Tegelen aktiivselt mõtetes reaalsuse loomisega ehk lasen kõigel ebameeldival, mis minevikust meelde tuleb, armastusega minna, olen tulevikule mõeldes mõttes kindel, et saavutan/saan kõik, millest unistan ning mis kõige olulisem – kui hetkes olemine on raske, siis kordan endale: kõik on suurepärane, kõik läheb hästi. Ja vähemalt täna toimis see kõik nii ideaalselt, et päeva väljakutsete alla polegi midagi kirjutada. Neid lihtsalt polnud 🙂 Ükski potentsiaalne väljakutse ei jõudnud selleks päriselt saada, sest kordasin endale: ma saan sellega hakkama, kõik läheb hästi. Ja läkski!
Nii et tänasest päevast on kirja panna ainult rõõmud ja teen seda pigem tavaliste lõikudena, nii on vast mugavam lugeda.
Esimene rõõm oli taas juba öösel, kui Poiss järjekordselt piiksumise peale kohe üles ärkas ja vetsu läks. Nüüd ootan seda, et ta tibakene varem ärkaks, ehk jõuame selleni ka, et ei pea üldse lina vahetama.
EDIT 23:00 – uskumatu, ja see juba juhtuski! Ärkas piiksumise peale kohe, läks vetsu, lina peal oli nii imepisike niiske laik, et polnud vaja seda vahetada, ainult aluspüksid läksid pessu!
Abikaasa, kes oli nädala alguses haiguslehel, läks tänasest taas tööle. Kuna meie auto talverehvidel enam eriti naelu pole, seisab see siiani lume alla mattunult õues ja oleme jalamehed (tööle minekuks korjas paarimees tööauto peale). Plika oli vaja viia 8.12 bussiga kooli, Poiss enne seda lasteaeda. Alguses oli plaan, et Poisi viib Abikaasa, Plika mina, aga Abikaasal oli kodus tegemist, seega otsustasin ka lasteaeda ise minna. Startisime pool kaheksa, Poiss oli sillas, sest sai tee peal lumesõda mängida. Mina varahommikul väljas viibimisest just ülearu suures vaimustuses polnud (kodus hommikumantlis hängida on palju mõnusam!), aga kordasin muudkui endale, et kõik on hästi ja tuleb suurepärane päev.
Lasteaiast jõudsin koju täpselt selleks ajaks, et Plikaga bussile minna. Tänaseks olid olud normaliseerunud – ei tuisanud, sõiduteedelt oli lumi ära sulanud, nii et ülekäigurajad olid kenasti näha, Karja ringil polnud õnnetuse tõttu puksiiri liiklust takistamas nagu eile… Teekond läks libedalt ja sain kinnitust, et Plika võib üksi bussiga koolis käia küll 🙂
Mainisin ühes varasemas postituses, et mu telefon andis otsad ning võtan seda kui märki, et on vaja mõnda aega vähem “maailmaga kursis olla” ehk iga meili ja chati kohta telefonist märguannet kuulda. Ja teate mis? Päev hiljem, eile hilisõhtul, tuli Elisa arve, kust nägin, et mulle kaheks aastaks pakutud ülisoodne poole hinnaga internet on läbi saanud ning ilutses nüüd arvel täishinnaga. Veel üks täiesti selge märk! Käisin esindusest läbi, lasin internetipaketi eemaldada ning numbrile netipiirangu peale panna, et telefon iseeneslikult mingeid arveid tekitada ei saaks. Nii et telefonis mul netti enam pole 🙂 Meilid ja chat on nüüdsest vaid arvutis. Ja mul on hetkel selle üle väga hea meel! Tahan endale kindlasti uuel aastal korralikku “netitelefoni”, et tavapärasel viisil jätkata – olen kindel, et õigel ajal tuleb minuni võimalus saada täpselt selline telefon, nagu mul on vaja, täpselt nii soodsa paketiga, nagu mul on vaja 🙂 Praegu aga elan vähemalt aasta lõpuni rahulikku elu. Nii hea ja õige tunne on!
Tööle jõudsin täpselt selleks ajaks, kui tuli kaup. Kauba sees oli saadetis, mis tegi südame ütlemata soojaks:
Tööpäev oli viljakas, sain kõik vajaliku tehtud. Õhtupoolikul lasin emal ennast autoga koju viia, et Plika sünnipäevapeoks valmistuda.
See pidu oli teine potentsiaalne väljakutse – oli teada, et meil läheb üsna kiireks ja sel puhul on pinged kerged tekkima. Aga ma lihtsalt kordasin endale taas: kõik läheb hästi, me jõuame igale poole õigeks ajaks. Kordasin päeva jooksul ikka õige mitu korda.
Ja teate, jäingi rahulikuks! Tükeldasin kodus juurviljad ära, enamik asju oli juba eelmisel õhtul kokku pandud, nii et selles osas polnud kiirustada üldse vaja. Abikaasa käis mu emalt autot laenamas, mina ootasin rahulikult, ehkki oli viimane minut. Abikaasal tuli meelde, et peo alguseni on kümme minutit ja Poiss tuleks ka enne lasteaiast ära tuua – mina oli ikka rahulik. Ta viis meid enne batuudikeskusesse ära ja läks siis lasteaeda. Suur toidukott ununes autosse ja sain selle kätte alles siis, kui Abikaasa Poisiga tagasi jõudis. Ikka olin rahulik 🙂
Pidu oli tore. Lastele meeldis väga, sünnipäevatoas neid eriti näha polnud, seal istusime pigem täiskasvanutega, sõime ja jutustasime. Lapsed jooksid vahepeal vett jooma, ühe-kahe kaupa näkitsesid süüa ka, põhiline aeg kulus neil ikka keskuses möllamisele ja hüppamisele. Alles tordi söömise ajaks saime enam-vähem kõik korraga laua taha.
Keskuse reeglites oli kirjas, et oma külastajate turvalisuse tagamine on peo korraldaja vastutus, mis on muidugi igati loogiline, aga tundus… Väljakutse 🙂 Arvestades, et samal ajal oli keskuses ka teine sünnipäev, seega lapsi suure keskuse peal möllamas 30-40 ringis. Kuna suurem osa sünnipäevalistest olid aga juba asjalikus vanuses, siis reaalselt mul polnudki vaja üldse midagi teha, said suurepäraselt ise hakkama. Ja neil, kes väiksemad, olid vanemad kohal ja hoidsid ise oma järelkasvul silma peal. Nii et täiesti stressivaba.
Teenindaja oli ka väga sõbralik ja vastutulelik – kõige vajalikuga varustas, oli kogu aeg heatujuline ja… Puhas rõõm.
Suvise õhupuudusega ei pidanud ka diilima, seekord oli istudes pigem jahe, õnneks mitte häirivalt (ja lastel oli kindlasti väga mõnus).
Mul on mängutoas sünnipäeva pidamisega võrdluseks ainult Musoonik – lapsed on küll kõik toad läbi käinud, aga mina pole ju juures viibinud ega korraldanud, seega minul kogemus puudub. Mulle isiklikult meeldib Musoonikus tunduvalt enam sellepärast, et seal on palju hubasem – väiksem ruum ja ainult sünnipäevaseltskonnale broneeritud, võõraid pole. Lihtne lapsi tordi söömiseks kokku ajada 🙂 Aga see on jah täiskasvanu vaatenurk. Lapsed on võrdses vaimustuses mõlemast kohast.
Batuudikeskuses sünnipäeva pidamise suureks plussiks on kindlasti see, et neil ei pea aega nii pikalt ette broneerima – kahe sünnipäevatoa olemasolu on ilmselge eelis. Me ju tahtsime alguses Musoonikus pidada ja nagu nende perenaine augustis ka soovitas, kindlasti kuu aega ette broneerida. Kui ma siis kolm nädalat varem lõpuks kirjutamiseni jõudsin, olid kõik soovitud nädala ajad täiesti täis 🙂 Aga ma tahtsin kindlalt peo just sel nädalal teha, et õekese lapsed saaksid ka osaleda – sestap saigi valitud batuudikeskus, mis oli Plika järgmine eelistus. Ja kogemus oli tunduvalt positiivsem, kui oleks julgenud oodata. Või siis oli asi lihtsalt selles, kuidas ma oma mõtetega selle positiivse reaalsuse lõin 😉
Aga päriselt ka, ma ei mäletagi, millal viimati möödus üks laste sünnipäev täiesti pingevabalt. Nii et see teadlikult positiivse mõtlemise värk täiega töötab!
Koju jõudsime pool üheksa. Panin kohe kõik asjad omale kohale, ülejäänud toidud külmkappi, pesin nõud… Lilled said vaasi, kingituste avamisest tekkinud praht ära visatud, kinkekotid ära pandud, kaardid riiulile ritta sätitud… Lapsed said pool tunnikest veel üleval olla – Plika tegeles oma kingitustega, Poiss söömisega (peol polnud ju mahti) – üheksast läksid rahulikult magama.
Ja ongi jälle üks päev möödas – vägagi kiire ja rahuldustpakkuv. Nüüd on nii mõnus hommikumantlis voodis vedeleda ja puhata.
Töötab jah see positiivselt mõtlemine. Meil eile sama situatsioon, olime hiljaks jäämas, sundusin ka rahulikuks, küll jõuan, küll saame ning tülid jäid ära. Ja jõudsime ka. Pea ka endale postiivuses projekti tekitama.