Positiivne päevakaja #2 – lumi!

Tänased rõõmud:

• Poiss ärkas öösel ESIMEST korda masina piiksumise peale üles ja läks omal algatusel vetsu. Lina pidin küll ära vahetama, aga tekk ja padi jäid kuivaks! Sest suurem osa läks õigesse kohta 🙂 Ma väga loodan, et see polnud juhus, vaid nüüdsest hakkabki nii olema.
• Kui tuli välja, et Abikaasa ei saa homme ega ülehomme Plikat kooli viia, otsustasin hommikul nö “jooksu pealt”, et täna on see päev, kus Plika bussiga kooli minema õpetan. Teistpidi on ta seda teed käinud iseseisvalt juba mõnda aega – täna läksin kaasa, et kontrollida, kas teekond tal niipidi ka välja tuleb. Paaris kohas oli vaja mõni asi läbi arutada, lumega ei paistnud ülekäigurajad nii hästi välja jne. Eks vaatame, kas lähen temaga homme ka veel kaasa või läheb siis juba üksi.
• Suurepärane raamat, mida mulle soovitati – pistsin täna hommikul uitmõtte ajel lugeri kotti, et oleks tegevust, kui hommikul koolist tagasi tulles bussi ootama pean. Jõudsingi umbes 10-15 esimest lehekülge läbi ja sain koheselt suure positiivse laengu. Ootan kannatamatult, et oleks aega edasi lugeda!
• Lumi! Noo… Ma pean tunnistama, et isiklikult küll isegi ei oodanud, rattahooaeg sai väga järsku läbi. Aga valge maailm on ikkagi maagiline 🙂 Panin Eccod jalga, tõmbasin sooja jope kapuutsi pähe ja marssisin jala tööle. Lund muudkui tuiskas otse näkku, nii et ei näinud õieti midagi. Naersin kogu tee laialt. Kohale jõudes oli nägu tuisust punane ja nina tatine. Plakat, mille enne tööd printimisest ära tooma pidin, mähiti seal kenasti kile sisse, nii et lumi ei pääsenud ligi.

• Eile ajas Abikaasa õde mulle oma Chopsticksi teemaliste küsimustega hirmsa hiina toidu isu peale ja kuna täna polnud lõunat kaasas, sõin üle pika aja oma lemmikut riisi – kana, tšilli ja küüslauguga. Mmm!
• Abikaasa tuli õhtupoolikul Rimisse Plika sünnipäevaks sööke varuma – kasutasin juhust ja lasin tal ennast autoga koju tuua. Ma küll võtan jala käimist kui sporti, aga kui küüdi võimalus on, siis ikka kasutan 🙂 Jõudsin seega koju juba neljast, nii mõnus oli astuda sooja kööki, köögilaud oli ka kenasti korras ja… Nii rahustav oli see hetk. Istusin sellesama laua taha ja tegin veel kaks tundi tööd.
• Ootamatu kingitus sõbranna poolt. Meie toidukapp sai veidi täiendust, see on alati rõõm.
• Positiivselt mõtlemine töötab! Peame homme õhtul Plika sünnipäeva (õige päev on küll pühapäev, aga õeke läheb juba reedel ära, nii et tegime laste peo varem, nädala sees on nagunii hinnad soodsamad ka). Iga-aastane väljakutse tordi näol. Seekord ei mõelnud üldse, läksime kõige lihtsamat ja soodsamat teed ning otsustasime taas küpsisetordi kasuks. Minu suhe söögi valmistamisega on teatavasti selline, et kui antakse võimalus, hoian kõrvale 😛 Alustasime tordi tegemist kell seitse koos lastega, aga mingi hetk oli vaja oodata vaarikamoosi sulamist, lastel tuli juba uneaeg, pool torti oli veel tegemata. Panin lapsed magama, vaatasin nädal aega hambaprobleemide tõttu rivist väljas olnud Abikaasat, kes oli ennast väsinult magama keeranud, ning tõdesin, et seekord tuleb küll üksi hakkama saada. Kuna olin väsinud, ei olnud see mõte just kõige rõõmustavam. Ütlesin endale mõned korrad mõttes: “Mulle küll väga meeldiks teha seda koos Abikaasaga, aga ma saan sellega ka üksi suurepäraselt hakkama”. Ja teate mis! Kui ma siis kell üheksa kööki tagasi läksin, et torti edasi teha, ma olingi tõepoolest heas tujus. Ja tegin selle tordi valmis suurima armastusega. Isegi kaunistamisega sain täitsa talutavalt hakkama! Lõpetuseks tegin nimekirja homme vaja minevatest asjadest, panin nii palju kui võimalik juba kotti valmis. Koristasin köögi ära, pesin nõud, pühkisin põranda, pool üksteist olin omadega valmis.

Tänased väljakutsed:

• Hommikud on küll võrdlemisi rutiinsed, aga vahel kipub endalgi ajataju kaduma. Ja kui juhtub, et lumi ootamatult maha tuleb, on Plika muidugi soojad püksid kooli jätnud ning ei tule kiirustades meelde kummalegi lapsele kaasa anda kindaid, mis oleks lumega mängimiseks sobilikud… Aga said ühe päeva kenasti hakkama, homseks on kõik valmis pandud.
• Väsimus tekitab pingeid. Sa võid küll üritada olla vana rahu ise, aga kui lapsed liiga elavalt mängivad või liiga kergelt tülitsevad, lähed miskipärast ikkagi endast välja… Ja hiljem kahetsed. Õnneks saab alati kallistada, andeks paluda ja ära leppida. Aga katsu siiski jääda rahulikuks! Lapsed on seda väärt.
• Viimasel ajal tundub, et teha on nii palju ja aega oleks vaja palju rohkem 🙂 Toimekas olla on tore, aga õhtuks võtab vahel nii läbi. Ja kuhu see väsimus siis kaob, kui lapsed magavad? Miskipärast on nii, et õhtuti käib kõige suurem väsimus kella seitsme-kaheksa ajal peal ära ja üheksast-kümnest on olemine jälle tunduvalt normaalsem. Huvitav…