Kui kool on teine kodu
Kirjutasin selle postituse praktiliselt valmis, aga siis läks järsku tööasjadega nii kiireks, et jäi üles panemata. Avaldamise kuupäevaks jätan 24. novembri, mil see kirjutatud sai.
Kas tõesti on eelmisest postitusest möödas juba üheksa päeva? Nagu eile oleks selle kirjutanud… Aeg lendab.
Olen sel nädalal taas kord liiga vähe maganud, see on mul pidev mure. Mõte kolmest kooliga seotud koosolekust kahel järjestikusel päeval ei tekitanud minus just ülearu positiivseid emotsioone. Koju jõudsin mõlemal päeval peale poolt kaheksat. Aga kui esimesel päeval väsisin koosoleku teise poole ajal meeletult, siis eilsed koosolekud möödusid üllatavalt ärksalt. Ei tea, oli siis põhjuseks tass kanget kohvi, mille õhtul kell neli ära jõin või lihtsalt positiivne emotsioon.
Nagu ma olen korduvalt maininud, ma olen waldorfkooli mõistes enda arusaama järgi pigem passiivne lapsevanem. Kõik koosolekud ja kohustuslikumad üritused on mul kalendris kirjas ja neist võtan osa, aga kui tegu on pigem vabatahtliku panustamisega, siis ma tavaliselt kohale ei jõua. Kõik need mööbli tassimised ja tunnis aitamised jooksevad reeglina mu tööpäevadesse sisse ja ehkki ma SAAKS põhimõtteliselt pea igal ajal töölt ära käia, siis ma teen seda kohustuslike asjade puhul niigi ja töö tahab ju ka ikkagi tegemist… Ühesõnaga jah. Pigem passiivne.
Aga sellegipoolest – iga kord, kui ma kooli satun, nii harva, kui seda juhtub… Mul on NII HEA TUNNE.
Mis siis, et ma siiamaani ei suuda kokku viia enamikku laste klassikaaslastest, lapsevanematest ja nimedest ning parim, mis ma suudan meenutada on see, et jajaa, olen varem näinud. On siiski tuttavad näod. Saavad iga korraga natuke tuttavamateks.
Ja muidugi õpetajad. Ma ei suuda neid kunagi ära imetleda… Ma läheks sellise lastekarja sees päevaga hulluks. Nemad teevad seda igapäevaselt. Ja on sealjuures nii pühendunud. On näha, et kõik inimesed, kes koolis töötavad, teevad seda südamega. Ja teate ju küll – kui õpetajate silmad säravad, siis on lastel ka hea.
Nii et ma istusin ja kuulasin. Hoidusin hoolega endale jõululaada asjus rohkem kohustusi võtmast, sest ma tean, et ma ei suudaks nendega hetkel diilida, aga mõtlesin vähemalt välja paar asja, mida ma reaalselt oskan teha nii kaunistamise (esimene klass vastutab kaunistamise ja koristamise eest) kui küpsetamise (teine klass vastutab kohviku eest) rindel. Müüma lähen nagunii.
Ja kuulasin teisel koosolekul plaane seoses köögiga, mille kool endale loodetavasti saab, kui rahastuse küsimused lahenevad… Käisin ringkäigul keldris, kuhu see tulema peaks 🙂 Teate, ma täitsa usun, et see juhtub! Sest seda asja aetakse südamega. See on hea ja õige asi.
No ja üldse, see oli selline koosolek, kus mõned istusid põrandal, mõned tegid käsitööd, mõned osalejad olid paarikuused, mõned paariaastased… 🙂 Kodune.
Täna hommikul tuli mulle veidi peale poolt üheksat meelde, et Plikale jäid kooli kaasa panemata kadrisandi riided, mis nädala algusest saadik elutoas oma aega ootasid. Mul oli telefonis meelespea küll, aga ma ei vaadanud õhtul kordagi telefoni, ei teinud ka arvutit lahti. Nii see ununes. Kurtsin klassi FB grupis, et tunnen ennast aasta emana. Minut hiljem vastas mulle kooli juhataja (kes on ühtlasi ka meie klassi lapsevanem :)), et ma veel jõuaks tuua, nad alustavad kell üheksa. Olin just hommikusöögi lõpetanud, nii et viskasin ülehelikiirusel riided selga ja kihutasin kooli poole. Kuna ilm oli plussis, siis autot kraapima ei pidanud, jõudsin isegi kümme enne üheksat kohale.
Ja teate, poleks isegi vaja olnud! Ma oleks võinud aimata, et õpetaja on ilmselt unustajateks valmistunud – vähemalt ma arvan, et see oli tema… Igal juhul, kui ma viis minutit enne üheksat klassi sisse piilusin, nägin klassitäit elevil valgesse riietunud lapsi, käsil viimased ettevalmistused. Plikal oli rõõmus ja rõõsa, põsed punased ja valge rätt ümber… Andsin küll riided üle, aga poleks midagi juhtunud, kui ma poleks jõudnud. Ja see on lihtsalt nii hea tunne.
Ma olen nii ääretult tänulik selle eest, et on olemas entusiastidest lapsevanemaid, kes sellised koolid käima panevad. Et haridusmaastik on mitmekesine, et on olemas ka “teistmoodi” lahendusi. Et kool ongi otsekui teine kodu.
Mis siis, et ma sinna nii harva kohale jõuan 🙂 Ma tean, et mu lapsed on seal hoitud. Ja see on ütlemata hea tunne.
Kui kool on teine kodu Read More »