Apr 192007
 

Daki kirjutas täna:

/–/ Vaatan jälle «Seks ja linna», ujun nostalgialainetes, tõmban paralleele /–/

Kuskil pool aastat või aasta tagasi hakkasin Seksi ja linna uuesti algusest peale vaatama, vaatasin jutti kuni kolmanda hooaja keskpaigani ja siis enam ei viitsinud. Siin Londonis alustasin õhtute sisustamiseks sealt, kus tookord pooleli jäi ja täna õhtul jõudsin nende osadeni.

Mulle kohe ÜLDSE ei meeldi Bergeri tegelaskuju. No lihtsalt ei meeldi. Mõttetu mees mu meelest. Ma praegu mõtlen, kas sel mitte meeldimisel on ehk mingi alateadlik seos poiss Lepa kunagise käitumisega. Mitte et ma enam pisaraid valaks, kui see meelde tuleb, suht pohhui on, ausalt. Samas, vihakihvatus käib läbi küll. Siiani.

Jätan vist selle osa vahele, nagunii on rohkem nähtud, kui teisi ja sisu enam-vähem peas. Järgmised osad on paremad. Petrovsky oli küll ka viimane idioot, aga lõpuks jõuan ju ikka Bigini ;)

Charlotte: “Is it safe to buy pot from strangers?”
Carrie: “They’re not strangers, they’re new friends with pot.”

Apr 182007
 

Vestlus läks libedalt, normaalselt, suhteliselt mittemidagiütlevalt.

Läksin sinna hea ajavaruga, Journey Planneri järgi oleks pidanud minema ca 2 tundi, hommikusel ajal isegi tund ja kolmveerand. Aga riskida ei tahtnud, ma ju polnud varem seda marsruuti sõitnud, oleks võinud peatuse maha magada või mingil põhjusel ummikusse sattuda ja ma üldse ei teadnud, kus see pood seal täpselt asub.

Niisiis lahkusin kodust kaks ja pool tundi enne intervjuu aega. Otse loomulikult läks kõik plaanitult ja perfektselt ning jõudsin kohale tund aega varem, kui vaja. Jah, ainult poolteist tundi läks bussisõidule. Poe leidsin ka kerge vaevaga üles. Passisin siis niisama ja jalutasin ümbruskonnas ja kohalikust kaubanduskeskusest läbi. Päris normaalne koht on.

Intervjuu ise oli lühike, ca 15 minutit. Äärmiselt rõõmsameelne nooremapoolne näitsik rääkis mulle firmast ja tööst natuke, küsis, kas mul on küsimusi, mul polnud… Kiitis mu inglise keelt :D Ütles, et pidi hea olema. Mu meelest olen suht roostes. Teen grammatikavigu kogemata (rääkimisega samal ajal saan kohe aru ka, et on valesti, mul põhi ikka on tugev, eks) ja otsin õigeid sõnu ja väljendeid… Aga noh, mul on vaid praktikat vaja, varsti olen nagu vana kala :P Praegu oli tema kiiret juttu isegi kohati raske jälgida. Praktikat, praktikat… Aga hea oli kuulda, et mu keel oli tema meelest hea :D

Ma ei viitsi pikemalt rääkida, mis inimest nad seal täpselt otsivad ja mis töökohustused olema saavad, kui peaks selle töö saama, küll siis kuulete. Mulle öeldi, et ainus asi, mida nad eeldavad mind oskavat, on Photoshop, ülejäänut õpetavad nemad. Ma küll kasutan Photoshoppi pidevalt ja valetasin oma cover letteris suure sõnaga kokku, et tunnen kõiki põhifunktsioone, aga tegeikult ma ikka nii palju ei tea ka. Küsiti, kas ma fotosid taastada (oli vist) oskan, ma noogutasin agaralt ja ütlesin, et vast ikka. Khm. Peaks vist natuke uurima seda poolt. Sest tegelikult ma ei oska, vaadake :D

Enivei, täna ja homme on siis intervjuud ja reedel helistatakse tagasi nendele, kes proovipäevale saavad tulla. Et kui mulle reedel helistatakse, siis ma hakkan kiiresti Photoshoppi tudeerima. Igaks juhuks ka ei viitsi.

Üldiselt… Ei saaks just öelda, et see töö mind nüüd nii ilgel kombel vaimustaks, aga igatahes palju ägedam, kui paljud teised tööd. Ja see asukoht on jama! Aga suva kõik. Mul on ilgelt tööd vaja ja see oleks nagunii ajutine. Et hoidke mulle pöialt.

Transpordiga on nüüd juba küll nii, et ma enam ei karda ilma kaardita välja minna. Kui kuskile konkreetsesse kohta (aja peale) minek on, siis kasutan muidugi alati Journey Plannerit, aga üldiselt bussipeatustes on korralikud kaardid ja värgid ja need on täitsa tarbitavad. Kramp on kadunud ühesõnaga. Jumal tänatud.

Mul oli üleeile ja eile mingi kummaliselt uimane olemine – mitte unine, aga selline nagu vati sees ja eemalolev, ei suutnud kuidagi oma mõtteid kontsentreerida. Eile lisandus veel peavalu, mille vastu tablett ei aidanud ja mis kadus alles õhtuks, masendus nagunii. Mõtlesin, millest see kummaline uimasus tulla võiks, lõpuks leidsin, et äkki vähesest söömisest. Mul nimelt polnud eriti isu ega ka viitsimist poodi minna (rahast rääkimata), seega olin kahe päeva jooksul söönud ainult paar moosisaia ja taldrikutäie makarone ning joonud vett. Vedasin siis eile õhtul ennast poodi, ehkki isegi trepist alla minek tundus hiigelsuure füüsilise pingutusena.

Ja vist oligi söömises asi. Nüüd on igatahes normaalne olla.

Põiepõletik on ka enam-vähem tagasi tõmbunud, ma muidu eile jõudsin nii kaugele, et ostsin siis soovitatud jõhvikamahla selle ravimiseks… Tuli välja, et mahl oli magus, nii et täiesti pointless. Ma vihkan jõhvikamahla, muide. Täna ostsin greibimahla, vat see oli hapu. Mõrkjas suisa, nagu greip ikka. Iiris tegi nägusid ja ütles, et talle ei maitse. Mulle maitseb väga :P Igatahes loodame, et see põletik kaob päriselt ära, head teed talle minna.

Rohkem vist ei midagi praegu.

(Mh, ma kohe tunnen, kuidas mu blogi pole viimasel ajal muud, kui üks nutt ja hala või tuim olude kirjeldus. Ma ükspäev lugesin selle aasta esimesi kuid üle ja kohe TUNDSIN, et ma kirjutasin siis paremini, et oli huvitavam lugeda. Loodetavasti ma saan oma tavalise teravuse tagasi, kui siin asjad paika loksuvad, ma hetkel igatahes tüütan ennast.)

Apr 172007
 

Ma sain just esimese kõne vastuseks lugematul arvul saadetud CV-dele – nädal aega tagasi leidis Iiris Gumtreest kohaliku fotopoodide keti Snappy Snapsi tööpakkumise… Ma ise poleks seda ilmselt märganudki. Homme kell kolm lähen vestlusele.

Ma tean küll, et see ei tähenda absoluutselt mitte midagi, et vestlus ei tähenda veel tööd… Aga pagan, siiski! Esimene vestlus! Ma polegi täiesti lootusetu :D

EDIT: Nüüd tuleb muidugi välja mõelda, kuidas sinna kohale jõuda, sest see asub suht p*rses (loe: viiendas tsoonis). Kahe bussiga kaks tundi, bussi ja metrooga tund, aga metroo on kallim (loe: päevane bussipilet maksab £3 naela, metrooga üks ots 1-5 tsoonis £3.50, päevapilet £11.20; bussi nädalapilet maksab £14, metroos 1-5 tsoonis £40…) ja mõlemal suunal on mingisugused ehitustööd, mis võivad komplikatsioone tekitada. Tramaivõi. Aga ikkagi. Ilus.

Apr 162007
 

Sedapsi siis. Vabandan sügavalt pika vaikuse pärast. Olen viimased viis päeva konstantselt purjus ja/või pilves olnud ning veetnud kodus vaid paaril õhtul täpselt nii palju aega, et riideid vahetada ja duši all käia. Rangelt võttes oli võimalus internetti kasutada pidevalt olemas, aga tutkit ma seda teha viitsisin, kui enda arvutit käepärast polnud. Ehk siis mailid said loetud, aga blogi jäi kirjutamata.

Kõigepealt ma panen siia lubatud pildi piimast. Siin on siis 6, 4 ja 1-pindised variandid. 6 pinti on ca 3,4 liitrit. Muud arvutused võite ise teha. Mulle igatahes meeldib, kui piima suurtes kogustes müüakse :P

Aga jah. Teisipäeva õhtul mõtlesin, et annan Iirisele & Kayle natukeseks rahu ja lähen ühe endise Eesti töökaaslase juurde jooma.

Ma üldiselt arvan, et see oli päris hea mõte.

Lühidalt tegelesin terve ülejäänud nädala täiesti süüdimatu absoluutselt mitte millegi asjaliku tegemisega (mis algas näiteks sellest, et magasin iga päev vähemalt kella üheni) ja kämpisin Swammiga erinevate eestlaste juures.

Tulemuseks totaalne ja peaaegu et kõike hõlmav pohhuism ja just seda mul oligi siin siiani vajaka jäänud.

Ma muidu homme kavatsen jälle korralikuks hakata. Tööd otsida ja nii. Üks tüüp, kellega ma tuttavaks sain, töötab hotellis ja mul on selle hotelliketi personaliotsingu ankeedid ja ma peaks neid täita vuhtima ja nii. Homme… Khm.

Elamise koha pealt ka ei tea, mõtleme, et ehk oleks eraldi ikka kergem leida, sobiva hinnaga kahe magamistoaga variante pole just üle mõistuse palju saadaval. Aga muidu me peame siit vist 20. aprilli paiku välja kolima, nii et aega pole eriti. Homme… Khm.

Ühesõnaga homme hakkan korralikuks.

Aga kui jätta kõrvale fakt, et ma nii pikka aega nii süüdimatult aega veetes lõpuks iseendale ka veidi süümepiinu hakkasin tekitama, siis oli mulle seda läbu vaja. Sõna otseses mõttes aega maha võtta ja mitte millegi pärast muretseda (või noh, muretseda ikka, näiteks sellepärast, et ma ei suuda oma mõtteid üle kahe sekundi ühele asjale kontsentreerida ja muudel taolistel kohutavalt olulistel teemadel).

Ma nüüd jõudsin üle pika aja pikemaks ajaks koju (kolmapäeva õhtul olin kaks tundi ja eile õhtul ka umbes nii vist) ja sain isegi wifi oma arvutis tööle (seda luksust pole juba väga ammu olnud) ja kirjutan kohusetundlikult blogi ja – juhhuu – saan seda normaalselt illustreerida.

Et pildimaterjali siis veel teile.

See on vist Green Park. Miski päev käisime Ronniga seal jalutamas. See võis olla… Neljapäev näiteks. Või midagi sellist.

Oravad Eestis just nii avalikult ringi ei lase, nagu siin. Rebased ka mitte (neid ma pole näinud ise, aga pidavat olema igal pool):

Suvaline ühistransport. Selle mõttega, et oma nägu tuleb ju ikka ka ära näidata:

Brixton:

Ma pole päriselt kindel, kus ma need pildid tegin:

Buckingham Palace’i nägin ka ära, aga see oli konkreetselt NII kole, et ma ei pane siia pilti. Tegin küll paar tükki. Eriti inetust seal ees asuvast kujust tegin kah. Aga mõttetuid pilte pole mõtet näidata, eks. Vaadake parem ilusaid tulpe, mis seal palee juures olid:

Millalgi käisime Camdenis. See oli vist laupäev. Ma pakun. Ja jõime mingi kanali kaldal õlut. Ja siis ma pildistasin igasuguseid asju:

Vot selline nädal siis oli.

Homme hakkan (loodetavasti) korralikuks – ega ma igavesti nii süüdimatu olla saa, te ju teate küll mind, kaks vastandlikku poolust, pohhuism ja ilge korralikkus… Aga tõesti, ma olin ikka nii elusügavas masenduses enne, see on nüüd läinud. Küll kõik kuidagi paika loksub!

Ilm on siin üle mõistuse ilus, täna oli miski 23 kraadi või nii, kogu nädala on soe olnud.

Ma parem ei luba, millal ma teile jälle midagi kirjutan. Kes see krt teab, kuidas elu läheb.

So long, my dears!

EDIT: Kui mu blogil 10 000 külastajat täis sain, magasin selle maha. Otse loomulikult pidi 20 000 juures sama asi juhtuma. Mis seal’s ikka – ootame, kunas 30 tuleb.

EDIT 2: Kui keegi oskab soovitada, kuidas koduste ja mitte midagi maksvate vahenditega põiepõletikku ravida, siis andke nõu. Olen kunagi mingeid kapsleid või pille või midagi taolist söönud ja teed on vist ka selle vastu, aga rohu ostmiseks raha pole ja teed ma enivei ei joo. Peab vist lihtsalt ootama, kuni üle läheb. Äärmiselt ebameeldiv. Käi veel öösel parkides joomas…

Apr 092007
 

Ma suutsin viimasel postitusel kuidagi (täiesti tahtmatult) kommenteerimise ära keelata ja olemasolevad kommentaarid koos sellega ära varjata. Ma ei teinud seda meelega, ausalt. Nüüd on korras jälle.

Tegelikult tahtsin teile panna siia pilti kohalikust piimast, aga ma ei viitsi tegeleda hetkel, kahe arvutiga möllamine on nii kuradi tüütu. Iirise arvutil pole Photoshoppi ega mälukaardilugejat, minu arvutis pole netti. Mis tähendab, et ma pean pildid oma arvutisse tõmbama, need ära töötlema, siis mälukaardile tõstma, selle fotokasse panema, fotoka kaabliga Iirise arvutiga ühendama, pildid tema arvutisse tõmbama ja need siis üles panema. Ja ma tegelikult usun, et kogu selle protsessi tegemine oleks umbes sama palju aega võtnud, kui selle kirjeldamine, aga ma siiski ei viitsi, teate.

Leppige siis lihtsalt teadmisega, et ma ostsin omale 3,4-liitrise piima. Eestist juba sellist asja ei saa.

Homme lähen ennast linna peale välja pakkuma.

Apr 092007
 

Täna oli tõenäoliselt kõige ilusam päev, mis mul Londonis üldse olnud on. Okei, esimene päev oli ka äge, sest siis ma polnud veel tööotsimise karmi reaalsusega tutvuda jõudnud ja chillisin niisama, aga see oli siiski piisavalt pingeline…

Murakas tuli Londonisse šoppama. Sellele me ei mõelnud, et on bank holiday (meie mõistes riigipüha) ning paljud kohad on seepärast kinni. H&M nt. Nii jäidki ujumisriided ostmata. Aga plätud ta endale sai. Kõrvarõngad ka. Nii et loeme päeva siiski kordaläinuks, ah? ;)

Ilm oli ilus, 20 kraadi ringis. Tuul küll väheke häiris, nii et mantlit eriti seljast ära võtta ei tahtnud, aga üldiselt oli selline väga väga kevadine tunne. Peaaegu suvine.

Kuidagi… Kergem oli olla. Ma ei tea, miks. Lihtsalt. Ma vist hakkasin nüüd ka Londonist rohkem “aru saama”. Igatahes tekkis… Ütleme nii, et lootusetuse asemel lootus. Tunne, et küll kõik saab korda.

Ostsin endale lõpuks Londoni kaardi ära. Raamatutäie kaarte st, London A-Z nimelise väljaande. New edition – 2007 :P Hiljem avastasin, et sel on tänavate registris 6lk lihtsalt lambist täiesti valged. Mingi kummaline praak. Pidin hiljem tagasi minema ja välja vahetama. Mingeid probleeme õnneks ei tekkinud.

Murakas vedas mu ühte ehtepoodi nimega Claire’s. Neid on siin vist iga nurga peal, nagu ma aru sain. Igatahes on seal hunnikute viisi ägedat kraami. Ostaks pool poodi tühjaks, kui saaks. Tegelikult suutsin ennast küllaltki viisakalt vaos hoida, kuni ma jõudsin ühtede eriti ägedate punaste eheteni… Kaelaehe ja kõrvarõngad, kokku £9.50. Oi kurjam. No NII ägedad olid.

Selle peale lubasin endale, et otsin JUBE kähku töö ja esimesest palgast ostan need ära. Vot nii. Motivatsiooni jälle juures. Muig.

EDIT: Murakas tuletas oma kommentaaris veel ühe asja meelde. Ta ostis täna Starbucksist šokolaadi frappuchinot. Mis on põhimõtteliselt kohv purustatud jääga või midagi taolist. Maitses nagu šokolaadi jäätisekokteil. No jube hea oli. Ja seal oli mingi maasikavariant ka, mis paistis jube hea ja mida tahaks hullult proovida. Mul on tunne, et minust võib ka veel Starbucksi sõltlane saada, kui mul ükskord raha on. Tänane päev andis tõuke. Et jah, tööd vaja. Kähku :P

Siis ma tahtsin Hyde Parki minna. Murakas tahtis mulle enne Buckingham Palace’i ära näidata, mis seal lähedal on. Ainult ta unustas, et Marble Archi juures tuleb ära keerata, nii et me jalutasime Oxford Streetilt otse edasi kuni Notting Hillini välja. Palee jäigi nägemata. Teine kord siis. Notting Hilli ka tegelikult ei näinud, ainult sellenimeline peatus oli. Ka teine kord siis.

Aga Hyde Park oli viimase peal. Ma võiks seal päevi ja päevi veeta. Ilusa ilmaga muidugi. Süüa ja lugeda näiteks. Tõesti. Tunde. Päevi.

Aga mingem nüüd piltide juurde.

Siin on üks purskkaev, mille ääres me istusime ja Murakas oma pizzat sõi. See oli Centre Pointi juures. Centre Point asub Oxford Streeti, New Oxford Streeti, Tottenham Court Roadi ja Charing Cross Roadi ristmikul. Haa, see ütles teile nüüd palju, eks. Ma lihtsalt olen siin vaikselt vaimustuses, et ma naatukenegi orienteerun, eks :D

Ja ma tunnen juba maju ja värke ära, kui bussiga koju sõidan ja õiges kohas maha minemisega pole probleeme. Ja ma täna hüppasin vahepeal täitsa lambist suvalises kohas bussi pealt maha, sest nägin tee ääres Sainsbury’st (kohalik Selver/Prisma vms), mis oli veel lahti ja mul oli piima vaja. Ja ma olen juba harjunud busse “hääletama” (noh, siin sa pead käe tõstma, et buss üldse peatuks peatuses) – hästi väikesed asjad kõik iseenesest, aga panevad ennast paremini tundma.

See on Hyde Park. Mis on põhimõtteliselt lihtsalt üks HIIGELsuur park. Kohe kole suur. Koledat pole seal küll midagi. Ilus on.

See on printsess Diana mälestuspurskkaev:

Ma enne juba mainisin, et murakas ostis endale uued kõrvarõngad. Need tuli ometi kohe kõrva panna:

Neid luikesid (enne oli ka üks lähiplaanis, panite vast tähele) pildistasin peamiselt ema rõõmuks. Ta iga kevad (ja suvi ja mis iganes aeg, kui neid näha on) kilkab, kui luiged välja ilmuvad või kui ööbik laulab või muud taolist. Meil on Pärnu korteri rõdult kümnepallivaade merele ja mere ääres on karjamaa, kus on muuhulgas veesilmake ja seal need luiged siis pesitsevad ja ööbikud siristavad ja ema hoiab binokliga asjade käigul silma peal. Või siis kõrva. Selleks ei lähe küll binoklit vaja… Irw.

Vot selline päev oli. Ajutine rahu ja lootuse päev. Ma olen suht kindel, et ma jõuan siin veel ahastada küll ja veel, aga praegu on hea olla. Caatasin korterite kuulutusi ka õhtul, homme Iirisega helistame ja uurime…

Kuna homme on veel bank holiday, siis on osad kohad ilmselt ikka kinni ja bossid veel kodus puhkamas, seega ma ennast vist linna peale pakkuma ei lähe, aga vaatan hotellide kodulehti ja muid töökuulutusi ja üritan muidu usin olla.

Ja minu heal tujul on kindlasti oma osa ka selles, et sõbrad, tuttavad ja täitsa võõrad on mu ahastavat lohepikka sissekannet kommenteerinud ja virtuaalset pai teinud ja head nõu andnud. Te olete parimad :)

Apr 072007
 

Tegelikult ärkasin ma esimest korda minutiks siis, kui Iiris tööle läks. Seitsmest või varem. Aga see ei loe.

Päriselt ärkasin ma kell kaheksa. Selle peale, et radiaator möirgas. Ma unustasin eilses sissekandes mainimata, et lisaks superluks naabrile on meil siin ka radikas, mis aeg-ajalt rämedalt undama hakkab ja siis ei aita muu, kui tuleb minna ja seda soojuse reguleerimise nuppu keerata kuskile poole. Kuni radikas vait jääb.

Uni ei tulnudki tagasi. Tegelikult ma ärkan siin iga päev enda kohta ebanormaalselt vara. Nii 9-10 paiku. Kui mul ikka Eestis vaba päev oli, siis magasin alati 11-12-ni välja (neid päevi oli viimaste kuude jooksul küll nii vähe, et lasin kauemgi). Aga siin… Ei saa. Ilmselt selle pärast, et ma olen mures. Saate aru, see on selline tunne, mis närib kogu aeg. Ei jäta rahule. Ma võin oma mõtted mujale suunata, muude asjadega tegeleda, suhteliselt heas tujus olla… Aga see närib ikka edasi, kasvõi alateadvuses. Ja kuigi pealtnäha on minuga kõik korras ja kõik on lill, siis kuskil midagi ikka torgib. No lihtsalt ei saa rahu ja ongi kõik.

(Et ma üldse julgen kelkida enda kohta vara tõusmisega, kui Kay tõuseb enamasti kell 5.20 ja Iiris… Ma ei teagi… Pool seitse või midagi :S)

Tga tänase päeva kavatsen ma ausalt öelda küll täiega maha lebotada. Töö mõttes just. Vat EI TEE midagi ja ongi kõik!

(Oi, kuidas mu süümepiinad selle peale juba pead tõstavad. Võimalik, et ma annan mingi hetk siiski alla ja hakkan kuulutusi vaatama. Võimalik, et lähen õhtupoole kuskile välja. Aga ei, mitte veel)

Muid asju ma kavatsen küll teha. Duši all käia. Nõud ära pesta. Oma asjad korralikumalt kokku kuhjata. Voodi ära teha.

Aga jah. Praegu on kell pool kaksteist ja ma pole kaheksast saati teinud muud, kui lugenud blogisid ja söönud hommikust (ja noh, see viimane oli ka nii 15-minutiline ettevõtmine, et ei lähe suurt arvesse).

Iire blogi lugesin läbi. Te ju teate mu kiiksu, et ma pean kõik algusest peale korralikult ja kronoloogiliselt läbi lugema? Ma kunagi paar nädalat (kuu?) tagasi alustasin ja tookord sai loetud neli kuud. Nüüd siis kõik ülejäänu.

Ja siis mul tekkis jälle see tunne, mis ikka vahetevahel – tunne, et kõik teised on ägedamad kui mina ja kõigil teistel on ägedam elu kui minul.

Ei, mitte kõigil, eks. Aga vahel blogisid lugedes tekib see tunne. Sest vaata, kui ma juba loen, siis ma loen ägedaid blogisid, eks.

Aga mulle hullult meeldivad Iire pildid. Kohe väga. Tema pildistab ka minu hingele.

Okei. Ma nüüd mõtlen, mis järgmiseks ette võtta. Kas hakkan usinaks ja koristama, või siis võtan mõne järgmine blogi ette. Mul paar tükki on mõttes juba…

Apr 072007
 

You are The Sun

Happiness, Content, Joy.

The meanings for the Sun are fairly simple and consistent.

Young, healthy, new, fresh. The brain is working, things that were muddled come clear, everything falls into place, and everything seems to go your way.

The Sun is ruled by the Sun, of course. This is the light that comes after the long dark night, Apollo to the Moon’s Diana. A positive card, it promises you your day in the sun. Glory, gain, triumph, pleasure, truth, success. As the moon symbolized inspiration from the unconscious, from dreams, this card symbolizes discoveries made fully consciousness and wide awake. You have an understanding and enjoyment of science and math, beautifully constructed music, carefully reasoned philosophy. It is a card of intellect, clarity of mind, and feelings of youthful energy.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Iir kunagi tegi.

Apr 062007
 

Ja peaaegu terve nädal on sujuvalt möödunud. Keegi isegi enam ei küsi kommentaarides, miks ma ei kirjuta. Hmm, ohu märk?

Igatahes… Ma pole midagi kirjutanud, kuna pole olnud midagi (positiivset!) kirjutada. Mul on tunne, et ma ei funktsioneeri piisava suutlikkusega ja mul on selle pärast häbi. Mul on tunne, et ma peaks olema jõudnud selle ajaga rohkem teha ja rohkem saavutama ja häbi on tulla isegi vinguma, et elu on raske.

Noh… On jah raske. Tunduvalt raskem, kui arvasin. Ja ma ei suuda enesega rahujalale jõuda, Ma ei saa aru, kas mul on üldse mingitki õigust vinguda, või on viga tõesti selles omaenese väheses suutlikkuses ning tuleks endale öelda: mokk maha ja hakka TEGUTSEMA.

Abitu tunne on.

Ahhaa, kõigepealt võiks vist ära mainida selle, et ma tegin eile õhtul suure vea, arvutades reaalselt välja, kui palju raha ma kaotasin, kuna unustasin enne turvakontrolli valuutavahetust külastada… 50 naela! Ja hetkel on see minu jaoks kuradi suur raha.

Ma tulin siia nagunii peamiselt emalt laenatud rahaga, kuivõrd mu enda suhteliselt kasinad varud kuivasid ettenägematute kulutuste peale (ruuteri toitejuhe, internetilepingu lõpetamine jne) suhteliselt kokku.

Põhimõtteliselt oli mul siia jõudes 365 naela. Sellest 350 oleks pidanud ideeliselt korteri jaoks jätma. Umbes sellisest summast Iiris mulle enne siia tulekut rääkis.

Aga alguses sai ostetud rongipileteid, bussipileteid, veidi süüagi jne. Sularahas on alles kuskil 335. Lisaks kasutan nüüd kõige võimaliku jaoks krediitkaarti. Tegelikult saangi kõige vajaliku jaoks seda kasutada, sest mul on vaja vaid Oysterit laadida (transport, eks) ja süüa osta – mõlema jaoks on võimalik valida piisavalt kohti, kus kaardimakse on võimalik.

Ma olen oma krediitkaardi 3000-kroonisest limiidist ära kasutanud kuskil 720. Alles on ca 98-99 naela. See 335, mida varem mainisin, seda ei tohi näppida, see PEAB korteri jaoks jääma.

Hetkeseisuga olen emale 8000.- võlgu (+ 3000.- on veel Annika ja ma ei saa rahu enne, kui ta selle reaalselt ära maksnud on, ma nägin täna öösel õudusunenägu sellest, kuidas ta otsustas, et ei viitsi ikka enam Eestis elada ja tõmbas lihtsalt uttu ning kuna üürileping oli ikka minu nimel, siis jäigi kõik jama minu kaela ja miinuseid oli veel paar tuhat rohkem… Tegelikult ma isegi ei tea, kas nad on juba tema nimele lepingu ümber teinud või ei, ma väldin temaga suhtlemist nii palju kui võimalik ja loodan parimat, ma tean, et see asi on neil päevakorral), Marisele 500.- (ta maksis lennujaamas mu lisakilode eest) ning pangale ca 720.- (krediitkaart).

Vaba raha on veidi alla saja naela ning mida väiksemaks kulub see summa, seda suuremaks muutub võlg pangale.

Eesti deebetkaardi peal on mul raha umbes-täpselt nii palju, et saaks ära maksta märtsi kommunaalid ja elektri, üüratu interneti lõpetamise lepingu, õppelaenu ja Eesti moblaarve.

Ja kui ma ei leia siin tööd nii kiiresti, et ma saaksin kuu lõpus palka, siis on asi kohe VÄGA p*rses. Sest krediitkaart vajab tagasi maksmist (okei, ma võin selle põhimõtteliselt nulli kulutada ja siis hakkab jooksma intress 16% aastas, mis pole 3000.- pealt just tappev), järgmise kuu keskpaigaks on vaja järgmise õppelaenu raha ning võlad tahavad ka võimalikult kiiresti tagasi maksmist, sest ma tunnen ennast füüsiliselt kehvasti, kui ma kellelegi võlgu olen, eriti nii suurtest summadest rääkides.

Ma tean küll, et ema saaks mulle veel laenata, kui häda käes, aga MA EI TAHA. Ma jälestan võlgu, ma pole elu sees kellelegi nii palju võlgu olnud kui praegu (õppelaen ei loe, eks) ja minus tekitab külmavärinaid paljas mõte VEEL laenata. Krediitkaardi kasutaminegi on vastik, aga see on hädavajalik.

Mis palga maksmisesse puutub, siis see on siinmail vist kombeks peamiselt kuu lõpus. Iirise palgapäev on nt kuu viimane reede ja kui ta alustas töötamist 20. märtsi paiku, siis talle selle kuu lõpus veel palka ei makstud. Kayle makstakse ühes kohas nt iga kahe nädala tagant ja see olevat tema sõnade kohaselt parem variant, kui kord kuus, sest makse läheb vähem. Siinsest maksusüsteemist ei tea ma suurt midagi peale selle, et maksuvaba miinimum on vist 100 naela kuus. Aga kui suur on tulumaks ja mis maksud veel maha võetakse, seda ei osanud Kay mulle seletada ja ausalt öelda pole mul praegu energiat, et sellist infot netist ise otsima hakata. Kui keegi viitsib minu eest otsida või lihtsalt teab, kust sellist infot võimalikult lihtsalt ja selgel kujul leida, siis anna link, ole hea!

Miinimumpalk on £5.35 tunnis ja sellest lähevad maksud maha ja üle selle pole alguses ilmselt lootust saada.

Okei, ma siis räägin teile ka oma suhteliselt käpardlikest töö otsimise katsetest…

Ma oleksin pidanud juba Eestis oma ingliskeelse CV korda tegema ja hakkama Gumtree kuulutuste peale CV-sid saatma. Aga ma tõesti ei jõudnud. Töötasin iga päev ja ajasin selle kõrvalt veel muid asju ja… Okei, ilmselt oleks jõudnud küll, aga nii hüper super tubli ma lihtsalt pole.

Siis oleks ma pidanud sedasama asja Muraka juures tegema. Seal ma lihtsalt ei viitsinud, sest tegemist oli mujalgi. No ma tahtsin närve puhata ka, olgem ausad. Ma lihtsalt ignoreerisin seda mõtet (aga see ei kadunud tegelikult kuskile ja trummeldas edukalt vähemalt alateadvuses edasi).

Viimasel päeval Muraka juures kirjutasin CV lõpuks valmis. Sinna polnudki vaja muud, kui seda nö. lühitutvustust, väikest juttu stiilis ennast-kiitmast-ma-ei-väsi. Ülejäänu oli juba varasemast olemas. Seda, et ma sain ainult 10 CV-d välja printida, sest vanemad olid juba kodus ja Murakas ei tahtnud palju rohkem (täiesti arusaadav, ma oleks ise samas olukorras täpselt samamoodi tundnud), ma teile juba eelmises sissekandes vist rääkisin.

Õhtuks Londonisse tagasi jõudes olin nii väsinud, et ei teinud sel päeval enam midagi.

Teisipäeval oleks ideeliselt pidanud esiteks Gumtreed kammima ja teiseks ennast kuskile ümbruskonda välja pakkuma minema (Iiris nt vihjas, et ühe piljardisaali aknal oli ettekandja otsimise kuulutus).

Kuna kasutasin siis veel seda meeletult hüplikku ja aeglast wifit, oli neti kasutamine üldse paras k*pp. Kammisin kuulutusi, suutsin lõpuks kahele neist vastata ning kolmanda maili saatmise juures jooksis nett lihtsalt täitsa kokku ja nii asi jäigi. Otsustasin selle asemel siis välja minna.

Välja minemisega oli veel see teema, et mul polnud võtmeid. Nii korteri kui alumine uks käivad snepriga, nii et välja oleks ma saanud, aga sisse tagasi mitte. Seega liiga vara polnud mõtet minna, sest Iiris ja Kay pidid koju jõudma alles 17-18 ajal ning ma oleks muidu lihtsalt väljas passinud.

Lõpuks läks mul aega nii palju, et lahkusin alles veidi enne kuut… Ja sattusin teel trepist alla kokku töölt koju jõudva Iirisega, kes tegi tabava märkuse selle kohta, et mis mõttega ma enam kuskile lähen, bossid lähevad ju kõik viiest koju. Õige jah, aga sellele ma siis ei mõelnud.

Kuna nad pidid nagunii Kayga kokku saama, läksin siiski välja, et vähemalt sealt piljardisaalist küsida.

Oi, kas teate, ma ei julgenud isegi sinna alguses sisse minna, mis siis, et seal oli isegi kuulutus akna peal ja nii :D

Lõpuks ikka läksin. Sealne töötaja oli mingi jube kahtlane mees, kes küsis, kust ma pärit olen jne, igatahes pakkus ta lõpuks mulle nädalas kuue 8-9 tunnise tööpäeva eest 180 naela, mis teeks alla 3 naela tunnis ja otse loomulikult saatsin ta pikalt.

Siis läksin suurest meeleheitest Iirise ja Kayga välja sööma, ehkki raha teatavasti ei olnud. Maksin £4.50… Mis pole midagi hullu, kui sul on töö ja palk jne, eks. Aga mul hetkel veel pole ja võrdluseks võin tuua, et hiljem käisin poest süüa ostmas ning seal maksin 2l piima, 2 pk makaronide, suure saia ja mingi määrdejuustu eest kokku 2.87. Khm, jah.

Lubasin endale pühalikult, et ei söö enam kordagi väljas enne, kui töö on olemas.

Kolmapäeval oli Iirisel vaba päev. Mõtlesime, et vaatame koos netist kuulutusi ja läheme ennast kuskile välja pakkuma jne. Sest ta küll on seal hotellis, aga tahaks ikka midagi paremat.

Tegelikult läks nagu ikka, uimerdasime tükk aega niisama, suutsin kolmele Gumtree kuulutusele vastata ning oligi juba sujuvalt pärastlõuna.

Siis käisime pesu pesemas ja kuni pesu ennast pesi, jalutasime ümbruskonnas ringi. Mina ei julgenud kuskil suudki lahti teha (selleks siis, et ennast pakkuda), Iiris küsis kahest poest, kus me niisama ringi vaatasime.

Siis jäi tee peale ette üks fotopood. See tõmbas mind hoopis suurema jõuga.

Aga ma ikka kartsin. Tõenäoliselt poleks läinudki sisse. Aga Iiris nii kaua torkis mind tagant, kuni ma läksin.

See oli selline väike pood, kus tehti ainult fotosid ja müüdi raame-albumeid. Ei mingeid kaameraid ega muud taolist.

Küsisin siis võimaliku töö kohta, hetkel neil polnud… Uuriti, kas ma olen laboris töötanud varem. Ja seal koha peal ma tõmmasin endale ilmselt suhteliselt vee peale, sest olin aus – ütlesin, et kolm päeva. Mis tähendab praktiliselt mitte midagi. Igatahes tüüp ütles, et ma võin oma CV tuua, sest suve paiku läheb kiiremaks ja siis on rohkem inimesi vaja jne.

Oeh. Ma pean endale pähe taguma selle, et aususega ei saavuta siinmaal midagi. Vähemalt mitte tööd otsides. Julmalt tuleb kogemused kokku valetada. Järgmine kord ütlen, et olen kuu aega nt laboranti asendanud, kui midagi taolist peaks küsitama :D Mida see halba teha ikka saab, laborit kasutada ma veidi oskan ja mulle tõesti meeldis seal.

Igatahes oli mul seal fotopoes nii kodune tunne (suht samasugune labor ja digikiosk olid, nagu meilgi), et otsustasin hoopis selles suunas vaadata.

Otsisin netist kohalikke fotopoode, et ennast neisse pakkuma minna. Neid poode, mis kaameraid ka müüvad, sest just selles vallas on mul pea kaheaastane kogemus, eks. Kasutasin seda lehekülge ja kirjutasin välja umbes kaheksa, millel olid olemas koduleheküljed ja mis paistsid muidu normaalsed.

Ühe praakisin neist esialgu välja, sest see asus liiga kaugel, aga teised otsustasin kõik läbi käia, sest nad asusid suht lähestikku – Oxford Streeti ja New Oxford Streeti kandis.

Kay õpetas mulle, kuidas bussiga kohale jõuda – pidin mingit suurt torni jälgima, mida ma ei näinudki. Jälgisin tänavanimesid ja jõudsin mingil hetkel otsusele, et nüüd olen ilmselgelt liiga kaugele sõitnud, õigest kohast tõenäoliselt ammu möödas ning et targem on maha minna ja edasi vaadata.

Sattusin aga nii õige koha peale, kui üldse sattuda andis. Mitte Kay seletuste järgi õigesse kohta, aga minu vajaduste jaoks õigesse – sealsamas bussipeatuses oli Jessops ning kohe teisel pool teed Jacobs Digital Photo & Video, mis on põhimõtteliselt vist enam-vähem kaks Londoni kõige suuremat fotopoodide ketti.

EDIT poolteist kuud hiljem: Sattusin muideks täitsa õigesse kohta, just seal ma Kay seletuste järgi pidingi maha minema, õigemini ta rääkis kahest peatusest, millest üks oli ühel pool ja teine teisel pool ristmikku, mõlemad olid tema seletuse järgi nö “õiged” ja see peatus oli üks neist. Aga see jõudis mulle alles tükk aega hiljem kohale.

Läksin siis sisse, vaatasin ringi… Jube turvaline tunne oli. Selles mõttes, et kõik kaamerad olid tuttavad. Kõik kaubamärgid olid tuttavad… Okei, mitte KÕIK. Oli ka tundmatuid nimesid, õigemini nimesid, mida ma küll teadsin, aga mida meie ei müünud. Siiski – suur enamus oli väga väga tuttav. Ma TEADSIN nendest palju.

Nii ma siis pakkusin ennast. Ja teate, fotopoodides polnud see üldse raske. Ma ei kartnud ega midagi. Lihtsalt läksin ja küsisin, kas neil on vabu töökohti. Et mul on kogemust Eesti suurimast fotopoodide ketist pea kaks aastat. Et mulle tõesti meeldib fotopoes töötada. Ahhaa, praegu pole vabu kohti, kas ma võiks ehk oma CV jätta?

Ja nii see läks… Need esimesed kaks poodi, neil polnud midagi pakkuda, aga CV võtsid küll. Paar kohta osutusid sellisteks urgasteks, et ma ei hakanud isegi sisse minema. Mitmetel väiksematel kohtadel polnud vabu töökohti ja nad ei tahtnud CV-d ka.

Ja ühes kohas… Ühes kohas küsiti, kas ma soovin täis- või osalise ajaga töötada, võeti mu CV ning öeldi, et nad saavad mulle arvatavasti intervjuu korraldada. See koht oli Calumet.

Okei, Iiris ütles ja ma tean ise ka, et lubadused ei tähenda siin suurt midagi ja isegi intervjuule saamine mitte. et kuni mulle pole helistatud, ei ole midagi loota ja isegi kui ma reaalselt kellegagi rääkida saan, ei pruugi see ammugi töökohta tähendada… Aga pagan, see on siiski midagi! midagigi… Rohkemat kui enne… Sest enne polnud üldse mitte midagi.

Hüppasin tee peale sisse ka paari suvalisse elektroonikapoodi, mille akna peal piisavalt fotokaid nägin, sest me ju müüsime arvutikaupu ka ja ehkki ma neist nii palju ei tea, siis midagi ikka ja kasuks tuleb ikka. Ühes neist (selle aknal oli K10D, muhahaa) võeti mu CV täitsa vastu ja lubati vaadata. Ei öeldud isegi, et neil hetkel POLE vabu kohti. Kohalik boss vaatas üle ja lubas kuskile kõrgemale edasi anda või nii.

Kay laenas mulle oma kaartide raamatu, sest endale pole ma ikka veel suutnud osta ja selle abiga läks orienteerumine suht libedalt (no muidugi need poed olid kõik tõesti lähestikku ka ;)) – ainult ühes kohas hakkasin kogemata vales suunas minema ja läks veidi aega, enne kui ma kaardi abiga aru sain, et oma sihtmärgile vastupidises suunas liigun.

Aga siis sai jälle tagasi mindud ja polnud häda midagi. Päike paistis ja ilm oli ilus ja tuju parem, kui kahe eelmise päeva jooksul kokku.

Selliseid seiklused siis eile. Õhtul käisime veel üht korterit vaatamas, mis oli jama ja toidupoes, kus mul läks viis naela. Raisk. Peaks tõesti ainult range makaronidieedi tegema (sain neid mingi hüpersuper soodushinnaga 19 penni 500 g pakk)… Aga see on võrdlemisi raske, kui elad koos inimestega, kes normaalselt söövad. Tahaks ju ka :D Eile sõime kana. njämm. Tegelikult väga kallis see kõik polnud, väljas söömisega ei anna võrrelda… Aga no 19-penniste makaronidega ka mitte.

Oeh.

Täna ärkasin kell üheksa ja läksin netti. Kell on praegu veerand kaksteist ja ma pole teinud muud, kui kõik blogid läbi vaadanud, veidi MSNis rääkinud ja seda sissekannet kirjutanud.

Internetiga on ka üks nutt ja hala, see vastik wifi kadus üldse ära ja mu arvuti sõnul pole üldse ühtki wifi võrku ümbruses, ehkki enne näitas umbes kuut… Kõik asjad on sisse lülitatud ka, tuli põleb, wlan on sees jne. Mina ei tea, mis värk on.

Kaabliga internetti minu arvutisse ei saa, sest selleks oleks kõigepealt vaja installida AOL ja siis paroole ja Kay sõnul veel midagi. Aga ta ei mäleta mida. Mäletab ainult, et kui ta tahtis Iirise arvutis AOLi kasutada, siis niisama installimise ja paroolidega tööle ei hakanud, tuli infoliinile helistada. Aga mida nad seal rääkisid, seda ei mäleta. Et ta peaks oma paketi üle kontrollima, kas üldse tohib nii palju arvuteid olla ühe kaabliga. Jne jne jne.

Minu loogika on see, et installime ja paneme paroolid ja kaabli taha ja VAATAME, mis saab. Kas hakkab tööle või mitte. Sest lisaraha nagunii ilma ette hoiatamata nõudma ei hakata. Aga no mine siis temaga vaidlema. Tema nett ikkagi. Nii ma siis praegu olengi Iirise arvutis. Mis on suht sama, mis minu läpakas, vähemalt selles mõttes mugav. Aga siin pole minu asju ja minu RSS-lugejat, niuks. Täna klõpsisingi konkreetselt kõik blogid oma blogrollist järjest läbi ja kontrollisin nii, kas midagi uut on. Rõvedalt ebamugav.

Siinkohal küsiks veel, kas on äkki mõni teadjam, kes oskaks tarka nõu anda. Kay sõnutsi polegi siinmail võimalik selline asi nagu Eestis, et on sul on lihtsalt püsiühendus ja kaabel selle jaoks ja sa võid seda susata ükskõik mitme arvuti taha või ruuterisse ja korras. Et kõigil on mingid paketid ja sõltub sellest, palju sa maksad ja et ruuterit kasutades peab see pakett selle ära tundma või midagi muud sama jaburat. No kamoon! Eestis on ka paketid, aga ma ei suuda uskuda, et siin ei saa lihtsat ja normaalset internetti, millel ei peaks iga kord sisse logima ja mida saaks lihtsalt mu ruuteriga jagada, ilma et ennast lolliks maksaks. See pole loogiline! Aga mina ka ei tea.

Ja siis kogu see elamiskorraldus. Hetkel olen siis Kay ja Iirise juures, mis tähendab lihtsalt üht suhteliselt väikest tuba, kus on ühtlasi ka kööginurk (pliit, külmik, kraanikausid). Dušš ja wc on korruse peale, kus on kokku vist neli korterit, õnneks on need täpselt meie ukse taga, et kaugele pole minna.

Seda ma ka vist juba rääkisin, et mõtlesin algul ajutise toa võtta kuskil, kuni korteri leiame, aga Kay tahab siit nii kähku välja kolida (kuna kraanikausid on umbes ja naabrimees kuseb konstantselt vetsupoti äärt täis), et arvas, et ma peaks nii kauaks sinna jääma.

Teate, need kraanikausid ja naabrimees mind niiväga ei häirigi. Kehitan õlgu ja mõtlen, et olgu siis. Tuba ise on korralik, viga pole miskit. Aga see ruumipuudus! Siin läheb kahelgi kitsaks, kolmest rääkimata… Asjad ei mahu kuskile, kõik on ikka kohvris ja kotis, välja olen võtnud vaid hädavajalikud, kui midagi jälle pähe tuleb, mida vaja oleks, otsin seda kõigepealt jupp maad mööda kohvrit taga… Voodi on õnneks nii suur, et mahume kolmekesi ka magama, aga kitsas on… Igal pool on nii kitsas!

Ja mul on häbi vinguda, sest ma olen Iirisele ja Kayle tõesti tänulik, et nad lubavad mul enda juures olla, eriti minu rahalist seisu arvestades ja nii edasi. Aga see personaalse ruumi puudumine mõjub rusuvalt. Ma ei saa elada nii, nagu ma harjunud olen ja ma ei saa teha oma pisikesi rutiinseid asju, millega ma nii harjunud olen jne jne jne.

Ja mina ei oska korteri otsimisel eriti midagi kaasa rääkida, sest ma ei tunne absoluutselt siinset kanti ehk siis mis on normaalses kohas ja mis mitte. Isegi Iiris veel kõike ei tea. Nii ongi siis Kay see, kes põhiliselt korteri otsimisega tegeleb, aga tema töötab kahes kohas ja käib ülikoolis, nii et tal on kogu aeg palju tegemist ja ta on jube väsinud… Ja ma saan sellest kõigest aru! Ja ma ei süüdista teda. ma ei süüdista kedagi. lihtsalt… Raske on.

Ühesõnaga ruumipuudus, orienteerumisvõimetus, tööpuudus ja võimetus töö otsimisega kuskilt otsast reaalselt pihta hakata, raha vähesus… See kõik kokku tekitas lihtsalt nii sügavakujulise masenduse, et ma ei kirjutanud teile siia kolm päeva mitte sõnagi.

Ja miks ma täna kirjutasin? Ilmselt sellepärast, et tänu fotopoe värgile on mu tuju veidi parem. Ma jõudsin mingite tulemusteni (ehkki seda ei saa kindlalt väita enne, kui keegi mulle reaalselt intervjuu asjus helistanud on), ma suutsin natuke iseseisvalt orienteeruda, ma tundsin ennast välja pakkudes veidi mugavamalt, mis tähendab vist, et ma tegin õigemat asja kui enne… Et asjad on natukene paremuse poole liikunud.

Täna on suur reede. Pühad. Mul pole absoluutselt mitte mingisugust tunnet. Minu jaoks on lihtsalt üks tavaline hall päev. Tegelikult pole hall. Väljas on ilus ilm. Väga ilus vist, sest Murakas helistas just enne ja ütles, et nemad lähevad randa. Oi, ma olen kade!

Peaksin ka välja minema. Kasvõi sellepärast, et ma ostsin esmaspäeval 14 naela eest nädalase busspileti ja ma kasutasin seda ainult esmaspäeval ühe korra ning eile korduvalt… Aga bussis maksab ühe otsa pilet 1 nael ja päevapilet 3 naela, niiet ma olen hetkel reaalselt ära kasutanud vaid 4 naela ja pilet kehtib vaid nädala lõpuni…

Aga ma ei taha suurt välja minna, sest esiteks on püha ja osad kohad on nagunii sellepärast kinni ja teiseks on mul suht vähe CV-sid alles. Ja ma tean ise ka, et see on suhteliselt kehv vabandus, sest nagunii on enamik kohti siiski lahti ja ma võiks kasvõi need neli CV-d ära jagada, mis mul veel alles ja kasvõi lihtsalt ümbruskonnaga tutvuda… Ja CV-sid paljundada näiteks.

Noh, teine võimalus on jääda koju ja saata CV-sid kuulutuste peale. Iiris näitas mulle eile veel üht suht normaalset töökuulutuste lehte, niiet mul on midagi peale Gumtree ka täna läbi vaadata. Kui ma koju jääks ja vähemalt 10 CV-d ära saadaks, siis ma ehk ei tunneks ennast VÄGA luuserina. Ehkki välja minemine oleks ikkagi targem. Aga kuna mul pole enam seda konkreetset PLAANI, mis mind eile tagant kannustas ja kogu ettevõtmise nii lihtsaks tegi, siis ma ei taha eriti. Peaksin jälle sõitma suvalisse kohta ja ennast suvalistesse kohtadesse välja pakkuma ja see on nii… Oeh… Masendav.

Et jah. Ma tulin siia ikka suht mõtlematult ja lootusetu optimistina nagu alati. Mõtlesin: mis see siis ära ei ole mingi töö leida või ennast ise kuskil välja pakkuda. Ma ei osanud uneski ette kujutada seda kõikehõlmavat sügavat masendust, mis mind sel nädalal järjekindlalt närinud on. Mõtlen pidevalt sellele turvalisele elule, mis oli Eestis ning imestan, mis mind küll siia tulema sundis. See, et mul oli tööst kõrini ja eelkõige oma eraelust? Nüüd otsin samasugust tööd ja mis puutub eraelusse, siis kohalikke ma üldse vaadata ei suuda, mõtted on nii mujal. Kodus ja arvutis seevastu, õigemini MSNis siis, laiutab aga kogu mu Eesti eraelu täies hiilguses ning nii ma siis mõtlengi ikka samadele asjadele, lasen ennast häirida samadest asjadest ning… Noh, on ka natuke meeldivat poolt, mis tekkis vähem kui nädal enne Eestist lahkumist ning mis on ikkagi suht mõttetu arvestades fakti, et see on… Eestis!

Iiris ütles: kui sul on olemas elukoht ja töökoht, siis sa saad sellest aru, miks sa siia tulid.
Pips ütles: iga algus on raske.

Ma usun, et neil on õigus. Ma tahan uskuda, et neil on õigus. Ma täitsa usun, et kuu aja pärast ma loen seda teksti siin üle ja naeran ja ütlen: küll ma ikka võisin vinguda. Londonis on äge!

EDIT poolteist kuud hiljem: Kuna on öö ja kell on 3:47, siis olen ma liiga unine, et naerda, aga ma naeratan mõttes heatahtlikult ja nendin, et Londonis on tõesti äge :)

Aga praegu… Praegu on raske. väga raske. Ja eriti raskeks teeb asja see, et ma siiani ei saa aru, kas mul üldse on lubatud vinguda või olen ma lihtsalt üks hädapätakas, kes peab ennast kätte võtma ja aktiivsemalt tegutsema.

Üksik tunne on… Tahaks pai ja tahaks kaissu ja tahaks lohutust. Ja tahaks normaalset korterit ja tööd ja raha :(

Niuks.

Ma nüüd üritan asjalikuks hakata. Hommikusöök oleks hea algus. Töökuulutused ka.

(Aga see eelmise postituse pilt on küll asja eest. Totaalne ikaldus, tõepoolest!)

Apr 032007
 

Varastasin yL Orkuti piltide hulgast. Luba ei saanud küsida, sest MSN paneb näkku. Aga ma usun, et ta ei pahanda. Mulle nii kohutavalt meeldib :D