Teate, hirmus raske on blogida viimasel ajal. Nii palju muud tegemist on, et ei jõua selleni kunagi. Praegugi katsusin ennast kokku võtta ja sorteerisin veidi fotosid, aga otsustasin lõpuks, et ah, las olla, ei viitsi praegu üles panna. Mõned laused paneks sellegipoolest kirja – nii palju ikka viitsin 🙂
Eelmise nädala esmaspäev oli Plika 9. sünnipäev ja Soomlase sisse kolimise päev. Kui me augusti lõpus lastele lahutusplaanist rääkisime ja selle vestluse käigus ootamatult kiiresti ka Soomlase olemasolu ja meie tulevikuplaanid ära räägitud said, avaldas Plika soovi, et Soomlane tema sünnipäevaks sisse koliks. Hiljem kolimisplaane paika pannes sai aeg-ajalt sel teemal nalja visatud ja noritud – aga lõpuks läks nii, et täpselt samale päevale need asjad sattusidki…
Ja kui esimest nädalat on kodus inimene, keda oled kaua oodanud, ega ei malda siis ju õhtuti arvutis oma asju teha… Ikka pigem midagi koos. Näiteks puslet 😛
Selle nädala esimese poole on ta olnud Tartus – lootsin, et ehk leian nüüd kolme üksildase õhtu jooksul aega blogida… Nojah, näed, veidi leidsingi – aga kaugeltki mitte nii palju, kui tahaks. Selle asemel olen lugenud raamatut ja vaadanud imelise muutumise saateid. Esimene hooaeg sai omal ajal vaadatud, nüüd vaatasin ära kolmanda olemasolevad osad ja hakkasin siis teist vaatama, mis on hetkel üsna alguses.
See saade tekitab minus nii palju vastakaid emotsioone, et vääriks omaette blogipostitust, nii et ma sel teemal hetkel parem pikemalt ei peatu. Kas ma selle postituseni ka jõuan, näitab elu 😛
Raamat, mille täna õhtul lõpetasin, on lihtsalt imeline. Ma olen lugenud palju kasvatusalaseid raamatuid, aga kui ma peaks neist kõigist valima ühe, mille teeksin hea meelega KÕIGILE kohustuslikuks kirjanduseks, oleks see kindlasti just see – “Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid”. Ühtlasi on see raamat, mille ma lihtsalt pean endale koju päriseks muretsema, sest seda on vaja pidevalt uuesti lehitseda. Ja ma kinnitan, see pole mitte ainult lastega suhtlemiseks hea, täiesti adekvaatne ka täiskasvanute vahelise suhtluse parandamiseks.
Aga ka see vajab täiesti omaette blogipostitust, nii et katsun ennast hetkel tagasi hoida ja mitte pikemalt kirjutada – nii põhjalikult, kui tahaksin, ei jõua. See postitus kindlasti tuleb. Millalgi.
No ja muidugi tahaks kirjutada uuest elust ja…
Sellest, kuidas inimesed on ilusad ja head – kui võtsin ennast täna lõpuks kokku ja postitasin FB-sse oma mõlkis auto pildi ja küsisin nõu, ühendus minuga pärnakast tuttav, kes reaalselt jagab matsu ja pakkus lahkelt abi… Nii et mul on esimest korda reaalselt tunne, et see luugi jama saab ka korda. Ja teine tuttav pakkus, et võib varuosa suhtes maad kuulata… Nagu ma ütlesin – inimesed on ilusad ja head.
Ja ma lihtsalt tunnen, kuidas ma olen nii tänulik kõige ümbritseva eest. Ja see ei ole üldse pingutatud “otsin positiivset ja katsun rõhutatult tänulik olla kõige eest”, vaid selline siiras rõõmus tunne… Ehtne ja loomulik tänu kõige eest, mis on.
Eks ma katsun harjutada ennast selle mõttega, et me elame nüüd koos ja iga koos oldud hetke ei pea ninapidi koos veetma, sest nüüd me olemegi KOOS. Ja nii ongi. Ei pea nädala pärast teisest 600km kaugusele reisima, et siis kuu-kaks järgmist kohtumist oodata. Mõistusega saan sellest hästi aru, aga ei tea, millal päriselt kohale jõuab? 🙂 Kui jõuab, küll siis jälle blogin rohkem.
Oh, see on superraamat. Hea meel näha, et see ka eesti keeles on ilmunud (ise lugesin inglise keeles kunagi mitu aastat tagasi).
Kuidas teil nüüd päris päris kooselu siis ka kulgeb?
Minu jaoks näiteks tunduvalt arvutivabamalt kui seni 😛 Eks näis, millal ma ükskord põhjalikuma blogimiseni jõuan 🙂