April 2007 – Tikri blogi

Oi, aga pildid on ju ka!

30/04/2007 / london/UK, üürikodud / 2 Comments

Äärepealt oleks ära unustanud – tegin laupäeva õhtul Murakaga koju minnes mõned fotod üle pika aja. Et te näeks, kus kandis ma elan.

Meie tänava otsas on selline kirik:

Meie tänaval on selline vahva sinine põõsas:

See on meie maja:

Meie uks:

Ja trepp, mis ukseni viib:

Ja siin on Iiris, kes räägib välisukse juures telefoniga, sest tema operaatoril pole keldris levi 😛 Minu omal on küll. Aga tegelikult tegin ma selle pildi lihtsalt sellepärast, et Iiris meenutas mulle Klu Klux Klani.

Vot nii. Kunagi teen seespool ka pilti, aga mitte enne, kui kõik asjad on lahti pakitud, praegu on veel liiga sassis. Aga me teeme edusamme.

Kuulmiseni 😉

Sinine esmaspäev

30/04/2007 / igapäevaelu, töö / Leave a Comment

Põhimõtteliselt… Igav on!

Pidin täna esimest korda päris varahommikul, st 6.15, tööl olema. Ehkki, on’s erilist vahet, 6.15 või 7.15? Vist ikka on. Kell kuus tõusta tundub veidikene inimlikum kui kell viis 😀 Jäin eile targu koju ega läinud linna peale jooma. Mõtlesin varem magama minna (no päris vara, nii 19-20), aga aeg venis ikka kuidagi üheksani ja siis oli Kayl vaja veel köögis asjatada ja nii ma jäin vist alles enne kümmet magama. Seitse tundi, arvestades seda, et eelmise nelja öö peale sai kokku 20… Vähe!

Tööl oli täna vaikne. Tulin nüüd internetti ja tundub, et siin ei toimu ka mitte midagi – blogisid pole eriti kirjutatud, minu blogi pole kommenteeritud, MSNis ka kedagi pole, kellega rääkida… Esimest korda nende päevade jooksul istun ma pargis ja mõtlen sügavalt, mida veel teha või kas minna üldse koju ära, ehkki läpaka aku pole veel kaugeltki tühi. Võiks ometi uudistesse süveneda lõpuks vms, aga pole seda tuju hetkel.

Küsimus on selles, mida ma kodus teeksin. Raamatut saan lugeda, DVD-de pealt mõnda sarja (loe: Las Vegast) vaadata… Aga kumbki variant ei tundu eriti ahvatlevana.

Iiris on Hispaanias, Swamm on Kanaaridel ja minul on üksik tunne. Tegelikult on siin ju veel mitmeid tuttavaid eestlasi, kellega võiks ühendust võtta, aga… Ei viitsi 🙂 Homme pean jälle varahommikul tööl olema ja kellegagi neist kokku saades läheks asi ilmselt ebakaineks ja see pole üldsegi mitte kasulik.

Pangaarvet pole mul siiani, sest ma pole oma tööandjalt kirja saanud – töö juures olevas arvutis pole Office’it, printerit ka mitte, see on ülemusel kodus, aga tema läpakas on katki… Lubasin hiljemalt esmaspäeval kirja panka ära viia, paraku… Ja mul pole õrna aimugi, millal ülemus oma läpaka korda saab. Oleks pidanud talle äkki enda oma pakkuma.

Tegelikult võiks alati minna ja Lloydsis proovida, Murakas sai sealt endale ilma igasuguste address proofide ja kirjadeta arve. Aga ma andsin juba HSBC-le kõik oma andmed, vastasin tund aega lollidele küsimustele ja ma kardan, et kui ma neile oma kirja ei vii, siis nad hakkavad mind mingi hetk telefoni teel ahistama ja küsima, kuhu ma jäin. Ja üldiselt ma lihtsalt ei viitsi panka minna.

Tööle andsin esialgu Kay pangaarve, et palk ikka neljapäevaks ära tuleks. Kuna meie graafik tehakse pühapäevast laupäevani ja palgapäev on pühapäev (sellest ma küll aru ei saa, kuidas raha kohale jõudmine saab NELI päeva aega võtta), siis peaksin saama raha nelja tööpäeva eest, kokku 29 tundi, £5.35 tunnis… Aga ma ei kujuta ette, palju makse maha läheb, eriti palju ei tohiks minna, kui nii tihti makstakse. Igatahes ootan kannatamatult neljapäeva.

Ok, ma olen nüüd kirjutanud jõle pika sissekande põhimõtteliselt mitte millestki. Parem lõpetan mulisemise – Pips tuli MSNi ja loodetavasti lõbustab mind edasi 😛

Ei tule täna head pealkirja

29/04/2007 / eesti, igapäevaelu, poliitika / Leave a Comment

Kõigepealt oleks vist kohane kommenteerida oma eelmist postitust või õigemini peamiselt (kurja) vastukaja sellele.

Nagu ma sinna kommentaariks ka kirjutasin – viimase nädala jooksul on minu ligipääs internetile olnud äärmiselt piiratud ja Eestis toimunu jõudis minuni pigem läbi erinevatelt inimestelt saadud infokildude, mis ilmselt rõhutasid kõike hullemat. Endal polnud aega ega võimalust korralikult uudiseid lugeda.

Olgu kõige muuga, mis ma kirjutasin, nagu ta on, aga ühte asja tahaksin küll täpsustada – ka minul on kogu aeg olnud siiralt hea meel, et eestlased püsisid rahulikult kodus ja ei läinud vastu laamendama. Loodan, et minu jutust vastupidist muljet ei jäänud.

Mis muusse puutub, siis ma usaldan oma kommenteerijaid täiesti. Kui te ütlete, et asi oli nii, nagu oli (st parem), siis järelikult oligi. Teie ju olite seal 🙂

Et siis ei mingeid kaebusi politsei ja riigi suhtes! Ja need, kes mind tunnevad, need teavad, et ma olen patrioot. Ma tulin siia, sest tahtsin maailma näha ja on täiesti võimalik, et elan mõne aja veel kuskil mujal riigis… Aga ma olen alati vaikimisi teadnud, et ma tulen Eestisse tagasi. Et ma jään Eestisse elama. Muu on minu jaoks täiesti välistatud. Ma armastan oma kodumaad.

Sellepärast mind ilmselt tabaski pime raev, kui ma pidin kuulma, kuidas vene nolkidel lasti linn segi peksta. Aga see selleks.

Ma ootan huviga ja hirmuga, mis edasi saab. Kuidas olukorda lahendatakse. Loodan siiralt, et valitsus on oma ülesannete kõrgusel.

(Ehkki ma olen alati armastanud öelda, et mis vahet seal on, keda sa valid, sest Eesti poliitika on p*rses enivei. Osaliselt lõõpimine, osaliselt tõsine jutt. Aga no loodame lihtsalt parimat, eks)

—

Magasin täna hommikul sisse. Kell oli kuueks helisema pandud ning ma mäletan vaid seda, et Kay läks enne kuut tööle nagu tavaliselt ja ma ärkasin korraks, kui ta uksest välja läks. Järgmine teadlik moment oli kell 7:03, kus ma paanikas ärkasin ning mobiili otsides avastasin, et see on padja peal ning ma olin selle otsas maganud. Äratus oli kinni pandud.

Õnneks pidin tööl olema 7:45, nii et sain kümne minutiga riidesse ja hambad pestud, haarasin ühe jogurti ning pirni ja kiirustasin bussile. Jõudsin õigeks ajaks.

Aga ma võtan seda kui hoiatust. Ma olen ikka koledasti alamaganud. Sellised asjad juhtuvad ainult siis.

Liikudes sama teemat jätkates ajaliselt tagasi, siis eile õhtul minust suuremat joojat ei olnud. Käisime Murakaga Morrisonis veini ostmas ja kuna ma olin kaasa võtnud ainult pangakaardi, aga rahakotti (loe: dokumenti) mitte, siis ei müüdud mulle alkoholi 😀 Murakas pidi ostma. Kas ma tõesti paistan alla 21? 😀 Jube naljakas oli. Eriti see, et üks vein oli tetrapakendis ja see mulle müüdi – müüja ei pannud tähele, et see ka alkohol on.

Ahhaa, mind tabas poes mingi hullusehoog ja ma ostsin endale meeletutes kogustes puuvilju kokku. Banaane, pirne, apelsine ja kiivisid. Kas just päris kilo igaüht, aga sellised suured kotid, mis soodsamad on. Ja hunnikus jogurtit. Mingi kaheksa või nii. Ma ei tea, mis mul hakkas. Aga noh, tervislik vähemalt.

Igatahes tegi vein mind ainult uniseks. Käisime õhtul veel Iirist ära saatmas, sõitsime temaga Finsbury Parkini, kust ta metrooga Heatrow lennujaama läks, et kaheks nädalaks Hispaaniasse tööle sõita. Nüüd oleme Kayga siis kahekesi.

Magama sain jälle pool üks. Täna tuleb küll varem minna, sest homme vaja umbes viiest ärgata – 6.15 pean tööl olema.

Aga tegelikult helistas just E ja ütles, et ma pean nendega jooma minema. Et noh… Khm. Ma kiirustan koju asju ära viima ja vaatan siis edasi. Khm.

Aga üks hea asi ka

28/04/2007 / blogimine, rõõm / 3 Comments

Mul on jube hea meel, et te mu blogi kommenteerite. See teeb lihtsalt südame soojaks. Alati.

Pai teile kõigile. Kirjutage edaspidi ka.

Masendav

28/04/2007 / eesti, maailmavalu, meedia, poliitika, töö / 6 Comments

Eilne õhtu möödus telefoni otsas. Iiris rääkis oma Eesti sõbraga ja kuulas Aktuaalset Kaamerat. Kui ta mulle ütles, et EKA aknaid sisse visati, saatsin Marisele sõnumi, et küsida, kas ta on Tallinnas. EKA ühikas asub teatavasti kesklinnas. Selle peale Maris helistas mulle. Ta oli tõepoolest Tallinnas. Ühikas. Häiritud. Ja see on veel pehmelt öeldud. Tema käest sain näiteks teada, et Kaubamaja ja Viru keskuse aknad löödi sisse… Et Stockmanni murti sisse. Rääkisime päris tükk aega. Tema moblaarvest on mul kahju.

Siis helistasin veel Murakale. Õigemini lasin tal endale tagasi helistada. Temaga rääkisime kohe jube kaua. Ta luges mulle netist uuemaid uudiseid ette.

Siis ma tahtsin eile õhtul veel emale helistada, aga selleks oli lauatelefoni vaja ja kui see vabanes, oli kell Eestis juba pool üks. Emale helistasin täna hommikul, enne tööle minekut.

Ma ei ole suurem asi telefoniinimene, teate. Kui ma üldse helistan, siis lühidalt ja asja pärast. aga praegu… Eesti olukord on lihtsalt nii ahastamapanev ja sürreaalne, et on vaja rääkida. Kogu aeg kellegagi rääkida.

Ma üritan aru saada, aga ma siiani ei saa. Kuidas see võimalik on, et nii juhtus. Kuidas see võimalik on, et meie politsei ei suutnud reageerida. Et Falck ei teinud midagi. Et Eestil peaks olema ka sõjavägi ja ka see ei teinud midagi.

Kuidas lihtsalt lasti vene nolkidel linn segi peksta. Ühel õhtul ja siis veel teisel õhtul ka. Lihtsalt LASTI. Ma ei tea. Mul on häbi, et ma Eestis elan. Et ma elan sellises riigis, kus lastakse sellistel asjadel juhtuda.

Ma saan muidugi sellest ka aru, et tulirelvi ei saa kasutada, sest kui me venelasi tapma hakkaks, siis haaraks Venemaa võimalusest kinni ja tulekski ilmselt sõda. Aga kurat, arreteerige siis vähemalt, kuidas jõuate. Ja tõesti, võtke kodakondsus ära ja saatke maalt välja.

Aga nad ju ei tee seda ka. Või noh, osadega kindlasti. Aga enamik neist nolkidest on Eestis sündinud ja üles kasvanud… Vaevalt, et nad välja saadetakse. Saavad ainult mingid trahvid, mida pooled neist raudselt ei maksagi. Ja ma peaks nendega samamoodi ühes riigis edasi elama? EI, EI, EI!

Masendav ühesõnaga. Ma tänaseid uudiseid pole väga lugenud ja vist ei loe ka, sest aku hakkab tühjaks saama. Tegelikult olen ma natuke maha rahunenud. Kauaks, seda küll ei oska öelda.

Kui muudest asjadest rääkida, siis tööl oli täna see kardetud laupäev, mis osutus tegelikult jumala normaalseks. Mulle ju meeldib, kui on kiire ja kogu aeg midagi teha. Aga ehkki see töö on suht okei, siis ma pean tunnistama, et kogu see kohvivärgindus ei huvita mind absoluutselt, seega mul pole erilist motivatsiooni kõiki neid peensusi selgeks saada. Ja otsin ikka uut tööd. Aga praegu saan normaalselt hakkama ja raha tuleb, see on peamine.

Murakas tuli Londonisse. Hakkame jooma.

EDIT:
Ma lugesin just Ansipi pöördumist venekeelsest AK-s ja sain jälle nii vihaseks. Tuli meelde, mida ma veel kirjutada tahtsin. Kui ahastamapanevalt nõme see on, et kõik keerutavad jätkuvalt mingi totaka monumendi ja langenute mälestamise ja hauarüvetamise teema ümber, kui tegelt ei koti see MITTE KEDAGI ja asi on puhtakujuliselt selles, et Venemaa tahab oma võimu näidata.

Teate, ma vihkan Venemaad. Ja ma vihkan absoluutselt KÕIKI neid, kes kahe viimase päeva jooksul linna segi peksnud on. Ja ma ei kasuta sõna “vihkama” just eriti kergekäeliselt.

Kui Aljošat poleks olemas, siis oleks Venemaa selle välja mõelnud. Nii ütles vist mingi Soome poliitikategelane või keegi taoline. Ma olen nõus.