Valisin täna hommikuks meelega ühe kergema teema, mis ei nõuaks suuremat süvenemist ega pikka kirjutamist, sest tahan kiirelt tööle jõuda.
Kõrvarõngad on vaat et kõige olulisem osa mu garderoobist.
Kodus ma kõrvarõngaid reeglina ei kanna. Ehk vaid siis, kui on mõni suurem üritus või külalised ja olen seega tavapärasemast viisakamalt riides. Korraks poodi lipates või hommikul lasteaias käies ei tunne ka vajadust kõrva panna. Kui on aga tööpäev või ükskõik mis pikem ja viisakam käik, on kõrvarõngad absoluutne must be.
Ilma nendeta tunnen end alasti 🙂
Ma isegi ei mäleta, kust sai alguse mu armastus suurte silmatorkavate kõrvarõngaste vastu. Kujunes ehk välja Londonis?
Ma olen kõrvarõngaste suhtes väga valiv – enamik erinevatel põhjustel ei meeldi / ei sobi. Ei tohi olla liiga väikesed (igav), liiga suured (raske ja kohati üle pingutatud), liiga kribud (ei armasta väikeseid helmeid, vaid pigem suuremaid detaile ja konkreetsemaid jooni), värv on oluline… Ja nii edasi 🙂 Lemmikud on sellised, mis ei saa liigutades kõrvas väga “viltu” minna ja näevad seega alati head välja. Näiteks suured ümmargused kõrvarõngad, mis ei ole teiselt poolt värvilised, ei ole mu meelest üldse praktilised, ehkki mõned paarid mul on.
Igatahes, hetkel on mu kollektsioon selline. Siin on nii mõnedki, mille tõenäoliselt mingil hetkel ära annan, sest ei vasta päriselt mu kriteeriumitele – aga las nad olla, kuni olen midagi sobivamat asemele leidnud. Igaks puhuks peab olema sobiv paar 🙂
Puhas rõõm 🙂 Viimane lihv riietuse juurde 🙂 Ja oma lemmikuid ma ei oskagi valida!
Mina olen ka tõeline kõrvarõngahull. Pean ennast vahest ikka talitsema, et enne mõtlen ja siis ostan.
Loomulikult on iga riietuse jaoks eraldi kõrvarõngapaar.
Aga mulle just liiga suured pigem ei meeldi. Midagi leian alati Pilgrimilt ja kui olen eriti hea tüdruk olnud, siis Konplott kaubamärk on lemmik.