Kõigepealt oleks vist kohane kommenteerida oma eelmist postitust või õigemini peamiselt (kurja) vastukaja sellele.
Nagu ma sinna kommentaariks ka kirjutasin – viimase nädala jooksul on minu ligipääs internetile olnud äärmiselt piiratud ja Eestis toimunu jõudis minuni pigem läbi erinevatelt inimestelt saadud infokildude, mis ilmselt rõhutasid kõike hullemat. Endal polnud aega ega võimalust korralikult uudiseid lugeda.
Olgu kõige muuga, mis ma kirjutasin, nagu ta on, aga ühte asja tahaksin küll täpsustada – ka minul on kogu aeg olnud siiralt hea meel, et eestlased püsisid rahulikult kodus ja ei läinud vastu laamendama. Loodan, et minu jutust vastupidist muljet ei jäänud.
Mis muusse puutub, siis ma usaldan oma kommenteerijaid täiesti. Kui te ütlete, et asi oli nii, nagu oli (st parem), siis järelikult oligi. Teie ju olite seal 🙂
Et siis ei mingeid kaebusi politsei ja riigi suhtes! Ja need, kes mind tunnevad, need teavad, et ma olen patrioot. Ma tulin siia, sest tahtsin maailma näha ja on täiesti võimalik, et elan mõne aja veel kuskil mujal riigis… Aga ma olen alati vaikimisi teadnud, et ma tulen Eestisse tagasi. Et ma jään Eestisse elama. Muu on minu jaoks täiesti välistatud. Ma armastan oma kodumaad.
Sellepärast mind ilmselt tabaski pime raev, kui ma pidin kuulma, kuidas vene nolkidel lasti linn segi peksta. Aga see selleks.
Ma ootan huviga ja hirmuga, mis edasi saab. Kuidas olukorda lahendatakse. Loodan siiralt, et valitsus on oma ülesannete kõrgusel.
(Ehkki ma olen alati armastanud öelda, et mis vahet seal on, keda sa valid, sest Eesti poliitika on p*rses enivei. Osaliselt lõõpimine, osaliselt tõsine jutt. Aga no loodame lihtsalt parimat, eks)
—
Magasin täna hommikul sisse. Kell oli kuueks helisema pandud ning ma mäletan vaid seda, et Kay läks enne kuut tööle nagu tavaliselt ja ma ärkasin korraks, kui ta uksest välja läks. Järgmine teadlik moment oli kell 7:03, kus ma paanikas ärkasin ning mobiili otsides avastasin, et see on padja peal ning ma olin selle otsas maganud. Äratus oli kinni pandud.
Õnneks pidin tööl olema 7:45, nii et sain kümne minutiga riidesse ja hambad pestud, haarasin ühe jogurti ning pirni ja kiirustasin bussile. Jõudsin õigeks ajaks.
Aga ma võtan seda kui hoiatust. Ma olen ikka koledasti alamaganud. Sellised asjad juhtuvad ainult siis.
Liikudes sama teemat jätkates ajaliselt tagasi, siis eile õhtul minust suuremat joojat ei olnud. Käisime Murakaga Morrisonis veini ostmas ja kuna ma olin kaasa võtnud ainult pangakaardi, aga rahakotti (loe: dokumenti) mitte, siis ei müüdud mulle alkoholi 😀 Murakas pidi ostma. Kas ma tõesti paistan alla 21? 😀 Jube naljakas oli. Eriti see, et üks vein oli tetrapakendis ja see mulle müüdi – müüja ei pannud tähele, et see ka alkohol on.
Ahhaa, mind tabas poes mingi hullusehoog ja ma ostsin endale meeletutes kogustes puuvilju kokku. Banaane, pirne, apelsine ja kiivisid. Kas just päris kilo igaüht, aga sellised suured kotid, mis soodsamad on. Ja hunnikus jogurtit. Mingi kaheksa või nii. Ma ei tea, mis mul hakkas. Aga noh, tervislik vähemalt.
Igatahes tegi vein mind ainult uniseks. Käisime õhtul veel Iirist ära saatmas, sõitsime temaga Finsbury Parkini, kust ta metrooga Heatrow lennujaama läks, et kaheks nädalaks Hispaaniasse tööle sõita. Nüüd oleme Kayga siis kahekesi.
Magama sain jälle pool üks. Täna tuleb küll varem minna, sest homme vaja umbes viiest ärgata – 6.15 pean tööl olema.
Aga tegelikult helistas just E ja ütles, et ma pean nendega jooma minema. Et noh… Khm. Ma kiirustan koju asju ära viima ja vaatan siis edasi. Khm.
