November 2017

Kui kool on teine kodu

Kirjutasin selle postituse praktiliselt valmis, aga siis läks järsku tööasjadega nii kiireks, et jäi üles panemata. Avaldamise kuupäevaks jätan 24. novembri, mil see kirjutatud sai.

Kas tõesti on eelmisest postitusest möödas juba üheksa päeva? Nagu eile oleks selle kirjutanud… Aeg lendab.

Olen sel nädalal taas kord liiga vähe maganud, see on mul pidev mure. Mõte kolmest kooliga seotud koosolekust kahel järjestikusel päeval ei tekitanud minus just ülearu positiivseid emotsioone. Koju jõudsin mõlemal päeval peale poolt kaheksat. Aga kui esimesel päeval väsisin koosoleku teise poole ajal meeletult, siis eilsed koosolekud möödusid üllatavalt ärksalt. Ei tea, oli siis põhjuseks tass kanget kohvi, mille õhtul kell neli ära jõin või lihtsalt positiivne emotsioon.

Nagu ma olen korduvalt maininud, ma olen waldorfkooli mõistes enda arusaama järgi pigem passiivne lapsevanem. Kõik koosolekud ja kohustuslikumad üritused on mul kalendris kirjas ja neist võtan osa, aga kui tegu on pigem vabatahtliku panustamisega, siis ma tavaliselt kohale ei jõua. Kõik need mööbli tassimised ja tunnis aitamised jooksevad reeglina mu tööpäevadesse sisse ja ehkki ma SAAKS põhimõtteliselt pea igal ajal töölt ära käia, siis ma teen seda kohustuslike asjade puhul niigi ja töö tahab ju ka ikkagi tegemist… Ühesõnaga jah. Pigem passiivne.

Aga sellegipoolest – iga kord, kui ma kooli satun, nii harva, kui seda juhtub… Mul on NII HEA TUNNE.

Mis siis, et ma siiamaani ei suuda kokku viia enamikku laste klassikaaslastest, lapsevanematest ja nimedest ning parim, mis ma suudan meenutada on see, et jajaa, olen varem näinud. On siiski tuttavad näod. Saavad iga korraga natuke tuttavamateks.

Ja muidugi õpetajad. Ma ei suuda neid kunagi ära imetleda… Ma läheks sellise lastekarja sees päevaga hulluks. Nemad teevad seda igapäevaselt. Ja on sealjuures nii pühendunud. On näha, et kõik inimesed, kes koolis töötavad, teevad seda südamega. Ja teate ju küll – kui õpetajate silmad säravad, siis on lastel ka hea.

Nii et ma istusin ja kuulasin. Hoidusin hoolega endale jõululaada asjus rohkem kohustusi võtmast, sest ma tean, et ma ei suudaks nendega hetkel diilida, aga mõtlesin vähemalt välja paar asja, mida ma reaalselt oskan teha nii kaunistamise (esimene klass vastutab kaunistamise ja koristamise eest) kui küpsetamise (teine klass vastutab kohviku eest) rindel. Müüma lähen nagunii.

Ja kuulasin teisel koosolekul plaane seoses köögiga, mille kool endale loodetavasti saab, kui rahastuse küsimused lahenevad… Käisin ringkäigul keldris, kuhu see tulema peaks 🙂 Teate, ma täitsa usun, et see juhtub! Sest seda asja aetakse südamega. See on hea ja õige asi.

No ja üldse, see oli selline koosolek, kus mõned istusid põrandal, mõned tegid käsitööd, mõned osalejad olid paarikuused, mõned paariaastased… 🙂 Kodune.

Täna hommikul tuli mulle veidi peale poolt üheksat meelde, et Plikale jäid kooli kaasa panemata kadrisandi riided, mis nädala algusest saadik elutoas oma aega ootasid. Mul oli telefonis meelespea küll, aga ma ei vaadanud õhtul kordagi telefoni, ei teinud ka arvutit lahti. Nii see ununes. Kurtsin klassi FB grupis, et tunnen ennast aasta emana. Minut hiljem vastas mulle kooli juhataja (kes on ühtlasi ka meie klassi lapsevanem :)), et ma veel jõuaks tuua, nad alustavad kell üheksa. Olin just hommikusöögi lõpetanud, nii et viskasin ülehelikiirusel riided selga ja kihutasin kooli poole. Kuna ilm oli plussis, siis autot kraapima ei pidanud, jõudsin isegi kümme enne üheksat kohale.

Ja teate, poleks isegi vaja olnud! Ma oleks võinud aimata, et õpetaja on ilmselt unustajateks valmistunud – vähemalt ma arvan, et see oli tema… Igal juhul, kui ma viis minutit enne üheksat klassi sisse piilusin, nägin klassitäit elevil valgesse riietunud lapsi, käsil viimased ettevalmistused. Plikal oli rõõmus ja rõõsa, põsed punased ja valge rätt ümber… Andsin küll riided üle, aga poleks midagi juhtunud, kui ma poleks jõudnud. Ja see on lihtsalt nii hea tunne.

Ma olen nii ääretult tänulik selle eest, et on olemas entusiastidest lapsevanemaid, kes sellised koolid käima panevad. Et haridusmaastik on mitmekesine, et on olemas ka “teistmoodi” lahendusi. Et kool ongi otsekui teine kodu.

Mis siis, et ma sinna nii harva kohale jõuan 🙂 Ma tean, et mu lapsed on seal hoitud. Ja see on ütlemata hea tunne.

Kui kool on teine kodu Read More »

Üht ja teist

Teate, hirmus raske on blogida viimasel ajal. Nii palju muud tegemist on, et ei jõua selleni kunagi. Praegugi katsusin ennast kokku võtta ja sorteerisin veidi fotosid, aga otsustasin lõpuks, et ah, las olla, ei viitsi praegu üles panna. Mõned laused paneks sellegipoolest kirja – nii palju ikka viitsin 🙂

Eelmise nädala esmaspäev oli Plika 9. sünnipäev ja Soomlase sisse kolimise päev. Kui me augusti lõpus lastele lahutusplaanist rääkisime ja selle vestluse käigus ootamatult kiiresti ka Soomlase olemasolu ja meie tulevikuplaanid ära räägitud said, avaldas Plika soovi, et Soomlane tema sünnipäevaks sisse koliks. Hiljem kolimisplaane paika pannes sai aeg-ajalt sel teemal nalja visatud ja noritud – aga lõpuks läks nii, et täpselt samale päevale need asjad sattusidki…

Ja kui esimest nädalat on kodus inimene, keda oled kaua oodanud, ega ei malda siis ju õhtuti arvutis oma asju teha… Ikka pigem midagi koos. Näiteks puslet 😛

Selle nädala esimese poole on ta olnud Tartus – lootsin, et ehk leian nüüd kolme üksildase õhtu jooksul aega blogida… Nojah, näed, veidi leidsingi – aga kaugeltki mitte nii palju, kui tahaks. Selle asemel olen lugenud raamatut ja vaadanud imelise muutumise saateid. Esimene hooaeg sai omal ajal vaadatud, nüüd vaatasin ära kolmanda olemasolevad osad ja hakkasin siis teist vaatama, mis on hetkel üsna alguses.

See saade tekitab minus nii palju vastakaid emotsioone, et vääriks omaette blogipostitust, nii et ma sel teemal hetkel parem pikemalt ei peatu. Kas ma selle postituseni ka jõuan, näitab elu 😛

Raamat, mille täna õhtul lõpetasin, on lihtsalt imeline. Ma olen lugenud palju kasvatusalaseid raamatuid, aga kui ma peaks neist kõigist valima ühe, mille teeksin hea meelega KÕIGILE kohustuslikuks kirjanduseks, oleks see kindlasti just see – “Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid”. Ühtlasi on see raamat, mille ma lihtsalt pean endale koju päriseks muretsema, sest seda on vaja pidevalt uuesti lehitseda. Ja ma kinnitan, see pole mitte ainult lastega suhtlemiseks hea, täiesti adekvaatne ka täiskasvanute vahelise suhtluse parandamiseks.

Aga ka see vajab täiesti omaette blogipostitust, nii et katsun ennast hetkel tagasi hoida ja mitte pikemalt kirjutada – nii põhjalikult, kui tahaksin, ei jõua. See postitus kindlasti tuleb. Millalgi.

No ja muidugi tahaks kirjutada uuest elust ja…

Sellest, kuidas inimesed on ilusad ja head – kui võtsin ennast täna lõpuks kokku ja postitasin FB-sse oma mõlkis auto pildi ja küsisin nõu, ühendus minuga pärnakast tuttav, kes reaalselt jagab matsu ja pakkus lahkelt abi… Nii et mul on esimest korda reaalselt tunne, et see luugi jama saab ka korda. Ja teine tuttav pakkus, et võib varuosa suhtes maad kuulata… Nagu ma ütlesin – inimesed on ilusad ja head.

Ja ma lihtsalt tunnen, kuidas ma olen nii tänulik kõige ümbritseva eest. Ja see ei ole üldse pingutatud “otsin positiivset ja katsun rõhutatult tänulik olla kõige eest”, vaid selline siiras rõõmus tunne… Ehtne ja loomulik tänu kõige eest, mis on.

Eks ma katsun harjutada ennast selle mõttega, et me elame nüüd koos ja iga koos oldud hetke ei pea ninapidi koos veetma, sest nüüd me olemegi KOOS. Ja nii ongi. Ei pea nädala pärast teisest 600km kaugusele reisima, et siis kuu-kaks järgmist kohtumist oodata. Mõistusega saan sellest hästi aru, aga ei tea, millal päriselt kohale jõuab? 🙂 Kui jõuab, küll siis jälle blogin rohkem.

Üht ja teist Read More »

Rõõm ja kurbus käsikäes

Nagu ma olen korduvalt maininud, siis meie lahutus on olnud nii meeldiv kui üldse olla saab ja Eksabikaasa on endiselt üks mu parimaid sõpru – seega olen igapäevaselt lihtsalt piiritult tänulik, et me selle sammu astusime, et uued kaaslased teevad meid õnnelikuks, et lapsed on rahul…

Aga see ei tähenda, et kurbust ei oleks üldse. Ikka on. Käib vahel rõõmuga käsikäes.

Paar õhtut tagasi olime lastega voodis teki all – veetsime õhtust kvaliteetaega, joonistasime üksteisele seljale, et teine prooviks ära arvata, millega tegu. Ega keegi muidugi eriti midagi ära ei arvanud, nii et joonistaja pidi alati ikka ise ütlema.

Üks hetk ütles Poiss, et joonistas minu, enda, Plika ja Soomlase. Ja tema järgmine pilt oli “sina ja Soomlane hoiate käest kinni ja teie vahel on süda”.

Siis ütlesingi lastele, et olen praegu rõõmus ja kurb ühekorraga. Kurb, et nad ei joonista enam endid koos minu ja issiga. Rõõmus, et meil on uued kaaslased ja et me kõik meeldime üksteisele ja et nad joonistavad nüüd ühes minuga Soomlase.

Poiss hakkas selle peale südantlõhestavalt nutma. Nii me seal siis kaisutasime ja kurvastasime koos. Rääkisime.

Kurbus läks üsna kähku mööda ja seejärel oli jälle tavaline rõõmus Poiss. Aga näed, see kurbus on meis peidus ja vahel on hea välja lasta…

Olen terve selle nädala tegelenud suuremat sorti kraamimisega. Täna õhtul panin ära fotosid minust ja Eksabikaasast, mis olid enne elutoas raamitud. Perepildid kolisin kõik lastetuppa, aga olid ju veel pulmapildid ja see üks, mis Krista meist kunagi rannas tegi – nüüdseks mälestuste karbis. Vaatasin Krista pilti ja vesistasin nutta. Kurb oli. Kurb sellepärast, et igas mõttes oleks olnud lihtsam, kui asjad oleks läinud teisiti… Kui oleks olnud traditsiooniline muinasjutt.

Ma ei taha mitte kõige vähematki Eksabikaasaga uuesti proovida – see rong on täiesti läinud ja nii võrratult hea on olla uute kaaslastega, olla head sõbrad. Kui mulle pakutaks võimalust minna ajas tagasi, et käituda teistmoodi, paremini… Ei tahaks ka seda. Ma siiralt usun, et mis juhtuma pidi, see juhtuski. Ma veetsin koos Eksabikaasaga kümme aastat, enamik sellest ajast siiralt õnnelikuna – hoolimata sellest, et oli ka raskeid hetki (kellel poleks?) ja kasvasime teise poole sellest ajast tegelikult lahku.

Nüüd on siis hoopis teistsugune muinasjutt. Ebatraditsiooniline. Nagu ma isegi 🙂 Pealegi olen ma alati uskunud, et ei ole ainsat ja õiget… Et õigeid võib olla ka mitu.

Nii et jah… Rõõm ja kurbus käivad käsikäes, rõõmu on õnneks palju rohkem. Otsus lahku minna oli nii õige ja hea. Ja minul on tunne, et ma sain teise võimaluse, mille saamises ma polnud üldse kindel – ja et see teine võimalus on parem kui esimene üldse oligi. Ja see on imeline tunne. Vaadata tagasi oma elule, olla pisut nukker, eelkõige aga õnnelik ja elevil. See tunne, et olen möödunud kümne aastaga nii palju õppinud ja kasvanud. Ja et nüüd on mu kõrval maailma kõige imelisem inimene, kellega mul on võimalus kõike uuesti teha – seekord paremini kui enne. Sest ma olen ju ometigi kümme aastat vanem, targem ja kogenum.

Juba kahe päeva pärast on ta siin. Päriselt.

Rõõm ja kurbus käsikäes Read More »

Scroll to Top