB mälu ja neljatuumaline prose ja normaalne resolutsioon ja… Kui halvad need ikka olla saavad, mõtlen ma… Peaks ehk siiski mingi hetk tellima. Ainult et sarnaseid on palju ja valikut teha ei oska millegi põhjal, sest arvustusi pole kuskil.

Feb 072016
 

Ma ei mäletagi, millal ma viimati Tallinnas olin. Juulis kaks korda, seda tean… Ja minu meelest hiljem polegi käinud. Augustis oli kutse ühele üritusele, kuhu ei jõudnud, mõtlesime selle asemel septembris külla minna, aga siis vist oli rahaline seis pikalt kehv ja ei tahtnud reisile kulutada… Nii see aeg lendas.

IMG_2144Nüüdne plaan tuli ka üsnagi ootamatult – tööl oli stressirohke nädal ning tundus, et asjad saaks selgemaks, kui oleks võimalus näost näkku suhelda ja mõned asjad ära klaarida. Sestap siis otsustasingi, et tuleb minna.

Tööasjad, tundub, said korda. Õhtul käisin Liisiga lapsi hoidmas ja sain tänu sellele üle pika aja suhelda uute inimestega, mis oli mõnus. Öösel olin ka Liisi pool. Laupäeval tegime Pipsiga tiiru Ülemistes. Ja siis sõitsingi tagasi.

Hästi tore reis oli, hea oli vahelduseks teha midagi tavapärasest erinevat ja suhelda inimestega, kellega tavaliselt ei suhtle.

Muuhulgas pillasin puruks oma telefoni ekraani (plastikust jullas, mis telefoni kaante vahel hoiab, oli ammu mõra sees – enda viga, et uusi kaasi ei ostnud) ja pidin vaatama, kuidas mu nina eest osteti ära saapad, mille pärast ma olin lasknud ennast spetsiaalselt teise keskusesse sõidutada (sest Ülemistes minu suurust polnud). Oh, well. Ju siis pidi nii minema.

saapad2Lisaks lasin ma ennast Change’i pesupoe müüjal ära veenda, et A75 on see suurus, mis ma ostma peaks, suuremat ta ei soovitanud. Kuna eest istus väga hästi, siis ma alistusin, ehkki mulle tundub küll, et on liiga ümber. Pips väidab, et Change’is ongi teised numbrid, aga no kui on ikka EUR75, siis… Tundub sama :D Aga noh, äkki venib. Vähemalt seljas on ilus.

SportsDirectist ostetud retuusidele unustati turvaelement külge. Piiksuma hakkas see umbes kolmandas poes, kuhu ma pärast seda sisse jalutasin. No tõepoolest.

Õhtul käisime veel Abikaasa õe sünnipäeval, kus ma aga nii väsinud olin, et pikka pidu polnud.

Täna olid Abikaasal vanemad abiks, et saaks ära tehtud puud, mis meile ilma ette hoiatamata neljapäeval olid õuele valatud. Tellitud olid need küll, aga esimesena pidid tulema need, mida pole vaja saagida ja ette helistama pidid ka… Ja siis selline üllatus. Abikaasa mässas eile terve päeva ja täna toimetasid nad kõik õues, mina olin ainus süüdimatu, kes tuppa jäi. Üritasin terve päeva koristada, aga kuna tuju pole, siis on tunne, et midagi ei saanud tehtud ja kõik on ikka sama sassis (ehkki tegelikult tegin küll igasugu asju… lihtsalt tuju on selline).

Nüüd ongi juba õhtu käes ja tuju pole endiselt. Aru ma ei saa, miks ma nii tujutu olen, kui reis oli nii teretulnud vaheldus ja tööasjad peaks ka korras olema. Mispärast ma siin mossitan, saaks ainult aru…

Tavaolukorras ma lihtsalt ootaks, et läheks üle, aga ma olen niigi kodus kõik asjad tänu tööstressile nii käest lasknud, et kuidagi ei õnnestu seda molutamise vajalikkust endale maha müüa. Mh.

Dec 172015
 

Tellisin kolm nädalat tagasi AliExpressist läpakale uue aku. Täna tuli pakiteade. Aku oli postitatud Rootsist.

Hämming. Aga jumala eest, ma olin valmistunud kahekuuseks ooteajaks, seega puhas rõõm, et uue aku juba enne jõulupuhkust kätte sain. Mugavam elu :) Vana aku pidas alla poole tunni ja sai tühjaks ilma igasuguse hoiatuseta, samuti oli üks kinnitustest katki, nii et see logises all.

Puhas rõõm!

Nov 252015
 

Läpakas räägib mulle viimased nädalad: consider replacing your battery. Mõtlesin siis, et võtaks hüva nõu kuulda.

Trükkisin kõigepealt eBay, seejärel hindu kalliks põlates AliExpressi otsingusse “Dell Vostro 3350 battery 4400mAh” – valisin odavaima ja tellisin paari klikiga ära. €18.79 ja ilmselt millalgi jaanuaris saabub.

Idee teostus kiirelt ja valutult. Ooteaeg on muidugi pikk, aga ega mul pole kiiret – praegune veel ikka peab ka veidi.

Oct 232015
 

Lisaks minevikumälestustele leian vahel FB-st lihtsalt väga huvitavat infot. Kopeerin siia ka lingi jagaja kommentaari, sest minu puhul on seis täpselt sama:

Kui kunagi peaks otsad andma mu Samsung, mis on toodetud kohutavate töötingimustega tehases, kus olematu palgaga inimesed seda komponeerivad osalt detailidest, mille koostises on mineraalid, mida kaevandavad lapsorjad ning mille ostmisega rahastatakse sõjardeid Kongos, on mu järgmine valik see.

Fairphone-2-Dissassembled

Ühesõnaga Fairphone :) Väga äge oleks, kui ka muu tehnika puhul oleks selline valik. Läbipaistvus, ausus ja kestvus. Kõik see, mis on nii oluline, aga mida on tänapäeva tarbimiskeskses ühiskonnas nii raske leida.

Mul endal seda küll tõenäoliselt niipea vaja ei lähe, aga noh, tuleviku tarbeks hea teada.

Dec 132014
 

Mh, sellest tuli nüüd jälle üks laialivalguv ja teemalt teemale hüplev postitus, aga mis seal ikka.

Mulle meeldib koristada. Või oleks ehk õigem öelda – mulle meeldib kord? Ja kuna kord mulle nii väga meeldib, on minu jaoks loomulik panna asjad kohe omale kohale. Samuti pole minu jaoks sugugi raske panna asju teiste järelt omale kohale :)

Krista on kunagi blogis maininud, et tema ema küll kogu aeg keelitas neid koristama, aga külge see ei hakanud ning et tema kodus valitseb tihti pigem mõnus segadus. Ühesõnaga kasvata palju kasvatad, nääguta palju näägutad – kasu ei miskit. Ja tema ema on siiani see usin, kes tuleb ja kukub toimetama, teeb kiirelt kõik korda.

No ja siis ma mõtlengi – kust läheb piir? Ühelt poolt ma tõesti tahaks kasvatusega anda oma lastele kaasa selle, et nad tulevases elus kõigega hakkama saaks. Et neil oleks teatud harjumus enda järelt koristada. Et nad oskaks pesu pesta, süüa teha ja kõiki muid elementaarseid eluks vajalikke asju. Teisest küljest jällegi – kui minu jaoks koristamine nii lihtne on ja nende geenidesse seda korraarmastust äkki kirjutatud pole – siis pole ju midagi halba selles, kui mina seda teen… Samamoodi, nagu meil on Abikaasaga praegu ära jagatud, et tema teeb süüa ja mina koristan. Sest mulle meeldib koristamine tunduvalt rohkem kui söögitegemine ja temal on vastupidi. Samas see ei tähenda, et me kumbki teise ülesannetega vajadusel hakkama ei saaks…

Eks praegu on lapsed veel noored, on vara mingeid järeldusi teha. Kui nad ükskord oma toad saavad, siis ehk. Ma muidugi suunan neid pidevalt praegu ka enda järelt koristama, aga pean tunnistama, et sama tihti koristan tülide vältimiseks salaja kiiresti ise kõik ära. Minu jaoks on see lihtsalt nii kiire ja lihtne ja tulemuseks on kord, mida nähes silm ja hing puhkavad. Nende kallal naagutada, et nad ise koristaks, võtaks tunduvalt rohkem aega ja vaeva. Aga kui palju ma ikkagi peaks laskma neil koristada, et oleks piisavalt töökasvatust, kui palju ma võin ise teha, nii et närvid oleks korras ja kodu ka?

Ma ei taha, et nad harjuks kasvama kodus, kus asjad iseenesest oma kohale lähevad. Ma ei taha nendega ka iga päev koristamise pärast võitlusi pidada. Ma ei suuda neil kogu aeg kõrval istuda ja meelde tuletada reeglit “üks mäng korraga”. Nii ma siis aeg-ajalt koristan koos nendega, aeg-ajalt salaja üksi :) Ja loodan, et ehk neile ikka hakkab midagi külge.

Aga võtame mõne muu teema. Näiteks raamatud vs internet, televisioon. Mina armastan ühtviisi kõiki. Aga ma ei suudaks elada, telekas kogu aeg taustaks mängimas. Ma hulluksin. Ma muidugi olengi erand, ma ei kannata eriti isegi raadiot – armastan vaikust, vahel harva hästi valitud lemmikmuusikat. Mul on nii kohutavalt hea meel, et Abikaasa on algusest peale olnud nõus sellega, et telekat pole majapidamisse vaja. Ma ei tunne sellest kõige vähematki puudust – kõike saab ju netist järele vaadata. Ma ei salli telekat, sest see valitseks mu elu – istu nüüd sel kellaajal ja vaata. Rääkimata reklaamidest. Jaa, ma tean küll, et telekat saab vaadata ka ainult siis, kui aega on, reklaamipauside ajal saab võileiba teha ja nii edasi. Aga sellepärast ma vaatangi sarju arvutist, et siis ma vaatan neid täpselt endale sobival hetkel, saan igal hetkel pausile panna ja kui jätta kõrvale Kodutunne, kuhu vahele Kanal2 on kohustuslikud reklaamid lükkinud (muidugi on need kõigil nende veebis olevatel saadetel, ma lihtsalt muid ei vaata), ei pea ma reklaamidega tegemist tegema. Meil kulub internetis ringi toimetamisele niigi rohkem aega, kui peaks – kui telekas KA veel kodus oleks, läheks asi täiesti käest.

Samas mäletan aega – see oli vist põhikoolis – kus meie peres ei olnud telekat ja see oli minu jaoks inimõiguste rikkumine. Kehalise tunnis KÄSTI vaadata olümpiamänge ja tehti selle peale hiljem töö. Mitte et ma oleks mängudest vähimatki huvitunud, aga mul polnud isegi võimalust :) Kehalisega on mul kogu elu olnud kehvad suhted ja ma siiani mõtlen, et need tunnid oleks võimalik üles ehitada hoopis teisiti, nii et need tõesti ärataks huvi ja armastust spordi vastu – mitte vihkamist, nagu juhtus nii paljudega, kes ei suutnud “normi täita”. Minu jaoks oli hea hinne nii oluline ja ma pingutasin küll kõvasti, aga ikka sain palliviskes halastusest kolme, sest ei visanud 20m täis, ikka sain kohustusliku koolitantsu eest viie asemel nelja, sest mida… Me ei naeratanud piisavalt? Ja siis te imestate, et igasugune spordihuvi kadunud on? Ma tean, et ma võiks üle saada ja asju teha ja MrsB on elavaks eeskujuks, aga ma olen geenide poolest peenike ja mul pole motivatsiooni. Küll ma kunagi teen. Varsti. Homme :P

tomorrow-definition

Appi, ma tahtsin rääkida telekast ja lõpetasin kehalise tundide siunamisega. Tüüpiline. Kuidas kasvatada oma lapsed üles nii, et nad suhtuks sporti positiivselt ning prooviks hea meelega kõiki alasid, ehkki me ise head eeskuju ei näita (noh, nagu jällegi näiteks MrsB või Kaja) – see on juba omaette blogipostituse teema :) Plika nõudis jõuludeks suuski ja uiske – lubasin, et läheme alustuseks uisutama. Uiske saab laenutada, uisutamine mulle meeldib, mul endal on isegi uisud olemas. Suusatanud pole ma jällegi kunagi – Eesti legendaarsed kohustuslikud suusatunnid läksid minust kuidagi mööda. Sütevakas vist sellist asja ei harrastatud?

Ühesõnaga, katsudes tüürida tagasi algse teema juurde – ma tahtsin tegelikult välja jõuda sinnani, et kui mulle tundus teleka puudumine omal ajal inimõiguste rikkumisena, siis mu lastel ei saa sama tunnet tekkida, kuna neil on siiski olemas arvuti ja internet. Ka selle kasutust piiran ma neil võimalikult palju nii kaua, kuni saan :) Aga eks kõik need reeglid ja piirangud tekivad jooksvalt, vastavalt sisetundele. Praegu toimib hästi see reegel, mida olen korduvalt varem maininud – lasteaiahommikutel 15 min lühikesi multikaid, vabadel päevadel üks pikk multifilm, külas käimised lisaks. Kui see reegel ükskord enam ei toimi, siis mõtleme uuesti.

Mind tegelikult tohutult paelub see teema, arutan juba praegu tihti sõprade-tuttavatega, kellel on vanemad lapsed – kas ja kui palju arvutiaega piirata? Mäletan ju oma ülikooliajast ning tuleb praegugi ette noid kordi, kus saab poole ööni arvutis passitud ning hommikul on seetõttu raskem ärgata. Minul aga oligi selles mõttes hea, et sain arvuti alles 19-aastaselt, mil olin siiski juba täiskasvanu ja vastutasin oma elu ning valikute eest ise. Kodus elavate alaealiste laste eest on aga paratamatult vastutavad vanemad… Eks see sõltu suuresti lapse iseloomust ja vanusest, kui palju ta ise endale mõistlikke piire seada suudab. Kui hommikune ärkamine ja koolitöö selle arvelt ei kannata, poleks mul miskit selle vastu, kui laps lubaks endale aeg-ajalt poole ööni raamatu lugemist või arvuti taga istumist – liiga palju olen aga kuulnud sellest, kuidas väga paljud koolilapsed magavad pidevalt liiga vähe. Kui ma ise olen õhtul liiga kaua üleval, ärkan hommikul ikka nurinata üles ja lähen tööle. Kui ma lasen lapsel liiga kaua üleval olla, siis ta ei taha hommikul tõusta ja viriseb – mina rikun oma närve sellega, et teda õigel ajal üles, riidesse ja lasteaeda/kooli saada. Kuni laps ei ole aru saanud sellest põhimõttest – arvestan vähese une tagajärgedega ja tõusen hommikul sellegipoolest õigel ajal vingumata – seni on minu meelest oluline siiski piirata.

Nii et ma loodan, EHK on meie telekavabast elust miskitki kasu ja natukenegi vähem ekraani vahtimist ning aja sihipärasemat kasutamist on lastele hea?

No ja siis raamatud. Mina olen neid alati neelanud – küll pigem kergemat kirjandust, aga vahet pole. Abikaasa seevastu ei loe praktiliselt üldse ja minu meelest on see nii kurb. Olen talt uurinud – ta ütles, et talle ei loetud kunagi ette ja vanemad vist ka kodus eriti ei lugenud. Samas olen kuulnud ka meenutust, kuidas nad väikeste lastena tihti teleka ette magama jäid. Oi, kuidas ma ei salli seda, kuidas ta praegu pidevalt arvutist midagi vaadates magama jääb :P Minu jaoks on see täiesti vihaleajav! Jälle ta magab kuskil halvas asendis, kõik riided seljas, hambad pesemata… Miks ei võiks siis pesemas ära käia, seejärel arvutis olla ja uniseks jäädes magama minna? Nii teen ma isegi tihti – mõnus on magama minna siis, kui ma tunnen, et ei suuda ekraanil toimuvat jälgida või taban end raamatus ühte lehekülge kolm korda üle lugemast, sest mõte ei jõua kohale. Siis panen arvuti kinni või raamatu käest ja magan mõnuga. Aga kui sel hetkel peab hakkama veel hambaid pesema ja riidest lahti võtma, on see mõnus uni ju kohe jälle läinud… Ja Abikaasa puhul pean siis mina teda utsitama, et ta ikka voodisse jõuaks. Vahel olen lasknudki tal täies riides krõnksu keeratuna elutoa diivanile magama jääda, kust ta siis mingil hetkel öösel voodisse kolib… Aga minu meelest ei ole selline uni just eriti kvaliteetne.

Ei tea, kas ekraani ette/raamatu taha magama jäämine on pigem geenides või pigem harjumus? Sest mina seda ei suuda, tema aga küll. Samas on tal lapsepõlvest ka harjumus. Võta siis kinni…

Oma lastel ma sellist ekraani ette magama jäämise harjumust igaks juhuks tekkida ei lase. Mida teha Abikaasaga, on iseasi. Kõige mõistlikum oleks ilmselt vihastamise asemel ignoreerida – täiskasvanud inimene, ise teab, mis teeb. Olen talle ju korduvalt soovitanud, et pesku enne ära ja kui tunneb, et uni tuleb, siis kobigu voodisse – aga kui talle pole oluline ja meeldibki krõnksus täisriietuses diivanil magada, siis mis see minu asi on? Peaasi, et hommikul ei virise :)

Mis siis, kui mu lapsed äkki suuremaks saades ei tunnegi enam raamatute vastu huvi? Tahavad ainult arvutis istuda? Appi, see oleks õudne! Aga ma ikka loodan, et kui neil on praegu rohkelt raamatuid ümberringi ja vähemalt praegu on huvi veel väga suur, siis ehk see säilib… Tuleb vajadusel huvitavat kirjandust ette sööta :) Ja ehk sellest piisab, kui mina pidevalt ninapidi raamatus olen. Tõsiselt, ma nende nähes pigem loen, kui istun arvutis.

Ja nutitelefonid, tahvelarvutid… Ma tahan need oma lastest eemal hoida, võimalikult kaua! Kas ma olen õel ema? Mul on endal totaalne allergia nina nutitelefonis istumise vastu, eriti kui seda tehakse seltskonnas. Minu jaoks on nutikas eelkõige mugav viis jooksva olulise infoga kursis olla. Mul on nii meilis kui FB-s tööasjad, seega ma tahan alati võimalikult kiiresti kõik läbi lugeda – mõnel puhul on vaja kiirelt reageerida. Samuti kulub nutikas ära ÜKSI olles igavuse peletamiseks, kui midagi asjalikumat teha pole – näiteks kodust väljas (loe: arvutist ja raamatutest eemal) midagi oodates. Kui olen kellegagi koos, ei tule pähegi pikemaks ekraani vahtima jääda. Igal vabal hetkel nutika ekraanil FB-d või mis iganes muud netti passida? Õudne. Tahvelarvuti on ka minu jaoks üks üsna mõttetu junn. Ok, mängida oli sellega tore ja saan aru, et reisil on mõnikord mugav miniarvuti versioon, aga ma üritan oma mängusõltuvust pigem vähendada, reisil asendab arvutit nutikas ja tavalisest arvutist on kõike palju mugavam teha, nii et… Less is more.

Muide, ma igaks juhuks tuletan meelde – see, et MINA tahvelarvutitest ja nutikatest nii arvan, ei tähenda, et ma üritaks rünnata teisi inimesi, kel on minust erinevad netikasutamise harjumused – ma tean, et paljud eelistavadki just neid ning kasutavad selle arvelt tavalist arvutit tunduvalt vähem. Minu huviorbiidis on antud juhul lapsed ja ekraanide ees veedetud aeg üleüldiselt. Millised ekraanid, see on täiesti maitse asi, ehkki igasugu uurimused on vist tõestanud, et kõige vähem kahjulikum ekraan on lauaarvuti, seejärel sülearvuti ning kõige kehvemad variandid just tahvel ja nutikas? Huvitav, kuhu alla telekas läheb, lauaarvutiga ühte punti? Aga e-luger? E-ink tehnoloogiaga ekraan peaks olema silmadele parem kui ükskõik milline tavaline, arvan ma. Paberraamatud vast ikkagi etemad :) Aga e-ink taustavalgustusega, kas see on oluliselt kahjulikum? Mul on kodus nii kehv valgus, et lugeril on alati taustavalgustus sisse lülitatud…

Nutitelefonid ärritavad mind sarnaselt telekaga paljuski just sellel põhjusel, et nende abil on nii lihtne seltskonnast irduda. Pane seltskondlikul koosviibimisel käima telekas ja kõik jäävad endalegi märkamatult ekraani passima. Telekat ja arvutit ei tassi vähemalt igale poole kaasa, aga nutikad on alati taskus ja inimesed zombistuvad neid kasutades üha enam, mis on mu meelest õudne. Üksi, okei, aga seltskonnas… Ükskõik millises, olgu sul kõrval üks sõber või kümme. Pane oma telekas kinni ja nutikas käest ära ning RÄÄGI INIMESTEGA SILMAST SILMA!

Kui asi oleks minu teha, siis tahvlid võiks meie majapidamises olemata olla (praegu on üks ja Abikaasa vahel harva mängib sellega, enamik ajast seisab niisama – peaks maha müüma… Keegi Nexus 7 ei taha osta?) ning laste esimesed telefonid saavad kohe päris kindlasti olema mittenutikad.

Laste, tehnika ja arvuti puhul ilmselt tulebki suuresti mängu see, mida ja kui aktiivselt nad endale mingil hetkel nõudma hakkavad. Ma ei taha olla see kuri põhimõtteline lapsevanem, kes oma lastele mitte kunagi tahvlit ega nutikat ei osta (“oota, kuni 18 saad ja siis võid osta, seni otsustan mina!” stiilis), aga… Ma tõesti siiralt arvan, et nende elu ei ole praegu ilma puutetundlike ekraanideta kuidagi kehvem, pigem vastupidi. Las loevad raamatuid, ehitavad klotsidest maju ja jooksevad õues ringi :) Kooli minnes saavad kõige odavamad klahvitelefonid ja kui nad ükskord teismelised on, siis vaatame uuesti.

EDIT 2,5 tundi hiljem: torkas pähe, et tegelikult mäletan ma ju ülihästi ka oma põhi- ja keskkooliaega, mil minu jaoks olid ühtviisi tohutult olulised nii telekavaatamine kui tolleaegsed populaarsed mängud – need hallid kollaste nuppudega väikesed elektronmängud, kus sai mängida tetrist ja muud ning mustad kollaste kassettidega telekamängud – Super Mario, tank jne. Sai ju nii raamatuid loetud, telekat vaadatud kui mängitud, nõrkemiseni… Samamoodi, nagu ka praegu raamatuid ja blogisid loen, oma lemmiksarju vaatan ja palle mängin. Aga kõik nood mälestused mu enda elust on tõesti alates põhikoolist, samuti olen mitmelt poolt lugenud, et just algkooli lõpuni olekski hea lapsi võimalikult palju ekraanidest eemal hoida… Ja senini see vast õnnestubki kergemini? Eks elu näitab.

Keeruline on see lapsevanema elu :P Kuidas teie oma lastele piire seate? Kui palju piire te üldse vajalikuks peate? Kuidas te neid iseseisvaks eluks ette valmistate?